Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Klassivend Alephi 4a sünnipäeval

Üks päev tuli Aleksandr minu juurde jutuga, et nad kirjutasid koolis jõuluvanale kirja ja viisid selle postkontorisse. Ja et ma annaks talle paberit, ta tahab ka jõuluvanale kirjutada. Kui paberi kätte sai, palus mul sinna kirjutada, et jõuluvana talle lego tooks (noh, sellise suurte poiste lego, nagu Chrisil ja Kennethil). Kirjutasin ära ja kusagile ta selle paberiga jooksis ja sinna see teema minu jaoks jäigi. Aga ei! Õhtul magama minnes sättis ta oma kirjakese sussi juurde päkapikkudele. Ja mida ma nägin – ta oli kõik ise oma käega üle kirjutanud ja teisele poole nime ka pannud. No kuidas siis sellise vaeva peale jõuluvana lego ei tooks!? Muidugi peab tooma… Ja see hommikune elevus, kui kiri kadunud oli! Rääkis kõigile sellest nii suure õhinaga, et ma olen kindel et veel koolis teistele lastele ja õpetajale ka. Mul pole muidugi õrna aimugi, mis nemad sellest mõelda võisid, sest hispaania lastel ju päkapikke ei käi.

Esmaspäeval oli koolis lastevanemate koosolek ja tunnistuste jagamine. Minu jaoks oli väga südantsoojendav, kui õpetaja meid kõrvale kutsus ja kiitis, kui tublisti Aleksandr kirjutab ja üldse teeb sel aastal kõike hea meelega kaasa ja räägib ja kui rahul ta Aleksandriga on ja milline areng jne. Tunnistusel olid ka pea kõik ained “rohelised” (neid hinnatakse kolme värvi süsteemis – roheline, kollane ja punane).

Joonistab koolis oma lemmikmultika “Patrulla Canina”iidoleid e koeri

Eile oli esimene advent ja seoses sellega hakkasid meil lapsed headeks. Piisab, kui tuletada meelde, et päkapikud ei too kommi, kui keegi pahandust teeb, ja juba ongi mott hästi käituda. Ja magamaminek – Aleksandr ei jõua nüüd õhtuti enam ära oodata, millal magama saaks minna, sest siis saavad päkapikud ju lõpuks tulla. Kohe kui väljas hämarduma hakkab, hakkab ta küsima, et kas saab juba tuttu minna 😉

Väike lauamänguklubi:

Aga sellist pilti näeb tegelikult väga harva, põhiline on ikka jooksmine ja röökimine ja kaklemine.

Ega’s muud midagi, kui toredat peatselt algavat jõulukuud!

See lugu sai alguse siis, kui kuskil hispaania eestlaste fb grupis keegi oma blogi linki jagas. Mõelda vaid, keegi blogib oma elust Hispaanias – mis saab veel põnevam olla 😉 😀 Terve siinoldud aja jooksul pole mulle ühtegi sellist aktiivset blogi silma jäänud, mõned vanad aastatetagused küll, jah, aga need on ju juba läbi loetud. Uue blogi peategelasteks on üks kahe lapsega noor paar, kes jõudsid Hispaaniasse alles kevadel, Malagast sadakond kilomeetrit lääne poole Manilvasse. Saime igatahes “blogisõradeks” ja elasin nende seiklustele põnevusega kaasa.

Või sai see lugu alguse hoopis siis, kui umbes kuu tagasi kirjutas mulle selle blogi peategelane Liis, et kogu ta pere meespool on juba poolel teel Malagasse ja hakkavad nüüd siia elupaika otsima ja äkki ma viitsin nendega kokku ka saada. Ja kuidagi sujuvalt läks nii, et kutsusime nad korteriotsingute ajaks meie juurde ja vahepeal avastasin, et meie trepikotta otsitakse ka üürnike ja lõpuks jäigi seesama korter hunniku teiste seast viimasena sõelale. Omanik tegi nädalake seal veel remonti ja voila – napilt enne seda kui Liis Eestist kohale jõudis, olidki meie külalistest hoopis uued naabrid saanud. Kujutate ette – terves Malagas on ainult käputäis eestlasi, aga meil on lausa eesti naabrid! Nt kui me siia kolisime, oli siin ainult 2 eestlast ees ja nendega saime tuttavaks vist alles aasta hiljem. Juba siis oli tore mõelda, et me pole siin ainukesed ja mõni “oma” on ka käeulatuses. Aga nüüd  – kui hakkab igav või suhkur saab otsa, piisab vaid korrus allapoole minekust.

