Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Oioi, viimasest postitusest on juba tervelt kuu möödas!

Kuna enamus sõpru-tuttavaid on hirmus chickenid ja Artjomil ei ole kellegi peal kätt harjutada, pidin jälle mina kaamera ette astuma.

Tegelikult algas kõnealune päev sellega, et Malagasse jõudis kuumalaine (kohati kuni 38C) ja peale seda, kui hommikused asjaajamised a.k.a. ametiasutusi mööda jooksmine olid tehtud, otsustasime et Artjom sellised kuumaga tööle ei lähe, teeme hoopis puhkepäeva ja käime õhtupoole lõpuks ometi rannas ka. Selle rannavärgiga on üldse nii, et kingsepp on ise ilma jalavarjudeta ehk siis minu viimasest rannaskäigust oli möödunud täpselt 1 kuu ja 9 päeva. Igatahes – väga mõnus oli, vesi oli soe ja lained ideaalsed, liiv tulikuum (lapsed ei mõelnudki põgenemise peale). Isegi Aleksandrile meeldis seekord vees, hüppasime temaga pool aega lainetes. Daniel ei tahtnud muidugi ujumisest midagi kuulda, sulistas varju all veeämbris või rippus Artjomi süles 😉 Päev oli igatahes väsitav, sest õhtul koduteel jäid kõik magama. Mina sain vist kergekujulise päikesepiste ka, terve õhtu süda kloppis ja keha oli nagu sült. Ma olin muidugi ainuke ka, kes varju all ei viitsinud olla, eks omad vitsad peksavad…

Aga kuna me olime juba enne kokku leppinud, et lähme õhtul päikseloojangu ajal katusele pildistama, siis tuli ikka jalad alla võtta ja endale inimese nägu ette maalida ;). Kuna lapsed magasid, ei julenud me kauemaks kui 10 minutiks ära minna. Panime telekast tasakesi multikad käima, tassi mahla lauale ja lootsime, et keegi siiski ei ärka.

Jäime tegelikult üles minekuga tibake hiljaks, sest päike oli just mägede taha ära vajunud. Ja mina sain aru, et peale rasket rannapäeva ei tasu pildistamist ette võtta. Mul olid silmad lihtsalt nii väsinud, et pilgutasin neid iga sekundi tagant ja enamus piltide peal jäid nad kinni. Lisaks ei tulnud ka kogu punnitamise peale pilgu sisse mingit energiat ega sära. Ühesõnaga, loppis ja väsinud nägin välja! Paar pilti olid lõppkokkuvõttes siiski õnneks okeid ka, aga reaalsus kena pildi taga on hoopis selline (silmad-kinni variandid on juba ära kustutatud):

Ja Artjomi lemmikpilt, kes veel fb-s ei näinud (kuigi siingi kumab väsimus sajaga läbi):

Ja kui tagasi tuppa astusime, siis arvake ära, kas üks väike tegelane seisis segase näoga keset elutuba, umbes nii…

P.S. Aga need eelmise sajandi inimesed, kellel facebooki ei ole (Tsauki Sveta ja Artjomi emme! 😉 ), vaadake pilte siit: http://www.artemiofotos.com

Ja ongi see esimene aasta läbi. Ma ei oska teda isegi kuidagi kokku võtta… Aleksandr on väga minu iseloomuga inimene ja mulle tundub, et tema jaoks oli siiski veel tibake vara kollektiivi sulanduda. Mina nt ei pidanudki kunagi lasteaias käima ja olen selle üle oma vanematele tohutult tänulik. 7-aastasena oli minu puhul sotsialiseerimise jaoks just ideaalne vanus ja selleks hetkeks ootasin kooliminekut juba väga. Aleksandr ei ole loomulikult nii raske juhtum kui mina, aga ilmselt oleks veel aastake kodusolekut kasuks tulnud.

Esiteks oli ta poole ajast haige. Ja vahel jätsime me ta ka heast südamest koju, nt mõnikord neljapäeviti, sest talle ei sümpatiseerinud muusikaõpetaja, kelle tunnid neljapäeviti olid.

