Pühadeaeg st. Ma olen üks neist, kelle jõuluaeg alati natuke läbi võtab. Arvasin, et see on kõigi täiskasvanute jaoks nii, aga ühe või teise sõbraga rääkides on aastate jooksul tulnud välja, et tegelikult paljud inimesed tõesti naudivad jõuluaega. Mäletan, et lapsena nautisin ma ka. Aga täiskasvanuna on mingid erinevad asjad-aspektid-küljed, mis mõjutavad seda oskust. Esiteks tunnen vastutuskoormat oma laste jaoks jõulud maagiliseks teha ja see tundub nii raske noh, paneb kohe mingi pinge peale. Kingitused vaja tellida (ja tahaks ju, et nad saavad ikka just seda, mida jõuluvanalt ja kolmelt kuningalt soovisid, ei hakka ju ütlema, et kuulge proovige vähem unistada vms).
Ja siis on see teema, et kui pool kuud on pühad, siis see tähendab, et sissetulekud on ka olematud sel ajal. Eestis on fotograafidel jõulushoodid, Hispaanias selline asi väga popp pole, detsembris on tööd pigem keskmisest vähem. Nii et see paneb ka alati natuke jõuluaega kartma – et kuidas rahaliselt hakkama saada, sest autónomo ehk fie jaoks sellist asja nagu puhkus ei eksisteeri. Maksud (ja arved) tahavad ikka maksmist, isegi kui tööd ei tee.
Ja siis see hispaania-elu mõõde ka veel. Siin tähendavad pühad just rõõmsat aktiivset suhtlemist ja väljaskäimist ja melu jne. Vastupidiselt põhjamaadele, kus see on hoopis aeg enesesse süüvida ja perega aega veeta ja rahulikult kodus jõuluvalgust ja küünlaid vaadata, sest päevad ongi lühikesed ja pimedad ja see valguse-pimeduse võitlus. Ja ma endiselt veel proovin siin korraga mõlemat asja teha, mõlemal lainel korraga olla, aga no see pole ju tegelikult võimalik. Päike paistab ja taevas on sinine ja palmid rohelised, apelsinipuud oranžid ja linnas on non-stop fiesta. See rahulik lapsepõlveaegne vaikne jõulupühadus siinmaal ei tööta, ei tule peale sedasi, nagu ta Eesti kliimas saab tulla. Kuigi ma ütlen, Eestis polnud ma samuti suur jõuluootaja, sest sügis ja talv tähendas tühje patareisid ja haiguseid jne.
Pluss veel see ka, et aeg läheb nii ruttu (ja mulle tundub, et ainult minul). Jõuan vaevalt novembri alguses mõelda, et varsti jõulud, peaks mõtlema hakkama, kui järgmine hetk juba ongi detsember täies hoos ja kõik asjad tegemata. Näiteks jõulukaardid viimasele minutile jäänud jne. Lapsepõlves oli üldse kuidagi seda tühja aega ka, mida sai täita jõuluootusega ja kaunistuste meisterdamisega jne. Täiskasvanuna tühja aega ei eksisteeri. On prioriteetide sättimine, et mida jõuab ja mida mitte.
Sel aastal mul tegelikult jõuluvaibile saamisega vedas. Olime täna spordiklubi saunas, kui tuli mõte, et võiks esimese advendi puhul botaanikaaeda minna, termosega glögi kaasa võtta ja väike spontaanne piknikuke teha. (Glögi osas läks ka sel aastal hästi, kuu tagasi jäi Lidlis glögi silma ja ostsime kohe terve kuuspaki liitriseid pudeleid jõuluks koju valmis, sest detsembriks on tavaliselt kõik poed glögist juba tühjaks ostetud).
Jõudsime botaanikaaeda kohale ja avastasime, et seal on juba kõik detsembrikuiseks tuledesärashowks valmis, lambikesed ja muss juba sisse lülitatud. Sel aastal on neil teemaks Alice, mis pani mul ka kohe silma särama, sest mul on see aasta millegipärast kuidagi Alice-aasta olnud. Kevadel Madridis sattusin Alice in Wonderland näitusele ja hiljuti lugesin Alice raamatud ka üle, täitsa vana originaalversiooni originaalillustratsioonidega ja puha.
Ja kuigi polnud veel pime, olid need tulukesed ja installatsioonid seal nii nunnud. Ja rahvast ei olnud ka palju, sest see tuledeüritus hakkab mitu tundi hiljem, mitte tavapärasel botaanikaaia lahtioleku ajal.
Kindlasti läheme mõnel õhtul sinna päris-üritusele ka, aga praegu tundus mulle see päikeseloojangueelses valguses Alice-maailm isegi ägedam ja maagilisem. Oranžid plaatanilehed ja apelsinid ja sidrunid kontrastiks sellele maagilisusele noh! (Apelsinud-sidrunid jäid pildile püüdmata, sest seal olin ametis puude alla mahakukkunud viljade otsimisega…)
Igatahes hääd esimest adventi ja mõnusalt chilli detsembrit! ✨️ Olgu ta igas kliimavõõtmes mõnus ja turgutav!
Laps tegeleb mul vabal ajal Robloxi videode tegemisega – st robloxi mängu sees teeb filmikesi, mõtleb välja mingi stsenaariumi ja siis erinevate tegelastega “näitleb” ja salvestab selle üles ja siis lõikab-monteerib, lisab helid ja efektid jne, ja siis paneb oma youtube kanalisse üles. Mõni video on tal päris populaarne, 19 000 vaatamist vist praegu ühel max. Aga mitu tuhat ühe video kohta on täitsa tavaline taks tal.
Viimane video-seeria on tal zombiteemaline. Ja täitsa lõpp, kuidas seoses sellega sain aru, et netis, no vähemalt youtubes, aga küllap muudel platvormidel samuti, on totaalne tsensuur. Ta kasutas video kirjelduses sõnu “viirus” ja “ravi” ja tuleb välja, et neid sõnu kasutades eeldab mingi youtube algoritm, et küllap räägitekse koroonateemadel ja video läheb vaatajate eest salaja peitu. St üleslaadija ise ei teagi, et midagi on valesti, youtube ei teavita ega midagi, lihtsalt mingi salajane sõnavabaduse piiramine toimub ja video pühitakse kusagile vaiba alla. Veider, eks, sest tema video oli reaalselt mingi väljamõeldud zombiteema, ei mingit poliitikat ega arvamuse avaldamist jne. Pealkirjas neid sõnu ka ei olnud, kirjelduses vaid. Ja laps mõtles, et miks küll keegi ta uut video ei vaata. Paari kuuga tuli 60 vaatamist kokku. Siis ta võttis video maha ja panni uuesti üles, tuli samamoodi terve päevaga paarkümmend vaatamist ainult. Ja siis lõi minu vandenõuteoreetiku-pirnike põlema ja ütlesin talle, et kuule, proovi uuesti panna, aga ära kirjelduses neid kahte sõna kasuta. Ja õigus mul oligi – nüüd on videol paari päevaga tuhat vaatamist.
Nõme eks, kui tänapäeval ka loomingut ja sõnavabadust jne mingi nähtamatu kolli poolt piiratakse. Mind on juba tükk aega imestama pannud, et (usa) podcastides räägitakse, et ameerika on sõnavabaduse kants ja blablabla, ja siis paralleelselt samas podcastis otsitakse mingite sõnade asemele asendajaid, sest neid ei tohi kõva häälega välja öelda, muidu Voldemort… Ja ma iga kord mõtlen endamisi, et kas nad ise ei pane tähele, kui hullumeelne ja ebanormaalne see on?
