Ongi jälle käes see aeg, kui ei tea kas olla rõõmus või kurb, sest lastel algas nädal tagasi suvevaheaeg. Hommikuti saab kaua/kauem magada, see on muidugi pluss. Ma ei tea, kui palju aastaid peab laste beebieast mööduma, et ööuni mu jaoks enam eluprioriteet number 1 ei oleks.

Samas – me töötame Artjomiga mõlemad kodus ja nüüd võib rahulikust kodukontorist vaid und näha. Keegi kõõlub pidevalt kõrval ja tahab midagi (enamasti Daniel) või siis läheb müratase liiga kõrgeks. Või väike kaklus siia-sinna, väike pahandus siin-seal… No tegelikult on õnneks ikka rahulikke hetki ka, nad üldiselt saavad enamasti kahekesi kenasti mängitud ja seda, et “emme, mul on igav” meil väga ei olegi olnud. Selles mõttes on kaks last ideaalne kombo. Aleksandr muidugi ongi lihtne laps, talle meeldibki omaette nokitseda ja oma kujutlusvõimel lennata lasta, ei ole vaja kedagi, kes ütleks mida ja kuidas mängida. Daniel on siin see seltskondlikum ja rohkem tähelepanu vajav tegelane.

Mõtlesin, et ega mul ikka muud üle jäägi, kui suveks töötunde kokku tõmmata ja 6h tööpäevad käiku lasta – 2h hommikul, 2h päeval ja 2h õhtul. Siis jääb laste jaoks ka aega. No vaatame. Ja noh, kuna ma tean, et aeg kipub lendama, siis on ilmselt kohekohe jälle sügis ka käes.

Vähem kui kuu pärast juba Eestisse ka

P.S. Kui terve kesk-Euroopa ja ülejäänud Hispaania ägiseb kuumalaine käes, siis meil on siin siiani mõnusalt ideaalsed temperatuurid olnud, 28-32 vahemikus – olenevalt päevast. Malaga on ikka ideaalne koht! Kuigi tegelikult ei oleks mul isiklikult 40 kraadi vastu ka midagi, vahelduseks oleks mõnus…polegi ammu saunas käinud.