Oma õpetaja tädi Isabeliga leidis Aleksandr õnneks hea klapi ja alguses oli kõik justkui ok. Aga kooliaasta teisel poolel tuli tal täielik koolistreik. Ta otsustas tundides mitte kaasa teha ja lisaks oli veel vaikimisstreik ka. Mina muidugi mõistan teda liigagi hästi selle koha pealt, ise ma ju vaikisin lausa mitu aastat… Igatahes, kui esimese trimestri tunnistus oli üsna ilus, siis teise trimestri lõpus ütles õpetaja, et ta ei oskagi Aleksandrit hinnata, sest ta ei ütle sõnagi ega tee tundides kaasa. Aleksandr omakorda ütles mulle, et tal on koolis igav, ta tahaks ringi joosta või autodega mängida (versus paigal istuda ja võõrkeelset teksti a la Eiffeli tornist või prügi sorteerimisest kuulata). Ma ei teagi, kuidas Eesti lasteaedades mängu ja õppimise suhe on, aga kuna siin nimetatakse seda kooliks, siis on põhirõhk siiski õppimisel. Vahel hoian ma ise ka kahe käega peast ja mõtlen, et need teemad võiks ju alles kuskil 5 aasta pärast päevakorda tulla. Nt loevad nad reaalselt ajalehest artikleid ja arutlevad nende üle. Samas ma näen, et teised lapsed klassis on kõigist teemadest vägagi huvitatud ja tõesti nagu svammid, nii nagu Isabel tavatseb öelda. AGA. Klassis on peale Aleksandri veel mõned “immigrandid” ja mul on natuke kahju, et nendele mingisugust spets integreerimisprogrammi pole. Klass on suur (18 last) ja ilmselgelt on nad natuke selline tüütu kontingent, kellele pole aega lisatähelepanu pöörata. Mulle tundub, et Aleksandr sai sellest ise ka mingi hetk aru ja seetõttu ka see streik. Ta isegi ütles meile, et põgeneb koolist ära (kuhu? – garaaži, kus issi oma tööjalgratast hoiab). Ilmselt peaksime me järgmine aasta ise targemad olema ja õpetajaga aja kokku leppima ja neist teemadest omavahel arutama…sel aastal oli kõik natuke nagu üks eksperiment – vaatasime ja lootsime, et kõik sujub, aga kuna suuremat tagasisidet ei olnud, jutuajamisele meid ei kutsutud (a la arenguvestlus oleks ju marjaks ära kulunud), siis nii ta läkski.

Aga ükskord siin kooliaasta lõpupoole ütles Isabel, et Aleksandr vastas talle esimest korda “si,” kogemata. Ma ju isegi näen, et ta saab tegelikult keelest aru, aga lihtsalt keeldub rääkimast.

Kui koolipoolne feil läbi näritud, siis nüüd meie enda feili juurde 😀 Nimelt on Aleksandril juba mitu aastat olnud vaba juurdepääs youtube-le. Alguses oli see potitreeningu ajal läpakast Maša ja karu vaatamine, hiljem “menüü” muudkui laienes (ja samas kitsenes autoteema peale). Nt kooliaasta algul vaatas ta pidevalt “Fireman Sam” multikaid, enamasti vene või inglise keeles. (+ veel palju muud muidugi ka, little red tractor, blippy – väga cool ja arendav asi, ainult et inglise keeles jne) Nüüd kevadel olid lemmikud lego ja playmobili multikad, kust ta oma mängudeks inspiratsiooni (ja sõnavara) ammutas. Ma ütlen ausalt, selle viimase aastaga, kui ma ta oma läpakast ära võõrutasin ja ta tahvelarvutiga sõbraks sai, arenes ta tohutult! Aga kooli mõttes natuke vales suunas. Nt ta sõnavara (venekeelne) on auto erinevate osade osas palju suurem kui minul. Ja arvuti kasutamise oskus. Mängude mängimise oskus. Ma hakkasin talle isegi hispaaniakeelseid multikaid otsima, aga ta vahetas need loomulikult ise teiste vastu välja. AGA. Kuskil nädal tagasi kaotasin ma tahvli meie kodust ära ja Aleksandr avastas teleka. Ta teadis muidugi ennegi, et sealt tulevad ka multikad, aga kuna pooled olid igavad ja võimalus ise järgmist panna puudus, siis ta ei olnud lihtsalt nõus telekat vaatama. Aga peale tahvli puudumist oli temast juba järgmisel päeval telekafänn saanud. Kohe esimesel hommikul peale ärkamist pani ise teleka käima ja vaatas nii et silm punnis. Sealt jookseb õnneks paar youtubest tuttavat multikat ka ja kuidagi sujuvalt on teised ka meeldima hakanud. Ja nad on kõik hispaaniakeelsed!!!  Juba umbes komandal päeval mängis ta oma legode ja playmobilidega hispaania keeles. Vot just nii suur mõju on multikatel. Mõtlen, et milline oleks tema kooliaasta olnud, kui youtube-keeld oleks tulnud juba sügisel, kas ta oleks paremini sulandunud ja suhelnud?

