Ma olen juba ammusest ajast alates hädaldanud, et videodega on alati üks häda ja viletsus. Koguaeg aina teen neid, telefon kubiseb igasugustest kodu-, kassi- ja jalutuskäiguvideodest. Ja sinna nad jäävadki. Pärast, kui ruum otsas, kolivad kuskile välisele kõvakettale ümber ja vsjo. Keegi neid ei vaata. Ruumi ainult võtavad kuramused.
Aga viimasel ajal hurjutan end kohe eriti kõvasti, et cmoon, koguaeg midagi filmime ja kuskil kondame lastega ringi, kõik tehnika on olemas, premiere pro-d maksame ka igakuiselt juba mitu aastat… võiks siis juba sammukese edasi astuda ja julgeda midagi kokku monteerida, endal (ja lastel) pärast hea vaadata ja meenutada ja kes teab, äkki kellelegi teisele ka meeldib?
Näiteks on mul nii hea meel, et kevadel viitsisin mõned videod kokku monteerida, nüüd kui neid uuesti vaatan, on selline ajas rändamise tunne. Peaaegu tunnen isegi neid kevadisi lillelõhnu ja värske tärkava rohu aroomi. Nii mõnus, selline nostalgia! Ja isegi see karantiini lõppemise ja vabaduse emotsioon tuleb ka tagasi.
Samas praegune aeg, juuli-august-september on ka selline mõnus, tsikaadid üürgavad, maas sahisevad eukalüptilehed, krõbe ja okkaline hein, kuuma kuiva õhu lõhn, need soojad ööd, langevad tähed… Ja nii väga kui mulle seda kõike kirjutades meeldiks edasi enda, ma lihtsalt ei oska, ei jätku sõnu.
Ah mis ma siin ikka pikalt seletan, tahtsin lihtsalt öelda, et tegime vahelduseks jälle ühe video. Ingliskeeles, sorry! Endal ka harjumatu, aga mu meelest aus nt Artjomi Moskva sugulaste ja siinsete hispaania töökaaslaste ja sõprade suhtes, kes on kuidagi ootamatult riburadapidi meie pisikest youtube kanalit jälgima hakanud ega saa ise eesti keelest sõnagi aru. Nii et mis seal siis ikka, lähebki inglise keel mul muidu rooste.
Vaatasin hiljuti ühte youtube video, kus olid subtiitrid all. Ingliskeelne video, ingliskeelsed subtiitrid. Kuulmispuudega inimeste jaoks ehk? Aga no nii mööda olid need supakad, et pidin lõpuks välja lülitama, hakkas häirima lausa. Nagu mingi robot oleks nad sinna pannud, kontekstist üldse aru saamata ja midagi kuulmise järgi pakkudes.
Aga eks tegelikult ongi ju nii, et vahel võib üks lause mitme eri tähendusega olla ja kõik olenebki lõpuks vaid kontekstist.
Näiteks meil siin maja ees seisis just mees, kes rääkis telefoniga ja möödaminnes jõudsin kuulda sellist katkendit: “Llevo on rato aqui”. Tegime isegi lastele nalja, et ehhee, kuulsite mis onu ütles, et tassib ühte rotti siin. Ihhihhii ja ahhahaaa. Tegelt mingit rotti polnud, ütles lihtsalt, et on siin juba veits aega olnud.
Või see, et kui kuuled kohvikus, et keegi tellib omale hommikusöögiks ühe varjuga smurfi. Näitan igaks juhuks puust ja punaseks ette: ta ei taha ilmselt seda esimest varianti, vaid toda teist.
pilt internetist
Toit on muidugi üldse täitsa teine teema, kiire kõrvalepõikena seletan ära, et tüüpilise malagueño hommikusöök on kohv ja sai. Aga ei ole nii, et lähed kohvikusse ja palud lihtsalt kohvi ja “võisaia”. Valik on lai, nii saia kui kohvi osas. Esimesed pildid, mis googeldades ette sattusid, annavad suuna kätte:
Saiade nimed. See, mis saia vahele läheb on veel eraldi teema…
Ma olen üldse ajaga aru saanud, et siin on nii palju selliseid sõnu ja väljendeid, mida mujal Hispaanias üldse ei kasutata. Mõnikord olen täitsa hämmingus, et wat, teil ei räägitagi nii või? Ma arvan, et kui kunagi üle saja aasta nt Madriidi satuksin, saaksin küll keelelise kultuurišoki.
