Ja ongi see esimene aasta läbi. Ma ei oska teda isegi kuidagi kokku võtta… Aleksandr on väga minu iseloomuga inimene ja mulle tundub, et tema jaoks oli siiski veel tibake vara kollektiivi sulanduda. Mina nt ei pidanudki kunagi lasteaias käima ja olen selle üle oma vanematele tohutult tänulik. 7-aastasena oli minu puhul sotsialiseerimise jaoks just ideaalne vanus ja selleks hetkeks ootasin kooliminekut juba väga. Aleksandr ei ole loomulikult nii raske juhtum kui mina, aga ilmselt oleks veel aastake kodusolekut kasuks tulnud.
Esiteks oli ta poole ajast haige. Ja vahel jätsime me ta ka heast südamest koju, nt mõnikord neljapäeviti, sest talle ei sümpatiseerinud muusikaõpetaja, kelle tunnid neljapäeviti olid.
Oma õpetaja tädi Isabeliga leidis Aleksandr õnneks hea klapi ja alguses oli kõik justkui ok. Aga kooliaasta teisel poolel tuli tal täielik koolistreik. Ta otsustas tundides mitte kaasa teha ja lisaks oli veel vaikimisstreik ka. Mina muidugi mõistan teda liigagi hästi selle koha pealt, ise ma ju vaikisin lausa mitu aastat… Igatahes, kui esimese trimestri tunnistus oli üsna ilus, siis teise trimestri lõpus ütles õpetaja, et ta ei oskagi Aleksandrit hinnata, sest ta ei ütle sõnagi ega tee tundides kaasa. Aleksandr omakorda ütles mulle, et tal on koolis igav, ta tahaks ringi joosta või autodega mängida (versus paigal istuda ja võõrkeelset teksti a la Eiffeli tornist või prügi sorteerimisest kuulata). Ma ei teagi, kuidas Eesti lasteaedades mängu ja õppimise suhe on, aga kuna siin nimetatakse seda kooliks, siis on põhirõhk siiski õppimisel. Vahel hoian ma ise ka kahe käega peast ja mõtlen, et need teemad võiks ju alles kuskil 5 aasta pärast päevakorda tulla. Nt loevad nad reaalselt ajalehest artikleid ja arutlevad nende üle. Samas ma näen, et teised lapsed klassis on kõigist teemadest vägagi huvitatud ja tõesti nagu svammid, nii nagu Isabel tavatseb öelda. AGA. Klassis on peale Aleksandri veel mõned “immigrandid” ja mul on natuke kahju, et nendele mingisugust spets integreerimisprogrammi pole. Klass on suur (18 last) ja ilmselgelt on nad natuke selline tüütu kontingent, kellele pole aega lisatähelepanu pöörata. Mulle tundub, et Aleksandr sai sellest ise ka mingi hetk aru ja seetõttu ka see streik. Ta isegi ütles meile, et põgeneb koolist ära (kuhu? – garaaži, kus issi oma tööjalgratast hoiab). Ilmselt peaksime me järgmine aasta ise targemad olema ja õpetajaga aja kokku leppima ja neist teemadest omavahel arutama…sel aastal oli kõik natuke nagu üks eksperiment – vaatasime ja lootsime, et kõik sujub, aga kuna suuremat tagasisidet ei olnud, jutuajamisele meid ei kutsutud (a la arenguvestlus oleks ju marjaks ära kulunud), siis nii ta läkski.
Aga ükskord siin kooliaasta lõpupoole ütles Isabel, et Aleksandr vastas talle esimest korda “si,” kogemata. Ma ju isegi näen, et ta saab tegelikult keelest aru, aga lihtsalt keeldub rääkimast.
Kui koolipoolne feil läbi näritud, siis nüüd meie enda feili juurde 😀 Nimelt on Aleksandril juba mitu aastat olnud vaba juurdepääs youtube-le. Alguses oli see potitreeningu ajal läpakast Maša ja karu vaatamine, hiljem “menüü” muudkui laienes (ja samas kitsenes autoteema peale). Nt kooliaasta algul vaatas ta pidevalt “Fireman Sam” multikaid, enamasti vene või inglise keeles. (+ veel palju muud muidugi ka, little red tractor, blippy – väga cool ja arendav asi, ainult et inglise keeles jne) Nüüd kevadel olid lemmikud lego ja playmobili multikad, kust ta oma mängudeks inspiratsiooni (ja sõnavara) ammutas. Ma ütlen ausalt, selle viimase aastaga, kui ma ta oma läpakast ära võõrutasin ja ta tahvelarvutiga sõbraks sai, arenes ta tohutult! Aga kooli mõttes natuke vales suunas. Nt ta sõnavara (venekeelne) on auto erinevate osade osas palju suurem kui minul. Ja arvuti kasutamise oskus. Mängude mängimise oskus. Ma hakkasin talle isegi hispaaniakeelseid multikaid otsima, aga ta vahetas need loomulikult ise teiste vastu välja. AGA. Kuskil nädal tagasi kaotasin ma tahvli meie kodust ära ja Aleksandr avastas teleka. Ta teadis muidugi ennegi, et sealt tulevad ka multikad, aga kuna pooled olid igavad ja võimalus ise järgmist panna puudus, siis ta ei olnud lihtsalt nõus telekat vaatama. Aga peale tahvli puudumist oli temast juba järgmisel päeval telekafänn saanud. Kohe esimesel hommikul peale ärkamist pani ise teleka käima ja vaatas nii et silm punnis. Sealt jookseb õnneks paar youtubest tuttavat multikat ka ja kuidagi sujuvalt on teised ka meeldima hakanud. Ja nad on kõik hispaaniakeelsed!!! Juba umbes komandal päeval mängis ta oma legode ja playmobilidega hispaania keeles. Vot just nii suur mõju on multikatel. Mõtlen, et milline oleks tema kooliaasta olnud, kui youtube-keeld oleks tulnud juba sügisel, kas ta oleks paremini sulandunud ja suhelnud?
Igatahes olen ma kindel, et järgmisel aastal läheb kõik hoopis teisiti ja paremini. Ilmselt oleme targemad nii meie, õpetaja kui ka Aleksandr.
Koolilõpu pidu. Aleksandri klass pidi sellisetes kostüümides ühe kava tantsima. No arvake ära, kes ei olnud sellist asja nõus selga ajama… Pisarad lausa voolasid ja kiskus vihaselt kõik seljast/peast/käest ära. Mis mul muud üle jäi, kui kaval olla ja ta ära osta. Et kui paned kostüümi selga ja ilusti tantsid ja peol ilusti käitud, siis lähme ostame pärast sulle ühe playmobili mänguasja. See ettepanek töötas sekundiga. Isabel vaatas igatahes imestusega, et mis ime läbi Aleksandril kostüüm selga on saanud. Ja peale tantsu küsis uskumatult, et kas ta tõesti tantsis ka? Ma igaks juhuks ei avaldanud talle meie väikest saladust, las arvab, et Aleksandr (ja ta vanemad!) on niisamagi tubli(d) 😉
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 