Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Pigem enda jaoks mälestuseks, aga ehk on kellelgi veel huvitav lugeda.

DANI

Näen vist kodus nii kaltsakas välja, et kohe kui Daniel näeb, et olen ennast korralikult riidesse pannud, saab ta aru, et nüüd on õueminek. Selle järgi saab ka aru, kui ennast lõhnastanud olen. Igatahes toob siis kõigile kingad ja peame ruttu-ruttu välja minema.

Kui teha skype helina häält, siis jookseb ta kohe arvuti juurde (ja kui mõnda vanaema või Liinat online pole, siis on jama lahti!)

Kõik kakaga seonduv on väga eluline ja naljakas (“Oo, kaka!”)

Pildistamine on lemmik, kui kaamerat näeb, siis hakkab poosetamine ja naeratus on koheselt näol:

Temperamenti on ka – kui närvi läheb, siis tuleb sellest ikka üks väike etendus teha. Nt kahe käega põrandat patsutada. Varem oli veel uhkem näidend, siis oli vaja midagi enda kätte saada, et see demonstratiivselt maha visata.

Ükskord (u 1a ja 10k?) helistas ise salaja vanaemale ja rääkis kümmekond minutit juttu (alguses rohkem kuulas)

Lemmiksnäkk on oliivid ja marineeritud küüslaugud.

Helidemaailm vaimustab teda endiselt, nt kui ta kuulas oma sabast-tõmmatava mängutiigri muusikat ja ma “la-la-la” sõnadel sama viisi kaasa hakkasin laulma, nägin vist esimest korda elus kellegi “õun-pähe” hetke. Selline üllatus ja vaimustus korraga.

Kui Aleksandr on pigem “kass kes kõnnib isepäi,” siis Daniel on kohe kindlasti “sülekass”.

ALEKSANDR

Enamus lego- ja playmobili mängudest käib vene keeles, aga täna nt panin järsku tähele, et mängib omaette, aga eesti keeles.

Seoses politsei/pätt mänguga on juba püssiteemad ka popid.

Aleksandr on natuke nagu minu karmavõlg. Kogu selle oma lapsepõlve häbelikkuse, introvertsuse ja kangekaelsuse sain omale karistuseks kaela nüüd.

See, kui mõni politseionu tänaval talle naeratab või vilkurid tööle paneb, annab veel pikaks ajaks kõneainet. Või mööda sõitev tuletõrjeauto. Või isegi puksiirauto. Lihtsalt TOHUTULT põnev noh!

Kui hakkasin netist otsima, kas legopätti eraldi ka müüakse, sain teada, et selle nimi ei olegi tegelikult “Boyman”… Kuskil legomultikas oli politsei pätile öelnud “поймал!” ja nii see meie majas tema nimeks saigi 🙂

Aleksandr tõi mulle ükskord kuskilt õuest muru seest ühe kollase lille ja pärast nõudis, et temale nüüd roosa lille tooksin.

Alguses oli tema jaoks jäätis lihtsalt tühi vahvlikoonus, pärast seda kohuke, aga nüüd viimane kuu nõuab juba päris jäätist ka.

Kui on mingi pahandus, siis ofkoorss “Dani tegi”. Või kui midagi ei taha, siis “Dani tahab”

Keeleliselt põnevad väljendid – “Mina mai tea”, “See oleb”. Õhtuti magama minnes “Mina ei taha kuidas Dani räägib!”

Muinasjuttu ei ole võimalik talle lugeda. Ütleb, et räägi audimuinasjuttu või veoautomuinasjuttu vms. Ehk siis tuleb ise välja mõelda midagi, kus on autod. Isegi kakukese muinasjutu pöörab oma kasuks, ütleb vahele, et “Siis tuli vastu traktor (või auto vms) ja tegi ampsti.”

Seekord vedasin kalleid külalisi jälle ilmaga alt ja rannailma asemel jagus hoopis tuult ja vihma. No natuke oli vahepeal õnneks päikest ka ikka.

Maja taga metsas. Isa määras pajuvõsa hoopis eukalüptimetsaks, kohe näha, et vana metsa- ja saunamees! Aga järgmise pildi peal on hoopis plaataniallee.

