Jei ja huhh ja kõik need emotsioonid! Danieli esimene koolinädal on edukalt üle elatud 🙂

Mul oli päev varem üsna suur ärevus sees, sest esiteks – väga suur elumuutus ju. Aga veel see ka, et nad lasid muudkui kahekesi kooris, et ei taha kooli minna. Oli karta, et saab pisaraid näha, ja loomulikult sai kah. Seega mõtlesime igaks juhuks motivatsiooniprogrammi välja, et kooliskäimisega ikka midagi positiivset ka seostuks. Aleksandril oli suur soov, et võiks Burger King’i minna (seal on liutoruga mänguplats). Danieli suurt soovi teadsime juba ammu – väike cajon (pmstl trumm). Lõpp hea, kõik hea, nagu öeldakse.

Ei ole korralikku koolikotiga esimese koolipäeva pilti…

Koolist koju

Esimene päev oli Danieli jaoks siiski üliraske, nuttis lausa silmad punaseks ja järgi minnes hakkas esimese reaktsioonina jälle nutma, et me tema hingevalust ikka aru saaksime. Aga peale kingitust leebus ja rääkis õhinal oma koolipäevast ja selle kõige põnevamast osast – lõunasöögist. Sest noh – vastupidiselt Aleksandrile, armastab Daniel väga süüa. Mõlematel õnnestus lõunasööginimekirja saada ja Daniel ei jõua siiamaani oma õnne ära imestada – iga päev saab koos Aleksandriga “kohvikus” käia ja mitmekäigulist lõunat süüa. Ma olen täitsa kindel, et kui seda viimast koolipäeva osa ei oleks, oleks kooliskäimise emotsioon ikka kõvasti kehvem. Ma nt mäletan oma esimesest koolipäevast ka peamiselt kringlit ja seda, et arvasin, et koolis hakkab iga päev kringlit saama…tüng muidugi, aga vähemalt esmamulje oli ju hea 🙂

Teisel koolipäeval õnnestus meil kodust väljaminek täitsa rõõmsalt, aga kooli väravast sisse astudes läks nägu ikka kohe pilve. Seal ootas ees juba üsna suur nutukoor ja Daniel püüdis küll tugev olla, kuid emotsioonid said siiski võitu. Kolmapäeval nutsid jälle pea kõik lapsed. Oli näha, et Daniel ei taha üldse nutta ja pole tegelikult koolimineku vastu, aga pisarad hakkasid ise voolama. Kambavaim noh. Aga neljapäev ja reede möödusid juba edukamalt – läks vastu punnimata klassi ja riputas isegi koolikoti kenasti nagisse. Õpetaja oli igatahes üllatunud 😀 Peale esimest päeva arvas ta ilmselt, et Danieliga saab veel kõvasti vatti näha (küll ta veel saab kah!), sest siis oli protesti ikka täie eest – ma natuke sisehoovist piilusin ja nägin mitut põgenemiskatset, ukse tagumist ja karjumist.

Peale koolipäeva käisime iga päev mõnes põnevas kohas (neist kaks korda burger kingis – väga põnev, onju :D) Ja alati, kui Danieli käest kooli kohta uurida, hakkab ta õhinal ja särasilmil rääkima, et koolis on kohvik ja kuidas talle meeldib seal koos Aleksandriga käia. Asjalik tüüp. Kui küsida, et kas Gonzalo ja Martina ka koolis käivad (Aleksandri klassivendade pisike vend ja õde, kes nüüd Dani klassis), siis vastab, et ei. Kes see ikka mingitest lastest rääkida viitsib, kui sööklateema on palju põnevam.

Ja ma mõtlen ikka, et veab tal, et saab hispaania koolis käia, mitte eesti lasteaias. Sest lasteaed kestab ju terve pika päeva – 8st 5ni või kauemgi. Aga kool on kõigest 9st 3ni (ja neil, kes söömas ei käi, vaid 2ni).