Miks päevad lähevad kiirelt

Ja ööd veelgi kiiremalt muidugi. Nüüd, mil koolivaheaeg lastel läbi, tundub hommikuti äratuskella kuuldes, et aga just alles sekund tagasi sai silm kinni lastud ju, kuidas juba hommik…

Kui kommentaarides tunti huvi, milline üks meie keskmine päev välja näeb, mõtlesin alguses, et mis tast ikka lahata, tavaline päev nagu inimestel ikka, aga võtan vist ikka sõnasabast kinni ja räägin lähemalt. Sest noh, kõigil on ju päevas needsamad ühe pikkusega 24 tundi aega, kuidas siis nii, et osadel on jube ajapuudus ja teistel mitte. Äkki saan ise ka targemaks ja näen, kust mu ajaplaneerimisvead sisse lipsavad 😀

Meil on vist mitu põhjust, miks kiire-kiire. Esiteks on töövaldkond selline, ise endale tööd andes ongi palju raskem kellast kellani töötada, selliseid mõisteid nagu tööaeg ja mittetööaeg ei eksisteeri. Kui eesmärgiks mitte miinuses olla, siis ongi mõnes mõttes 24/7 vaja tööd teha. Ja fotograafia alal on nädalavahetused nagunii veel just se kõige aktiivsem tööaeg. Et jah, esiteks see, et ala dikteerib, et kell viis labidas ei kuku.

Raamid me ümber

Ja teiseks on lapsed ja fakt, et oleme siin isemajandavad, pole lapsi vanaemade-vanaisade või sugulaste hoolde jätta. Koguaeg on vähemalt üks meist laste jaoks olemas, juba nende beebieast saati on meil kujunenud nii, et esikohal lapsed, ja töö on seal ümber, igal vabal hetkel, mis lastest üle jääb. Noh umbes nagu see näide, et aeg on klaaspurk ja lapsed on kivid, mis seal sees. Siis töö on liiv, mida kallame sinna ümber ja vahele ja kuhjaga veel peale ka. Nii et täiesti igapäevaseks harjumuseks on saanud, et kui mõne tööasjaga on kiire (ja alati on paar sellist põlevat asja to-do-listis), siis sellega tegeleme näiteks siis, kui lapsed magavad. Või üks tegeleb lastega, teine töötab. Või kui lapsed omaette mängivad, siis seda õnnist hetke kasutame ka samuti kohe töö jaoks. Õnneks on viimastel aastatel seda omaette mängimist juba väga palju ja kodukontor on nüüd juba täiesti tehtav. Ja lisaks on meil graafik siiski paindlik, saame ikka kord nädalas mõne matka planeerida näiteks.

Ühesõnaga, kui täpsemalt rääkida, siis keskmiselt on mul kahte sorti päevasid.

Esimesed on sellised nagu täna. Mul on aega oma asjadega tegeleda, blogida ja blogisid lugeda näiteks. Need on päevad, mil Artjomil pole väljas ühtegi shooti või kliendikohtumist ja ta on ise arvuti taga pilte töötlemas või videosid monteerimas. Noil päevil tegelen klientide kirjade või arvete ja raamatupidamisega, sotsiaalmeediaga, turundusega. Oot, kunagi ma vist lahkasin üksipulgi, millest fotograaf olemine koosneb, see on nii mitu töökohta ühes: link siin. Kui jõuan, siis kirjutan ka, blogi või mõnda raamatukandidaati. Ja kui jõudu-energiat pole, vaatan mõnda filmi või seriaali või lihtsalt lage (aknast välja tegelikult :D). Käin toidupoes, proovin kodus veits koristada. Üldiselt on graafik selline, et lapsed üheksaks kooli, siis on viieni aega tööd teha, siis kooli, lastega koju, nendega, või õigemini nooremaga koolitööd teha (tund kuni kaks…), õhtusöök teha ja ongi kell juba kuskil kaheksa-üheksa. Siis on hetk, mil lapsed mängivad tunnike ja meil on olenevalt tööde seisust, kas vaatame koos mingit filmi/seriaali või üks teeb arvuti taga südaööni tööd ja teine tegeleb oma asjade ja lastega.