Igatahes olen ma kindel, et järgmisel aastal läheb kõik hoopis teisiti ja paremini. Ilmselt oleme targemad nii meie, õpetaja kui ka Aleksandr.

Koolilõpu pidu. Aleksandri klass pidi sellisetes kostüümides ühe kava tantsima. No arvake ära, kes ei olnud sellist asja nõus selga ajama… Pisarad lausa voolasid ja kiskus vihaselt kõik seljast/peast/käest ära. Mis mul muud üle jäi, kui kaval olla ja ta ära osta. Et kui paned kostüümi selga ja ilusti tantsid ja peol ilusti käitud, siis lähme ostame pärast sulle ühe playmobili mänguasja. See ettepanek töötas sekundiga. Isabel vaatas igatahes imestusega, et mis ime läbi Aleksandril kostüüm selga on saanud. Ja peale tantsu küsis uskumatult, et kas ta tõesti tantsis ka? Ma igaks juhuks ei avaldanud talle meie väikest saladust, las arvab, et Aleksandr (ja ta vanemad!) on niisamagi tubli(d) 😉

Peale mitut nädalat sotsiaalset elu, ringirändamist, randa, pubisid-klubisid (ja isegi tantsu) jäin terveks nädalaks üksinda koju. + lapsed ja kass ka, aga ikkagi. Loomulikult otsustasid mõlemad just sel ajal haigeks jääda. Muidu imelihtsad tegevused nagu prügi väljaviimine või poeskäik on palavikus väikelaste kõrvalt igatahes märksa keerulisem tegevus… No ja ööd ei ole ka puhkamiseks, vaid üks ärkab, teine ärkab, üks ärkab, teine ärkab, vahele veel väike sääsejaht. Ja loomulikult ründas just sel ajal meid üks salakaval ämblik ka, aga õnneks suutsin pika üritamise ja tagaajamise peale teda Tolmule näidata ja ta pisteti nahka. Tasus ikka ära see kassivõtt!

Ja siis peitsin peale poiste omavahelist kaklemist ja mulle vastuhakku jäädavalt tahvelarvuti ära. Täna on juba mitu korda küsitud, aga ütlesin, et viskasin ära ja on juba prügimäel. Nüüd vaatavad hoopis telekast hispaaniakeelseid multikaid ja on mingit kasu ka…muidu olid ainult saksakeelsed playmobili multikad, ingliskeelsed lego multikad ja hollandi v prantsuskeelne Bumba ja pidev kaklus, kes valida saab (sest Danieli ei huvita politsei- ja autovärk ja Aleksandrit ei huvita Bumba)

Vähemalt sai see 38-kraadine kuumalaine läbi ja on tibake lihtsam lastega hakkama saada.

Niimoodi käib perepildi tegemine

Ma lihtsalt pidin seriaalide festivalist eraldi postituse tegema, sest see oli mu jaoks juba kolmas kord troonide mängu raudtroonil istuda 🙂 Ja kunagi peab siin reas 50 pilti olema 😉 (p.s. huvitav kas mul teine jalg ka üle põlve käib…)

Lisaks oli sel korral üks draakon ka kohal:

Ja järjekorras seisime täpselt tund aega, just nii popp see seriaal ongi 🙂 Teiste seriaalide setid olid igatahes ilma järjekordateta, kuigi sealt tulid veel ägedamad pildid.

Viimasest postitusest on juba pea kuu möödas ja nii palju on toimunud, et ei teagi kust alustada ja mäletagi enam kõike.

Kõigepealt õnnestus mul puhata, koos kallite ja kauaoodatud õdede-vendadega. Lisaks puhkusele ja muidu chillile olemisele sain paar linnukest ka enda jaoks kirja, nt Caminito del Rey ja Ronda. See viimane ei impressinud mind tegelikult sugugi, aga ehk oli asi vihmases ilmas, liiga kõrgetes ootustes ja/või faktis, et Aleksandr mu täis oksendas 😀 Nii et ei soovita! 😀 Aga kuninga rajakesest mõned pildid ka:

platvormidega ka täitsa läbitav (aga tikkontsadel keelatud)

kaevurid

Ja siis sai Danik-präänik 2-aastaseks!

