Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Kunagi, kui olime alles Malagasse kolinud ja siin ühtegi eestast ei tundnud, tegin facebooki grupi “Eestlased Malagas”. Nüüdseks ei ole ma seal isegi mitte adminn enam, sest minu nägemuses oli see grupp teiste Malagas pesitsevate eestlastega tutvumiseks ja infovahetuseks. Läks aga nii, et grupis on hetkel u 1000 inimest, kellest heal juhul ainult 20% elavad kusagil kusiganes Hispaanias ja Malagast on liikmeid üldse alla 1%. Hetkel on see grupp pigem mõeldud nendele, kes alles unistavad siiakanti (või üleüldse Hispaaniasse) kolimisest ja tahavad infot töökohtade, korterite, kliima jne kohta. Loomulikult on selline veebinurgake ka väga vajalik ja räägin seal ise ka tihti kaasa. Aga minu esmane idee oli hoopis midagi muud – siit 600 000 elanikuga linnast teiste eestlaste üles leidmine. Hetkel oli meid siin omateada ainult u 6 + lapsed. Aga hiljuti kohtus Kairika bussis mingite eestlastega, kes juba mõnda aega ka siin elanud. Ja Anna-Liisa tutvus ka kahe siin pesitseva eesti noormehega. Ja Artjom ajas töölt tulles kusagil ühe eesti tüübiga juttu, kes siin mõnda aega juba olnud. Ehk siis ilmselgelt on meid siin rohkem, kui olime arvanud. Aga sealt “Eestlased Malagas” grupist ei hakka ju need inimesed silma. Iga nädal on seal mõni umbes selline teema, et tere, kolime Malagasse! Ja kommentaaridest selgub, et tegelikult mõnda teise siin lähedal asuvasse linna, Fuengirolasse või Benalmadenasse näiteks, kus on juba niigi sadadeviisi eestlasi ees ja kes pole aastate jooksul meisse puutunud, sest neil on seal oma kogukond ees, seega ei saa tõenäoliselt ka nendest uutest “Malagasse” kolijatest meie uusi naabreid, kellega koos midagi põnevat ette võtta.

Niisiis tuli meil mõte spets grupp Malaga linna eestlaste jaoks teha. Et need päriselt siin meie kõrval elavad rahvuskaaslased välja sõeluda ja meie ühistesse tegevustesse kaasata 🙂 Kõlab ju hea ideena, onju? Kes võiks arvata, et sellest jube palju jama, arusaamatusi ja solvumisi tuleb? Aga vot tuli, nii uskumatu kui see ka pole. Üks sõimas facebookis meid lausa bitchideks, sest kuidas me ometi julgeme nii üleolevalt käituda, et ainult oma linna inimesi otsime (tema nt elab Malagast poole tunni rongi või autosõidu kaugusel asuvas teises linnas, mis on eestlasi suht puupüsti täis). Ma ei viitsinud seal ausaltöeldes hüsteerikutega vaidlema hakata, aga minu jaoks on see umbes võrdväärne sellega et ok, kui mu kõrval üks kortermaja on mu meelest väga äge ja mul elab seal sõber ka kellel ma pidevalt külas käin, siis ma ju ikkagi ei trügi selle maja korteriühistu liikmeks? Sest tegelikult ma ju ei ela seal. Ma oleks oma maja ühistu liige pigem ju. Veidraid inimesi on ikka olemas noh. Selle asemel, et viisakalt küsida ja uurida ja kokku saada on vaja lumehelbekese kombel solvuda, näppudele tuld anda ja profülaktikaks igas kaares sappi pritsida. Hea reality-check muidugi, sest ma omas vaikses kulgemises olin juba ära unustanud, et sellist tüüpi inimesed ka olemas on.

See on see, kui tahad teha head, aga välja kukub ikka nii nagu ta kukub 😉

2017:

1. Võtsime kassi. Päris kalliks läks see otsus maksma – jalaluumurd sai ravitud ja steriliseerimine ka juba tehtud. Aga Cocokene on väga armas!
2. Daniel läks kooli. Siiamaani on täitsa tublisti hakkama saanud. Kuigi pool aega muidugi haige ka olnud…Aga peale sadat aastat seda aega, kui üks või mitu last on alati juures-kaasas ja tööd saime Artjomiga ainult kordamööda nö üksteise alla teha, siis on see ikka jube suur elumuutus, kui päevas tekib 6 lastevaba tundi, mil mõlemad saame midagi asjalikku teha.
3. Mina läksin keeltekooli. Mõtlesin, et B1 tase peaks ok olema, aga oleks võinud ikka järgmise leveli võtta. Praegu, kui 1/3 kursust läbi, tegime proovieksami, et suvel teaksime mis meid eest ootab ja saaksime aru, et on vaja ikka palju õppida, et tunnistus saada. Kui tulemused kätte sain, ei teadnud kas nutta või naerda…muidugi on ju hea tunne juba kursuse alguses eksam peaaegu maksimumile ära teha, aga jube kahju, et end alahindasin ja B2 ei julgenud minna. Samas, meil on väga tore kursus ja ma ei tunne ka, et igav oleks tunnis.
4. Pingutasin mõlema e-poega nii et tatt ninast väljas ja sain lõpuks aru, et ei tule mul välja siin Hispaanias see e-poe värk. Hispaanlased armastavad kohapealt, päris poodidest osta, sest siis saab ju lobiseda ja suhelda ka!
5. Majutuse pakkumise & korterite koristamise osas tõmbasin ka vähemalt mõneks ajaks otsad kokku.
6. Fototöötluses olen aastaga jälle väheke osavamaks saanud! Aga oi kui palju on veel õppida.
7. 2017 oli üle pika aja esimene aasta kui me ei kolinud kusagile 😛
8. Sai natuke reisitud ja matkatud ka, nii lastega kui ilma. Nt minu jaoks uued kohad: Barranco Blanco, Torcal de Antequera, Gibraltar, Montes de Malaga, Monte coronado, Malagast väljas mõned rannad (nt Peñon del Cuervo). Eestis käisime ka!
9. Hakkasin vähem Coca Colat ja rohkem vett jooma ja kaotasin 3 kg. 2 kilo veel ja kohal! (ja et mitte seda kena tulemust ära rikkuda, ma praegu pühade ajal igaks juhuks ei astu kaalule)
10. Vaatasime Viikingute seriaali lõpuks ära 😀 (no mul ei tulnud midagi muud paremat pähe siia 10ndaks panna)

Väike jõuluvideo ka 🙂 Kahjuks nappis mul materjali: jõuluõhtust – kingitustest, jõululauast, kommikuhjadest läks kiiruga meelest pilti teha…  Ja no windows movie maker ei ole ka väga kvaliteetne programm, aga mis sa hädaga teed…vähemalt taustalugu sai hea, onju 😛