Kõik alatasa küsivad, et mis ilm meil talvel on. Viimasel ajal on kuidagi eriti palju küsijaid. Ei tea, kas Eestisse ka kedagi jääb? 😀

Mulle siin tuletas just hiljuti telefon meelde üht aastat, mil jaanuaris meres ujumas sai käidud. Sel aastal samas on jaanuar just see kõige külmem talvekuu olnud, eriti need viimased paar nädalat. Meil polegi nii hull, aga ülejäänud Hispaania rahvas kühveldab aga palehigis lund. Siin rannikul on õnneks endiselt ikka lõunamaa, no kaugemate mägede tippudelt helendab küll lund, aga muidu päike paistab ja tavaline külmalaine-ilm, selline päeval 16, öösel 6. Varjus külm, päikse käes palav. Jakk peale, jakk ära, jakk peale, jakk ära, nagu hispaanlased ise ütlevad.

Aasta on tegelikult vaatamata sellele külmalainele väga toredate matkakestega alanud. Piltidelt vaadates ei saa arugi, et talv käes, eks? Esimene jaanuar algas kohe Montes de Malaga tripiga.

Siis käisime ühel lõunal Artjomiga naabermäe (künka?) otsas lõunat söömas. See tähendab, võtsime poest saia, juustu, oliive ja kohvid näppu ja kõndisime värske õhu kätte. Kodukontori inimestel täiega vajaliki samm noh. Peaks tihedamini tegema seda, kohe kuhjaga energiat tuli.

Siis sai kambaga San Antoni otsa ronitud. Sinna annab ikka minna, selline 40 minutit ehk ülesmäge, pool sellest täitsa offroad, veerev kiviklibu jne (ja allaminek on hullem, kui ülesminek). Ma olen mõnikord mõelnud, eriti kui lapsed olid veel väikesed, et kas me viime neid liiga ekstreemkohtadesse turnima. Aga seekord näiteks laekus veidi peale meid üks vanem paar ka üles. No 80+ kindlasti. Nii et järelikult pole mingi ekstreem, kui isegi neile jõukohane 🙂 San Antonilt pistan seekord mälestustetaskusse lause “Suurim rõõm on aitamisrõõm – aidata sangriapudelit kanda”

Ja veel jõudsime Viktoria mäel (künkal?) ka ära käia. Too on kuidagi liiga popiks viimastel aastatel muutunud, nagu väga paljud kohad. Aga leidsime oma mõnusa privaatse tuulevaba servakese ja oli täiega idüll. Siit jääb meelde lause “No mida veel elult tahta!”

Ja meenub, et lausa mitu korda sai linnast väljas mere ääres piknikuplatsil käidud. Aga mäed kutsuvad ikka kuidagi rohkem, kui meri. Olen ikka see “the mountains are calling and I must go”-tüüp. Ja kui kord nädalas kuskile loodusesse ei saa ronida, on täiega puudu midagi. Hiljuti ühel piknikul päikeseloojangut vaadates soovitas mu vestluskaaslane, et peab ikka vahepeal aega võtma, et loojangut vaadata ja mediteerida ja end laadida. Mille peale ma vastasin, et jaa, ma olen täielik päikeseloojangusõltlane, pean ikka iga nädal oma doosi loojuvast päikesest veini taustal (või vastupidi?) kätte saama. Ta vastas, et proovi ikka ilma veinita ka vahel 😀 Aga tegelikult olen ma ikka ilma ka proovinud 😛