Kirjumirju

Juba mitu päeva olen tahtnud tulla ja midagi kirjutada, sest tundub, et jube palju oleks nagu jagada ja siia tallele panna. Aga siis kui reaalselt arvuti ette maha istun, on pea tühi ja kõik põnevad teemad ununenud.

Praegu õnnestus mul mingi nipiga vaba ja vaikne õhtupoolik saada. Nimelt on Artjom fotoshoodil, aga Daniel jäi mul kogemata süles magama ja nüüd vaatan, et Aleksandr on diivanil oma silma ka juba looja lasknud. Ilmselgelt on minuga väga igav…Aga kell 8 juba rahu majas! (seda ei juhtu sugugi tihti)

Postituse pealkirja juurde tulles – veerand septembrist on läbi ja varsti hakkab Aleksandril juba kool, aga selline tunne on, et täitsa südasuvi on alles. Termomeeter kõigub seal 30-kraadi ümber (öösel ka!) ja hea mitu kuud rannailma on veel ees. Randa me muidugi ülitihti ei satu, aga vahel ikka on juhtunud. Nädal tagasi nt. Üldse on see esimene nädal septembrit kuidagi jube sotsiaalselt möödunud meil, nüüd lähen istun vist paar päeva kusagil kivi all ja puhkan 😉 Kõigepealt juhtus nii, et meil käisid neli õhtut järjest külalised. Ootamatud öömajalised, siis oli Aleksandri play-date, siis sangria – ja lauamänguõhtu eestlastega ja siis tuli Artjomile sõber külla. Ja peale seda kõike käisime veel lõpuks ise ka külas – Aleksandril oli jälle play-date. Ma vaatan, et tal klapib väga hästi endast tibake vanemate lastega, eriti tüdrukutega. Anita oli tal siin hiljuti ideaalseks mängukaaslaseks (esimest korda elus nägin, et ta üldse mõne teise lapsega koos mängimist naudiks, v.a. Daniel muidugi), nüüd siis leidis suureks rõõmuks kohe Anita aseaine – natuke noorem ja temperamentsem Eestist pärit tüdruk Diana, keda ta alguses Anitaks pidas.

Aga hoopis teistele teemadele hüpates – mul on selleks “sügiseks” eesmärk ka – koos lastega tulnud viiest lisakilost lõpuks lahti saada. Ma pole eluilmas ühtegi dieeti pidanud, nii et ennast ma kohe kindlasti piinama ei hakka ja toitumisharjumusi drastiliselt muuta ei kavatse. Kommid ja Coca jäävad! (P.S. just käisin ostsin 24-paki klaaspudeli-cocasid :P) Ühesõnaga proovin lihtsalt natuke rohkem liigutada ja jälle jooksmas käia. Elu esimene spordirinnahoidja sai ka soetatud. Aga mulle endale tundub, et oleks hoopis kõhuhoidjat vaja, jubedasti hüppab jooksmise ajal…

Otsisin illustreerimiseks väikese “enne ja pärast” võrdluse ka (lotendavast kõhust kahjuks pole):

Ehk siis enne lapsi versus pärast lapsi. Nagu näha, siis ei ole ma ainuke, kellel 5 kilo juurde tulnud 😛 Esimene pilt on tehtud aastal 2011 ja teine 2016.