Või sai see lugu alguse hoopis sellest, kuidas ma koguaeg ohkisin, et Hispaanias on nii tore, aga vot üks asi on ikka puudu – mõni hää sõps kellega vahel teed (või veini!) juua, kommi krõbistada ja niisama lobiseda. Küsi ja sulle antakse – on ju ideaalne näide, et soovid kipuvad täide minema 😀

Ja kõige ägedam on muidugi lastel – nt poest tulles oli Aleksandril pakk komme, mida ta terve tee siis usinalt sõi ja Danielile ka jagas. Aga üks hetk ütles: “Stopp! Need on minu sõpradele Chrisile ja Kennethile, rohkem ei tohi võtta!” Või hommikul kooli minnes küsib, et “kas minu lapsed juba tulevad” 😀 Ja lapsed jooksevadki nüüd päevad läbi trepist muudkui üles-alla üksteisele külla, isegi Daniel.

Viimased u 10 päeva on mul täitsa muinasjutu-elu olnud. Elan siin koos hunniku meestega nagu Lumivalguke (üks on tegelikult seitsmest puudu) ja koristan päevad läbi nagu Tuhkatriinu 😉

Ühtlasi olen saanud tunda, kuidas oleks elu 4 väikese vanusevahega lapsega. Kerge ta igatahes ei ole, au ja kiitus kuue sidruni blogi Liivile! Mul ei ole igatahes plaanis järgi teha, ma ei saaks hakkama:D Aga praegu on meil esindatud vanused 2, 4, 6 ja 7. Kõik poisid! Tegelikult on nad väga tublid, saavad päris hästi läbi ja minul on täitsa tore ja põnev vaadata, kuidas Aleksandr suhtleb eesti keeles ka kellegi teisega peale minu. Täiskasvanud külalistega on ta ju alati väga sõnaaher olnud, aga lastega jätkub juttu rohkem kui küll! Ühel õhtul õpetas teistele poistele isegi hispaania keelt. Ja Daniel käib ka ringi ja muudkui hüüab kavala häälega: “Kenneth!”

Quatro rubios

Igatahes ma ei uskunudki, et Aleksandril kellegagi peale Anita või Diana nii kenasti klappima hakkaks. Rääkis meile viimasel ajal pidevalt, et ei taha kooli minna ja et talle meeldib ainult kodus Danieliga mängida. Aga nüüd möllavad-hullavad kolmekesi ja Danieliga mängimine ei tundu enam sugugi nii põnev 😀 Ja ühes koolis käivad ka, nii et teistega koos on hommikuti kodust välja astumine ikka tükk maad lõbusam!

Meil oli siin juba tükk aega plaanis, et peaks enne halloweeni reklaami mõttes ühe sugarskull-teemalise fotoshoodi tegema. Ja noh vahelduseks ka, sest viimasel ajal on Artjomil kõik pildid ainult lastest, läheb juba igavaks kätte ära. Aga kuna see näo maalimine ja muud ettevalmistused tundusid jube rasked, siis lükkasime seda muudkui edasi. Kui lõpuks näitas ilmateade, et vihmaperiood on tulekul ja pidime end ikka kiiresti halloweenilainele saama. Meil oli poolteist tundi Aleksandri koolipäeva lõpuni – mõtlesin et piisab ju vabalt – pool tundi joonistamiseks ja pool tundi pildistamiseks! Aga make-up ja riietus võttis üle tunni, nii et pidime hoopis 10 minutiga hakkama saama. Mul oli natuke kahju, et nii palju vaeva oli 10 minuti jaoks nähtud, seega otsisin senikaua kuni Artjom koolis käis teise outfiti, tegin teise soengu ja läksime klõpsutasime pärast ikka 10 min veel. Daniel oli mõlemil korral meil kaasas ja assisteeris, Aleksandr hullas seni sõpradega toas 🙂