Ja kõige veidram ongi, et ametlikult ju ei öelda, et need ja need sõnad on keelatud, inimene peab ise välja nuputama, mis ta valesti on teinud. Suure podcastikuulajana olen vähemalt mitukümmend sõna täheldanud, mis tundub, et on keelatud. Ja need ei ole roppused või n-sõna vms. Nii et hea, et oskasin lapsele soovituse anda, milles asi võib olla. Aga oi, kuidas mulle ei meeldi, et elame sellises maailmas, kus niimoodi nöörimööda peab käima, sest kuskil mingid “suured onud” otsustavad, millest pööbel juutuubis rääkida võib.
Minu meelest võiks olla nii päris elus kui internetimaailmas lubatud kõigest rääkida, mis iganes teemal arvamust avaldada, vastu vaielda, väidelda, mida iganes. Kas või midagi jaburat öelda – kui see on jabur, siis saab selle üle kas naerda või ümber lükata, miks on vaja keelata (keelan-käsen-poon-ja-lasen on nii eilne päev! Ja nt kõik lapsevanemad teavad ka, et mida rohkem midagi keelata, seda rohkem lapsel selle vastu huvi tekib).
Ok aitab räntimisest küll! Lugesin just Margaret Atwoodi “Handmaids tale”, ilmselt see lugu paralleelselt Aleksandri juhtumiga kuidagi võimendas mu tülgastust tsensuuri ja võimu jne vastu. Aga vahepeal tundub, et oleme konnad potis ja ei saa aru, et vesi on järjest kuumemaks ja kuumemaks läinud. Ja siis ühtäkki olemegi selles Atwoodi kirjeldatud düstoopias ja proovi sealt välja saada, kui reageerimiseks juba liiga hilja.
Eelmisel nädalal sadas vahepeal mitu päeva vihma. Täitsa mõnus oli vahelduseks. Kuidagi peab ju selle pimeda novembri tunde kätte saama! Aga kui päike jälle välja tuli, oli hea meel küll, et läbi. Madalrõhkkond võtab mul energia ikka jube nulli. No mis teha, kui mõni on nii loodud, et mootor ainult päikesepatarei peal töötab.
Enne vihma
Ja ootamatult sai meil juba aasta uue üürilepingu allkirjastamisest täis. Täitsa tore aasta on olnud tegelikult. Aga veider on, et kui otsin midagi spetsiifilist või mida pole ammu vaja olnud, siis umbes sama nõutult:
Ja vanas kodus teaksin täpselt, kus see asi/ese oleks. Eks seal sai ikka omajagu aega elatud ka, neli aastat. Tundub rohkem kui neli tegelikult, tundub nagu peaaegu pool elu! Laste vaatenurgast oligi päris suur osa nende senisest elust.
Niiskusega pole me üheski teises hispaania kodus nii palju võidelnud kui siin. Et ses mõttes oleks saanud paremini valida, aga arvestades üüriturgu (nii siis kui praegu), siis hea, et üldse midagi leidsime ja saime. Olen kogu selle aasta saitidel silma peal hoidnud ja pole tõesti midagi paremat näinud hinna-kvaliteedi mõttes. 2000ga saaks küll.
Ja see niiskus on siiamaani veel võideldav olnud. Üks elektriline niiskusekoguja on meil, pluss igas riidekapis ripub see asi, mis vee kotikesse kogub. Pluss igas toas veel riiulipealsed niiskusekogujad ka (need sinised, mis mercadonas). Pluss tuulutan ka usinalt. Veidral kombel kondika “dry” funktsioon ei tee midagi, mitu korda tegin katset, et terve päev see käib, aga % jäi samaks, lihtsalt külm hakkab. Ju siis on miskit rikkis, vana kondikas, üürikate värk. Aga vahepeal viskab toas õhuniiskuse ikka 70 peale, eriti kui õues ka suurem õhuniiskus satub olema või vihmane ilm.
Sel aastal oli umbes 10nov see päev, mil tekikottide sisse tekid panin. Sussid läksid juba oktoobri lõpus jalga. Nii see talv meil tuleb, palav-palav ja ühtäkki hopsti, külm. Millegipärast kevadeti see palavaksminemine küll hopsti üleöö ei toimu…
Kooliteel
Tihe tööaeg on olnud ja töötlemise kõrvale olen ohtralt põnevaid podcaste kuulanud. Näiteks Kay Dickensi “telepathy tapes” puudutas kuidagi ootamatult kõvasti. A la see mingil teisel tasandil suhtlemine või taimede-loomadega rääkimine nt. Huvitav, kas see on selline tüüpiline eestlaslik loodusrahvavärk või hoopis seotud sellega, et ma lapsena võõraste jaoks nö mitterääkiv laps olin ja see mõjutas midagi maailmatunnetuses. Ei, telepaatiat ma ei valda, lisan igaks juhuks siia juurde 😆 Kuigi Artjomiga naljatame küll juba mitu aastat, et loeme alatasa üksteise mõtteid. Noh see, et samal ajal mõtleme mingist samast konkreetsest asjast (täiesti lambikad teemad) või üks ütleb midagi ja teine on, et just mõtlesin sellest! Või muusikaga vms. Et teadvus on meil mingil määral otsapidi kattunud või samal lainepikkusel küll, täitsa igapäevaselt paneme tähele.
Lisaks kõigele muule seal podcastis oli nunnu see papagoi lugu ja see, kuidas loomadega tehti katseid, kui peremees ootamatul kellaajal koju läks ja loom tükk maad varem akna/ukse juurde ootama asus. Seda õigel ajal ootamist teevad meil kassid ka.
Pluss see ka sajaga tõsi, et alati kui tuleb miski idee, mida teoks ei tee, siis korjab keegi teine selle idee justkui õhust üles ja teeb ise ära. Keegi veel tähele pannud sellist fenomeni?
Mis veel… Apelsinipuud paistavad aina oranžimad, linn täitub vaikselt jõulukaunistustega ja kastani-pajad tossavad juba ammu. Eile korjasime metsast möödaminnes spargleid, seeni on ka metsa-alused peale vihmapäevi nüüd täis (peaks ikka selle kukeseeneleidmise-missiooni ette võtma lõpuks). Selline vaikne omas mullis kulgemine ühesõnaga, töö-kool-kodu ja vahepeale vürtsiks pisikesi rõõmukesi või kohtumisi või üritusi. Nüüd kui õhtud juba pimedamad ja külmemad, mind vist muidu välja ei saakski, kui ei peaks poolsunniviisiliselt käima kas Artjomi kontsertidel (viimase nädala jooksul esines ta 3 päeva järjest erinevate kollektiividega eri kohtades) või mõnel laste sõprade sünnipäeval (täna nt) või raamatuklubiga kokku saamas vms. Aaah, spordiklubi sauna jõuan ka mõnikord!
Eri värvi bouganvillad koosJõululaine ka samal ajal Keskpäeval soe, muul ajal mantel pealeVäljas vitamiine annustamasKodune vaikeluÜks õige hommikusöök: churros con chocolate
Esiteks mega-giga-suur aitäh kõigile armsatele inimestele, kes mulle hooandjas lihtsalt niisama hoogu andnud või raamatu ette tellinud on! Ülinunnu ja nii soe mõelda! Hetkel on umbes 20% eesmärgist koos ja kuu aega on veel minna. Hirmus ja põnev korraga! Ja ma olen ülihalb reklaamija, peaksin sotsiaalmeedias aina pommitama selle teemaga, aga pole üldse minu-teetass-tegevus. Üldse ei meeldi pealekäiv tüütus olla noh! Mulle endale näiteks mõjub see, kui keegi midagi liiga aktiivselt reklaamib, pealesurumisena ja mõjub hoopis antireklaamina. Näiteks miks ma temust midagi mittekunagi tellida ei kavatse – neil on lihtsalt nii nõmedad ja tüütud reklaamid igal pool.