Ja mõned rannahetked ka veel lõppu:

Mis siis uudist? Vahepeal tuli lõpuks ometi suvi, oli juba ammu aeg kah. Kas ma sellest olen rääkinud, et juba üle kuu aja salsa trennis olen käinud? Jooksmas käisin ka täna üle tohutu pika aja. Ja vahepeal oli sünnipäev ka, mis oli küll veelgi tavalisem päev, kui tavapäevad, aga ehk mõnikord tähistame tagantjärgi siis. Ja esmaspäevad on nüüd nädala parimad päevad, sest siis on Troonide mäng 🙂 P.S. Käisin ühel troonidemänguteemalisel viktoriinil ka, aga esikohast jäi ikka kõvasti-kõvasti puudu…teistel olid muidugi suuremad tiimid, mina olin üksi ja jäin veel hiljaks ka 😀

Aleksandril on alates sellest nädalast 2 x nädalas koolist ujulakülastus. Esimest korda ootas ta väga-väga, tahtis lausa nädalavahetusel kooli minna, et basseini saaks. Aga kogu see basseinikülastus oli seal kahjuks üsna halvasti korraldatud. Iga laps pidi minema koos saatjaga, Aleksandr läks siis Artjomiga. Aga selgus, et lapsevanemad pidid ainult ujukad selga-jalga aitama ja ujulasse neid ei lastudki. Enamus lapsi olid igatahes tagasitulles nutused. Aleksandr rääkis ka, et vesi oli külm ja ta ei saanud (või ei tohtinud?) basseinist välja ja et nuttis seal. Igatahes, kuna ta keeldus sinna edaspidi minemast, siis me sundima ka ei hakka ja eile panime koolist poppi 😉

Aga Artjomil tuleb juba kunst välja küll, eksole? Sest noh, peeglist vaatab mulle ikka palju vanem ja väsinum inimene vastu 😀 Nii et tulge aga kõik shoodile, praegu saab veel tasuta, aga varsti on kuulus fotograaf valmis ja kasseerib hunnikute viisi pappi 😀

Pigem enda jaoks mälestuseks, aga ehk on kellelgi veel huvitav lugeda.

DANI

Näen vist kodus nii kaltsakas välja, et kohe kui Daniel näeb, et olen ennast korralikult riidesse pannud, saab ta aru, et nüüd on õueminek. Selle järgi saab ka aru, kui ennast lõhnastanud olen. Igatahes toob siis kõigile kingad ja peame ruttu-ruttu välja minema.

Kui teha skype helina häält, siis jookseb ta kohe arvuti juurde (ja kui mõnda vanaema või Liinat online pole, siis on jama lahti!)

Kõik kakaga seonduv on väga eluline ja naljakas (“Oo, kaka!”)

Pildistamine on lemmik, kui kaamerat näeb, siis hakkab poosetamine ja naeratus on koheselt näol:

Temperamenti on ka – kui närvi läheb, siis tuleb sellest ikka üks väike etendus teha. Nt kahe käega põrandat patsutada. Varem oli veel uhkem näidend, siis oli vaja midagi enda kätte saada, et see demonstratiivselt maha visata.

Ükskord (u 1a ja 10k?) helistas ise salaja vanaemale ja rääkis kümmekond minutit juttu (alguses rohkem kuulas)

Lemmiksnäkk on oliivid ja marineeritud küüslaugud.

Helidemaailm vaimustab teda endiselt, nt kui ta kuulas oma sabast-tõmmatava mängutiigri muusikat ja ma “la-la-la” sõnadel sama viisi kaasa hakkasin laulma, nägin vist esimest korda elus kellegi “õun-pähe” hetke. Selline üllatus ja vaimustus korraga.

Kui Aleksandr on pigem “kass kes kõnnib isepäi,” siis Daniel on kohe kindlasti “sülekass”.

ALEKSANDR

Enamus lego- ja playmobili mängudest käib vene keeles, aga täna nt panin järsku tähele, et mängib omaette, aga eesti keeles.

Seoses politsei/pätt mänguga on juba püssiteemad ka popid.

Aleksandr on natuke nagu minu karmavõlg. Kogu selle oma lapsepõlve häbelikkuse, introvertsuse ja kangekaelsuse sain omale karistuseks kaela nüüd.

See, kui mõni politseionu tänaval talle naeratab või vilkurid tööle paneb, annab veel pikaks ajaks kõneainet. Või mööda sõitev tuletõrjeauto. Või isegi puksiirauto. Lihtsalt TOHUTULT põnev noh!

