Ma suure suuga juba praalisin, et sel aastavahetusel ma mingeid lubadusi ei hakka andma, sest eelmise aasta omadest küll midagi välja ei tulnud. Aga noh, vaatame seda asja…

2018 aastale tagasi vaadates tundub, et üks raske ja ootamatusi täis aasta oli. Ei läinud see eluke üldse libedalt ja lilleliselt. Aga samas, kui hakata mõtlema, siis pisikesi häid asju jagus ju ka tegelikult. Nt fotonäitus kasvõi. Või see, et sain siin aasta lõpus fotograafiaga lausa esimesed rahad teenitud 😛  Ja aasta viimastesse päevadesse lisandus ka minu selle aasta suurim ja ägedaim uudis: sain “Minu Hispaania” kirjutamise endale!!! 🙂 Mul oli alguses sinna proovitööd saates paremal juhul vaid 1% lootust ja usku, et just mind valitakse. Siiamaani olen üllatunud…

Aga kui ma oma eelmise aasta lubadused nüüd üle lugesin, siis neist mõni pisiasi sai ikka saavutatud ka: näiteks pea aasta on nüüd salsatrennis käidud. Ja see pisike assistenditöö, millega siis just tegelema hakkasin – uskumatu, aga saingi täitsa kenasti hakkama ja polegi väga hullu olnud 😀 Nüüd ta pole enam pisike töö, vaid täitsa korralikuks ametikohaks on kasvanud. Ja üle saja aasta sain lausa jõulupreemia 😉

Üleüldse on inimesed mu vastu liiga lahked olnud, et võtab vahel lausa heldimuspisara silma.

Ja mis veel – natuke sai ringi matkatud-reisitud ka ja aegajalt sotsiaalnegi oldud.

Aga noh, kõik suuremad selle aasta eesmärgid on muidugi siiski täitmata, nt pole meil endiselt veel oma kodu. Nii et nende täitmise lükkan aga sujuvalt 2019 aastasse…

Seega, 2019 aastal:

1. kirjutan raamatut (kust ma selle aja leian???)
2. proovin kodulaenu saada (või lotoga võita!!!)
3. vähendan jälle coca-cola ja red bulli joomist (sest need paar kilo on jälle tagasi hiilinud)

Ja siia lisaks veel need tavalised soovid, mida ei ole ju raske täita, kuid mis kipuvad kiires argirutiinis unarusse jääma – et oskaksin lastele parem ema olla ja endale kallite inimestega rohkem suhelda ja üldse rohkem hetkes olla ja tähele panna.

Kes sa iganes siia seda lugema sattusid – õnnelikku aastat sulle!