Sattusin täna juhuslikult ühte telekamängu kuulutust nägema ja sellest inspireeritult hakkasime Artjomiga üksteisele oma lemmikmänge näitama. Täielik nostalgialaks! Lähen vist kohe ebaysse neid ostma, hea, et varsti tulumaksu tagasi saab 😉
Kõige-kõige lemmikum oli muidugi see (Mart vist laenas Taneli käest ja minu meelest õnnestus ta meil kahjuks kuidagi ära ka lõhkuda…)
Hirmsasti tahaks ka tanki mängida
Galaxiani mängiks ka, ja seda on mõnusalt hüpnotiseeriv lihtsalt vaadatagi 🙂
Ja tsirkus oli mõnus:
Üks päris huvitavalt mängitud Super-Mario, mina nii kiiresti ei osanud: 😀
Võiksin muidugi veel pikalt seda nimekirja jätkata!
Viimasel ajal tuleb ainult lastepostitusi, sest noh, nendega ikka kõige rohkem actionit.
Aleksandr on praegu rollimängude eas. St küll on ta beebi – kas teine Daniel või siis vahel lausa Emeljan (üks nimi, mille kirjapilti ega hääldust ma lihtsalt ei suuda selgeks saada, nii et raudselt kirjutasin praegu ka valesti), küll kiisu (harilikult Numpsik), aga lemmikmäng on see, et ta on onu. Nii et ma olen juba harjunud, et mingi onujutt koguaeg käib. Õnneks pole Artjom ka töölt tulles väga üllatunud, et Aleksandr talle igasugustest onudest räägib 😀
Aga – vot vahel ei saa aru, kust läheb piir lapse fantaasia ja üleloomulike nähtuste vahel…ja eriti veel öösiti, kui mina suure vaimudekartjana iga asja taga tonti näen. Üks õhtu siin oligi nii, et kui panime lampe kustu ja soovisime autodele ja muudele mänguasjadele head ööd, ütles ta Artjomile, et “onu!” Ja küsimusele, kus see onu on, vastas, et vot seal ja näitas näpuga mingisse nurka. Voodis olles näitas ta ka teise toa suunas, et “suur tädi”. Noh, me ikka eeldasime, tal mäng selline. Aga paar tundi hiljem öösel ta ärkas ja muudkui nuttis ja nuttis, täitsa hüsteerias. Lõpuks ütles jälle, et suur tädi. Terve öö ärkas iga natukese aja tagant hüsteerias. Vot siis oli mul ka juba hirmus olla. Nii et mina ei teagi, kas elame siin neljakesi, või on veel mõni onu ja tädi kambas.
Meie armas Daniel sai eile juba 8-kuuseks. Uskumatu, kui positiivne naerupall võib üks laps ikka olla. Ja ta ei naerata mitte ainult meile, vaid kõigile, kes vähegi vastu viitsivad naeratada. Noh, mõningate eranditega muidugi, täna lastearsti juures nt kisas nii et maja kõikus. Aga pole ka imestada, millegipärast ootasime ukse taga poolteist tundi üle meie aja (see on isegi hispaania puhul üle mõistuse!) ja siis pole enam loomulikult tuju kaaluda-mõõta ja head nägu teha 😀 Aga enamiku ajast on elu ikkagi lill.
Selle karuga koos on ta ikka nagu Pöial-Liisi. Õhtul paneme tikutopsi sisse magama.
Tegelikult võtsime juba mitu kuud minekuks hoogu, sest magamistoas läks rulool üks plastikosa katki, alguses püsis veel kuidagi liimiga koos, aga lõpuks lagunes ikka täitsa tükkideks.
Ikea asub Malagast natuke väljas, lennujaama lähedal. Õnneks saab sinna rongiga ja rongisõit on Aleksandri suur suur lemmiktegevus. Kunagi sügisel käisid nad Artjomiga seal vanni ostmas ja pärast kuulsime ikka mitu nädalat seda rongijuttu.
Seekord oli Aleksandr rongisõidu üle lausa nii õnnelik, et vaatas terve tee Danieli poole ja naeris südamest ja suure häälega. Vaatasin, kuidas järjest kogu vagunitäis inimesi muhelema hakkas, umbes täpselt nii, nagu selles videos:
Mul endal ka pisarad lausa voolasid naerust 🙂 Aga lõpuks jõudime kohale ka ja jooksime kiiresti läbi Ikea, sest aega palju ei olnud, Daneili söögiaegade vahe on ju kõigest 3 tundi. Krabasin kiiresti möödaminnes mõned muud asjad ka korvi, nt veinipokaalid hinnaga 1.99 (jah, 6 tk kokku 1.99 eu!!!), uue vannikardina paari euroga jne (seda ma muidugi veel ette ei pane, sest just päev varem küürisin üle pika aja vana puhtaks…ja keda need augudki segavad, ilus õhuline nagu pitskardin…). Aga oioi, kuidas tahaks sinna tagasi, ilma lasteta ja ajapiiranguta jne 😉 Peab vist mõne loterii ostma! (P.S – võitsin nädal tagasi 30 eur, see oli siis nagu soojenduseks loodetavasti)
Kuigi olid jõulud ja lisaks sai Eestist kümnete pakkide kaupa komme kaasa tassitud (juba otsas ka!), on kaal siiski minuga sõbraks hakanud ja näitab lõpuks palju kenamaid numbreid. Hakkasin suure hurraaga “enne ja pärast” pilte otsima, aga kõik kõige koledamad ja tõetruumad pekipildid olen muidugi mõtlematult ära kustutanud 😦 Nii et tuleb sellise tulemusega leppida, ehk on natuke midagi ikka aru saada. Vähemalt Daniel on armas mummuline 🙂 Tema on vastupidi hoopis poole suuremaks paisunud, mida pildilt küll muidugi jälle näha pole. Aga umbes + 4 kg.
Nii veider, kuidas korraks Eesti sombuses ja pimedas kliimas käik võib mõjuda. Nüüd jälle Malagas olles on täielik kevade tunne peal, kuigi siingi on alles südatalv. Aga päike ju paistab! Täpselt selline tunne on, et võib kohe-kohe mantlid jälle nurka visata ja vaikselt suvekleite selga proovima hakata 🙂 Kuidagi selline ärkamise ja tärkamise tunne.
Juba ongi uus aasta ja jaanuar! Koguaeg tundus, et aega on maa ja ilm, aga kolme kuu jooksul peame Aleksandrile lõpuks kooli välja valima. 3-6 aastased käivad siin eelkoolis e infantil-is, mis pole küll kohustuslik, kuid tundub, et neid, kes 3selt veel koolis ei käi, siin praktiliselt polegi. Ja märtsis toimub juba nimekirjade komplekteerimine, mis on ju kohe-kohe!
Jube lugu, aga ega see kooli leidmine nii kerge polegi. Malagas on neid lausa 239. Kust küll teada, milline neist on parim? 🙂 Lihtsam on vist lähtuda sellest, milline neist on lähim. Praeguse hetkega jäi silma meist 3 min jalutuskäigu kaugusel asuv üle 400 a vana kool, kuhu kunagi juba sisse ka piilusime, sest seal toimus laste flamencokontsert.
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 