Veel üks veider oskus on ajaga tulnud – aktsendi või isegi välimuse järgi vahet teha, kui inimene on mõnest ladina-Ameerika riigist või siin kohapeal mingist teisest piirkonnast. Varem tundus kõrva jaoks kõik üks ja sama hispaania keel ja ühed-samad rosinsilmad. Samas on sellele tasakaaluks nüüd vähenenud oskus põhjamaainimestel vahet teha. Ei saa enam aru, et kas taanlane või rootslane või… Eestlased õnneks tunnen/eristan ikka ära veel 😀 Aga venelastel-poolakatel-ukrainlastel-eestlastel samas on üks ühine joon, mida ma varem kunagi üldse tähele ei pannud, nüüd tänavapildis hakkab jällegi nii selgelt silma – väikesed tüdrukud on alati pika blondi patsiga ja üleni roosas, sellised prinsessilikud-haldjalikud. Ja poisid neoonvärvi spordiriietes ja siilisoenguga (sest muidu hakkab palav). Hästi üldistatult, aga no ütleme nii, et statistiliselt 99% juhtudest.
Ja kui vene pere tänaval räägib, tundub, nagu nad vaidleks või tõreleks teineteisega. Kui eesti pere tänaval räägib, pole midagi kuulda. Selle järgi saangi aru, et ahaa, eestlased. Ükski teine rahvus ei ole nii vaikne, isegi jaapanlased mitte. Itaallased jällegi on VEELGI kõvema häälega kui hispaanlased. Ma arvan, et neil on geneetiliselt mingi värk, et nad lihtsalt ei kuule hästi, mis muud seletust sel olla saab…
Aga huvitav, millised me ise tänaval võõrastele paistame, kas eesti, vene või hispaania perena?
See on ammu teada fakt, et sotsiaalmeedia on üks totaalne kurjajuur. Sest kõigil läheb ju nii hästi, lust ja lillepidu ja trillallaa-trullallaa, ja kogu selle “edukuse” nägemine võtab lõpuks enesehinnangu alla. Nii et ma näitan siis vahelduseks pahupoolt ka, et kõik saaksid end korraks hästi kah tunda.
Ühesõnaga, tihtilugu kui keegi oma raskest elust räägib, mõtlen, et oeh, äkki peaksin oma külmkappi näitama ja tal hakkaks kohe parem. Või mis oma, külmkapp ju korteriomaniku jagu, aga sisu meie. Vahel ikka teen tast pilti, et kui tulevikus mõne tühiasja peale peaksin hädaldama, siis saaksin seda vaadata ja tunda, et huuuh tegelt ju all good, mul on elus palju halvemini ka olnud.
viimased vaprad: sidrunijupp ja tükike ingverit
Aga teate, ma tegelikult ise olen õppinud sinna külmkappi teise pilguga vaatama ja ei näe enam, et issand kui pekkis kõik on, vaid seda, et vaat kui hea, et meil on külmkapp, kuhu vesi jahenema panna. Või üldse, et vesi on. Mitte kõigil inimestel maailmas pole veega nii hästi. Ja seda, et tänu tühjale külmkapile viitsime me mingitest sada aastat kapinurgas olevatest kuivainetest miskit kokku vaaritada. Või et kui laste üks lemmiksöökidest on puder (soolaga), siis mina söön putru ainult siis, kui tõesti mitte midagi muud ei ole. Kusjuures, olgu see külmkapp nii pungil täis kui tahes, mu üheks lemmiktoiduks on tegelikult hoopis kiirnuudlid (bomš-spagetid, nagu Artjom ütleb)…
Tõe huvides mainin ikka ära, et ega ta alati selline tühi ei ole, vahepeal lihtsalt juhtub, et just siis, kui kõik on otsa saanud, ei tule igasugused laekumised ja töötasud, millega oleme arvestanud, õigeks ajaks. See on suht Murphy. Ma ei tea, miks ma ei õpi sellega arvestama, et ei ole mõtet õigeagsete laekumistega arvestada. Ja siis ongi valik, et kas nutta ja end haletseda, või saada aru, et see on vaid üks selline veider hetk ja asjade kokkulangemine ja noh, praekartulid it is.
See positiivne vaatenurk on muidugi midagi, mis sellistel hetkedel ise ei tule ja mille kallal peab tegelikult ikka vaeva nägema. Et igas probleemis näha midagi head, mingit lahendust, seda, mille jaoks ta hea on, mida tast õppida. Ma ka alles level 1 selles vallas, pidevalt pean endale meelde tuletama. Et mingi ajutine hetk ikkagi ei defineeri mind/meid inimesena ja et selliste hetkede üle on targem hoopis naerda.
Nii, siin üks täitsa lambikas postitus, kust Hispaania kohta (või üldse millegi kohta) midagi põnevat teada ei saa ja kes tahab võib vabalt lugemata jätta. 😛
Mul juhtub pidevalt see, et enne magama jäämist mõtteid kedrates tuleb omast arust lõpuks see hõbelõng välja. Teil ka?
Umbes see tunne, et lõpuks ometi said need 1+1 kokku arvutatud ja kuidas ma küll varem selleni pole jõudnud! Supi sisse vaja ju soola ka panna!