Töökas TolmuÜks rändom kassimeemKui juba loomateemadel olla, siis Bruno ka asjalik
Aga muid uudiseid, siis: suvi sai läbi.
Veider ikka, kuidas kõigest nädala-paariga see nö sügis-talvine aeg kätte jõudis. Näiteks päev enne Mulhaceni hüppasin veel korra rannast läbi. 30 kraadi, vesi ka soe veel. Ja siis mingi mõned päevad hiljem tulid veidi vihmasemad ilmad ja temperatuur langes ka ikka päris kõvasti. Ja viis päeva peale meie Mulhacenilkäiku sadas sinna nt juba lumi maha. Eelmisel aastal oli Maromaga sama, et jõudsime napilt enne lund ära käia.
Ühtlasi – toas oli nädal-paar tagasi veel 27-28 kraadi ja käisime suviselt paljajalu. Ja nüüd kõigest 24, sussid jalas ja pikad käised. Ja see 24 tundub nii paganama külm peale pikka mõnusat suve! Õues olen siiani enamasti veel lahtiste kingadega käinud, aga vabalt saaks juba kinniste peale üle minna.
November käes, saapad jalga
See eelmine pilt – meil on trepikojas suur peegel ja alati mõtlen, et peaks iga kord möödaminnes selfi tegema, kuniks kogu riidekapp on üles pildistatud, ja siis edaspidi kui “mida selga panna?” peale tuleb, saab pildikausta läbi lapata ja valida, ei pea voodi peale kuhjama kogu kappi… nii et tegin algust, aga enamasti unustan.
Vahepeal käisin perearsti juures, sest peale suvist ajutiselt kurdikjäämist ja antibiotsikuuri soovitas arst sügisel end uuesti näitama tulla. Vaatas ja ütles, et vaigukorgid on kõrvus, et tilgutaksin viis päeva oliiviõli kõrva (sellist meetodit kuulsin esimest korda…) ja siis loputavad vaigu välja. Loputamise päeva hommikul oli üks kõrv sellest oliiviõlitrallist täiest kinni ja kurt ja kergelt viskas juba valutunnet ka. Teine kõrv loputati kenasti puhtaks, tolle kinnise kohta ütles õde, et õlist pole tolku olnud, ei tule vaik välja (kolm portsu vett lasi sinna kõrva, teise sai kahega puhtaks). Aga nende toredate protseduuride tulemusel valutan nüüd siin juba teist päeva toda kõrva, sealtpoolt ei kuule ka endiselt. Mine siis veel arsti juurde noh, enne minekut oli elu lill. Mul polegi elus kõrvavalu rohkem kui kunagi lapsepõlves olnud… päris tüütu. Ilmselt õli tekitas mingi kerge põletiku ja see loputamine tegi asja veel hullemaks.
Valutamisest rääkides, üks minupoolne ood ibuprofeenile…. Hiljuti siin oli mul migreen, aga kodus oli ibukas otsa saanud. Mõtlesin, et hea küll, teoorias peaks ju muud asjad ka aitama. Nii et võtsin siis aspiriini hoopis. Ei miskit. Mingi 4h hiljem mõtlesin, et ok, paratsetamool on ju nime poolest ka valuvaigisti, äkki see saab jagu. Jällegi, absoluutselt ei mingit mõju. Veel mingi 4h hiljem (juba peaaegu oksendades) sain lõpuks ibuprofeeni. Tund hiljem ei mingit valu enam. Maagia ikka noh. Ja üliveider, et see on ainuke, mis mul valu ära võtab. Inimeste organismid on ikka veidrad…
Aa, arsti juures käies palusin ühtlasi vereproovi ka, et rauataset vaadata. Noh, et kuna ma pmst olen ju vegetarian terve elu olnud ja viimased 11a pole mingeid analüüse ka teinud. Arst pani sinna proovi-tellimusse igast muidu asju ka peale raua, a la B12 ja D-vitamiin ja kolesteroolid jne, 2 lk asju. 3 ampullitäit verd võeti. Ja ülla-ülla, kõik näidud olid korras. Ja mul pole õrna aimu ka, kust ma nt seda rauda olen saanud, sest liha ega kala ei söö, kaunvilju ka mitte just iga nädal. Muidu läätsed ja kikerherned jne mulle väga maitsevad, aga valmistan midagi nendest tõesti mõned korrad kuus ainult. Vaarika-isu oli siin küll mõned kuud koguaeg… Äkki veinist saan rauanormi täis? See pidi ju vähesel määral rauda sisaldama…lisaks antioksüdantidele, magneesiumile jne heale paremale, mis veinis. Interneti väitel saab pokaalist punasest veinist 4% raua päevanormist kätte. #kiddingnotkidding
B12 oli ka korras, seda saan ilmselt juustust, sest juustu tarbin küll hunnikute viisi, ühtegi juustuvaba päeva ka pole.
Ühesõnaga, täitsa põnev oli vaadata, et minu kehva toidulaua kiuste olid kõik näidud korras. Sest täiesti tüüpiline päev võib mul olla nii, et hommikuks must kohv + juustuvõisai (tomat, kurk või redis peal) ja midagi magusat (šokolaad), lõunaks jälle mingi bocadillo või siis midagi, mida saab kiiresti teha, et mitte tööaega raisata (kiirnuudlid või pitsa nt) ja vahepeal veel siia-sinna lisaks musti kohvisid šokolaadi või küpsistega ja õhtuks makaronid (nt pestomakaronid ohtra juustu või philadelfiaga + kurgi-tomati-hapukoore salat). Ja pokaal veini ka sinna kõrvale nt (mitte iga päev, aga suht tihti). Pole ime, et kehakaal on nagu ta on…
Kasulikust kraamist rääkides, oliive iga päev ei söö, aga mitu korda nädalas kindlasti. Avokaado on ka hooti, vahepeal söön iga päev, siis jälle mitu nädalat ei osta. Mittekasulikust kraamist: šokolaadihulk nädala jooksul… ütleks et 300g miinimum. Oleneb perioodist. Kui on kiire ja väsimus, siis rohkem. Suvel jõin Red Bulle ka ohtralt, ütleks, et 5tk nädalas isegi vahepeal (valge virsiku oma on parim!) Palavaga lihtsalt nii mõnus külmikust jahe hapumagus mullijook võtta. Kusjuures asendasin selle vahepeal pomelo-Schveppes’iga, seal on poole vähem kaloreid, aga maitse poolest sama hea.
Aga ok aitab toidujuttudest küll!
Vahepeal olid jälle mõned sellised päevad, kus iga minut oli arvel (või puudu), lihtsalt totaalne ajaga võidujooks, et kõik asjad jõuda ära teha. Õnneks on praegu jälle normaalne tavatempo, enamvähem graafikus töödega. Näe, isegi blogida jõuan. Selline mõnus rahulik reede õhtu seekord, tundsin täitsa puudust.
Vastupidiselt eelmise reede Halloweenimelule. Kusjuures vedas, et 31okt sattus sel aastal veel nii mõnus ilm olema. Oli lausa lust linnapeale minna. Tegimegi plaanid laste soovide järgi, eks need on ju veel viimased aastad, kui nad meiega koos halloweenitada viitsivad, varsti oma sõpsid ja kambad ja vanemad muutuvad piinlikeks tüütusteks, mis teha. (A noh, siis saame suurteinimestepidudele minna, seekord kutsuti kolme kohta, aga ei jõudnud kuhugi enam peale lastega trallitamist)
Mõtlesin, et kui eelmine aasta olin vanakooli Wednesday, siis nüüd on mul ju tukk ja saan moodne Wednesday olla 😀 Viimasel hetkel veel tuhlasin oma riidekappi läbi, et mida selga panna. Leidsin täpilise kleidi ja Artjomi triiksärgi ja hädaga käras kah. Mul pole vist ühelgi aastal veel olnud, et kostüümi-idee on halloweeniõhtuks juba kenasti valmis ja ootel. Oktoober lippab alati nii kiiresti, et tundub, et küll veel jõuab mõelda. Kuni enam ei jõua ja tuleb miskit suvalist käepärastest vahenditest kokku klopsida, sest lapsed tahavad minna ja vahele ka jätta ei saa.
Lastel olid küll juba ammu ideed valmis, gaasimaskid tellisid nad millalgi eelmisel talvel vist. No ma räägin, enamvähem lemmikpüha neil noh, jõuludega sama pulga peal.
Käisime esiteks kesklinnas sadama Halloweenil, üks Aleksandri sõpradest oma emaga plaanis ka minna, nii et saime tunnikeseks kokku, truco o trato-tasid seal natuke. (linn jagas sealsetele poodidele terve tonni komme ja poed jagasid siis neid lastele) Kesklinna halloween on alati äge, igas vanuses rahvast, alati igasuguseid tuttavaid (kui ära tunneb kostüümidega). Ja äge vaadata, kui loomingulisi kostüüme välja on mõeldud. Gandalfi nägin, üks vanem daam oli lammas Shaun – nii lihtsad ideed tegelikult ju. Pluss veel sadu ja sadu inimesi, kes olid vaeva näinud.
A noh, meil oli tuli takus, kaua polnud aega uudistada, sest el Palo linnaosa Halloweenil oli teiste Aleksandri sõprade ja nende emadega kohtumine kokku lepitud. Nii et vurasime sinna. El Palo Halloween on kesklinna omast väga erinev, aga ka üliäge. Selline hästi lapsesõbralik, kostüümikonkursid ja diskod ja muud eeskavad ja etteasted, õuduste tuba, nerf-lahingu ala, batuut jne. Selline halloweeni-stiilis feria nagu lausa. Ja samuti oli palju ägedaid kostüüme ja kogu ala (ühes suures pargis toimub) oli ülivingelt kaunistatud. Mõnus õdus atmosfäär, kui halloweeni kohta nii saab öelda 😆
Igatahes, mega äge, et linn ja linnaosad viitsivad nii korralikult ette võtta ja orgunnida ja teha. Kuna ma olen iga aasta samades kohtades halloweenitanud, siis kahjuks seekord pilte väga ei teinudki, need paar mis juba jagasin, muidu kohe näitaks täpsemalt…
Mis veel. Ükspäev sain aru, et kui mul poleks lapsi, siis ma ei saakski aru, kui eelmine põlvkond ma olen. Mingi meem tuli ette, et matemaatikaõpikus lk 67 ja ahastuses näoga õpetaja. Ei haakinud üldse. Küsisin lastelt, kas nad saavad aru ja nad olid kohe, et six seveeeeen!!! Ja Aleksandr lisas, et neil juba koolis juhtuski seesama, et õpikus lk 67 ja kogu klass karjus, et six seven. Ooooeh, ma elan juba teisel planeedil, tuleb välja. Ja siis kui teil seal Eestis oli see mingi kuulus juutuuber usast, kellest polnud mina nt kuulnudki, küsisin lastelt, et kas nad teavad. Ja teadsid, kuigi kumbki ei jälgi teda otseselt, aga kursis ikka, et kes. Oot mis ta nimi oligi. Vot näed, nii ajast ja arust olen, et enam pole nimigi meeles, kuigi hull skandaal oli Eestis sellega ju. (ok vaatasin järgi, Ishowspeed oli nimi)
Aga ma nüüd õhtusööki tegema, seekord tervislikku – bataadi-kikerherne karri riisiga, nämm!
Danielil on juba ammu, no üle aasta vähemalt, olnud suur unistus – ronida mandri-Hispaania kõige kõrgema tipu otsa. Mis on ühtlasi ka terve Ibeeria poolsaare kõrgeim tipp ja asub meie juurest vaid 160 km kaugusel. Ja ega ma isegi olen ju mõelnud, et tahaks ikka ära teha selle retke.
Nii et eelmisel laupäeval asusimegi tegudele, enne kui mägi üsna pea lumiseks ja ohtlikuks muutub.
Mulhacén asub 3479m kõrgusel merepinnast. Me käisime aasta tagasi Maroma tipus, mis on Málaga piirkonna kõrgeim tipp ja asub 2066m kõrgusel, nii et see 1400m kõrgust juurde ei tundunud üldse midagi hullu.
Nii et siit tuleb üks õpetlik lugu, et mida teha ja mida mitte teha 😆
Mulhacéni saab vallutada erinevatest külgedest, meie valisime kõige leebema variandi lõunapoolsest lamedamast küljest, sest laps ja ajalimiit jne. Esiteks sõitsime Málagast 2h Capileira külla, mis asub umbes 1400m kõrgusel. Parkisime auto ja ronisime spetsiaalse bussi peale, mis viib Mulhacénile võimalikult lähedale. Málagast väljusime 8:00, buss Capileirast 10:30.
Ps. Pileti peab eelnevalt broneerima, edasi-tagasi on umbes 15 eur/nägu. Ja talveperioodil ehk lumega bussivarianti ei ole. (Bussiteemat haldab Servicio de Interpretación de Altas Cumbres Vertiente Sur)
Bussiaknast
Igatahes – bussisõit kestis umbes 50min. Umbes poole tee peal asub Area Recreativa Hoya de Portillo (üks matka- ja puhkeala, 2150m), kuhumaani pääseb tegelikult oma autoga ka, aga seal edasi on tõkkepuu ees ja bussiga saime tõkkepuust päris kõvasti mäetipule lähemale, mis muidu jalgsi võtaks vähemalt üle tunni või isegi mitu. Buss peatus kõrgusel umbes 2700m Alto del Chorillo’s. Nii et sealt meie matk viimaks algaski, nii umbes kell 11:30.
Kohe bussist väljudes tundsime, et tuul puhub väga läbilõikavalt ja lakkamatult (sidusime kapuutside alla veel rätikud ümber pea, et kõrva ei puhuks) ja sooja oli alla 10 kraadi. (Võrdluseks, Capileira külas oli samal ajal 20+) Asusime tasapisi ülespoole rühkima, sest viimane buss tagasisuunas läheb kell 18:00 ja üles-alla on tipuskäik kokku umbes 12 km kandis. (Minu sammulugeja väitel kõndisin kokku 14 km, aga natuke sai Capileiras ka kõnnitud + mäe peal kah siia-sinna edasi-tagasi põikeid tehtud.
Dani hüppas vaatamata tuulele ja külmale suurest rõõmust – viimaks ometi unistus täitmisel!
Lõunapoolsest küljest ja 2700m pealt alustades on mu meelest miinuseks raja üksluisus. Nii kõrgel ei ole enam metsa ja lõunapoolne külg on üsna lame ka. Ilm oli peaaegu päikseline, nii et vaated olid küll kaunid! Meri, Aafrika, madalamalolevate mägede viirud. Aga rada ise ja maastik hästi üksluine. Nii et aina kõndisime ja kõndisime.
Aga kohe üsna alguses saime aru, et kõndimine on vaevalisem kui tavaliselt. Süüdistasime tuult ja külma, aga lisaks on asi ka selles, et õhk on nii kõrgel hõredam ja õhurõhk teine. Mingi hetk piknikupeatust tehes avastasime näiteks, et sihvkapakk on kõva ja kummis nagu õhupall.
Paar tundi hiljem, millalgi peale 3000m hakkas Dani järjest rohkem kivide peale istuma jääma ja ütles, et pea veidi valutab. Küllap tuulest ja päikesest, mõtlesime. Kuigi Artjom ütles ka mingi hetk, et pea käib vahepeal nagu ringi. Hapnikusisaldus õhus on sellisel kõrgusel umbes 69% meretasandi hapnikust.