Hmm, mis siin siis on – lapsed istuvad ilusti pingil, aga hoopis suured inimesed teevad pättusi 😉

Ja siin viis Daniel vanaema jalutama ja pinke proovima 🙂

Artjom harjutas möödaminnes natuke fotovärki ka:

Seekordne esimene aprill oli vist mu elu esimene, kui ei olnud aega/tulnud meelde kellelegi tünga teha. Aga sellegipoolest on tore, et aprill lõpuks kätte jõudis ja saab lahtised jalanõud välja otsida, mantel juba ongi kusagile pagendusse saadetud.

Tegelikult sorteerisin siin pilte ja tuli meelde, on mul on siin kolimiste ja muu rutuga tohutu palju asju rääkimata jäänud.

Nt oli eelmine kuu Malagas prügifirma streik ja kõik tänavad olid kõrgeid ja haisvaid prügihunnikuid täis. Mul on ainult 1 pilt, sest see oli ainus hetk, kui mul oli just telefon käis ja ei pidanud ühtegi käru ka juhtima, nii et sain kiire klõpsu teha:

Siis oli Semana Santa koos Antonio Banderase ja kogu kupatusega. Aleksandr tahtis ka väga neid protsessioone vaatama minna, aga jäi kahjuks haigeks. Siin on mõned klõpsud sellest, kuidas korteriomanik meid enda rõdule vaatama kutsus, meie Aleksandriga olime kahjuks kodus, aga Artjom Danieliga käis:

Ja üks udune pilt, kui Aleksandriga ka melu sekka sattusime:

Mis siis veel… jooksmisega olen oma isikliku rekordi teinud, 6 päeva järjest. Täna oli esimene puhkepäev. Aga homme jälle uue hooga!

Mõtlesin, et teeks lõppu veel ikka ühe aprillinalja ka, aga ei saagi, kell juba 00.08. Järgmine aasta siis ehk õnnestub paremini…

Täna juhtus midagi väga ootamatut – ma käisin jooksmas! Vaatamata sellele, et tennised pigistasid ja võhma pole ikka üldse olla, oli see vist elu esimene kord, kui ma jooksmist nautisin. Sest no lihtsalt nii ilusad vaated on seal jooksurajal, oli just videvikuaeg ja mäekontuurid hakkasid oranžika taeva taga välja joonistuma ja linnatuled põlema ja selline mõnus oli. Tasus oma paks tagumik kodust välja ajada küll! Teinekord ehk jälle 🙂 Rannahooaeg jõudis ju juba kätte 😦

Pilti pole, sest kes siis fotoka või telefoniga jookseb, eksole. Aga päev varem jalutasime Aleksandriga ka seal.

Meie maja on ka pildil 😉

No kas on maailmas veel mõnusamat linna kui Malaga? (@ vanalinn)

Mõtlesin, et kuna mul jäi seda mererohelist värvi üle, võiks kiiruga möödaminnes riidekappide sahtlid ka põnevamaks teha. Kaua see paari triibu joonistamine ikka aega saab võtta, eks? Njah, ühe sahtliga läks poolteist tundi ja teised 3 jäävad vist valgeks, sest kust ma ikka need üleliigsed 4,5 tundi leian…

Üleüldse tundus alguses, et ei saagi asja neist triipudest ja värvin hoopis valgeks tagasi, väga kõverad  ja ebaühtlased tulid. Aga siis otsustasin sinna peenemad vahetriibud vahele teha ja enam see kõverus ei häirinudki, nagu kasemets on nüüd mu meelest 🙂 Või siis lumine männik.

Nagu näha, siis on blogis juba kuu aega praktiliselt ainult tuul puhunud. Seekordne kolimine on kuidagi eriti raske, eriti kui samal ajal tuleb veel muude asjadega tegeleda ja lapsed haiged ja ise haige jne. Danielil läheb siin uues kohas juba teine haigusering ja meie Aleksandriga köhime nagu hobused. Terve viimane nädal püsin ma vist ainult ibumaxi abil elus, umbes nii, et hommikul olen täielik zombi ja ei suuda ennast liigutadagi, aga kui tablett mingi aja pärast mõjuma hakkab, siis suudan ikka jälle toimetama hakata.

Meil saab esmaspäeval siin juba 3 nädalat täis ja vana korter on kenasti üle antud, aga päris kolitud veel ikka ei ole. Üleeile sai alles lastetuba “valmis”. Seal läks nii kaua, sest värvisin riiuli, kirjutuslaua ja kaks öökappi üle. Ma ei teagi, kas olen mina nii pirtsuks muutunud, või on omanik poolpime, aga neid ei kannatanud mu meelest päevavalguses vaadatagi… Loomulikult asusin ma suure hurraaga värvima ja mõtlesin alles pärast, et oleks võinud ju enne pilti ka teha. Ühe klõpsu siis tegin kiiresti poole töö pealt, kui küljed juba värvitud olid. Lõpptulemus on selline, et kahest öökapist meisterdasin sellise kummutilaadse värgi.