No ja siis hommikul või millal iganes see meelde tuleb, et ma omast arust öösel ju nokia leiutasin, ei ole enam üldse meeles. Totaalne mäluauk. Või siis kui tulebki lõpuks midagi ääri-veeri meelde, mõtlen, et minu jaoks on see ehk suur avastus ja ahhaa-efekt, aga teiste inimeste jaoks võib olla midagi täiesti loogilist ja ammu juba teada kõik ja keda huvitab.
Üks selline uitmõte oli näiteks, et inimese üks põhivajadusi on tähelepanu. Mis sest, et millegipärast räägitakse tähelepanuvajadusest pigem negatiivses võtmes. Tähelepanuhoorad jne väljendid. Ma ei tea, miks tähelepanu otsimist/vajamist millegi halvana nähakse?
Juba lapsena tahaks pidevalt olla nähtav, tähtis. “Emme-emme. vaata!” ja “issi-issi, vaata!” Tähelepanu, ja sellega koos loomulikult ka tunnustus.
Ja kui vanemad on pidevalt hõivatud ja laps seda tähelepanu ei saa, siis on natuke kehvasti. Tekib ikka mingi alaväärsuskompleks. Hakatakse kas või negatiivset tähelepanu otsima. Või kusagilt mujalt, väljastpoolt kodu. Või ollakse lihtsalt kurb.
Lapsekasvatamine on ikka täiega raske, nii palju võimalusi on aastate jooksul millegagi puusse panna. Kas või seesama, et palju tööd ja pole aega last päriselt tähele panna. “Ahah, väga ilus pilt jaa!” või “oota, pärast, mul pole praegu aega”. Või see, kui keegi peres lapsele kas naljaga või niisama kogemata möödaminnes midagi ütleb, millest tema võib aastateks hingehaavad saada, mis sest, et täiskasvanu on oma mõtlematu lause juba viie minuti pärast unustanud. Keegi kunagi ütles, et tee kui hästi sa teed, lõppkokkuvõttes on ikka tõenäoline, et lapsel on mingi “mentaalne defekt” küljes, sest a la lippasid tema uneajal kümneks minutiks poodi piima järele ja ta ärkas (sest murphy) ja arvas, et teda on hüljatud. Umbes midagi seesugust.
Aga see tähelepanu jagamine, laste puhul on suuremal osal inimestest instinktiivselt selge, et ta seda vajab. Täiskasvanute puhul kuidagi enam mitte. Täiskasvanu nagu ei tohiks seda enam vajada, peab ise hakkama saama, ise enda jaoks olemas ja tugev olema. Peeglisse vaatama ja ütlema et you can do it. Kas või paarisuhte puhul. Kui asi on pekkis, siis ilmselt on selle taga tegelikult megalihtne põhjus – üksteist ei panda enam tähele. Vaatad nagu natuke teisest läbi. Ta on seal, aga kes ta tegelikult on, millest unistab, mille üle rõõmustab. Noh, juba Avatariski oli see “I see you” lause tähtsal kohal. See on, et tõesti, päriselt näed seda inimest, ja mõistad. See ju ongi lõppkokkuvõttes hoolimine ja armastamine, kui tahad (ja võtad aega) teda tähele panna.
Ma arvan, et üsna arvestatav osa depressioonist ja enesetappudest on tähelepanu puudusest, inimene ei saa seda ühte elu tähtsamatest põhivajadustes piisavalt palju ja tunneb ennast mõttetuna. Inimene sünnib ju ilma otse tähelepanu ja hoolitsuse sisse, ta ei ole üksi, ta on kellegi A ja O, keda kaitstakse, kelle eest hoolitsetakse, kogu aeg turvaliselt vanemate embuses. Elu on lill! Aga kui seesama inimene tunneb end mingis eluetapis hoopis üdini üksikuna, kui need kõige lähedasemad inimesed vaatavad temast läbi, siis ta ei tunne ennast enam üldse nii vajaliku ega eluväärilisena. Tegelikult on lihtsam olla päriselt üksi, kui olla inimeste keskel ja end sellele vaatamata üksi tunda.
Ok, läheb liiga morbiidseks ära!
Mõtlen lihtsalt, et mul endal ilmselt on juba mitu aastat nii kiired ja rasked ajad olnud, et tähelepanuga on nii saamise kui andmise osas natuke kehv seis. Vaja seda parandada. Noh, olla uus mina, umbes et alates homsest teen nüüd 5 min hommikuvõimlemist ja joon sidrunivett ja näen oma meest ja lapsi päriselt, mitte kuskilt silmanurgast 😛 Ja noh, võib olla panevad siis mees ja lapsed ka tähele, et toit ei teki ise lauale ja nõud ega pesu ei lähe ise maagiliselt puhtaks jne, vaid kõige selle taga on üks päris inimene 😀
Ok, tegelikult pole asi üldse nii hull, nagu siit järeldada võib. Või siiski? Inimesed tahavad alati endast tugeva mulje jätta. Et kõik on korras, kõik on hästi. Lust ja lillepidu! Keegi ei taha näida nõrk, katki või haavatav. Ei taha, et teised muretsema hakkaks. Ma ka ei taha. Ikkagi tugev eesti naine ju! Saame hakkama, elame üle. Aga samas, 9 aastat abielus olles on vist viimane aeg need tähelepanuteemad lõpuks üle vaadata, enne, kui pudrupott täitsa üle hakkab keema… Seda enam, et viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul saab ühe käe näppudel üles lugeda, kui oleme kahekesi koos, ilma lasteta kusagil käinud. Vaatan sotsiaalmeediast, et see on ikka VÄÄÄGA erandlik ja hull.
