Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

Suht vähe vist teistega võrreldes, ma arvan. 19 ja kõige vanem aastast 2016. Pluss mõned teemad ja ideed, mis peas on juba kuju võtnud, aga pole olnud mahti neid kirja panema tulla. Ma ei tea kuidas teistel, aga mul võtab iga postitus ikka paar tundi aega ära. Aga mustandites olevad teemad ilmselt ilmavalgust ei näegi, sest noh, enamus on ajast ja arust. Ma ei hakka ju jõulud 2018 vms postitama nüüd lambist… Või peaks tegama mingi põneva väljakutse blogijatele, et nii, kõik kes julgevad, tagant kolmas draft avalikuks? 😀 (raudselt kõik teeks sobi, eks)

WordPress või Blogspot ja miks?

WordPress, kuigi alustasin omal ajal blogspotiga. Aasta ehk olin sel platvormil ja mingid asjad hakkasid liialt häirima (aga ma ei mäleta enam, mis täpselt, sest see oli NII ammu ju)

Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Väga lihtne küss. Kuna ma väiksena sain poolvõõras kohas üksi jäänuna mingi närvivapustuse, siis ei julgenud pärast umbes seal 4-7-aastase vahemikus võõraste inimestega enam sõnakestki rääkida. Isegi vanaema ja vanaisaga toimus suhtlus paberil, kui neil suviti nädalaks külas olin. St nemad rääkisid, mina vastasin kirjalikult. Sealtmaalt jäi see kirjutamine külge vist ja sai harjumuseks omale sahtlisse igast asju kirjutada (ja pärast ahju visata). Ja ma olen ju üks neist veidrikest, kellele meeldis koolis kirjandeid ka kirjutada, alati ikka maksimumpunktid tulid, isegi lõpukirjandil. Ja no näed, siiamaani meeldib see kirjalik suhtlus rohkem, kui sõnaline… Essa blogipost, vot ei teagi, mul oli tegelikult ju kunagi kinnine ühe jälgijaga salablogi ka, ja mul pole enam aimugi, millest seal kirjutasin. Aga muidu Hispaaniaelu-blogi essa post oligi sellest, et kohe minek ja hurraaa.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Umbes iga paari päeva tagant tulen teen mõnusa lugemistunnikese. Kohv jne. Tavaliselt on see siis, kui peaksin midagi muud tegema, aga lihtsalt ei jõua ja aju vajab väikest restarti, siis tulengi ja lülitan end oma elust välja ja loen, mida teised teevad. Umbes 10-15 blogi vist jälgin niimoodi järjepidevalt, need on just sellised, kus ma tunnen, et see blogitutvus on vastastikune, kuigi pole nende inimestega kunagi kohtunud, tundub nagu tunneksin neid ja nemad mind ka. Ma väga sellist ühepoolset fänn-sõprust ei viitsi pidada, sellepärast ma paljusid neid kuulsamaid blogisid loen väga harva, sest neis jääb see suhtlus alati ühepoolseks, ei ole sellist sooja sõpsitunnet. Ja noh, reklaampostitusi ka ei viitsi tõesti lugeda. Mul on paar blogi, mille autorid mulle tohutult sümpatiseerivad, aga tihti libisengi readeris nende postitustest ikkagi üle, sest ei ole seda äratundmisrõõmu, et “oo, mu blogisõpsil on uus post!”