Minul oli mingi eriline hingamisrütm välja mõeldud, mille abil võhma paremini jagus, ninast õhk sisse ja puhinal suust välja, aitas täiega (naistevärk, kui oled sünnitanud, saad hingamise tähtsusest aru 😀
3354m kõrgusel, Mulhacén II juures (see on nö libatipp) tegime lõunapeatuse ja Dani entusiasm hakkas järjest kahanema, pea valutas ka järjest rohkem. Andsin talle ibuka sisse ja puhkasime seal üle poole tunni (mille jooksul hakkas jällegi täiega külm, nt söömise-joomise ajal panin tähele, et ei tunne hästi oma näpuotsi, nii et panin kindad tagasi kätte. Ilmselt oli temperatuur kuskil 5 kraadi kandis või isegi vähem. Alt mere äärest 28 kraadi käest tulles suur vahe!
Dani proovis magada ja ootasime, et ibukas mõjuma hakkaks. Lõpuks arvas ta, et ta ei taha/jõua enam ikkagi edasi minna (tippu jäi umbes 20min kõndida) ja tahaks hoopis tagasi allapoole minna. Mõne koha peal seal Mulhacen II juures oli kohe erakordselt hull tuul otse näkku ka, nii et niigi vähesele hapnikule lisaks segas see ka hingamist.
Otsustasime, et nad hakkavad vaikselt allapoole minema ja ma lippan ikka kiiresti tippu ka, kui ta juba nii lähedal justkui kiviga visata on. Ma olin meist vist veel kõige energilisem selleks hetkeks (see hingamine noh!)
Kusjuures, lisamärkusena veel, et aasta tagasi Maroma-matkal (mis oli kilomeetrite ja kõndimisaja osas palju pikem) pidas Dani meist kõige paremini vastu 🙂 Nii et tegu on meil täitsa profi matkajaga tegelikult.
Igatahes lippasin ülespoole ja tipp oli tõesti selle raja kõige ilusam osa. See, et igas suunas vaated laiusid ja järsemast põhjaküljest alla vaadata sai. Ja üliveider, et tipus oli palju vähem tuult. Pluss kõige nummim osa oli see mõnusalt nuumatud kits, kes minuga samal ajal teisest küljest tippu ronis ja pärast mu järel ära ka läks. Seda äraminekut tean sellest, et unustasin Dani jalutuspulga tippu ja olles 10min alla läinud, avastasin, et uups – vaja uuesti üles pulga järgi minna. Nii et jooksin uuesti üles (kell oli selleks hetkeks 16:15, bussini alla kahe tunni) ja seal see kitseke poole tee peal raja kõrval omi asju toimetaski.
Tipp paistabJärveke seal allpool tundub nii tilluke
Alla läksin kergel jooksusammul (ei kukkunud kordagi, no ma räägin, see lõunapoolne külg on väga lame, oleks kontsadel ka ära teinud). Tunni pärast jõudsin teistele järgi – Dani oksendas kivide vahel (tuulega oksendada, kujutate ette küll). 17:45 jõudsime bussi juurde, kenasti enne aega, aga ikkagi viimased, saime kolmekesi pisema bussi peale.
Ega ei teagi, kas see oli lõpuks migreen, mida tal vahel tuleb ette (ja ta on minu tüüpi, et peavalu võib oksendamiseks üle minna), või siis oligi tegu kõrgmäehaigusega (high altitude sickness), mis tekitab samuti peavalu, iiveldust ja oksendamist. Bussis oksendas ta jälle (kott oli olemas) ja bussijuht küsis kohe, et kas tal pea ka valutas. Et meretasandilt tulles pole nii suurte kõrgustega harjunud ja võib sellist asja juhtuda küll.
Nii et siit minu soovitus teistele mere äärest minejatele – kuigi Hispaania kontekstis mäehaigusest väga ei räägita (mina polnud varem kuulnudki, kuigi uurisin radade kirjeldusi jne), siis tasub ikka varem kohale minna ja näiteks Capileiras või mõnes teises külakeses päevake aklimatiseeruda. Või seal tõkkepuu-puhkealal või veidi edasi minnes mõnes refugios, mis ongi mägironijatele ööbimiseks mõeldud.
P.s. Hommikuks oli Danil kõik jälle korras ja oli tagasi oma tavalises energilises ja rõõmsas olekus. Aga tagantjärgi mõtlen, et see oli küll kindlasti õige otsus, et nad Artjomiga enne seda viimast üle saja meetrist tõusu ikkagi tagasi pöörasid. Better safe than sorry! 100m tundub ju nii vähe, aga kui kehv olla, võib iga lisameeter olemise veelgi hullemaks teha.
Kui mul on siin lugejate seas mõni lasteraamatute fänn, siis järgnev on just sulle! 😻
Või siis hoopis kassifänn
Nimelt läks mu kassiteemalise lasteraamatu projekt hooandjasse üles ja sellele saab nüüd hoogu anda, ehk siis põhimõtteliselt raamatu ette osta. Mis annab minule võimaluse see avaldada – mis on midagi, milleks olen ise juba päris mitmeid aastaid hoogu võtnud, sest raamatu kirjutamist alustasin ma juba millalgi aastal 2019 😻 Siis ei olnud isegi “Minu Hispaania” veel ilmunud!
Ja kui küsite, et miks just hooandja abil, mitte läbi mõne kirjastuse, siis esiteks – vahelduse mõttes, tahaks proovida, kuidas on ise oma asja kirjastada. Ja teiseks see, et tahaksin just täpselt ISEENDA nägemuse järgi selle raamatu teha, nii et mul oleks lõpuni välja õigus otsustada, et kuidas ja milline jne. Kuna lasteraamatud on värvilised ja kallid trükkida, siis üritavad kirjastused tavaliselt igasuguseid kokkuhoiukohti leida. Ja see on ju kurb, kas pole.
Tolmu ei kiida koonerdamist heaks
Igatahes, kui tead mõnda väikeste lastega pere (vanusevahemik 0-10), kes tänapäevasel ekraaniajastul veel raamatuid armastab, jaga neile julgelt seda hooandja linki, et info õigesse kohta jõuaks. Või kui mõtled, mida mõnele oma väikesele sugulasele kinkida, siis kassimuinasjutt on ju täitsa hää idee 😉 Kui kõik läheb kenasti, tahaksin ma raamatu saada ilmuma aprilliks-maiks. Illustraator hakkab juba kohe-kohe visuaalse poole kallal nokitsema ja ma ei jõua ära oodata, millal esimesi pilte näha saan!
Raamatu üks tegelastest on Tolmu, keda kõik mu blogilugejad ilmselt teavad, sest noh, ükskord kirjutasin temast pikemalt (SIIN: Tolmu teeb kunsti). Veel üks tegelastest on Coco, kes pole küll nii hull, aga kah oma kiiksudega (tema telepordi-oskusest kirjutasin SIIN). Aga lisaks neile on raamatus veel palju teisi kasse – mõni mu vanadest tuttavatest, mõni välja mõeldud. Igatahes – kui mina oleks laps, tahaksin küll endale just sellist raamatut!
Hooandjat ei tahtnud ma kassipiltidega üle ujutada, aga siia lõppu laon nüüd julgelt ühe paraja hunniku kassipilte 😉
cofcof
P.S. Kui nüüd tahaksid küsida, et miks Tolmust on rohkem pilte kui Cocost, siis… No esiteks ta on nii armsalt ümmargune, et telefon saab justkui ise Tolmu-piltidest täis. Aga teiseks on meil kassid endale nö teenija (või pojakese või emafiguuri vms, kes neid kasside mõtteid teab) valinud. Igatahes mina olen Tolmu oma ja Aleksandr on Coco oma. Ja sellest tulenevalt käib Tolmu koguaeg minu sabas ja Coco on Aleksandriga. Nii et ma näen Cocot päeva jooksul kõvasti vähem!
Lugesime raamatuklubiga vahelduseks eesti kirjandusklassikat, ehk siis seekord Rehepappi. Mulle Kivirähu stiil täiega meeldib, mõnus irooniline huumor ja tal on mu meelest väga hea sõnaseadmise oskus ka ja karakterid on noh, korralikud krutskeid täis karakterid jne. Lisaks mul maa- ja talulapsena on palju äratundmishetki ka, mida võib-olla linnas üles kasvanutel pole, nii et selle nurga alt ka minumasti lugemine. Ja autoril on päris laiad teadmised eesti folkloorist ja vanadest kommetest-uskumustest, mis on samuti sümpaatne. Nii Ussisõnu kui Rehepappi olin ma tegelikult juba paarkümmend aastat tagasi lugenud, meeldis siis ja meeldis nüüd uuesti üle lugedes ka.
Kusjuures meil on ussisõnade lauamäng rehepapi laiendiga pidevalt lastega mängimises. Ma olingi juba jõudnud ära unustada, kust mõned sealsed naljad pärit on, näiteks see sitapiruka oma (“see pole sitt, see on sokulaad!”) Nii et lugedes oli selliseid ahhaa-momente veel ka.
Aga siis tegin sellise vea, et vaatasin 2017 välja tulnud filmi (November) ka lugemisele otsa – Rehepapi ainetel tehtud, kuigi mu meelest sealt üldse seda Rehepapi mõnusat huumorit ega vaibi läbi ei tulnud. No kohe üldse ei meeldinud mulle see film. Noortepäraselt väljendudes oli mitmes kohas cringe vaadata lausa, selline punnitatud ja veider dialoog, mis kõlas kohati nagu kuskilt kooliteatri tükist, kus tekst pole hästi peas või tuleb välja mahavuristatult. Ja kuidas saab üldse nii heast raamatust nii halva filmi teha? Või siis oli minu peas see Rehepapi-maailm niivõrd teistsugune ja mõni inimene loeb ja näebki oma silme ees just sellist maailma, nagu filmitegijad nägid? Ja mind nii kohutavalt häiris isegi see, et raamatus oli korduvalt kirjas, et päikest pole ammu näinud või piilus korraks vaid pive tagant üle mitme nädala, aga peaaegu terve film oli filmitud päikselise ilmaga, lihtsalt mustvalgeks keeratud. Jaa, pisiasi, aga mind tohutult häiris! (Vbolla erialane kretinism selliseid asju märgata) Ja vanapagan ei olnud vanapaganlik ja nõid polnud nõialik ja rehepapp ka ei klikkinud. Pluss veel mitmed tegelased. Ühesõnaga, ei meeldinud mulle ei näitlejate valik, dialoog, kostüümid, ega see, et raamatumaailmast oldi nii kaugele mindud. Aga filmi kohta arvustusi lugedes näen, et ma olen vist ainuke, kes filmis pettus, arvustajad on enamasti hoopis üsna vaimustuses olnud. Ja isegi imdb-s on 7,1 punkti, nii et…
Umbes poole peal mõtlesin isegi, et jätaks pooleli – ja ma pole muidu poolelijätja-tüüpi. Isegi kehva asja vaatan alati kohusetundlikult lõpuni. Ainuke asi, mille tõesti olen pooleli jätnud, oli Witcheri sari, peale seda kui Henry Cavill sealt ära läks ja uus näitleja võeti. Lisaks peategelase vahetusele häiris mind Witcheris kõik see woke-jura ka, pluss täpselt seesama, et raamatust nii kaugele mindi. Esimene hooaeg oli ju ometi nii lootustandev!
Vaatasin Novembri ikka lõpuni, aga filmielamus jäi ikkagi saamata. Kas ainult mulle tundub, et Eesti filmid on nii depressiivsed? Et lugu saab ainult läbi depressiooni-läätse jutustada? Raamat ju otse vastupidi jutustas novembrist, mis muidu kõige depressiivsem kuu üldse ja eestlaste raskest elust läbi huumori ja eneseiroonia-võtme. Film oli kuidagi emo noh. Ja 99% juhtudest saan ma igast filmist midagi enda jaoks leida, seekord kahjuks mitte. Võib-olla oli muidugi asi selles, et raamat oli alles nii värskelt loetud, oleks mõned aastad vahet, siis poleks niimoodi kõrvutanud neid ja poleks omaenda nägemus loetust enam nii silme ees.
Teistel, aga võib-olla otsapidi isegi samadel teemadel jätkates – kas te kuulate häälsõnumeid või podcaste (või filme?) originaalkiirusel või kiirendusega? Eile tänaval läks üks neiu mööda, kes parajasti ühte whatsappi ülihelikiirusel kuulas (ja hispaanlased räägivad nagunii juba kiiresti ju), ja jäin mõtlema, et see on kuidagi inimtüübis kinni, et kes kuidas kuulab, kes tahab lihtsalt kiiresti kogu informatsiooni kätte saada, või kelle jaoks on lisaks infole oluline ka mingi nüansike hääletoonis või mõttepausi pikkuses jne. Ma olen kindlasti see viimane, tahan alati võimalikult autentset ja originaalset audiot. Kiirendades muutub ju kohe hääletoon kõrgemaks ja ma ei taha sellist töödeldud robotversiooni. Aga samas saan natuke hispaanlastest aru ka – nad saadavad ülipikke häälsõnumeid, kus kordavad ühte ja sama asja kümme korda üle – võibolla tõesti pole puhtinimlikult aega kõiki neid sõnumeid korralikult läbi kuulata.
Aga üldiselt olen ma see tüütus ka, et kui koos minuga filmi vaadata ja sõber/kaaslane kõrval midagi räägib või telefoni välja võtab vms ja sellepärast mingi lause või silmapilgu maha magab, siis kerin tagasi, sest iga hetk filmis on ju tähtis, ei saa niimoodi poole silmaga vaadata! 😆
Ükspäev käisime ookeani ääres, täpsemalt Portugalis. Kuigi teine riik, siis Malagast on tegelikult Faro kanti ainult 4h sõita. Madriid on kah kaugemal!
Praia da Parrinha on üliäge koht. Tol päeval sai 27 000 sammu käidud, Faros ka, nii et ei teagi hoobilt pakkuda, kui mitu kilomeetrit see saar/poolsaar pikk oli, mida mööda minnes silmapiirini aina liiv ja düünid. Justkui planeet Arrakis, aga veega 😍 Aga ma ütleks isegi, et üks ägedamaid kohti, kus käinud olen! (Ja Algarves on ju üks äge koht teise otsa) Umbes tund kõndisime, kuni jõudsime kohta, kus oleks edasi minekuks tulnud üle veeriba ujuda. Aga sel hetkel algas just mõõn ja vesi voolas päris hoogsalt läbi veeriba ookeani suunas. Hästi äge efekt oli, valin-sulin ja mullitas nagu mullivannis. Ja taganeva veega tuli palju ägedaid merekarpe nähtavale! Ma teel sinna just mõtlesin, et nii tahaks mõne suure ja terve merekarbi leida. Ja siis leidsin lademetes! Määädžik!