Ok, ma nüüd lapsi kiusama!
Aleksandr tegi pilti. Romantiline jah? Tegelt püüdsime lastega sitikaid jne värki
Sattusin eile “naistejuttude” seda episoodi kuulama, kus räägitakse nuga selga löövatest bitšidest. Esiteks oleks tahtnud, et nad pikemalt ja rohkem süvitsi lahkaksid seda teemat. Aga võib olla just seetõttu, et see nii lühike teemapuudutus oli, just jäingi ise pärast pikemalt mõtlema ja meenutama.
Kõigil on vist elus ühel või teisel hetkel selline inimene tee peale sattunud. Seal podcastist vestlejatel oli, ja minagi olen elus paar korda pidanud seda läbi elama. Järelikult on selliseid nugadega nihverdavaid inimesi maailmas lihtsalt tohutult palju? Et kõigile jagub ja jääb veel ülegi? Ma ei teagi, kas need inimesed on lihtsalt õelad intrigandid ja psühhopaadid, või on nad oma mingis elufaasis lihtsalt nii katki, et kellega iganes kokku puutuvad, saab paratamatult haiget.
Ja nagu seal podcastis öeldi, täpselt nii ongi – samal ajal, kui oled aru saanud, millise pasa sisse astusid, tegelikult ju ikka endiselt veel hoolid sellest inimesest, tahad, et tal hästi läheks, et ta korda saaks. Otsid tema isekusele õigustusi ta lapsepõlvest või kust iganes. Kaitsed teda teiste ees. Tahaksid talle uut võimalust anda. Ja siis aina kuuled ringiga, mis totaalset jama ta selja taga sinu kohta ajanud on ja milliseid põnevalt absurdseid eneseõigustusi välja mõelnud.
“Naistejuttudes” seletati see nii lahti: ta on ju ikkagi inimene ja tunneb tegelikult alateadvuslikult süümekaid, et sitasti käitus ja saab ju ise ka aru, et see pole okei. Ja selleks, et end endale õigustada ja neid süümekaid maha matta, hakkabki õigustusi otsima ja seda kiusatavat mustama, teistele halvemas valguses maalima ja porri trampima.
Ma olen neist juhtumitest õppinud, et tuleb lihtsalt mõistusega ja emotsioonivabalt võtta. Ei ole mõtet vaielda, süüdistada. Veel vähem endas vigu otsida. Lihtsalt see toksiline suhe võimalikult kiiresti läbi lõigata, oma õppetunnid kaasa võtta ja eluga edasi minna. Ja proovida end mitte lukku panna. See on täiega raske tegelikult, sest ikka kaob usaldus inimeste vastu ära ja ei söanda enam kedagi uut lähedale lasta, sest kes teab, äkki on ta ka jälle mingi sibul ehk pealt kullakarvaline aga seest siiruviiruline ja nutmapanev.
Ses mõttes on need juhtumid palju toredamad, kus lihtsalt näed, et oled kellegagi liiga erineva maailmapildiga ja kasvad ajapikku lahku. Sõbralikult, ilma mingite draamade, nugade ja külajuttudeta.
Aga käsi püsti, kellel on vedanud ja sellist nuga selga löövat inimest pole ellu sattunud. (ennustan, et ühtegi kätt ei tõuse..)
Näoga päikese poole, siis jäävad varjud selja taha, onju…
Kui ma juba siin juba paar korda olen maskide teemal sõna võtnud, eks ma siis jätkan aga rõõmsalt seda maskikroonika pidamist edasi. Tragikomöödia nagu ta on. Saate mõelda, et küll Eestis on ikka hea, vihma sajab, palav ei ole, maske ei pea kandma…
Ehk siis, alates 15. 07 on Andaluusias maskid 100% kohustuslikud. Varem ka olid, aga ainult siis, kui ei saa seda 1,5 m distantsi hoida inimestega. Nüüd on nii, et ole või üksi keset metsa, kui maski ära võtad, saad sota trahvi.
Keskmiselt tehakse päevas ligi 200 trahvi Malaga peale. Ikkagi suur linn noh. Hea bisnis. 20 000 euri iga päev riigikassasse… Polegi vist seda turismi vaja, kui uus sissetulekukoht selle asemel leiti… Kuigi nüüd vist on see number tasapisi väiksemaks hakkanud jääma.
