Ma vist ei olegi maininud, et Aleksandr sai kooli sisse. See nädal oli siis see aeg, kui pidi dokumendid viima, veel ühe ilmatu pika ankeedi täitma ja allkirjad panema jne. Noh, me ei olnud õnneks ainukesed, kes seda nüüd lõpuks reedel otsustasid teha 😛 (noh, ses mõttes, et siis ei jää laiskusega teiste seas silma) Direktor ütles, et terve nädal oli vaikne, aga täna joostakse tormi ja uksekell muudkui helises. Me läksime viisakalt ikka õigel ajal, 15 min enne sulgemist. Ma kujutan ette, et pooled lapsevanemad tulid veel mitu tundi hiljemgi. Ja tegelikult saab veel esmaspäeval ka minna…nii et jah, me olime ikka üsna esimesed 😉

Septembrist siis viskame Aleksandri tundmatusse vette ja vaatame, kas ujub välja. Ma veel väga ei muretse, direktor ütles ka, et keel on ilmselt paari kuuga juba selge. Ja ma usun, et suve jooksul kasvab ta ikka tublimaks ja iseseisvamaks. Õnneks ei ole koolipäevad väga pikad ja me nö pikapäevarühma teda ei plaani jätta. Selles mõttes tundub kool harjutamiseks inimlikum variant, kui lastead, mis on ikka pikk pikk “tööpäev”. Eks siis näis, kuidas ta kohaneb. Aega veel on.

Nimekirja järgi vaadates on üle poole klassikaaslastest ikka hispaanlased 🙂 Aga kesklinna värk, immigrante on palju, nii et saab üks kirju seltskond neil seal olema. Meiega samal ajal oli näiteks üks moslemi mamsel oma pojaga, poeg rääkis muidugi paremat hispaania keelt, kui ema 🙂

Viimase tähelepanekuna veel seda, et direktor ja õpetajad, keda seal näha oli, on kõik toredad sõbralikud noored mehed… ei mingisugustki sarnasust Eesti koolisüsteemiga.