Paar karbikest
Tore oli ka, et kui see piirkond, kuhu parkisime ja kust mööda randa minema hakkasime, oli rahvast täis, siis seal lõpupoole oli täiega privaatne, mõnd üksikut jalutajat vaid nägime. No kes ikka nii kaugele kõndida viitsib…
Ja veel on selle pika poolsaare puhul erakordne, et linnapoolses servas, düünide ja vee vahelisel rannaribal on riburadapidi väikesed kalurimajakesed. Lihtsalt laudtee ääres. Ülimalt omamoodi atmosfääriga koht elamiseks! Kahjuks pilti ei teinud, pime oli ka juba… Aga googlemapsi näitel selline:
Kujutan ette kuidas need elanikud öösel linnast baarist jalgrattaga koju sõidavad…
Ühtlasi ööbisime Portugalis sellises majas, et kui ma oleks rikas, siis just sellist tahakski. Nii arhitekt kui sisekujundaja olid imelised olnud, või noh, minu maitse järgi imelised. Selline natuke teokarbi stiilis, moodsa ja vana vahepealne. Jälle, paar pilti ainult tegin kahjuks ja pildilt pole nii aru saada, aga no umbkaudi annab ehk stiilist aimu:
Selline hästi avar, aga ümarate vormidega, pluss söögitoa lagi nii äge ja igasugused muud detailid ka. Lotojackpot, auuuu!!! Mulle üldse ei sümpatiseeri tänapäevased moodsad kuubikud, paluks rohkem teokarpe linnapilti, vahemere äärde sobivad ju valatult!
Jätan siia lõppu veel siit-sealt paar Portugaliklõpsu.
Ma ei tea, mis värk sellega on, aga igasugune geneetikateema ja sugupuu-uuringud jne on mu jaoks alati täiega tõmbavad olnud. Isegi raamatuid lugedes on suguvõsalood a’la “Sada aastat üksindust” mu jaoks 100% kindla peale minek. Juured on alati põnevad noh. Ja see, kuidas elu muutub ja kuidas aeg voolab, või saatused ja valikud, või see, kes kellesse on, või igasugused suguvõsade saladused. Ainest jagub alati! Kusjuures eesti saadetest ongi “Sinu uus sugulane” ainuke, mida ma veel siiamaani ikka vaatama olen jäänud.
Nii et juured, jah. Tahaks alati enda omadest ja inimestest nende juurte taga ka rohkem teada.
Uduloor varjutab
Tookord, kui ma mõned aastad tagasi myheritage geenitesti tegin, tuli sealt välja 15,7% soome geeni ja olin täiega üllatunud, et kust need küll ometi, ma ei olnud mingitest soome esivanematest üldse teadlik.
Pärast selgus, et mu vanavanavanaema oli soomlane olnud – Maria Urbanen. Aga muud tema päritolu kohta polegi teada. Isegi sünniaastat mitte, vaid surma-aasta 1925ndal. Sünniaasta peaks laste vanuste järgi (viis last) ilmselt kusagil 1870-80 vahel olema. Täiega lahendamata müsteerium, eks! Kes ta oli, kust ta tuli, kas armus ja jäi Eestisse? Äkki oli tal Soomes ka pere?
Seega mu isapoolne vanaema oli tehniliselt võttes 25% soomlane. Nii et pisike soome geen tundub nüüd loogiline. Kuigi see polnud kunagi jutuks sattunud enne seda geenitesti!
Kunagi ammu-ammu annetasin oma kolm tilka verd Eesti Geenivaramu uuringuteks ka. Aega läks, aga viimaks hakati sellest geeniuuringust vaikselt tulemusi jagama (millalgi aastake tagasi vist juba tegelikult). Esiteks sain teada, et neandertaallaste osakaal minu genoomis on 2.59% Tsutike üle keskmise 😀
Ja teiseks oli seal vastustes, et 31.8% minust on soome geenid. Päris suur erinevus võrreldes myheritage testiga. Pluss, mu isal näitab seda soome geeni 46%. Üks ta vanematest peaks selle teooria järgi peaaegu üleni soomlane olema? Ma saan aru jah, et see ei ole nii matemaatiline, et kes kui palju millist geeni saab, aga siiski, mingis liinis peab see soome geen ikka vääääga tugev olema. Põnev!
Fun fact, minu soome genoom on geenivaramu järgi protsendi võrra suurem kui Artjomil, kelle vanaema oli päriselt soomlane (Karjalast, rääkis oma õdedega soome keelt jne). Ühesõnaga, mingi müsteerium nõuab siin lahendamist! Eks neid suguvõsade saladusi on varemgi geeniuuringutega lahendatud 😆
Nagu siiani on lahendamata ka see leidlapse-müsteerium, millest juba kunagi varem olen kirjutanud. (SIIN). Kusjuures põnev, et see müsteerium on umbes samast ajahetkest, kui too soome esiema oma; Pauline Marie Luise sündis aastal 1881. Ja nad tundsid (tõenäoliselt) üksteist, sest Maria poeg ja Pauline Marie tütar abiellusid (ja üks nende lastest omakorda oligi minu vanaema). Aga huvitav, kui palju nad ise oma juurtest teadsid ja miks paar põlve hiljem on kõigest vaid hägused jutud alles jäänud, eriti Maria osas. Ja kahju, et kummastki pilte ei ole.
Pauline Marie Luise osas saime siiani teada (noh needsamad hägused jutud, mida lapselapsed oma vanaema Pauline Mariest veel mäletasid/mäletavad), et kusagil (Tartus kirikuraamatutes?) peaks ikkagi olema olemas tema leeritunnistus ja sünnitunnistus peaks ka olemas olema vist. Ja et kunagi hiljem tuli Peterburist tema nimele rahakaart. Ja et Kasepääl (kus nad elasid) nähti mõned korrad võõrast musta looriga naist, kelle kohta arvati, et küllap tema ema (väikese koha värk, kõik ju tunnevad kõiki, võõras inimene tekitab kohe jutte). Huvitav, kas ta ise ka millalgi uuris oma päritolu kohta ja sai midagi teada ka, või oli elu tol ajal liiga kiire, et selliste asjade üle pead murda? Neli last ikkagi! Kusjuures vaatan praegu, et kõik neli olid tüdrukud ja kõik 8 lapselast olid samuti tüdrukud. Mitte ühtegi poissi!!!
Ja geenidega mingi omaduse kaasa saamine on ka põnev teema. Küllap see on rohkem kategooriasse “asjad, mida naljaga öelda,” aga ikkagi. Näiteks kui emapoolsesse suguvõssa piiluda, siis sealt üks kauge sugulane on Kanada väliseestlane, nüüdseks juba üle saja aasta vana. Ja kui kunagi temast ühte artiklit lugesin, siis oli mitmes kohas selline tunne, et ooot, täpselt nagu minust kirjutavad. Ja et nonäed, suguvõsa värk.
Näiteks: „Nüüd, kui mul on võib-olla sada paari kingi, olen hingelt ikka seesama laps, kel koduõuel joostes varbavahed kanasitaga määritud,“
Sõna-sõnalt, noh, nii kingad kui kanasitt kui mõte selle taga!
või: “Hildal on omapärane hobi: huvitavate asjade kogumine. Olgu nendeks siis antiikesemed või mitte just suure väärtusega, aga armsad või põnevad nipsasjakesed. Ja muidugi rõivad, ehted — Hilda on kindlasti võimeline end iga päev erinevalt riidesse panema, end huvitavate ja silmatorkavate detailidega täiendades. … Asju on kogunenud palju — Hilda nimetab nende kogumist lausa haiguseks ja ennast junkoholic’uks ning korra loomine käib juba ammu üle jõu. Aga iga ese on armas, mille kohta võib miskit pajatada. Eriti rohkelt on tal fotosid …”
Viga pole minus, suguvõsa värk!
