Oli nii ju? 😀

See on selline vanus, kus kõik normaalsed inimesed on ammu oma unistused kinni püüdnud ja karjääriredeli tipus jne… Selles mõttes on täitsa hea, et Eestist ära olen, muidu oleks nt klassikokkutulekul päris piinlik olla, eksole…

Sest mõned kahekümnesed on ka edukamad, kui mina. Samas kõik teavad ju seda ütlust:

Nii et storytelling it is!

Aga eks igalühel on oma rada käia. Ma siin natuke ekslesin/ekslen ringi, aga vast leian ikka selle õige rajajupi ka jälle kätte. Loodetavasti. Pöidlad pihku!

Klassikokkutulekutest rääkides – tegelikult ma ei olegi ühelgi mitte kunagi käinud, kuigi gümnaasiumi lõpust on juba peaaegu 17 aastat möödas. Samas on kas või fb vahendusel nii põnev näha, kui eri suundadesse inimesed on jõudnud (ja mitte ainult geograafilises mõttes). Nii et tegelikult läheksin ma täitsa hea meelega 🙂 (mhmm sulaselge vanaduse märk…)

P.S. Nii naljakas, kuidas Daniel täna (või siis õigemini eile…) vahepeal omaette muusikatoas/kolakambris käib ja siis kui näeb, et ma nägin, ütleb, et seal ei ole mingeid lilli peidus…

Tal on üldse selline tore iga, kui veel saladusi ei eksisteeri, isegi kui ta väga tahaks. Noh umbes nagu viimati, kui küsisin, et kas neil koolis emmede ja isside ameteid tutvustavaid videosid näidati.

“Jaa….aga ainult teised emmed ja issid olid, teid ei olnud.”

“Mmm, ok…mind ja issit ei näinud siis?”

“Mkmm, ei näinud”

“Aga mitu fotokat videos oli?”

“Kaks”