Rannas võib oma lina peal ilma maskita ka olla, aga mere ääres jalutades või sõpradega päevitades mitte. Ujuda võib ka ikka ilma, niisama põlvini vees jalutada jällegi mitte.
Käisime ka ükspäev rannas. Ühelpool oli suur hispaania perekond ja teiselpool hunnik noori. Nad olid omavahel tuttavad ja muudkui sagisid edasi-tagasi üksteise juurde, patrulliv rannavalve või korrakaitse, kuidas iganes neid nimetada, ei teinud märkamagi. Mängiti palli, joosti ja aeti üksteist taga jne. Mind ei häirinud, väga tore on rõõmsaid ja naervaid inimesi kuulda/näha. Aga kui üks vanem turisti-paar maskideta mööda jalutas, võeti need küll kohe rannavalve poolt ette. Natuke topeltstandardid…
Üleüldse, kuhu see jutt on jäänud, et uv-kiirguse käes viirus hävib, ah?
Artjom käis hiljuti ühes chiringuitos üht üritust pildistamas. Pildistas seal parasjagu, kuidas kokad köögis askeldavad, kui need ära ehmatasid, et oot-oot, kustuta ära, me peame maskid pähe panema… Aga noh, ega seal terrassil oli täpselt sama hull seis, üritusel olid kõik need mitukümmend inimest omavahel tuttavad ja minglisid seal ringi, mask oli ühel lõua all olemas küll, teistel polnud niipaljutki 😀
Üldse, kui jalutamas käin, on pea pooltel ninad väljas ja iga kümnes ikka ilma maskita ka. Ei, tegelikult ma mõistan neid ülihästi, kogu see suu ja nina ümbrus läheb seal maski all 30+ kraadidega higiseks ja haudub mõnusasti. Suht rõve. Ja vahepeal tahaks ju värsket hapniku ka hingata, mitte ainult oma palavat hingeõhku. Aga ma ikka ei riski, ei ole üleliigset rahhi et trahvi maksta 😀
Ja kui keegi ütleb, et “aga kirurgid küll suudavad”, siis… neil on mõnusalt jahutatud opisaalid, mitte lagipähe paistev päike, kes teab mitmekraadine (kui juba vilus 30+ näitab)… Ei anna võrrelda ju.
Pakionud on ka pooleks – osadel on maskid, osadel mitte. Täna toodi just pulmaalbum, mille ühele kliendile tegin – tüübil oli mask kenasti peas, ulatas kaugelt paki ja pani kohe jooksu. Samas mingi eelmine pakionu oli nagu muiste, jutukas, polnud kiiret kusagile ja maski ka ees ei olnud. Nii et jah.
Üks Artjomi BNI üritus, lõunasöök oli ka just. 40-50 inimest siin kesklinnas ühes välikohvikus. Ja noh, nagu ma juba maininud olen – kohvik on ka see magic koht, kus võib oma seltskonnas ka ilma maskita olla.
Tegelikult on rahvas pooleks jagunenud, eriti just vanemate inimeste osas – need, kes ei julge siiani üldse kodust välja minna ja endiselt kõike desinfitseerivad ja kardavad ja muretsevad.. Ja siis need, kes ütlevad, et pigem naudivad elu ja käivad kohvikus, on sotsiaalsed edasi ja kas või surevad siis varem, kui et kodus passivad ja sellist elu elavad, mis nende meelest miskine elu pole. Hispaanlased noh.
Aga botellon (ehk varateismeliste pre-partyd rannas või pargis ohtra oma alkoga) keelati nüüd ka täitsa ära. Sellest oleks vist pidanud alustamagi… Mitte jalutajatest ja päevitajatest ja…
Vot nii on lood siinpool sood.
Aga maskipilti kaa! Vaheapeal sattusin ühele maskifirmale modelliks… Kusjuures seoses sellega ka nägin just hiljuti artiklit, et osad need isetehtud maskide müüjadon “põranda-alused”, st maskid ei vasta üldse nõuetele ega oma ma-ei-tea-mis-lube ja politsei konfiskeerib neid hunnikute kaupa. Bisniss noh!
Nali naljaks, aga teil on muidu teise laine jaoks vetsupaber juba valmis ostetud? 😛
Selle postituse pealkiri peaks vist olema “Juba jälle juuli läbi???”
Sest alles ta algas ju. Kuhu, reaalselt kuhu see aeg lendab? Kas ainult minul, või teistel ka?
