Daniel. Küll võib ikka ühe lapsega vatti saada 😀 Tal on juba iidamast-aadamast mingi teema uute asjadega, peamiselt riiete ja kingadega. Talle meeldivad ainult vanad ja sissekantud asjad. Esimest korda panin ma seda vist siis tähele, kui mähkmevõõrutus hakkas ja ta ei olnud üldse nõus oma armsaks saanud mähkimisrituaalist loobuma ja mingeid nõmedaid trussikuid jalga panema. Võib-olla oli enne seda ka juba mingeid sümptomeid, aga ma kas ei mäleta, ei pannud tähele või siis oli ta piisavalt väike, et mitte matsu jagada ja uusi riideid tähele panna. Iga sügis ja kevad on küll olnud see teema, et kinniseid jalanõusid lahtiste vastu vahetada ei taheta ja tuleb esimesed paar nädalat väevõimuga neid jalas hoida (ja vanad muidugi peitu!) Ja siis kui ära harjub, siis ei ole enam nõus millegi muu vastu välja vahetama. Sel sügisel on meil neid võitlusi juba päris palju olnud – esiteks jalanõud. Järgmisena tuli pikavarrukapluus. Jube skandaal. Pikavarrukapidžaamat ei õnnestu siiamaani selga saada, täitsa hüsteeriasse läheb ja võib tund aega järjest röökida, kuni seljast ära saab ja oma vana lühikesevarrukalise asemele toob. Kusjuures ta ei taha võimalusel seda üldse seljast ära võtta, nii mõnigi kord on ta kooli nii läinud, et pluusi all on pidžaama ka ikka peidus.
Ühed püksid võttis omaks. Täna nt panin nad pessu ja otsustasin selleks ajaks talle kodus ühed Aleksandri vanad dressid jalga panna. Esiteks oli see nende jalgasaamine hullem, kui hiidkaheksajalaga võitlemine. Jube osav on ta siputades ühte jalga sealt välja saama, seni kuni ma teist üritan sisse saada. Pool tundi vähemalt võitlesime. Siis peale seda pidin umbes pool tundi teda süles hoidma, et ta neid ära ei võtaks. Siis vaatasime temaga arvutist vanu pilte, kus tal igasugused erinevad püksid jalas olid ja pakkusin välja talle hoopis mõndasid neist jalga panna. Ei olnud nõus, aga vähemalt hakkas jalasolevate suhtes natuke leebuma, vist hirmuga, et jälle midagi uut jalga topitakse. Väga suur töövõit!
Ülisuur, mitme nädala pikkune võitlus käis meil hommikuste üleriietega. Dressipluusiga saime nüüd lõpuks sõbraks, aga selle aja peale on juba jopeilmad käes. Õnneks on see pusa selline soe ja karvane, aga ikkagi… Alguses, vist lausa nädalake, toppisime igal hommikul talle selle kahekesi väevõimuga selga, Artjom võttis ta sülle, ja kohe kiiruga kooli poole. Terve tee karjus ja proovis seda seljast ära saada, kohe klassiuksest sisse saades viskas selle jõleda ahistava asja maha. Aga varsti hakkas tasapisi harjuma. Teine nädal juba oli nõus, et see natuke tal küljes on, nt kapuutsiga peas ripub. Külm ju ikkagi. Nüüd lõpuks, kui ükskord jopet üritasime panna, on nõus oma karvapusal lukugi kinni panema ja sellega ilma kisata kooli minema… peaasi, et enam jopega ei ähvardataks…
Aa, ja sokid. Ainult üks paar on, mida on nõus jalga panema. Kohe algusest peale meeldisid – triibulised. Ta mängis too hetk, on triibuline kiisu ja need on tema triibulised jalad, ja nii nad talle lemmikuteks jäidki. Vahel panen salaja mõned teised, aga kohe kui märkab, viskab need jalast, nagu mingid mürgised-nõelavad koletised oleks jala ümber sattunud.
Koolis oli ta Halloweeni ajal ainuke laps, kes ei tahtnud kostüümi selga panna. Ma ei tea, mis jõulupeo ajal saab, kui kogu klass peab olema kostümeeritud põhjapõtradeks, eesliteks või kaladeks.
Veel on raskusi juuste ja küünte lõikamisega. Küüsi lõikangi tal nüüd öösiti läbi une, kuigi aasta tagasi talle lausa meeldis küünelõikus. Ei tea, mis juhtus, aga enam igatahes mitte. Juustega sama lugu – varem saime ikka hakkama, aga nüüd jookseb kohe minema, kusagile peitu, raputab ja siputab jne, proovi siis sellise metslasega hakkama saada. Täna sain läbirääkimiste tulemusel õnneks selle töö siiski lõpuks üle pika aja tehtud – mängisime juuksurit ja ainult need kliendid, kes lasid omale soengu teha, said kätte tahvelarvuti. Viimati said nad sellega mängida vist siis, kui suvel Eestis käisime… Nii et sellise preemia nimel oli ta nõus oma juukseid ohverdama küll.
Aga nii veider, et see uute asjade foobia ei laiene nt toidu peale. Igasuguseid asju on nõus sööma. Vahel kui süüa teen, tuleb iga toiduaine kohta küsima, et mis see on. Ja siis tahab proovida ka. Toores kartul, paprika, kõik maitseb. Küüslauku ja ingverit tahtis isegi proovida. Vastupidiselt Aleksandrile, kes ei söö praktiliselt midagi, eriti uusi asju. Kuidas on võimalik nii erinevad lapsed kasvatada?
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 