Kassib või ei kassi

On olemas selliseid ameteid ja elualasid, kus need aasta ja mõned kuud pandeemia-aega on nö positiivselt mõjunud ja tööd on hoopis juurde tulnud, ja siis on need ülejäänud, kellest koroona nagu tank üle sõitis. No fotograafia kuulub ilmselgelt sinna ülejäänute kategooriasse, vähemalt siin Hispaanias küll. Fotograafi juures käik ei kuulunud ju sinna eluks hädavajalike toimingute juurde, milleks oli lubatud kodust välja minna. Fotograaf ise sai samuti ainult toidupoodi ja apteeki minna, tööle mitte. Mõni kuu hiljem tuli töö tegemise luba, aga ega kliendid ju kohe tormi jooksma hakanud. Väga tasapisi. Pea kõik pulmad jäid ära, aga vähemalt tuli toidupildistamist juurde, sest restoranid hakkasid oma tooteid koju vedama ja isutekitaja-pildid kulusid ju ära.

Ilmselt pean ma ikka jälle oma kangekaelsust/sihikindlust kiruma, et me siiamaani muudkui edasi oleme punninud ja alla pole andnud, sest oleme siin korduvalt isekeskis arutanud ja arvutanud, et isegi niisama jalga kõlgutades oleks meil parem seis, kui seda oma foto-ja videoettevõtlust ajades.

Ok, löön siin kohe julmalt meie numbrid letti, sorry teised fotograafid kui nüüd ametisaladused paljastuvad. Võtame siis nt selle käesoleva 2021 aasta ette. Jaanuaris pidime mõlemad 125 euri peale maksma. Veebruaris õnnestus kummalgi 20 eur “palka” teenida. Märtsis maksime taaskord peale, kumbi 153 eur, aprillis samuti. Pole ime, et arveid on raske maksta ja toiduks raha ei jätku, eks? Tööd on vähem kui koroona eelsel ajal, pulmi üldse enam ei ole, kõik tahavad hästi odavalt saada ja hirmust, et muidu polegi meil tööd, jääme nõusse ka – parem varblane pihus kui tuvi katusel? Ja siis need igasugused tasuta projektid ja koostööd tähtsate ninadega, mis peaks teoorias nime tegema ja reklaamina mõjuma jne, aga kes teab… Igatahes, fakt on see, et esimene tuhatkond euri meie igakuisest sissetulekust läheb lihtsalt ettevõtlusega seotud kuludeks: stuudio rent, sotsiaalkindlustusmaks, reklaami ja kodulehtedega seotud kulud, lightroom ja premiere pro jne. Selleks, et plussi jääda, peavad kas meie hinnad kõvasti suuremad olema või tööd poole rohkem jaguma (ja poole rohkem tööd me ei suuda tegelikult ära hallata, niigi teeme ületunde, eriti Artjom). Või siis tuleb suurte trahvidega riskida ja mustalt tööd teha, seda ka ei taha.

Nii et – kui keegi noor ja roheline mõtleb ja peab plaani, kas fotograafia oleks hea elukutsevalik, siis vastus on ilmselgelt, et ei! Run Forrest, run! Esiteks, sest sellised pandeemiad löövad kohe kõik, mis vaeva ja hoolega üles ehitatud, uperkuuti. Ja teiseks, sest inimesed ei oskagi fotograafiat väga hinnata, mõeldakse, et mis see siis ära on need paar klõpsu teha, aga ei arvestata, et see hind ei ole ainult need klõpsud, vaid sisaldab ka kõike seda, mis kaadri taha jääb – töötlusprogrammid, maksud, turundus, tehnika uuendamine jne. Üleüldse võib öelda, et fotograaf on nagu kümme erinevat töölist ühes isikus – lisaks sellele pildistamisnupu vajutamisele ja samal ajal särav positiivne karismaatiline animaator olemisele on fotograaf ka järeltöötleja, klienditeenindaja (TOHUTU aeg läheb klientidega suhtlemisele, läbirääkimisele, kokkuleppimisele), sotsiaalmeedia, reklaami ja IT-mees, disainer, raamatupidaja, koristaja jne. No meil lisaks veel videograaf, droonipiloot… Ja raudselt midagi veel, mis mul kohe lihtsalt pähe ei tule. Ok, õnneks meie saame need asjad vähemalt kahepeale ära jagada, üksi küll ei suudaks kõike hallata. Aga üsna paljud inimesed mõtlevad fotograafi otsides, et oioi kui ülehinnatud, äkki saaks ikka poole odavamalt? Hästi levinud ettepanek on, et kuule, ma vajan tegelt ainult 2-3 pilti (isegi pulmade puhul), et äkki saaks sümboolse tasu eest. Ma ei suuda kunagi neid paaripildisoovijaid mõista, sest kes see hakkaks paarikümne euro eest 100 km kaugusele sõitma ja sellele poolt päeva ära kulutama? (miinus bensiin, maksud jne) Ja pärast nad alati tulevad selle jutuga lagedale, et kas sul sellest ja tollest hetkest ka pilti on ja seda paaripildijuttu muidugi enam ei mäletata, samas aga pole eelarve sentigi suuremaks läinud. Oeh!

Ja selline kauplemine paneb loomulikult eneses kahtlema ka. Noh, et äkki siis ei ole piisavalt hea jne.

Kusjuures siin üks kohalik endine pulmafotograaf, kes nüüd hoopis juuksur on, rääkis oma kogemusest sama, et ei osata lihtsalt hinnata seda fotograafi kaadri taha jäävat tööd ja tema lõpuks enam ei suutnudki inimestega pidevalt hinna osas kaubelda, lihtsam on pulmas pruudile soeng teha ja tunniga 150 euri teenida, kui terve 8-tunnine pulm ringi joosta ja pärast neid pilte sorteerida, valida, töödelda ja lõpuks mitte oluliselt palju rohkem raha saada. Soengu puhul millegipärast ei tule ju inimestel mõttessegi, et äkki võiks odavamalt saada. Ikkagi spetsialist. A pilte oskab igaüks telefonigagi teha.

Aga – head uudised ka! Tundub, et vähemalt meil siin hakkab pandeemia läbi saama ja normaalsus tagasi tulema, sest juuhuuu, maikuus jäime plussi, kummalegi jäi palgaks lausa 847 eur. Jei! Pulmad on juba tagasi ja ka muude foto- ja videotööde osas ei hoia inimesed enam raske tuleviku kartuses nii palju kokku kui talvel. Juunikuu puhul on samamoodi juba näha, et vähemalt nälga ei jää. Kuigi jep, meil on 7-päevased töönädalad, ja see ei ole ju tegelikult kaugeltki ok palk selle eest. Aga vähemalt on lootus, et rabeleme välja 🙂

Ma saan täitsa aru, et normaalsed inimesed oleks juba ammu loobunud ja tööalaselt uue lehe ette keeranud, mul endal on samuti oma kangekaelsuse pärast mõnikord piinlik ja häbi. Aga ma ei saa sinna midagi parata, nii tööalaselt kui suhete osas olen ma alati selle kiiksuga, et kui on juba alustatud ja oma aega ja energiat panustatud, siis on kuidagi kahju niimoodi kergekäeliselt loobuda. Et äkki on see läbimurdekoht just kohe-kohe järgmise nurga taga… Äkki on see koroonamõju fotograafiale kohe-kohe lõppemas. Äkki hakkab kogu reklaamile ja tutvuste saamisele kulutatud aeg ja raha just nüüd vilja kandma. Äkki julgeme end nüüd varsti lõpuks õpipoistest asjatundjateks nimetada? Jne. Ja teine ülioluline asi, miks mul on olnud kahju loobuda, on ikka see, et tunnen, et ideaalis peaks püüdlema selle poole, et töö on ühtlasi ka hobi. Ja noh, mul ongi elus vist ainult kaks hobi ja kirge – kirjutamine ja fotograafia. Ok, matkamine ka, aga see ilmselt ei lähe oskuste alla… Samas ma mõistan väga hästi neid, kes on neilt koroonast sõltuvatelt aladelt nüüd kindlate alade peale nagu nt IT üle läinud. Kindlus- ja turvatunne on ju ka nii tohutult oluline. Nii et jah, eks ma olen siin ikka natuke kahevahel ka ja lasen järgnevate kuude numbritel otsustada, mis saab.

Toidufotograafia on alati nii nauditav.