Juulid on viimasel ajal kuidagi rasked kuud sattunud olema. Eelmine juuli olin ma vaimselt ikka totaalses augus, nii et täitsa tore on praegu tegelikult vaadata, et kuigi mõned asjad pole elus muutunud, siis palju on ikka paremaks ka läinud, isegi on tunda seda progressi täitsa. Raamat on vahepeal valmis saanud ja. Mediteerimisega tegelen, või noh, viimane kuu olen rajalt maas olnud, aga muidu ikka juba täitsa tegelesin. Keskendun elus positiivsele, nii tunnete, tegevuste kui inimeste osas. Minu arust on tegelikult nii armas, kui inimesed julgevad positiivset tagasisidet anda, kui neile midagi meeldib/silma jääb. Vahel annab hea sõna tõesti tiivad. Ma olen igatahes ise väga tänulik ja õnnelik, kui keegi mulle on südamest midagi sellist ilusat öelnud, ja proovin ka ikka alati sama teed käia. Noh, et kui midagi ei meeldi või ei kattu mu maailmavaatega, olen vait ja tegelen oma asjadega, ja kui keegi inspireerib, siis ikka ütlen ka, sest kes teab, ehk on tal just praegu see üks hea sõna ja õlalepatsutus puudu. Praeguse blogimaailmadraamaga seoses ka väga aktuaalne kusjuures (kes pole kursis, siis keegi arvas kellegi kohta midagi ja see keegi muidugi solvus ja kaebab nüüd kõik arvajad kohtusse ja nüüd kõik võtavad pooli ja kive ja verd lendab ja kapsa-aiad ja pinnud ja palgid inimeste silmades jne värki).
Et jah, make love not war. Aga draama müüb, võib-olla on see kõik üldse üks suur kokkumäng? (oih, #alatulaim?)
Aga tulles tagasi juuli2019 ja juuli2020 võrdluse juurde, siis Artjom on tööalaselt totaalse level-up-i teinud, mitu levelit lausa, kõik see droonipiloodikursuste värk ja BNI grupp ja telesaade jne. Selle viimase aasta jooksul on ta tõesti suurema hüppe teinud, kui need sellele eelnenud kuus aastat siin kokku. Lihtsalt ülitubli ja üliäge. Ausalt, mäletan kuidas aasta tagasi rõdul kuumalaine käes istusin ja proovisin näha, millist rada edasi minna, mida teha, kuhu ja kas see meie foto- ja videoettevõte üldse jõuab või peaksime juba ammu alla andma. Ja nüüd on täiega lennus see värk, isegi vaatamata koroonale, vaatamata sellele, et mind praktiliselt ei olnudki abis vahepeal, kui raseduse peetumise ja patjanutmise ja mõttetult paanikas olemise ja ärasuremisega liiga ametis olin…
Ja oh, kui friiking palju asju on üldse selle eelmise ja praguse juuli vahel on juhtunud! Liigagi palju! Nii mõnegi neist tahaks ära kustutada, aga küllap on nad millekski vajalikud olnud, midagi õpetanud. Äkki isegi see paganama koroona?
Muide, ma just arvutasin, et oleme seitsme aastaga siin Hispaanias üüriks maksnud kokku lausa 55 530 eur. Juuuubeeee lihtsalt ju! Ei tea, kas see on ka millekski hea või… korteriomaniku jaoks küll, jah. Aga parema meelega oleks selle raha pangale maksnud ja järjest lähemale oma enda kodu omamisele jõudnud… Kogu tõmblemist ja muret oleks vähem olnud.
Jep, ma tean, et paljud elavadki terved oma elud üürides, aga minu jaoks on see alati raha loopimisena tundunud. Lühiajaliselt ja mingite elumuutuste etappides ok, aga see seitse aastat on selline juba natuke liiga palju mu jaoks, kus hakkangi pisarsilmil neid arvusid kokku lööma ja end kiruma, et miks küll. Kuu keskmine tuleb 661 eur. Lihtsalt minema loobitud noh.
See on üldse veider, et elu on ju tegelikult natuke nagu strateegia- ja õnnemäng. Ja lauamängudes olen ma nii proff ja naudin ja võidan ja olen sõiduvees, aga kuidas siis nii, et päriselus seda ei oska, alati vaatan tagasi, et miks, oh miks ma küll teisiti ei talitanud, strateegiat välja ei mõelnud, oleks üldse nagu ainult poole tähelepanuga “mängu” juures olnud? Aga noh, keegi peab ju kaotama ka, kõik ei saa alati võita. Või saavad? Oleks ma kass, siis ütleks, et mis seal ikka, küll järgmises elus paremini läheb.