Kasutasin neid paljuräägitud Annie Sloan kriitvärve, millega ei ole pinna eelnev töötlus vajalik ja isegi minusugune võhik peaks hakkama saama. No enamvähem õnnestus, aga kuna mul oli kiire ja 4 asja korraga värvida, siis oleks muidugi kõvasti paremini ka saanud. Ah, mis seal ikka, käsitöö ja natuke retro ja kulunud look! Mulle endale tegelikult meeldibki, et kohati värv alt läbi kumab. Kapinupud ostsin ka uued, et ikka rohkem andaluusia-hõngu koju saada 🙂 Ja kuna ägedamat kooslust, kui valge+türkiis-sinine/mereroheline pole, siis on sahtlid kirjutuslaua näitel seestpoolt sellised:

Seinariiul küll mingi vaatamisväärsus ei ole, aga kuna tööd ja vaeva võttis, siis näitan teda ka:

Ühesõnaga, peale kogu seda värvimist tuli veel kõik üle vahatada ja oligi valmis. Ainult et terve põrand oli ikka veel autosid ja mänguasjakaste-karpe täis, nii et pidime veel väikese tripi Ikeasse ka tegema ja ühe “ruudulise kallaxi” ostma.

Ja nüüd ongi valmis!

Aga ülejäänud elamisest rääkides, siis külalistetoaga on ühelpool, kardin ainult veel puudu. Köögi ja elutoaga on ka enamvähem korras, pildid veel seina panemata ja nipet-näpet teha. Laoruum/Artjomi helistuudio vajab natuke tööd ja aega, aga sellega ei ole otseselt kiiret. Aga magamistuba on praegu üks kottide-karpide hunnik. Seal on kaks vana vineerist riidekappi, mida ma tahtsin samamoodi üle võõbata, aga see on siiani veel pooleli. Jõudu mulle!

Kass on meil ikka üks hull loom. Või siis upgrade tavaliselt kodukassist, laisa inimese variant? Nt saab ta ise oma krõbinate ja konservide avamisega kah hakkama:

Aegajalt hüppab mulle facebookis mõni kellegi tuttava jagatav “Anda üürile korter!” ette. Ja iga kord tekib mul tahtmine sinna alla kirjutada, et mis toimub, mis mõttes selline hind? Loomulikult hoian ma ennast tagasi ega hakka teiste potensiaalseid kliente minema peletama, nii et mölisen parem siin omaette. Nt 2-toaline (st 1-magamistoaga) korter kusagil Tallinna külje all maksab 400 eur kuus + kommunaalid u 100 eur??? Pean vägisi oma näppe klaviatuurist eemale tirima, et mitte sinna alla kirjutada, et kuulge, sama hinnaga saab ju hoopis Hispaanias mere ääres korteri üürida! Mis värk on, kas Eestis on nii suur korterite puudus, et hinnad nii kõrged? :O

Tundub, et see kuu hakkan ainult igasugustest kolimistega seotud asjadest kirjutama.

Mul oli juba mitu kuud kapi otsas uus läpakas seismas, aga juba mõte sellest, kui tüütu ja aeganõudev on vanast arvutist uude kolimine, oli rohkem kui väsitav. Ma ei teagi, mis nipiga ma lõpuks ennast kokku suutsin võtta, aga viimased 3 päeva läksidki kolimise lainel.

No on ju jubedalt palju tööd selle pisiasjaga:

1. Kõik dokumendid, pildid, videod ja muu pahn tuli ümber tõsta.
2. Otsustasin Windows 10le ka lõpuks võimaluse anda (p.s. praegu tundub, et on isegi normaalsem kui 8-s)
3. Sadade erinevate veebilehtede paroolid olid muidugi peast pühitud ja tuli uued nõuda. Vähemalt e-maili oma oli ikka meeles, muidu poleks vist uusi saanudki.
4. Igasugust installimist jagus pikkadeks tundideks (noh, nt id-kaardi tarkvara, dropbox, chrome, skype, ms office, igasugused adblockid ja holad jne)
5. Loodetavasti ei ole printeri ühendamine mingi raketiteadus, aga eks ma homme saan teada! Täna ei viitsi.