Kui hakkasin netist otsima, kas legopätti eraldi ka müüakse, sain teada, et selle nimi ei olegi tegelikult “Boyman”… Kuskil legomultikas oli politsei pätile öelnud “поймал!” ja nii see meie majas tema nimeks saigi 🙂

Aleksandr tõi mulle ükskord kuskilt õuest muru seest ühe kollase lille ja pärast nõudis, et temale nüüd roosa lille tooksin.

Alguses oli tema jaoks jäätis lihtsalt tühi vahvlikoonus, pärast seda kohuke, aga nüüd viimane kuu nõuab juba päris jäätist ka.

Kui on mingi pahandus, siis ofkoorss “Dani tegi”. Või kui midagi ei taha, siis “Dani tahab”

Keeleliselt põnevad väljendid – “Mina mai tea”, “See oleb”. Õhtuti magama minnes “Mina ei taha kuidas Dani räägib!”

Muinasjuttu ei ole võimalik talle lugeda. Ütleb, et räägi audimuinasjuttu või veoautomuinasjuttu vms. Ehk siis tuleb ise välja mõelda midagi, kus on autod. Isegi kakukese muinasjutu pöörab oma kasuks, ütleb vahele, et “Siis tuli vastu traktor (või auto vms) ja tegi ampsti.”

Seekord vedasin kalleid külalisi jälle ilmaga alt ja rannailma asemel jagus hoopis tuult ja vihma. No natuke oli vahepeal õnneks päikest ka ikka.

Maja taga metsas. Isa määras pajuvõsa hoopis eukalüptimetsaks, kohe näha, et vana metsa- ja saunamees! Aga järgmise pildi peal on hoopis plaataniallee.

Hmm, mis siin siis on – lapsed istuvad ilusti pingil, aga hoopis suured inimesed teevad pättusi 😉

Ja siin viis Daniel vanaema jalutama ja pinke proovima 🙂

Artjom harjutas möödaminnes natuke fotovärki ka:

Seekordne esimene aprill oli vist mu elu esimene, kui ei olnud aega/tulnud meelde kellelegi tünga teha. Aga sellegipoolest on tore, et aprill lõpuks kätte jõudis ja saab lahtised jalanõud välja otsida, mantel juba ongi kusagile pagendusse saadetud.

Tegelikult sorteerisin siin pilte ja tuli meelde, on mul on siin kolimiste ja muu rutuga tohutu palju asju rääkimata jäänud.

Nt oli eelmine kuu Malagas prügifirma streik ja kõik tänavad olid kõrgeid ja haisvaid prügihunnikuid täis. Mul on ainult 1 pilt, sest see oli ainus hetk, kui mul oli just telefon käis ja ei pidanud ühtegi käru ka juhtima, nii et sain kiire klõpsu teha:

Siis oli Semana Santa koos Antonio Banderase ja kogu kupatusega. Aleksandr tahtis ka väga neid protsessioone vaatama minna, aga jäi kahjuks haigeks. Siin on mõned klõpsud sellest, kuidas korteriomanik meid enda rõdule vaatama kutsus, meie Aleksandriga olime kahjuks kodus, aga Artjom Danieliga käis:

Ja üks udune pilt, kui Aleksandriga ka melu sekka sattusime:

Mis siis veel… jooksmisega olen oma isikliku rekordi teinud, 6 päeva järjest. Täna oli esimene puhkepäev. Aga homme jälle uue hooga!

Mõtlesin, et teeks lõppu veel ikka ühe aprillinalja ka, aga ei saagi, kell juba 00.08. Järgmine aasta siis ehk õnnestub paremini…

Täna juhtus midagi väga ootamatut – ma käisin jooksmas! Vaatamata sellele, et tennised pigistasid ja võhma pole ikka üldse olla, oli see vist elu esimene kord, kui ma jooksmist nautisin. Sest no lihtsalt nii ilusad vaated on seal jooksurajal, oli just videvikuaeg ja mäekontuurid hakkasid oranžika taeva taga välja joonistuma ja linnatuled põlema ja selline mõnus oli. Tasus oma paks tagumik kodust välja ajada küll! Teinekord ehk jälle 🙂 Rannahooaeg jõudis ju juba kätte 😦

Pilti pole, sest kes siis fotoka või telefoniga jookseb, eksole. Aga päev varem jalutasime Aleksandriga ka seal.

Meie maja on ka pildil 😉

No kas on maailmas veel mõnusamat linna kui Malaga? (@ vanalinn)