Artjomile see pilt üldse ei meeldi, aga mulle endale kuidagi täitsa istub

Artjomi enda lemmikpilt on see….a minu jaoks natsa liiga creepy 

Mu enda lemmik vist see 🙂

Hüppasin veel ühte põõsasse

Ükskord käis Liina sõbranna Krista Malagas. Kutsusin ta külla, et joome veits veini ja ajame juttu ka. Nii juhtuski, et oktoobri esimese esmaspäeva õhtupoolikul istusime rahulikult meie elutoas, kui uksekell (või õigemini tomofon?) helises. Artjom võttis vastu ja hakkas kellegagi eesti keeles rääkima. Seejärel tahtis salapärane võõras minuga ka rääkida.

“Tere Marju, ma olen X, kas mäletad veel?” (ma igaks juhuks päris nime siia ei kirjuta 😀 kes teavad need teavad 😉 ) “Kristjani käest sain su aadressi, tulin projekti “Eestlased tagasi koju” raames, kas võin külla tulla?”

Vajutasin ukse avamise nuppu, endal süda saapasääres ja juuksed peas hetkega halliks läinud. Nimelt on härra X üks tibake peast soe inimene, keda ma tegelikult poleks sugugi tahtnud külla kutsuda, aga viisaka inimesena ei saanud ju teda ukse taha ka jätta, kes teab, äkki on vahepeal normaalseks saanud? Ja pärast muidu terve Eesti räägib, et Marju on väljamaal uhkeks läinud ja rahvuskaaslastega enam ei kõlbagi suhelda. Nii et Krista pakkus mulle rahunemiseks veini ja asusin siis väriseva südamega uksesilma juurde ootama…Minut või paar hiljem kobistaski keegi lõpuks ukse taga trepikojas . Kaks inimest lausa. Ja minu suureks rõõmuks polnud kumbki neist mister X, vaid oli hoopis Kristjani sõber Veide sõbraga. Juuhuu! Kutsusin siis ootamatud külalised rõõmuga sisse ja tutvustasin Kristale ka. Ega seda ei juhtu ju tihti, et Malagas korraga nii palju eestlasi koos on! Aga möödus vaid napp minutike, kui helises jälle uksekell. Läksin avama, ise mõtlesin, et küllap on seal mõni Veide sõber veel, kes lihtsalt trepitõusu nii kiiresti ei ei viitsinud teha. Aga olid hoopis Kristjan ja Karmen! Makes sence muidugi 🙂 Esimesed küsimused neile olid, et kuidas te siia saite ja kas ema teab üldse?! “Mkmm, ära emale ütle!” Aga jõudsin nad vaevalt sisse kutsuda, kui kõlas järgmine uksekell. Praegu, kui seda kirja panen, meenub kangesti Kääbiku esimene peatükk “Ootamatu võõruspidu” 😀 Aga läksin siis jällekord ust avama. Ise mõtlesin, et küllap siis jäid mõned veel alla suitsetama. Aga kujutate ette, kes seal olid? Ei, mitte see hull mister X 😉 Hoopis ema ja isa! Needsamad eksole, kellele ma ei tohtinud öelda, et Kristjan külla tuli 😀 On ikka kamp valetajaid! 😛 Nii et nüüd olen ma terve elu aprillinaljad ja muud tüngad kätte saanud, nii ette kui tagantjärgi ka, sest ma olen ju see tüüp, kes ise kõigile aprilli teeb, aga teised jäävad oma naljadega tavaliselt pika ninaga!

Aga teie kõik, kes mul kuu aega enne seda silmad-suud täis valetasite, oeh! 😀 Nüüd on ninad pikad ja jalad lühikesed, jah? 😉 Eriti agarad luiskajad olid ema, Liina ja Krista (kes tuli meile külla, et olla kindel et me teiste saabudes üldse kodus oleks ja nad ei peaks oma kohvritega tundide kaupa ukse taga ootama)

Andke nõu, milliste piltidega võiks Artjom fotokonkursil osaleda. Me siin muudkui valime ja valime ega suuda ise enam objektiivse pilguga näha 😀

Teemaks on portreefoto, nii et pilt võiks mu meelest olla mitte lihtsalt niisama ilus näolapp, vaid jutustama inimesest (v inimestest) loo, andma edasi sisemaailma.

