Postitasin täna instagrami mitme nädala taguseid asju ja tõdesin endamisi taaskord, et ma kohe üldse ei suuda instagrami põhiolemusele vastavalt postitada. Et noh instant, koheselt, kui pildi teen, kohe läheks üles, oleks aktuaalne. Mul pole neil hetkedel aega ninapidi telefonis jagamas olla, need on hetked, kui päris elu on ka olemas, vaja päriselt maailma ja inimestega kontaktis olla, vaadata, suhelda. Mõnikord pole aega piltegi teha, telefon on kusagil kesteabkus kotipõhjas.

Ja siis nädalaid või kuid hiljem telefonis pilte sirvides mõtlen, et nii palju hetki, mis jäädvustatud, koguvad taaskord telefonis tolmu. Tihti jäävadki sinna, sest pole enam aktuaalsed vms.

Üleüldse on mul sotsiaalmeediaga kehvasti. Kui teised on hädas, et neil on screentime liiga suur, siis mul on vastupidi, ma tean, et ta peaks, võiks märksa suurem olla. Kogu elu on ju tänapäeval äppides, ja kui mina olen sealt pigem väljas, siis jäängi ma paraku ikka välja, outsideriks, igast asjadest ilma – võimalustest, tutvustest, infost nt. Lisaks tuleb kogu Eesti elu minuni läbi sotsiaalmeedia. Kui vaatan, et mu keskmine päevane instagtami screentime on 11 min, siis kirun end alati, et võiks ju vähemalt tund olla, arvestades, et mul on tööalaselt ka instas kohustusi ja enamasti on sellest 11minutist suurem osa kellegagi chattimine hoopis… Aga ma olen liiga laisk, noh. Avan ta, scrollin esimesed viis postitust ära ja panen kinni, no üüüüdse ei viitsi. Vahepeal sundisin end stoorisid vaatama, et teada, mis on popp ja noortepärane, või natuke ka sellepärast, et tundsin end süüdi, et teised minu stoorisid vaatavad, kuidas ma siis vastu ei vaata. Aga no ei oska seda harjumuseks teha. Ok, jah, enamasti pole aega ka, sest scrollida saab kiiresti, aga stoorid võtavad reaalselt väga palju aega. Reelside maailma sukeldumisest pole ma mõelnudki, tundub veel ajamahukam. Inimesed, kust te nii palju aega leiate??? Enamasti on insta mul aja parajakstegemise vahend. Bussi oodates, midagi muud oodates, kui arvuti kokku jookseb vms.

Ja siis on mul nii instas kui facebookis hunnik kontosid ja lehti, mida ma peaks haldama, uuendama, postitama…aga ei jõua selleni, ei ole seda sotsiaalmeediaviitsimist. Virelevad varjusurmas, kord kuus ei suuda neid ka “toita”. Täpselt selline tunne on, et uue aasta resolutsioonide hulka peaks hommikuse võimlemise kõrvale lisama pool tundi kohustuslikku aktiivset sotsiaalmeediat. Sellised mured, noh! Aga ma olen see, kellele ei meeldi elus üldse äärmused, ja tunnen, et olen veits selles liiga vähese screentime äärmuses.

Ja oleks siis, et ma päris elus oleks see-eest jube tubli ja aktiivne ja sotsiaalne. Ei ole. (kas introvert olemine on piisav vabandus?) Alles täna mõtlesin, et küll on ikka hea, et vähemalt Artjom hull suhtleja on. Viitsib naabritega lobiseda ja üleüldse lihtsalt tunneb kõiki. Vahepeal tundub isegi niipidi, et kõik tunnevad teda. Mr Popular, noh. Mina näiteks lähen käin poes ja pooltel kordadel ei näe ühtegi tuttavat nägu. Tema läheb ja igast ilmakaarest hakatakse kohe hüüdma. Ja noh, tutvused ja sidemed on Hispaanias A ja O, nii et hea, et me selles suhtes nii erinevad oleme. Ma oleks ise täiesti suuteline oma mullis elama, aastate viisi kuskil üksikul saarel kas või… Isegi pandeemia ei ajanud hulluks, peaasi, et loodusesse sai.

Aga kuidas sellest sotsiaalmeedialaiskusest üle saada, ah? Keegi teab?

Vot nii. Aga nüüd lähen jälle virtuaalist päris ellu tagasi, tänaval hakkab kohe komme sadama, vaja end õue sättida. Võib-olla teen isegi mõne pildi või video ja millalgi aasta jooksul ikka jagan ka…

Hasta la vista!