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Tõesti ei mäleta! Ma hakkasin regulaarselt blogisid lugema alles siis, kui Hispaaniasse kolisin ja ise kirjutama hakkasin, aga ilmselt sattusin noorena ikka aeg-ajalt mõne blogipostituse peale, Daki võis ehk olla? Ja kõik hispaania-teemalised blogid olid ka mõned aastad enne kolimist väga teemas. Mäletan, et Aleksandri beebigrupis jagati Malluka füürer-emmede blogiposti ja lugesin ka läbi, aga jälgima teda ei hakkanud, mõtlesin hoopis, et mida piffi noh, nii noor ja roheline 😀 Aga enne lapsi olin ma üldse pigem raamatu- kui blogiinimene. Ma alati imestan, kuidas väikeste laste emad suudavad raamatuid lugeda, mina ei suuda, siiamaani on raske. Mulle meeldib niimoodi lugeda, et mingi 20 tundi jutti ja keegi ei tohi segada. Ma niimoodi peatüki kaupa ei saa, et keegi pidevalt mõttelõnga lõikab ja midagi tahab ja küsib jne. Pool naudingust on siis kohe kadunud! Ses mõttes on blogid laste kõrvalt ideaalne kiire meelelahutus.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Ooo, jaa! Esimesena oligi Helen Eelranna Hispaania-blogi, mis sai ühe sõõmuga läbi loetud. Ja siis ühe neiu oma, kes Alicantes vabatahtliku tööd tegi ja lohesurfi harrastas (ei mäleta enam nime kahjuks, kümme aastat juba möödas ju). Aga umbes pooled nendest, keda praegu jälgin, olen ka otsast lõpuni läbi lugenud. Vahel on nii, et avastan mõne uue blogi, ja see on lihtsalt nii hästi ja huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, ja mõtlen, et kus kivi all ma küll olen elanud, et varem ei teadnud?! Ja siis loengi kohe mitme aasta jagu postitusi tagantjärgi ära.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Oma näo ja nimega blogid mõjuvad mulle ausamalt ja siiramalt küll. Ja julgemalt, ma väga hindan inimestes julgust. Anonüümse puhul tekib ikka see mõte, et miks inimene häbeneb, või et kas ta valetab oma postitustes. Mitmed väga isiklikel ja tundlikel teemadel bloginud inimesed on seda oma nime alt teinud ja just see aitabki lugejatel suhestuda ja mõista, et need asjad, millest kirjutatakse, pole mingid tabuteemad. Mõni anonüümne blogija tundub olevat nagu pimedas koopas istuv vari, kes sealt siis teistele päevavalguses kõndivatele inimestele nooli välja tulistab.

Kas blog või vlog?

Ikka lugemine, blogid. Kuulamine/vaatamine vajab kuidagi eraldi aega ja kohta. Ja kui blogipostituse loeb paari minutiga läbi, siis vlogid on PIIIIIKAD.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Mõnda on põnev jälgida, eriti kui asjalik arutelu tekib. Aga kuna enamasti on tegu ärapanemise ja lahmimisega, siis ei viitsi jälgida ja end asjata ärritada. Mulle meeldib, kui inimesed suudavad viisakalt eriarvamusele jääda ja teisi vaatenurki mõista, maailm pole ju kunagi-must-valge. Ja no blogijad kipuvad kõiki asju nii isiklikult ka võtma ja solvuma, kuigi võib olla oli mõeldud hoopis midagi muud. Et ikka turn off pigem.

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Ei. Ma elan selle mõtte järgi vist, et mida ei näe, seda pole olemas 😀 Ma juba nii vana ka, et elu on liiga lühike laskmaks enda maailma negatiivseid asju/inimesi juurde tulla. See on nagu ise enese aeglane mürgitamine ju. Hoian nii päris-elus kui virtuaalmaailmas draama-addictidest eemale. Noid loen vaid siis, kui mõni kuskil facebookis või blogipostituste reklaamimise grupis põneva ja huvipakkuva pealkirjaga silma jääb.

Kas blogid surevad välja?

Ei usu, pigem on lihtsalt nüüd rohkem hajutatud see asi, et kel on pigem hoopis influentsimise- kui kirjutamisvajadus, on instasse kolinud. Ja need, kes pikemalt kirjutamiseta elada ei saa, jäävad ju ikka blogimaailma alles. Eks ma vahel ikka ise ka mõtlen, et ei viitsi ja milleks, aga tegelikult on selline pühapäevakirjutamine minu jaoks täielik teraapia ja ma kahtlustan, et see blogi siin ei lähe veel järmised 50 aastat ka kinni…. Pluss, kui ma ei oleks kõik need aastad blogi pidanud, oleks mul sulg ikka totaalselt rooste läinud ja selge see, et mingit raamatut küll poleks tulnud.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Esiteks see teraapia-asi,, endast välja kirjutada mingeid muresid ja teemasid. Teiseks, et mäletada neid igasuguseid toredaid seikasid ja võõras riigis sisse-elamise tundeid ja emotsioone. Kolmandaks suhtlemisvajadus (kui väikesed lapsed või kodukontor, või üldse elu võõrsil, siis see virtuaalsuhtlus on täitsa abiks). Ei planeeri ette, siis kui tuleb aega või mõni mõte ei lase rahulikult muid asju teha, siis tuleb ka postitus.

P.S. Postitus sündis üksnes minu suurest uudishimust: nägin, et mul on mustandites 19 postitust ja mõtlesin, et huvitav kui palju teistel on… Nii et ise küsin, ise vastan. Aga ehk viitsib mõni teine blogija ka vastata 🙂

P.S. 2 Tuli vist üle 10 küssa, aga no matemaatika polegi mu tugevaim külg ju.