Jup. Ongi talv läbi ja kevad käes. Kui isegi talv ei veni ja möödub kui silmapilk, siis ma küll ei tea enam, mis toimub… keegi on päriselt aja kiiremini käima pannud noh.

Sel talvel on lapsed eriti tihti haiged olnud. Uus kool, uued kontaktid, tiba koolivahetus-stressi ja madalam immuunsüsteem? Samas, mitte ainult nemad (ja meie), vaid sel aastal on kõik ümberringi aina haiged. Nii et sinna on ka muist aega ära läinud.

Veebruar on muidugi üleüldse alati superväle kuu. Sõbrapäev, meil Artjomiga tutvumise aastapäev (13a!), vabariigi aastapäev, andaluusia päev. Veebruari viimasel nädalal on meil alati koolivaheaeg – semana blanca puhul. Aaah, karneval oli ju ka sel aastal veebruaris. (on suuremal osal aastatest veebruaris kui ma ei eksi) Ühesõnaga, pidevalt miskit toimub noh.

Vaheaega olen ma igatahes täiega nautinud – ärgates vedelen kohvi ja hommikusöögiga pikalt voodis. Vaheajad keeravad meil alati jube kiirelt graafiku hoopis teistsuguseks. Mu jaoks oleks märksa mugavam paar tundi nihkes ööunega elu. Et mitte 11(.30)-7.30, vaid 1-9 nt (lastel koolipäevadel ööuni kümnest kaheksani). Ma ei teagi, miks see hilisema nihkega graafik minu jaoks nii palju mugavam on. Pimedas ei suuda ärgata vist, keha tahab, et päike ja valgus ärataks. (Jep, ma olen see inimene, kes ei suuda kinniste kardinatega magada, tahan teada, mis väljas toimub, nii et hommikul läbi silmalaugude tunnen, et on valge ja saab ärgata) Lisaks olen ma täiega kade nende inimeste peale, kes suudavad vähem kui kaheksa tunniga ära magada. Mul on kaheksa miinimum, mõnikord tunnen, et oleks pigem üheksa tundi hoopis vaja. Ja tavaliselt uinun kohe, kui pea patja puudutab ega ärka isegi siis, kui väljas pussnuge sajab või äike või mingi möll ja müra käib. Loomult unimüts noh. On see siis hea või halb omadus, võta kinni. Kui paar kuuetunnist ööd mõnikord vahele tekib, siis magan pärast topelt järgi. Samas, päeval ma ei suuda magada, isegi siis, kui öö üleüldse vahele on jäänud.

Ainukesed, kes ei saa meil üldse aru, et vaheaeg, on kassid. Nende meelest peaks hiljemalt 7.30 äratuskell helisema ja nad ei saa aru, miks need inimesed ometi end püsti ei aja ja kööki toidukausse täitma ei lähe. Coco käib ringi ja kräunub, nii et terve maja kajab, Tolmu ahistab mind üle padja jalutades ja küüntega mu juukseid kraapides. Proovi siis neile seletada, et naudime nüüd ometi neid haruldasi pikki hommikuid ja puhkame end välja. Mkmm, nemad on alati värsked ja väljapuhanud!

Aja möödumisega seoses avastasin eile, et mul jääb kõigest paar viimast kuud kolmekümnendates olla. Oleks ma mees, siis ei tunduks see nii hirmus, aga naised ja vanus, teate küll. Kortsud ja hallid juuksed ikka esialgu hirmutavad. Naiste puhul räägitakse millegipärast välimusest palju rohkem ja noh, hinnatakse seda, eksole, nagu muud polekski hinnata. Panin seda vist esimest korda alles siis tähele, kui nägin siin mõned kuud tagasi dokumentaali Ada Lundverist. Et naiste puhul kipub olema, et kuniks oled noor ja ilus, on kogu maailm valla, aga pärast… Mõnikord ikka mõtlen, et kuramus, mina isiklikult, siis kui veel noor ja ilus olin, ei taibanud maailma vallaolekut ära kasutada, et kas nüüd on lootusetult hilja?

Ei, tegelikult ma üleliia ka ei põe, sest viimasel aastal on mu silmanägemine märgatavalt kehvemaks muutunud, nii et peegelpilt tundub tänu sellele endiselt sile. Loodus on ikka kavalalt kohastunud, eks. Ja mõned inimesed, kel samuti silmad vist veits kehvad, on siin hiljuti armsaid komplimente ka teinud, nii et all good.

Pigem põen ma vanuse pärast hoopis teise nurga alt. Et mu jaoks tundus alati kuidagi nii, et 20ndad on hilispuberteet, 30ndad noorus ja oma elu alustamine, aga 40ndad korralik täiskasvanuiga. Kas ma tunnen end täiskasvanult, elu paigas? Mkmm.

Aga pole hullu, paar kuud on veel aega…

Laste kooli juurde tagasi tulles, Aleksandri õpetaja on ikka täiega tore. Küsib vahepeal temalt eestikeelseid sõnu, näiteks hiljuti, et kuidas on eesti keeles “oota”. Ja siis veidi hiljem ütles ühele lapsele, kes tahtis samuti tahvli ette minna, et “tienes que ootar” (kuni Aleksandr lõpuni kirjutab) 😀

Dani õpetaja seevastu – täna nägin unes, et ta kutsus mingid ametnikud meile, sest laps on liiga tihti haige. Njaa. Peab selle immuunsüsteemi kuidagi ikka korda saama…

Eesti teemadest veel rääkides – ükspäev tulin rongiga Malaga suunas ja mu vastas istus vanem hispaania härrasmees, rääkis telefoniga. Järsku kuulsin, et oot, kas ta ütles “Estonia”. Vaatasin ta poole, ta nägi, et mu pilk (ja kõrvad) järsku tema suunas pöördusid ja vaatas kohe küsivalt vastu, noh, et mis ma jõllan. Ma ei pööranud siis pilku ära ka, ütlesin julgelt, et milline kokkusattumus, ma olen Eestist. Ühesõnaga, ta õde reisib Eesti kandis ja ülejäänud tee rääkis ta balti riikidest ja Ukrainast ja sõjast ja mingist dokumentaalist, mida Eesti kohta nägi. Põnev kokkusattumus, ma ütlen! Sest noh, üldiselt hispaanlaste jaoks on Eesti üks täiesti tundmatu sõna.

Kuigi. Alles ükspäev oli uudistes lausa terve minut eesti saunafestivali peale lahkelt kulutatud. Ja no tegelikult on nüüd sõjaga seoses ka mitu korda uudistes Eestit näidatud. Millega seoses meenub mulle, et lapsed rääkisid veel kooliteemadest, et keegi olla koolis küsinud, kas nad teavad linna nimega Tajin. Nad ei teadnud. Sest nad teavad hoopis linna nimega Tallinn.