Kell oli kohe-kohe õhtul seitse saamas, kui uksel kõlas koputus. Seitsmest pidi Artjomil üks fotoshoot hakkama, mõtlesin, et kliendid juba kohal ja läksin aga rõõmsalt avama.

Antonio hoopis. Mitte Banderas, kahjuks. Vaid üks teine. Siin nimetatakse neid conserje-ks. See on see tüüp, kes kortermajas asjadel silma peal hoiab, mingite elektri- ja abiruumide võtmeid omab, trepikoda koristab jne. Kojamees eesti keeles äkki?

Igatahes oli see tüüp nüüd ukse taga (ma oleks iga kell Banderast eelistanud).

“Mul on paar küsimust, kas võin sisse tulla?”

See paar küsimust oli konkreetsemalt, et kas me elame siin. Fotostuudios siis. Artjom ei hakkanud keerutama ka, ütles kohe ausalt ära, et oleme ajutiselt siin jah. Me olime selleks hetkeks napilt end sisse jõudnud seada, ja kogu selle aja jooksul oli nagu raudpolt kindel, et kui ma kusagile läksin või tulin, oli ta all asjatamas. Iga hommik, kui lastega kooli läksime, pesi ta just sel hetkel seal põrandat või lõi välisukse klaase särma. Inimene, keda ma eelneva aasta jooksul olin heal juhul kaks korda näinud, oli nüüd pidevalt koguaeg igal pool. Või noh, tema jaoks siis vastupidi, et mina olin lastega järsku pidevalt pildis. Ja no tõesti, me ei saali muudkui edasi-tagasi. Ja tema ei passi ka koguaeg trepikojas. Lihtsalt need trepikoja-hetked hakkasid nagu murphy kattuma. Ja mina olin eelnevalt arvestanud, et kuna Antoniot on näha sama harva kui kuuvarjutust, siis ei tasu üldse muretseda.

Nii et ma läksin nüüd täna maskeeritult välja 😀 Lapsed tahtsid niiväga mahla ja kakaod aga ma ei tahtnud kohe üldse nina välja pista, sest äkki Antonio. Tegin siis omale totaalse make-overi. Kleidi ja platvormide asemel spordiriided ja botased, käekoti asemel seljakott, juuksed krunni, mask (teine, mitte see, mis tavaliselt!) ette, päikseprillid ka. Lippasin niimoodi siis edasi-tagasi ära. Antoniot ei näinud, aga kaks mutikest tulid just sisse, kui väljusin. Ja teadagi, kuidas nad siin kõik omavahel pläkutavad. Sest noh, Antonio elab ka siinsamas majas. Vast ikka ei tundnud ära…

Aa, muide ta ütles, et peab korteriühistu presidendile helistama ja rääkima, et selline asi. Sest miks nad muidu talle palka peaks maksma, kui ta “selliseid asju” tähele ei paneks. On ikka cabrón noh…

Ühesõnaga. Hakkan kogu looga täitsa algusest peale: valikud. Me olime juba koroona algusest alates tegelikult selle valiku ees, et kas korter või stuudio. Mõlemat ei saa, sest stuudio kaasfotograafid kadusid koos koroonaga ära – üks sõitis tagasi Soome ja teine kardab paaniliselt koroonat ning peab oma hobifotograafindusega maailma endiseks muutumiseni pausi. Ja praegusel ajal ei õnnestu uusi ka leida… Ja millal see hullumaja lõppeb, ei tea ju keegi krt ette.

Ehk siis. Kui on vaja raha kokku hoida ja teine koroona-laine kuidagi üle elada, tundub lõpuks see mõneks ajaks stuudiosse kolimine ainuke loogiline variant olevat. Seda enam, et kuigi üürihinnad on langenud, siis meie korteriomanik polnud nõus hinda alandama, vaid mõtles pigem üüri tõstmisele ja palus meil omale odavam koht otsida, sest viimases otsas hilinesime me aina maksetega ka.

Pluss me saame siin nüüd täiega tööle pühenduda. Nii et varsti pole me mittemiskised tavalised fotograafid vaid kikime totaalselt äässe. Ja vahel tuleb muutus elus kasuks. Ja noh, me hoiaks talve siin üle elades üle viie tonni kokku… Noh, kõik plussid on ju stuudio kasuks. Või?

Välja arvatud, et siin pole kööki – seadsime väikese nurgakese veekeetja ja rösteri ja võileivagrilli ja külmkapiga sisse. Pesu ka ei saa pesta. Käime nüüd nagu filmides nendes tänavaäärsetes pesupesukohtades, kus masinad reas ja ühe masinatäie pesu saab 3.60 eest puhtaks. Kuivatus veel 1 eur otsa. Stuudio ühte kahest wc-st (mis nagunii ei töötanud) tegime hoopis duširuumi. Mingid asjad on keerulised jah, nt kas või see, et iga toidunõud tuleb ühekaupa vannitoas pesemas käia. Samas täitsa elatav ikkagi.

Terve kolimise aja mõtlesin ma muidugi pooleldi paanikas, et me oleme täitsa hullud ikka, see ei ole normaalne elu. Aga kivi oli juba veerema lükatud, ja kõik ikka parema tuleviku nimel, tuleb see veider 2020 ja koroonakriis ja karantiinid kuidagi üle elada ju…

No vot, ja siis tuleb see Antonio ja teeb selle niigi raske elukese veelgi keerulisemaks. On siga noh! Ma kohe üldse ei viitsi mingit jama lahendama hakata, niigi väss. Mis see tema mure on, kas me töötame siin 24/7 või vähem (ja google ütleb ka muide, et meil on stuudio 24/7 avatud), peaasi, et üür on makstud ju.

Nii et ma ei tea, kui kauaks, ja kui palju jama sellest kõigest tuleb, aga siin me nüüd siis oleme.

See oli üleüldse kuidagi mu elu kõige raskem kolimine. Varem on lisaks kolale meid endid ju ka vähem olnud. Nii palju asju peaks lihtsalt ära viskama, vanad mänguasjad, riided jne, aga kuidagi kurb on seda teha. Eriti, kui eelmisel talvel oli neid beebiasju ju peaaegu jälle vaja, ja nüüd… kes seda teab, ma pole endiselt oma südames ära otsustanud, et vsjo, rohkem lapsi ei, või et jah, millalgi helges tulevikus ehk veel üks. Et noh, niigi stress ja kolimine ja kiire, ja siis veel vaja selliste teemade üle ka mõtteid mõlgutada. Ja neli ja pool aastat karpidesse-kastidesse laduda, oeh, ei ole lihtne. Teooorias peaks jah siuh ja valmis olema, aga tegelt tuleb igast nurgast asju aina juurde. Ei ole sugugi nagu väikseks reisiks pakkimine, võtab ikka päris mitu hommikust-õhtuni päeva. Ja veel sain ma aru, et kuigi ma ju võin endiselt vahel 20+ välja näha, siis kuskil kontides on see tegelik vanus ka olemas. Jalad olid üle nädala aja järjest tuimad kui puupakud, varbaid ei tundnud üldse ja ma ei suutnud öösiti valu pärast magamagi jääda. Jep, kui ma veel noor olin, siis küll selliseid muresid polnud! Siis võis vabalt hommikuni tantsida ja päiksetõusuga rõõmsalt koju kepsutada…

Vot nii on lood siinpool sood.

Ja raamatu kohta pole ma ka vastust saanud, et mitmes ta nüüd neil ilmumisjärjekorras on… Mulle tundub, et peaksin varsti lõpu totaalselt ümber kirjutama.

Aa, Artjomi poolt üks muusikavideo kah.