Aaa, ja Tolmu, jaa. Kulutas ka vahepeal ühe elu vähemaks vist. See oli vist umbes esmaspäeval, kui ta ühe ambliku ära sõi. Ja rõdult sai tilli ka. Suht igapäevased asjad, võib olla polegi kumbki üldse seotud sellega, et ta õhtupoole oksendas. Ma igatahes ei muretsenud, sest kassid ikka vahel ropsivad. Aga järgmine päev tuli kõik toit taaskord välja. Ja ülejärgmisel ta üldse ei tahtnudki süüa, jõi ainult (ja ropsis vee ka iga kord välja). Vahepeal mingi päev tundus, et juba parem, aga siis lõpuks ikka öökis terve öö ja otsustasin, et ei pääse me sellest arsti juurde minekust kohe kuidagi. Kuna Artjomil läks reedel tööl jube kaua, siis saime alles viieks loomakliinikusse minna. Tegelikult oli Tolmu ise täitsa rõõmus ja ei kurtnud, seda tagavararasva tal jagub. Aga kuna see oksendamine ja isutus olid juba nii kaua kestnud, otsustati, et ta peab ikka haiglaravile jääma ja vedelikukaotuse ennetamiseks tilguti all olema. Vereproov oli õnneks ok. Ja ultraheli vaja ka teha. Nii ma ta siis sinna maha jätsin, ise proovisin vapralt mitte pisardama hakata. Ikkagi minu parim sõber ja stressipall ju! Süda läheb katki, kui mõtlen, et ta ju kass, mis sest et selline imeline ja äge, ja siin minu elus kõigest viivukeseks. Kutsusin takso (see 24/7 SOS-kliinik linna ääres) ja sõitsin kodu poole, aga kui poole tee peal raadios Whitney Houston hakkas laulma, et “and aaaa-iaai, will always love you..” siis hakkasid ikka pisarad ohjeldamatult voolama. Jube pikk (ja kurb) lugu ka, nii et muudkui voolasid ja voolasid. Ma loodan, et taksojuht ei pannud tähele, natuke veider küll ju, kui keegi tagaistmel niimoodi pisaraid valab… Mask kattis õnneks vähemalt pool nägugi ära, mingi kasu ka neist ikka lõpuks.
Õnneks helistati pühapäeva õhtul, et ultraheli sai tehtud ja kõik korras ja võin järgi tulla. Nii et ei teagi, mis tal siis viga oli. Võimalik, et ikka mõni taim, või mingi oksake oli kuskil kinni (ta sööb reaalselt igasuguseid veidraid asju). Ta polnud väidetavalt terve nädalavahetuse jooksul seal ei söönud ega ka oksendanud, aga kodus läks küll kohe isukalt oma toidukausi kallale. Ja siiani on kõik ok olnud. Coco lollike ainult on segaduses, et kes see veel on, mingid võõrad haiglalõhnad küjes, kõht paljaks raseeritud ja käppadel kanüülijäljed. Käib tal aina järel, nuusutab, uriseb ja susiseb. Nüüd vist juba vaikselt harjub alles. Täitsa sooda noh. Ja Tolmu käib aeg-ajalt oma transpordipuuris magamas. Mulle tundub, et see oli seal kliinikus ta ainuke turvaline pesake, kui teda muudkui torgiti ja kui ta koju igatses, arvates, et oleme ta hüljanud…
Vahepeal oli igasuguste asjadega nii kiire, et unustasin rääkida, et lastel sai ju jaanipäeva paiku kool läbi,
Juuhuu, suvevaheaeg!
Kõige põnevam oli mudugi tunnistuste kättesaamine (see suur sündmus ise toimus alles kaks päeva peale viimast koolipäeva ja tunnistused sai ühest äpist mugavalt alla laadida).
Nii et siis see kauaoodatud tõehetk – et kas olime piisavalt head õpetajad koduõppe ajal.
Paramparaaa ja trummipõrin – jeee, olime täitsa tublid! Arvestades, et ma viimased 3 nädalat lasin Danieli koolitöödega lihtsalt üle, sest noh, nägin et teised ka ja nii kopp oli ees ja… Tal olid kõik ained “bueno” ehk siis viiepallisüsteemis neljad. Jei!
Aleksandril hinnatakse kümnepallisüsteemis ja ta on selline mitmekülgne tüüp, et hindeid oli vahemikus 6 kuni 8. Inglise keele õpetaja oli eraldi veel kommi jätnud, et on arengu üle väga uhke (by the way, mingit mega arengut tegelt ei ole, lihtsalt aitasin lapsel kontrolltöid teha, et täitsa pekki ei läheks ja üle ei peaks tegema… aga no eks me siis areneme siin suve jooksul järgi). Ja klassijuhataja ka kiitis, et tubli ja pingutas (siinkohal, teistes ainetes oli see tõsi ka)
Et siis, tehtud! Ja loodetavasti never again!
Aga suvevaheajaks meil hirmsuuri plaane ei olegi. Panin lastega igaks juhuks reeglid ka juba paika: youtube aega on päevas 1 tund. Tunnike proovime nendega ikka kooli ka mängida, põhirõhk on inglise keelel, sest kuna nad ujuvad nagunii juba kolme keele sees, siis see neljas pole neile siiani kohe üldse huvi pakkunud ega külge hakanud ja inglise keele õps neil koolis pole väga motiveeriv-inspireeriv. Peab aitama.