Teised päevad on hullumajapuhvetipäevad, mil kell tiksub ja mul pole aega sõnumeidki vaadata. Artjom on terve päev lennus, kusagil pildistamas ja filmimas ja klientidega kohtumas ja stuudios toimetamas. Ja minul on mitu klienti, kes tahavad juba eile pilte kätte saada. Siis olengi nagu robot arvuti taga, lisaks lapsed ja tavaelu ka vaja ära majandada. Tegelikult mulle meeldib täiega pilte töödelda, aeg läheb imeruttu, panen näiteks mõne podcasti tautaks mängima. Või muusika. Või olen vaikuses. Ei saakski muidu aru, et tunnid mööduvad, kui selg ja hiirekäsi kangeks ei jääks. Ise arvan, et tunnike on möödunud, tegelikult nt kolm. Need hetked, mil pilte programmist välja salvestan või kusagile üles laen, on hetked, mil lõpuks sõnumeid vaatan ja viivuks sotsiaalmeediat skrollida saan.

Need kiired päevad on enamasti peale seda, kui eelneval päeval on võetud aega sõpradega kokku saamiseks või kusagil tripil käimiseks. Siis on kohe mitme päeva töö vaja ühele päevale mahutada. Aga paindliku graafiku võlu ongi see, et ma saan seda endale lubada – minna pooleks päevaks puhkama ja lõbutsema, matkama jne. Väga harva juhtub seda, et ma pean vastama, et ei saa, sest tööd vaja teha. Ilus ilm ja sõbrad on ikkagi tööga võrreldes prioriteet, kui vähegi saan. Eks ma teen tööd siis hiljem, kas või öösel. Ses mõttes sümpatiseerib mulle selline paindliku graafikuga töö väga, et ta klapib mu loomusega väga hästi kokku – mulle meeldib kusagile minekutega seoses just spontaanseid otsuseid teha, mitte pikalt ette planeerida. Näiteks, et sõber kirjutab (või mina talle), et saame poole tunni pärast kokku. Ja siis saamegi, lükkan töögraafiku ümber, sest ega see töö ju eest ära jookse ja tegemata jää.

Kaheksajalg a la My Octopus teacher

Viimase pildiga seoses. Ma polnud elus kordagi kaheksajalga näinud. St elus kaheksajalga (taldriku peal olen korduvalt näinud). Nad on üsna arglikud ja eraklikud ja pigem öise eluviisiga, nagu aru olen saanud. Ühel õhtupoolikul otsisime meres muuli peal kivide vahel meritähti (niisama ilu pärast vaatamiseks-uudistamiseks) ja nägin, et kivi vahelt midagi nagu paistab. Esialgu mõtlesin, et mingi pika kala saba. Aga siis kui ta liikuma hakkas, sain aru, et miski suur elukas, mitte kala saba. Selleks ajaks, kui teised kohale jõudsid, ujus ta kivi alla. Mõtlesin, et olen hirmus kaval ja läksin teisele poole kivi jalgupidi vette, et ta mu sulistamise peale tagasi endisesse kohta läheks. Aga ta võttis hoopis mu jalalabast kinni. Ehmatasin, karjatasin ja rebisin jala lahti. (Ise kivi otsa põgenedes). Ja siis muutus ta eriti julgeks, ujus kivi kõrval ja mind nähes peaaegu “jooksis” mu poole. Kui käe tema poole suunasin, ronis mööda kivi ülespoole, veepiirile, et mind kätte saada. Teised julgesid talle oma näppu tervituseks ulatada (mida ta siis kohe püüdis vette tõmata), aga mina enam ei julenud kontakti luua, oli tunne, et ta on kohe eriti armunud minusse, kes teab, oleks vee alla ära mu viinud veel 😛 Igatahes selline äge tegelane. Ise arvan, ikka “My octopus teacheri” filmi põhjal, et võimalik, et jooksuaeg muutis ta nii seltskondlikuks.

Rubriigid: Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Miks päevad lähevad kiirelt

  1. punanemammu ütles:

    Alustan viimasest osast, vaatasin ja imestasin – kaheksajalg. Ta näeb elusast peast ikka väga äge tegelane – soovin ka kunagi seda võimalust, et temaga kohtuda, kaheksajalg vees ja mina paadis. Väga lahe seiklus 🙂 Tõi meelde hommikud Kreetal, kus kalamehed saabusid restoranide juurde värske kraamiga ja kokad riputasid nöörile kuivama…ja ma sain endale õhtusöögi valida…silt pandi juurde “broneeritud”.

    Sinu päevast lugedes…meenutasin sarnast aega oma enda elust, kui olin iseenda peremees, kuid mitte fotograafia valdkonnas, kus see tundub kordades tegevuste rohkem. Mõtlesin, kas tahaksin seda aega tagasi – kiusatus on suur.

    PS! Raamiga pilt – doce puntos 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s