Meie perre on mitmekeelsus tulnud nii sujuvalt ja naturaalselt, easy-breezi-beautiful, et mul pole siiani tulnud mõttessegi sellest teemast väga palju ja pikalt kirjutada. Vahel olen ju paar lauset ikka jutu sisse visanud ja kõik on nagunii kursis ja sellest on ju üks-teine vahel kirjutanud ka ja… Kuni paar päeva tagasi Liis seda teemat rohkem jagada soovitas ja nüüd Siiri ka küsis, et kas plaanin mitmekeelsusest pikemalt blogida. Nii et ju siis on vaja ikka natuke rohkem kirjutada, kui universum mulle neid vihjeid niimoodi järsku saatma hakkas 😀
Tegelikult tuhlasin oma blogisügavustes ja midagi olen natuke kunagi kirjutanud ka, nt siis kui Aleksandr oli alles kahene: Andä ja emakeel või isakeel
Kui aus olla, siis oleks võinud Artjomistki omal ajal kakskeelne laps saada, kuid ilmselt ei tundunud nõukaajal eesti keel nii olulisena. Samas võin ma ka praegusel ajal lugeda üles tohutu hulga peresid, kus on otsustatud kas isa- või emakeelt lastele mitte edasi anda. Ma ei olegi päriselt suutnud välja mõelda, et miks see nii on. Kas kardetakse identiteedi ja juurte kaotust? Või arvatakse, et laps ei saaks mitme keelega hakkama? Meil ei tekkinud siin igatahes küsimustki – ilmselge, et lapsed saavad meilt kaasa nii eesti kui ka vene keele, ega me kadedad pole 😀
Aleksandr on hetkel 4a ja 5k vanune. Me oleme tema sünnist saadik olnud üsna põhimõtte- ja järjekindlad – mina räägin temaga ainult eesti keeles ja Artjom vene keeles. Kui mingi hetk oli näha, et see toimib ja “töö” hakkas vilja kandma, olime loomulikult õnnelikud, aga samas ei olnud meil kunagi hetkekski kahtlusi, et see meetod ei toimiks. Hoopis rohkem muret oli Hispaaniasse kolides hispaania keelega – niisama õhust ja üleöö see paraku külge ei hakanud. Esimene kooliaasta (hispaanias minnakse 3-selt kooli) oli raske ja möödus protesti meeleolus ja vaikides. Õpetaja ei saanud temalt kunagi vastuseid ja teiste lastega ei olnud ka soovi kontakteeruda ega mängida. Kõik see jutt, et lapsed õpivad võõrkeelses koolis paari kuuga keele ära – meie puhul ei toiminud, sest vanus oli alles väike ja Aleksandrile meeldis sel ajal hoopis omaette mängida, raamatuid lugeda või spetsiifilisi multikaid /saateid vaadata (autod, taktorid, tuletõrje, politsei jne), sotsialiseerumine oli tema jaoks täiesti igav ja out. Alles siis, kui sain ta suvevaheajal hispaaniakeelseid multikaid vaatama, toimus tohutu areng ja ta hakkas hispaana keeles mängima ehk siis lõpuks ka rääkima. Sügisel uuesti kooli minnes oli hispaania keel igatahes juba suus. Nii et mulle tundub, et kool + multikad on selline ideaalne retsept.
Danielil on vanust 2a ja 7k ja temaga oleme selles staadiumis, et eesti- ja vene keeles jutustab kenasti, aga hispaania keeles tulevad alles üksikud sõnad. Aga eile näiteks loendas omaette “dos-tres-quatro-cinco” Mul pole aimugi, kust ta need numbrid üles korjanud on:)
Ma ei tea, kas asi on selles, et oleme väga järjekindlalt jäänud iga vanem oma keelele truuks, ka peale Hispaaniasse kolimist, aga meie puhul pole keeled kunagi segunema hakanud. Lapsed on kohe algusest peale osanud ümber lülituda, ka poole lause pealt. Ja pole olnud mingit protesti kummagi keele vastu, sest ilmselgelt tahavad nad ju meie mõlemiga suhelda. Kuigi Artjomi ja minu omavaheline suhtlus käib eesti keeles, pole lapsed ära ühendanud, et ta oskab ju eesti keelt ka ja saaks vähemate keeltega läbi ajada, nende jaoks on isaga suhtlemise keel ikka loomulikult ja automaatselt vene keel.
Vigadest. Aleksandril puudub jätkuvalt eesti keeles sidesõna “ja”. Vene- ja hispaania keeles on need mõlemad ju “i” (hääldus 😀 ). “Või” asemel kipub “ili” olema. Igasugused grammatikareeglid käivad ka ühest keelest teise. No nt lause “Tahan, et see mänguasi oleks siin” asemel ütleb “Mina tahan kuidas see mänguasi oli siin.” Daniel vead on tavalised naljakad väikelapse vead. Nt hambahari on “hambarid” ja kui mõni küüs murdub, siis “küüned katkivad”
Ega ma siia muud põnevat enam lisada ei oskagi, nii et kõigile, kes kahtlevad, kas see hirmsana tunduv mitmekeelsuse tee ette võtta või mitte – siin ei ole tegelikult midagi keerulist! 🙂
Pooled lapsed ei ole meie omad;)
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 