Eesti jääb meil sel aastal vahele, ja üldse kõik suuremad ringirändamised. Ainukesed tripid on töötripid. Kokkuhoid ja koroona noh. Töine suvi. Nüüd, kui koolimure kaelast ära, jääb (loodetavasti!) rohkem energiat omaenda tööasjadega tegelemiseks lõpuks.
Mõnikord jalutame mäe peal või matkame või käime rannas, aga mis teha, enamus ajast peavad lapsed omale ikka ise tegevust leidma… Eks siis järgmised suved tulevad ehk seiklusrikkamad, aga seekord nii. Mulle endale tegelikult lapsena meeldis selline iseseisvus ja vabadus, et ei olnud suvi mu eest ette ära planeeritud (välja arvatud rohimine ja heinategu ja muud tööd), sain mängida ja raamatuid lugeda ja omas mullis kulgeda. Loodetavasti naudivad lapsed oma vabadust samamoodi.
Aga lõppu hoopis üks väike kiirvideo sellest, milline üks juuli siin välja näeb.
*Jep, ma tean, et sellist rõõmusõnumit oodatakse hoopis ühelt teiselt inimeselt ühe teise raamatusarja kohta (ja siis veel ühelt ja veel ühe teise sarja kohta), aga noh, vaesel ajal käib kah ju 😀 Ja loodame siis, et järgmine selline postitus on juba G.R.R. Martini poolt! (või siis selle teise)
**Tegelikult saadan nüüd alles toimetajale ja kindlasti muudame veel kõik totaalselt teistsuguseks ja läheb miljon aastat, et ta PÄRISELT valmis oleks, aga ikkagi, juuhuu, ma olen lihtsalt nii elevil, et lõpuks valmis sain. Ma vahepeal päriselt arvasin, et minu seest ei tule lihtsalt nii palju teksti välja, ma pigem selline lühikesejutumees tegelt noh. Aga nüüd vaatan, et on üle 40 000 sõna reas. Ja vahepeal ma ei tahtnudki valmis saada, sest äkki kõik pärast ütlevad, et täiega mõttetu raamat… Aga sellest sain vist ka üle.
Sel suvel on kodust kusagile minek alati teistsugune.
“Võtmed, rahakott, telefon.” Minek.
Bliiin! Poole tee pealt rõõmsalt (või vähemrõõmsalt) tagasi koju.
“Võtmed, rahakott, telefon, mask” on hoopis see õige värsirida, mida nüüd meeles pidada. Liiga raske! Alati ununeb ta sinna ukse kõrvale konksu otsa rippuma. Alateadvus ei taha teda meelega kohe üldse näha vist. Väkk, mask.
Btw, kas ma olen ainuke, kes vaatab neid keskel miski veidra korgiga maske, et öäkk. Nagu mingi limpsipudeli ots oleks näos. Oeh. Teil seal vist enam maske ei kanta, nii et ma olen üksi siin oma selle jabura mõttega.
Ja kui on soov mõnest poest läbi hüpata, siis ei tohi hajameelselt ukse peal käsi desinfitseerimata jätta. Ka kohe jama majas. Mis sest, et eelmises ja üle-eelmises ja üle-üle-eelmises poes sai juba desinfitseeritud.
Mõni toidupood on eriti nõme ja nõuab, et enne poodi sisenemist kilekindad kätte topid. #vaenekeskkondnoh #plasticpollution #wtf-mercadona jt hashtagid selle peale.
Artjomil oli nädal tagasi esimene koroonajärgne pulmapildistamine. Hoopis teine kogemus. Kõik maskides. Pruutpaar oli mingi osa tseremooniast ilma, aga siis panid ka nemad ette, kui enam seda 1,5m distantsi ei saanud külaliste ja ametnikega hoida. Pruudil oli ilus pitsiline mask muide.
Hästi armas paar oli, sellised 50+ vanuses, aga nii nunnud. Pruut oli hästi haldjalik ja loomulik, ei olnud liiga üles löödud ega midagi. Täitsa tavaline pitsiline ja linane boho-suvekleit seljas ja vsjo. Hispaanias kipuvad pruudid (ja külalised) end tavaliselt ikka ülevõlli üles lööma.
Aga pärast kui restorani mindi siis olid kõik ikka ilma maskideta. Nii et jah, ei mõista ma ikka endiselt seda maskiteemat, äkki on nii, et kui sa mingi inimesega 5min maskiga oled koos ära olnud, siis peale seda enam viirus ei levi? 😀 Kõik on võimalik, teadus noh! Bakterid ju ka ootavad 5 sek, enne kui mahakukkunud toidu peale tormi jooksevad.
Paneks siia lõppu mingi maskiga pildi endast, aga ei ole! Tuleb vist teha, sest mida pole näinud, seda pole olnud…
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 