Siiani sõelusime välja sellised, aga 3 tk peaks nüüd nendest lõpuks ära valima.

Kuna hispaanlased võtavad kõike easylt, siis jõudis meie esimene september alles täna kohale ja “kõik on uus septembrikuus” tunne on täitsa. Aleksandr sõitis ise tublisti jalgrattaga kooli (ja tagasi), vastu ei vaielnud ega nutnud, aga väga pikalt ei tahtnud oma koolipäevast siiski rääkida, kogu info pidin tuima järjepidevuse ja kavalusega talt välja meelitama. Õpetaja käest uurisin pärast, et kas ta ikka rääkis ka. Sest ise ta ütles mulle, et rääkis küll Isabeliga, aga kes teda kavalpead ja kangekaelset teab, võib mulle vabalt udujuttu ka ajada 😀 Õpetaja ütles, et alguses ta ei tahtnud jälle rääkida, aga pärast hakkas tasapisi ikkagi tulema. Ilmselt see esimene jää murdmine oligi tema jaoks kõige raskem samm. Et kui paar lauset juba kogemata ütles, siis polnud enam mõtet edasi tumma mängida 😉

Ja Artjomil oli täna esimene tasuline fotoshoot, juuhuu! Ja nädalalõpuks on veel üks soolas 🙂 Nii äge, et pool aastat seda tasapisi toimetamist ja õppimist ja enda sissesöömist hakkab lõpuks mingit tulemust ka andma.

Nii et head uut kooliaastat kõigile!

Tänased päevakangelased üleeilsel piknikul

Uhkelt kooli 😛

Üks niisama lõbus pilt kah lõppu!

Kirjumirju

Juba mitu päeva olen tahtnud tulla ja midagi kirjutada, sest tundub, et jube palju oleks nagu jagada ja siia tallele panna. Aga siis kui reaalselt arvuti ette maha istun, on pea tühi ja kõik põnevad teemad ununenud.

Praegu õnnestus mul mingi nipiga vaba ja vaikne õhtupoolik saada. Nimelt on Artjom fotoshoodil, aga Daniel jäi mul kogemata süles magama ja nüüd vaatan, et Aleksandr on diivanil oma silma ka juba looja lasknud. Ilmselgelt on minuga väga igav…Aga kell 8 juba rahu majas! (seda ei juhtu sugugi tihti)

Postituse pealkirja juurde tulles – veerand septembrist on läbi ja varsti hakkab Aleksandril juba kool, aga selline tunne on, et täitsa südasuvi on alles. Termomeeter kõigub seal 30-kraadi ümber (öösel ka!) ja hea mitu kuud rannailma on veel ees. Randa me muidugi ülitihti ei satu, aga vahel ikka on juhtunud. Nädal tagasi nt. Üldse on see esimene nädal septembrit kuidagi jube sotsiaalselt möödunud meil, nüüd lähen istun vist paar päeva kusagil kivi all ja puhkan 😉 Kõigepealt juhtus nii, et meil käisid neli õhtut järjest külalised. Ootamatud öömajalised, siis oli Aleksandri play-date, siis sangria – ja lauamänguõhtu eestlastega ja siis tuli Artjomile sõber külla. Ja peale seda kõike käisime veel lõpuks ise ka külas – Aleksandril oli jälle play-date. Ma vaatan, et tal klapib väga hästi endast tibake vanemate lastega, eriti tüdrukutega. Anita oli tal siin hiljuti ideaalseks mängukaaslaseks (esimest korda elus nägin, et ta üldse mõne teise lapsega koos mängimist naudiks, v.a. Daniel muidugi), nüüd siis leidis suureks rõõmuks kohe Anita aseaine – natuke noorem ja temperamentsem Eestist pärit tüdruk Diana, keda ta alguses Anitaks pidas.

