llusat kevade algust!

Täpselt nädal tagasi jäid meil lapsed esimest päeva koolist koju. Nii et saame siin oma esimese karantiininädala rõõmsalt kalendrist maha kriipsutada.

P.S., ma ennustan, et Eestis tuleb ka lähiajal ikka korralik karantiininõue ja lõppeb see tilulilu ära, kus rahvas ostukeskustes ja linna peal ring kondab. Hispaanias on nädalataguse 4200 nakatunu asemel seis juba 20 000 ning üle 1000 surnu ja ilmselgelt kahetsetakse, et veidi varem seda va karantiini ei otsustatud vastu võtta. Nädalaga üle 15 000 uut juhtu, crazy ju! Nüüd ootame, et karantiin tasapisi oma mõju hakkaks näitama ja see meeletu kasv väheneks.

Kuidas siis tunne on, nagu küsitakse. Kõik ilmselgelt ei ole sellised introverdid ja koduarmastajad nagu ma, aga minu jaoks ei ole see karantiin siiani tõesti veel mingi big deal olnud. Lastele ka väga meeldib ja nad on rõõmuga kodus. Ilmselt oleks asi nukram, kui meil oleks ainult üks laps. Aga neil õnneks on, kellega kakelda ja jageleda ja koos rumalusi teha. Ja mõnikord normaalselt ka mängida 🙂

Nädal algas loomulikult tohutus kaoses, igasugust infot, kirjasid jne tulvas igalt poolt sisse. Laste kooligrupid, töömeilid jne: mida teha, kuidas olla, mis saama hakkab jne. Ja laste koduõpe. Esimene pool nädalast tundsid õpetajad vist, et peavad näitama, et nad ikka usinalt tööd teevad ja kartsid, et äkki on lastel kodus jube igav. Mõtlesid lastele muudkui aga 4-5 tunni jagu ülesandeid iga päeva jaoks. Nädala keskpaigas loksus asi lõpuks paika ja saadi aru, et oleme niigi kriisiolukorras ja stressis, et koolitööd ei peaks lapsevanematele üks lisastressiallikas olema, vaid tähtsam on, et lapsed ei unustaks õppimist, kuid ei mindaks täitsa hulluks sellega. Ja mida teevad need vanemad, kes on ise kodukontoris ja neil on nt 3-4 last, kellest igaüks vajab kooliasjadega mitu tundi individuaalset tegelemist, Ja mida teevad need, kes peavad kodust väljas tööl käima – arstid, politsenikud, toidupoodide müüjad jne.

Aaa, muide, igal õhtul kell 8 läheb kõik see rahvas siin rõdudele ja plaksutab tänutäheks arstidele ja kõigile teistele, kes ennastohverdavalt viirusega võitlevad.

Üks küsimus: koolid suletakse ikka lapsed seal sees, eks?

Aga nüüd on siis nii, et Danielile antakse päevas tavaliselt üks ülesanne – mingil teemal joonistada või meisterdada või mõni lühike video teha, kus mingil aktuaalsel teemal peab rääkima. No ta alles 5-aastane ka.

Aleksandril teises klassis on muidugi rohkem kohustusi. Ja ta on meie koolis üks vähestest klassidest, kellel juba ammu mingi e-koolilaadne äpp kasutusel, mille kaudu nii mina kui ta ise õpetajaga suhteme ja ülesandeid ning tagasisidet saame. Enamasti on nüüd umbes tunni jagu õpik/töövihikust ülesandeid, lisaks videod. Näiteks pidi ajalehest ühe artikli läbi lugema ja siis sellest rääkima, et mis, miks, millal, kuidas jne. Siis pidi teises videos oma nädala jooksul loetud raamatust rääkima. Siis pidi klassikaaslastele koroonaga seoses positiivse video saatma, a la et oleme kodus ja kõik saab korda jne. Täna tuleb köögi-tv, ehk teeme kaneelirulle ja ta näitab ja seletab, kuidas teha. Neil on väikestviisi meediaklass see aasta, ehk siis tegid klassiga oma nö telekanali ja teevad uudiseid jne. Mingi Canal Malaga TV kaameramees käis neil koolis rääkimas televisiooninippe jne. Et äge noh.

Mille poolest nende klass veel äge on, on see, et neil on loodussõbralik ja taaskasutust propageeriv klass. Matemaatikaülesandeid tehakse markeriga oma laua peale ja siis kustutatakse pärast ära. Suhtlus kooli ja kodu vahel ei käi paberil, nagu teistel, vaid äpi kaudu. Kui siiski millegi joonistamiseks või kirjutamiseks paberit kasutavad, siis mingeid kooli vanasid pabereid, mis muidu ära oleks visatud.

Aga tagasi koroona juurde. Kuna Brandon jõudis ikka esmaspäeval õnnelikult Prantsusmaale, saime külalistetuppa kooli ja töötoa teha. Väike mänguasja- ja kisavaba tsoon 😀 Lapsed kipuvad muidugi arvama, et see on batuudikeskus…

Pluss selles mõttes on ka hea, et nüüd kui ta ära läks ei käi keegi enam välisjalatsitega toas ringi ja vähem koroonat ehk 😀

By the way, ma tegelikult ei ole üldse mingi üliagar koroonapaanik, aga me oleme Artjomiga mõlemad tegelikult riskigrupis. Ja no lisaks tundus mulle nii üliveider, et ta pesi miljon korda päevas käsi ja liftinuppe vajutas salfrätiga jne, aga samal ajal polnud mingit probleemi tubasid poriseks kõndida… Saa siis aru.

Mina käsin terve nädala jooksul kõigest ühe korra väljas, toidupoes. Tegelikult oli üldse jube kiire nädal – lisaks koolitöödele ja pidevale söögitegemisele ja sadadele whatsappidele ja e-kirjadele oli meil veel kaks suuremat enne kriisi pildistatud fotoshooti vaja ära töödelda. Jägmisest nädalast alates on muidugi fotograafiaga täitsa pekkis ja kes teab, millal uuesti võib hakata teenust pakkuma. Ainuke positiivne asi selle tööpuuduse juures on see, et saan lõpuks siis vähemalt raamatuga jälle tegelema hakata.

Riigil on plaanis hätta jäänud rahvast aidata, nii et eks näis siis. Autónomod ehk fied ei pea vähemalt makse maksma kriisi ajal ja ilmselt on mingi rahaline toetus ka plaanis neile, keda praegune olukord väga mõjutab.

Head karantiini jätku kõigile! 🙂

Aleksandri toidukunst