Minu arust on nii äge eelnevate põlvede inimeste lugusid lugeda, kuigi tõsiasi on see, et kui sugupuud vaadata, siis kahjuks enamusest neist inimestest ei olegi enam muud infot jäänud, kui vaid nimi ja kaks numbrit. Aga et mida nad mõtlesid ja tundsid ja millised nad inimestena olid – nii tahaks teada ju! Ma arvan, et sellepärast mulle meeldibki kirjutada ja pildistada jne – sest kahju on, et enamus seda teinud ei ole. Ja ma olen täiesti kindel, et ei eksisteeri sellist inimest, kelle elust ei saaks raamatut kirjutada, lihtsalt mõnest tuleks komöödia, teisest draama, kolmandast seiklusjutt, neljandast põnevik jne. Aga kõik teeme ju elu jooksul olulisi valikuid (mõnel raskemad, teisel kergemad) elukaaslase, laste, töö, elukoha jne osas. Ja iga see valik võib elu totaalselt teistsuguseks muuta.
…ka läbi! Aeg, oh aeg. Muidu olin justkui pühapäevablogija, nüüd hea kui kord kuus siia jõuan.
August oli põnev. Tööalaselt väljakutsuv, ses mõttes, et töö kadus suuremalt jaolt ära. Kolmandik normaalsest töökoormusest umbes oli. Kõik on ära, puhkustel, reisidel. Samas tegevust nagu jätkus, igavat hetke ei tekkinud. Natuke sai soiku jäänud asjadega tegeletud ja siis puhatud ka (raamatud, filmid) ja langevaid tähti vaadatud ja sõpradega kokku saadud ja ferial käidud jne.
Meil on lastest Aleksandr ka see, kellel ei hakka mitte kunagi igav. Teda on pigem raske kodust välja saada, sest tal on oma peas mingi graafik nagu, et mida ta kõik päeva jooksul ära tahaks teha. Youtube, arvutimängud (nii mängimine kui mängude tegemine), legod jne. Tal on lõputult fantaasiat ja muudkui roteerib oma tegevusi ja on õnnemullis kohustustevaba suve üle ja kui keegi teda ootamatute plaanidega segama ei tule. 13 noh, tore aeg, onju! Sünnipäevaks tahtis playstationit ja kõik arvasid, et kui selle saab, siis ainult seal elabki. Aga nop, hädavaevu mahutab oma graafikusse natuke playstationi aega, mõni päev ei jõuagi.
Dani on täielik vastand. Vabalt hakkab igav tal, ta tahaks rohkem reisida ja unistab Mulhaceni tipu vallutamisest (3479m) ja “välismaale” minekust (nt Portugal või Eesti). Seigelda, avastada, mere ääres kivide vahel elavaid elukaid (krabid, kalad, kaheksalakad, erakvähid, merikurgid jne) uudistada. Ja sellele lisaks ja kontrastiks on ta hull tehnikanohik, pidevalt näen miskeid “hulle leiutisi”, a la ühendab arvutiklaviatuuri telefoniga ja kasutab telefoni nii vms. Ja telefonikollektsioon on tal juba 101 telo suurune. Ja siis veel kolmanda ootamatu küljena oskab süntekal kuulmise järgi lugusid/meloodiaid mängida.
Väike osa kollektsioonist
Ma olen muidu nagu Aleksandr, et armastan omaette kodus olla ja igav ei hakka kunagi, aga samas olen natuke Dani sarnane ka, vahepeal on vaja seigelda ja matkata ja looduses olla ja siis vahetevahel lisaks tahan veel väheke seltskondlik ka olla.
Feriat nautisime sel aastal täiel rinnal, sest tol nädalal nagunii tööd praktiliselt ei olnud. Feriaga on mul justkui suvegagi, et viimastel päevadel hakkab juba ette kurb mõelda, et kas juba tõesti saabki ta läbi, et tahaks veel. Mingi mõnusa energialaengu annab, mis sest, et väsitav on ka. Ega pole naljaasi pika raske flamenkokleidiga 30-kraadises kuumas tantsu lüüa. Aga just see, et tants ja muusika on igalpool ja juba päevasel ajal, on mõnus. Ma olen juba ammu selles vanuses, et kuigi tantsida armastan, siis öösel klubitada ikka eriti ei viitsi, hiljemalt kell 2-3 öösel tahan juba voodis olla. Nii et selline nädalake normaalse inimese ajal toimuvat pidu on täielik rõõm ja kahju oleks lasta sel niisama mööda voolata.
Feria algab alati ilutulestikuga ja mul tulid pildid kuidagi…galaktilised 😆
Üleüldse on nii tore mõelda, et see feria-traditsioon on meil siin täiega elus ja popp ja pole märkigi, et välja hakkaks surema. Nii noored kui vanad võtavad osa ja löövad end lille ja panevad flamenkokleidid ja tantsivad sevillanast. Ja see, et verdiales-ansamblid, mis on siinse Màlaga-regiooni folkmuss ja -tants (ülipika ajalooga kusjuures, üle 3000a) on samuti ferial nii aktiivselt esindatud. Panen siia hispaania keele oskajatele ühe doki verdiales’e kohta:
Verdiales / documental de Cedecom
Ühesõnaga, jah. Eestis olin lapsest saati täielik Viljandi folgi fänn, siin täidab seda tühimikku (ja rohkemgi veel!) Feria de Málaga.
Nii et, august on selline sotsiaalne ja üritustekuu kuidagi sattunud. Enda sotsiaalne elu, laste sotsiaalne elu. Praegu tunnen isegi, et hea meelega oleks nüüd rahulikult oma kivi all kah vahelduseks (miks muidu kirjutama tulin, eks). Kusjuures kuu kõige raskem asi oli üks Danieli klassivenna sünnipäev – see sattus just sellele õhtule, kui Artjom oli tööl ja pidin lastega üksi minema. Ja kui Aleksandri klassist tunnen päris mitut vanemat ja last, siis Dani klass on mu jaoks kõik täiesti võõrad näod, mitte kedagi ei tea ega tunne. Ja mis saab olla veel tüütum, kui hunniku täiesti võõraste lapsevanematega õhtupoolik veeta, kõik see smalltalk ja nimede ja nägude meeldejätmine ja põgeneda pole ka võimalik. Mu õudusunenägu! Reaalselt, lapsesaamise juures kõige suurem väljakutse mu jaoks ongi just seesama. Huuh. Aga ellu jäin! Näiteks enne Aleksandri sõbra ja tema emaga feria-lõbustuspargiskäiku polnud mul üldse ärevust või mõtet, et üldse ei taha minna. Aga just see hunniku totaalselt võõraste sekka sattumine, kellega pole midagi muud ühist, kui lapse vanus, on kuidagi hirmus alati. Kindlasti pole ma ainuke! Õnneks leidsin paari inimesega sealt ühise keele ikkagi, üks nt on illustraator ja ühel teisel on laps samuti autistlik, ja ühed olid täiega filmifännid, nii et aeg läks tegelikult lennates.
Sünnipäevade kuu oli ka. Tolmurull nt sai meil juba 10-aaataseks!
Mul on hea meel, et siin ei löö september kohe puuga pähe, vaid kooli alguseni on veel mitu nädalat aega ja rannahooaeg on samuti veel pikalt täies hoos. See oli mu jaoks Eestis kõige raskem, millega emotsionaalselt hakkama saada – et suvi sai justkui üleöö läbi ja kevad tundus nii kaugel. Paljud inimesed armastavad sügist ja jahedust, mul oli alati hoopis kerge sügisfoobia ja soov põgeneda. Nii et siin hingan ma alati augusti lõpus kergendusega sisse-välja ja olen ääretult tänulik, et suvi veel kestab. Naudin, et on palav ja higi voolab ja õhtud on soojad. Miks need koopainimesed üldse nii põhja elama asusid, ah?
Aga lisan siia lõppu eelmiste Málaga feriate galerii, nii äge meenutada ja vaadata, kuidas kõik vanemaks saavad:
20152016201720182019202220242025
Vahepeal oli koroonaaegne auk, mil massiüritusi ei korraldatud. Ja nüüd vaatan ka, et pole ammu feria-perepilti teinud. Järgmine aasta!
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 