Klassivend Alephi 4a sünnipäeval

Üks päev tuli Aleksandr minu juurde jutuga, et nad kirjutasid koolis jõuluvanale kirja ja viisid selle postkontorisse. Ja et ma annaks talle paberit, ta tahab ka jõuluvanale kirjutada. Kui paberi kätte sai, palus mul sinna kirjutada, et jõuluvana talle lego tooks (noh, sellise suurte poiste lego, nagu Chrisil ja Kennethil). Kirjutasin ära ja kusagile ta selle paberiga jooksis ja sinna see teema minu jaoks jäigi. Aga ei! Õhtul magama minnes sättis ta oma kirjakese sussi juurde päkapikkudele. Ja mida ma nägin – ta oli kõik ise oma käega üle kirjutanud ja teisele poole nime ka pannud. No kuidas siis sellise vaeva peale jõuluvana lego ei tooks!? Muidugi peab tooma… Ja see hommikune elevus, kui kiri kadunud oli! Rääkis kõigile sellest nii suure õhinaga, et ma olen kindel et veel koolis teistele lastele ja õpetajale ka. Mul pole muidugi õrna aimugi, mis nemad sellest mõelda võisid, sest hispaania lastel ju päkapikke ei käi.

Esmaspäeval oli koolis lastevanemate koosolek ja tunnistuste jagamine. Minu jaoks oli väga südantsoojendav, kui õpetaja meid kõrvale kutsus ja kiitis, kui tublisti Aleksandr kirjutab ja üldse teeb sel aastal kõike hea meelega kaasa ja räägib ja kui rahul ta Aleksandriga on ja milline areng jne. Tunnistusel olid ka pea kõik ained “rohelised” (neid hinnatakse kolme värvi süsteemis – roheline, kollane ja punane).

Joonistab koolis oma lemmikmultika “Patrulla Canina”iidoleid e koeri