Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Kuigi Aleksandr on oma elu jooksul juba 14 korda lennukiga lennata jõudnud, on nüüd vahepeal pikem auk sisse jäänud ja lapsed on peatsest Eestisse lennust üsna elevil.

Ühel õhtul magama jäädes oli meil selline vestlus:

Aleksandr: (väga murelikult) “Kas Eestis üks pood ka on?”

Mina: “Ikka on.”

Aleksandr: (elavnedes) “Milline pood, suur?”

Mina: “Igasuguseid poode on, suuri ja väikseid. Mis sa arvasid, kust inimesed süüa saavad siis, kui poodi ei ole?”

Aleksandr: “No ma mõtlesin hoopis, et leiavad kuskilt”

Mina: “Hahaha”

Aleksandr: “Ja seal müüakse küpsist ka?”

Mina: “Mhmm”

Aleksandr: “Ja jäätist???”

Mina: “Ikka :D”

Vot siis, laps kartis et lähme tsivilisatsioonist kusagile põhjanaba pärapõrgusse ja peame metsast ise omale süüa korjama 😀

Ma siin blogis ei olegi kirjutanud, aga meil on juba kuu aega väike kiisupojake! Juba alates Tolmu võtmisest olen pidevalt plaani pidanud, et kasse võiks olla kaks ja teine võiks siiamilaadne toode olla. Aga nagu ikka – aeg lendab ja kõiki mõtteid ei õnnestu kohe teoks teha.

Nüüd, kui Tolmul see kolahunnikute tegemise komme tekkis, mõtlesin, et tal on vist nii igav, et viimane aeg väike sõbrake majja tuua. Natuke hirm oli ka, et oleme sellega pisut hiljaks jäänud ja Tolmu pole enam teiste loomadega kuigi sotsiaalne. Aga lootsin ikka parimat 😀

Esimesel päeval oli pisike väga hirmunud, sest uus kodu ja uued inimesed. Istus kapi all, nuttis ja magas vaheldumisi. Tolmu piidles teda igast nurgast väga tõsise näoga ja viskas vahel urinat ka sekka. Õhtul, kui kiisupojake maja peal ringi hakkas uudistama, oli urisev ja tige Tolmu tal alati kannul ja kartsin juba, et sööb pisikese ära. Mingi hetk istusin diivanil ja lugesin raamatut, kui väike tegelinski mu kõrvale hüppas ja ennast sisse seadis. Tolmu, kes olukorda inspekteeris, jalutas kohe diivanist mööda, mille peale tegi pisike kassipojake ennast pudeliharjaks ja laskis ootamatult valju ja tigeda urina valla. See pani kohe kassidevahelised jõujooned paika (ja ilmselt ka selle, kes mu peremeheks sai 😀 ) Järgmise päeva jooksul oligi nii, et Tolmu käis küll uudishimulikult pisikese kannul, aga urisejaks oligi nüüd hoopis kassipoeg. Lisaks meeldis Tolmule väga vaadata, kuidas Coco omaette mängib – ta oleks tahtnud väga mänguga ühineda, aga väike oli tige ja läks selle soovi peale kohe turri. Aga kolmandal päeval sai pisike lõpuks aru, et see suur volask pole nii hull midagi ja mängust sai tasapisi juba asja. Nüüd kappavad nagu kaks hobust siin ringi ja on täitsa sõbrad.

Nimevalikuid oli meil palju. Cappuccino, Palomita, Coco. Praegu tundub, et see viimane on vist jäänud, sest on kõige lühem.

Aga põhiküsimus – kas Tolmu käitub nüüd paremini? Mkmmm. Õpetab oma rumalusi väiksele ka.

Meil on kassil üks kiiks. Nimelt armastab ta kunsti teha. Igakord kui kas või pooleks tunniks kodust ära lähen, sisustab ta aega sellega, et teeb meile üllatuseks vaikelu-kuhja. Lähenemine on hästi loominguline ja kasutust leiavad pigem minu ja laste esemed. Artjomi omasid pole siiani veel kordagi olnud.

Pooltel kordadel paigutab ta oma kunsti strateegiliselt kõige nähtavamasse kohta, ehk et kohe üksest sisse astudes on paari meetri kaugusel see kuhi. Harilikult on seal mõni minu pluus või t-särk, mõned sokid (minu või laste omad, kellel parasjagu juhtub kättesaadavas kohas olema; p.s.: Artjomi omad ei lähe loosi, kuigi neid oleks alati saada!!!), mõni laste kaisuloom, minu öösärk, mõni köögirätik või lapp jne. Kui kusagil kättesaadavas kohas peaks mõni rinnahoidja olema, siis see on alati kindel must-be.

Teistel kordadel on see kuhi keset voodit (koostisosad umbes samad) – siis tundub küll, et see on sinna suurest igatsusest kokku veetud.

Kui näteks rõdul juhtub resti peal pesu kuivama, siis virutab ta sealt ka oma kunsti tarbeks üht-teist – näteks poolmärjad sukkpüksid, aluspesu ja käterätik on ju ideaalne koostisosa taiese jaoks.

Mõned stiilinäited ka:

Tänane teos – köögilapp, pusa, meigitarvete kott, 2 sokki, Aleksandri dressid.

Riidest kott, kaisuloom, minu topp, mingi nöör

minu trennipüksid + pesurestilt märg köögirätik + mingi paberinuustakas

Kui mõne külalisega koos koju tuleme, siis üldiselt pean ma ise esimesena tuppa tormama ja vaatama, et uksepealt mingi veider aluspesu ja sokkide hunnik vastu ei vaataks.

Kusjuures, kui ise kodus oleme, siis pole kassi terve päev näha, põõnab kuskil ja ootab et millal ometi kõik ära läheks ja saaks lõpuks rahus omaette toimetama hakata 🙂