Aga hoopis teistele teemadele hüpates – mul on selleks “sügiseks” eesmärk ka – koos lastega tulnud viiest lisakilost lõpuks lahti saada. Ma pole eluilmas ühtegi dieeti pidanud, nii et ennast ma kohe kindlasti piinama ei hakka ja toitumisharjumusi drastiliselt muuta ei kavatse. Kommid ja Coca jäävad! (P.S. just käisin ostsin 24-paki klaaspudeli-cocasid :P) Ühesõnaga proovin lihtsalt natuke rohkem liigutada ja jälle jooksmas käia. Elu esimene spordirinnahoidja sai ka soetatud. Aga mulle endale tundub, et oleks hoopis kõhuhoidjat vaja, jubedasti hüppab jooksmise ajal…

Otsisin illustreerimiseks väikese “enne ja pärast” võrdluse ka (lotendavast kõhust kahjuks pole):

Ehk siis enne lapsi versus pärast lapsi. Nagu näha, siis ei ole ma ainuke, kellel 5 kilo juurde tulnud 😛 Esimene pilt on tehtud aastal 2011 ja teine 2016.

Ühel ilusal õhtul, kui peale pikka ranna- ja muu tralli päeva koju jõudsime, jooksid lapsed rõõmsalt vanni. Aga ootasime mis me ootasime, vesi soojaks ei läinud. See masin, mis gaasiga vett kütab, oli otsad andnud. Meil on siin üldse kogu värk ja tehnika iidvana. Korteri perenaine väidab küll alati iga asja kohta, et väga uus ja heas korras, aga kuna ta on mu meelest ise kuskil 100-aastane, siis küllap tema jaoks tundubki kõik uus ja moodne. Nt pesumasin on mõlkis ja hüppab ringi + osad nupud kiiluvad sisse kinni ja neid peab noaga lahti urgitsema. Ahju ei saa kasutada, sest tihend on läbi põlenud, kõrvalt on isegi kapiuksed kergelt põlenud + sellelt rattalt, mida keerates programmi saab valida, on kõik nii maha kulunud, et pole aimugi, kus mis asub. Osad funktsioonid ei tööta ka… Sellegipoolest väidab omanik, et ahi on jumala uus ja hea, ja et seal ukse vahel ei peagi mingit tihendit olema. WC-d on ka iidvanad ja otsi andmas. Ühes lasi nt pott läbi (põrandale) ja ta vahetas selle lõpuks uue vastu (kusjuures imekombel ei ostnudki seda kuskilt antikvariaadist, vaid täitsa uus ja normaalne sai). Aga teises tilgub vesi non-stop poti sisse ja sellega ei taheta midagi ette võtta. Minul nt oleks piinlik sellises korras korterit kellelegi välja üürida. Aga tagasi gaasi juurde tulles – pidime siis jälle end kokku võtma ja talle helistama, sest sooja vett on ju siiski vaja. Ja nagu arvata oligi, siis ei saatnud ta lihtsalt remondimeest, vaid tuli ise ka ikka asja üle kontrollima. Elu raskeimad kaks tundi mu elus, ma ütlen! Sünnitus on ka selle kõrval köömes. Nimelt on meie korteriomanik sellist sorti inimene, kes on terve oma elu olnud rikas kõrgklassi-daam ja kellega on väga raske suhelda. Kõik teised omanikud siin on meil olnud tavalised inimesed, sõbralikud ja abivalmid. Tema aga oleks nagu kuskilt ilukirjandusest välja karanud krahvinna, kelle jaoks on kõik inimesed ebameeldivad ja kellel jooksevad teenrid ees ja taga. Ilma naljata! Iga firma kohta, millega ta suhtleb, on tal ainult halbu sõnu. Ei meeldinud talle ei torumees, ei elektrifirma ega nüüd ka see gaasiaparaadi firma. Ole siis sellise inimesega mitu tundi koos ja proovi viisakat vestlust arendada. Ma juba kujutan ette, kuidas ta pärast kellelegi räägib, millised ebameeldivad matsid me oleme, lapsed jooksevad toas paljajalu trussikute väel ringi (õnneks pidasid nad ennast vähemalt üsna viisakalt ja armsalt üleval, kui mitte arvestada, et Daniel tuli oma potiga elutuppa seltskonda pissile) Aga isegi Tolmu, kes muidu külalisi ei karda, on alati tema tulles esialgu diivani all peidus ja julgeb alles lõpus ettevaatlikult hiilima tulla. Hmmm, äkki on ta proua Draakula?

Aga olgu selle pliidi ja vetsupotiga kuidas on, vähemalt sooja vee saime tagasi.