Kõigepealt õnnesoovid kõikidele emadele! 💖 Hispaanias tähistatakse emadepäeva tegelikult nädal varem, nii et selline tunne, et terve mai on justkui emadepäev. (Isadepäevaga on sama, et siin hoopis teisel ajal) Igatahes lilli ja rõõmu tänasesse!

Meil tundub, et köögikapialustel piiritajatel koorusid ka just pojad välja. Õnne piiritaja-emale ka!

Veider ikka mõelda, et Aleksandr juba minust pikem. Ses mõttes, et just ta sündis ju? Ja Dani lõpetab ka sel aastal primaria. Lapsevanemaks olemisest olen üldse palju mõelnud. Et kas tuleb välja (on ju meeletult raskem ülesanne kui kõrvaltvaadates tundub), kas lapsed kunagi tulevikus mõtlevad, et olin hea ema, nii nagu ma oma emast mõtlen. Pluss kui on lapsed, tundub maailm kohe eriti ohtlik ja hirmus paik. Haigused, hullud inimesed, õnnetused ja mis kõik seal väljas ringi luusib.

Teise asjana tahan öelda, et kes jälle kella kiiremini käima pani? Kuidas küll juba mai on??? Alles oli ju aprilli keskpaik? Mul on alati nii, et kuu-kaks enne sünnipäeva mõtlen, et küll veel jõuab mõelda, mis peale hakata jne. Ja siis järgmine hetk ongi vaid nädal-paar jäänud ja ei taha üldse mõelda ega planeerida, tahaks pea liiva alla peita hoopis. Äkki siis ei tuleks aastat juurde ka? (sest ta tuleb just sellel päeval, eksole)

No nädalake on aega, eks näis 😀

Aprill ja mai on selles mõttes mõnusad kuud, et kodus ei ole enam külm (ega veel palav), saab jälle paljajalu käia, kondikat ei kasuta ka üldse. Õues sama, 20-25 kraadi enamasti. Paradiis lausa.

Olen mõelnud, et kooli ja koolist koju jalutuskäigud on ikka hingele nii vajalikud. Loodust nautida, maju ja tänavakesi vaadata, parem kui misiganes meditatsioon. Alates järgmisest aastast, kui Dani tohib juba ise koolist koju tulla, pean vist mingi nipi välja mõtlema, et end arvutist ja kodust piisavalt tihti õue saada…

Mais tundub, et olen juba mitu mõnusat puhkepäeva ka saanud teha. Kontserdeid-üritusi ja loodust, nii eraldi kui korraga.

Feria de los Países on ses mõttes äge üritus, et saab nii tantsumuusikat (ikka laivbändid) kui folkloori. Muudkui aina hüppad ühest casetast teise ja satud täiesti erinevale peole, erinevasse riiki.

Muus osas, eelmise postituse jätkuks: ei ole siiani veel planeetide seisu muutust ja lihtsamat elu täheldanud😅 Auto läks taaskord katki ja remondiarve oli üüratu pluss üks klient (firma), kes tundub, et on pankrotiäärel, ei suuda arveid ära maksta, aina mañana ja oih unustasin ja oih kiire oli ja järgmine nädal kindlasti jne. Samal ajal aina tellib uusi fotoshoote juurde, endal vanad veel maksmata. Inimesed on veidrad noh 😅 Aga lõpetame positiivsel noodil:

Ei tegelikult midagi nunnut lõppu hoopis: