Vaheaeg oli nii kibekiire, et ei jõudnudki üldse blogima. Käisime mitmel päeval Semana Santast osa saamas, siis käisin ise ühel fotoshoodil pildistamas, ühel teisel shoodil assistendiks (6-tunnine spordikollektsiooni kataloogi-shoot), tegime lastega ühe väljasõidu Almogia kanti ja viisime ühe lapse ta sõbrale külla. Aa, murder-mistery mängu käisime ju ka mängimas kohe vaheaja alguses. Aga muidu ei jõudnud ei seriaale vaadata ega raamatut lugeda, ei tekkinudki üldse sellist mahaistumise hetke. Aga aktiivne puhkus on ka tore, mu jaoks põhiline oli, et sai hommikuti pikalt magada. Ühel päeval magasin 12h jutti. Teistel 10-11. Kerge unedefitsiit oli vist…
Semana Santa oli imekaunis. Käisin neljal päeval, ühel neist saime vihma ka ja enamus protsessioone jäeti ära sel päeval või lühendati (need, mis juba välja olid jõudnud minna). Aga teistel päevadel oli ilm mõnus.
Minu jaoks on juba need küünlavahast talla all kriuksuvad tänavad ja viirukilõhn ja eemalt kostuv trummipõrin nii nostalgiat tekitavad – tulevad meelde need ajad, mil veel kesklinnas elasime ja tervest sellest püha nädalast alati “sunniviisiliselt” osa saime. Nüüd elame eemal ja tuleb selle jaoks ekstra linnapeale minna, see aeg leida. Võtta. Kuna Artjomil oli pressipääse kaelas, siis võtsin mina ka seekord rohkem aega, et minna ja olla ja vaadata.
Trooni kaunistab päris oliivipuu
Enamasti jalutasime niisama ja sattusime siia või sinna vaatama, kui mõni protsessioon mööda läks. Mõned head vaatamiskohad muidugi on mul ka aastate jooksul kõrva taha pandud, kus vähem trügimist 🙂 Paaril korral hüppasime ühe tuttava rõdult läbi, mis peatänava ääres ja kust ka hea ülevaade. Nii et sai iga nurga alt piiluda.
Kusjuures pean ära märkima, et ei pea üldse usklik olema, et Semana Santa ilu hinge puudutaks. Minulgi võttis mitmel korral meeleliigutusest pisara silma. Imeline, noh! Keda see teema huvitab, siis on mul instas paar video ka 😉
Kuna ma ühel korral käisin ilma telefonita ja teisel korral sai ta ootamatult tühjaks, siis panen siia posu Artjomi pilte ka. Kusjuures. Hiljuti kasutas üks inimene tema instagramist võetud pilte oma tiktokis, ilma viitamata, kust pildid pärit, justkui need oleks ta enda omad. Hakkasin mõtlema, et kas nii käibki, et kas see on tänapäeval ok? Kust läheb see piir, et kuidas teiste pilte kasutada, eriti, kui autor on ju teada? Niisama guugeldades leitud piltide puhul ei tea tõesti tihtilugu, kes on originaalautor, sel juhul oleks arusaadav, aga niimoodi otse kellegi fotograafi instast võttes ma ikka küll viitaks autorile ka. Või ma vanamoodne?
Nii et need Artjomi presssifotod siis siin: (instas on ta @artemiofotos, võib vabalt follow’da)
Kas ütlen, kes see on? Hakkab B-tähega.Mitte ainult mehedKust see küünlavaha tänavatele saab Gitanos protsessioonil osalevad ka kohalikud mustlasedJoogipausKuulsad küünlavahapallid, mille pärast lapsed rõõmsalt semana santa vaimustuses on310 troonikandjatViirukMuusikud on iga rongkäigu üks ülitähtis osaMena rongkäigul osalevad ka hispaania leegionäridTänavad laotati rosmariiniga üleSelles rongkäigus osales üle 1000 nazarenoKõige raskem troon, umbkaudu 5 tonni kaalub
Kusjuures kas teadsite, et sellised iga-aastased pühakujude tassimise rongkäigud olid juba vanas Egiptuses ka olemas? Kohe siit üle Vahemere. Aleksandr tegi just hiljuti kooli jaoks Luxori templi kohta ettekannet ja kirjutas seal Opeti festivalist, kus jumalate pühakujud viidi ühest templist teise, 2km kaugusel asuvasse. Ehk et siinses maailmanurgakeses juba päääris vana (umbkaudu 3500a) traditsioon.
Pildid netist 😉
Tööalastel teemadel, ma ei olnud juba ammu ise (inimesi) pildistanud, viimati oligi vist üks aastatetagune pulm. Nüüd pildistasin selliseid naiselikke buduaaristiilis pilte, mägede vahel ühes jões. Äge oli! Nii et kui keegi siinkandis veel midagi sellist otsib, siis kirjuta aga julgelt! Panin tähele, et sellise shoodi jaoks otsitaksegi pigem just nais-fotograafi, mis on suht loogiline kah, eksole.
Kui juba piltidesajuks läks, siis lisan Almogia-päevast ka paar tükki. Loodus on veel viimast otsa imekaunilt roheline ja õitsev. Mägedes oli täitsa Norra-tunne.
Mandlipuu otsas LaevMu hale pilt sellest, et jõgi oli kalu täisOliivipuudOliiviõiedNeed ei ole kivid
Ok, panen siia nüüd punkti, muidu ei jõua kunagi postitamiseni.
Meil siin algasid koolivaheaeg ja Semana Santa ja see teeb tuju nii heaks. Ootasin kannatamatult! Ma pole üldse hommikuinimene ja see hiljutine kellakeeramine ei teinud asju üldse paremaks.
Üks väike matk sõpradega Saksamaalt
Teise trimestri hinnetelehed pandi ka üles. Uskumatu, aga maailm on peapeale pööratud – nüüd on Aleksandril, kel muidu oli alati kõik super-duper, paaris aines neljad-viied (meil 10-pallisüsteem), sest osad tööd tegemata ja joonistab tunni ajal hoopis koomikseid. Tõsilugu muidugi see ka, et väidetavalt on mõne õpetajaga lärm tunni ajal nii suur, et ta ei kuulegi ja siis hakkabki omi asju tegema (koomiksite joonistamine pidi tema sõnul olema sama põnev kui legodega mängimine). Enamus ainetes on õnneks ikkagi head hinded, nii et tasakaalustab need kaks kehvakest ära. Ja nt inglise keeles on ta üks klassi parimatest ja õpetaja jättis hinnetelehele lausa kiituse, et tubli töö ja jätkaku samas vaimus. Danil kusjuures sama, et inglise keeles klassi parim, neil on keelte peale mõlemil päris hästi annet antud või siis on see kolmkeelsuse üks boonuseid, et muud keeled tulevad ka kergemalt. Sest inglise keeles nad kodutöid küll ei tee ega eksamiteks õpi, jooksu pealt tuleb. Prantsuse keelega üsna sama seis.
Aga Danil, kel oli juba mitu rasket kooliaastat seljataga, mil õpetaja aina pahandas ega olnud rahul temaga, on nüüd uue õpetaja ja aspergeridiagnoosiga täielik kannapööre toimunud. Nüüd hoopis kiidavad, et kui tubli ja tark ja et lausa lust temaga töötada. Meil oli hiljuti klassijuhataja ja eripedagoogidega koosolek, et mis nad siiamaani teinud on ja kuidas läheb ja nii tore oli näha-kuulda, et tal on nende kõigiga hea klapp ja viimaks on kooliskäimine tema jaoks ka positiivne kogemus. Pidavat nüüd viimastel kuudel nägu naerul ja isegi seltskondlikum olema. Seda olen vist juba maininud, et klassijuhataja on hästi chill tüüp, aga need eripedagoogid, kes koolis paar korda nädalas temaga üks-ühele tegelevad, jätsid samuti hästi empaatilise ja positiivse mulje. Mitte ainult sellepärast et kiitsid teda 😀 Vaid näiteks nõustusid, et võibolla ei olegi vaja lõunavahetunni ajal sundida teda teistega koos mängima, et ehk ongi tal vaja hoopis omaette akusid laadida ja putukaid või taimekesi vaadata, et oleks teiseks päeva pooleks ka jõudu. Tervisekeskuse psühholoog nt on teisel arvamusel, tal on kinnisidee, et ei tohi lubada lapsel korrakski oma mullis olla ja peab koguaeg lükkama seltskonda ja suhtlema. Ah ta ongi omaette frukt onu kah, selline vanakoolikas.
Täna algas meil siin Semana Santa (püha nädal/lihavõttenädal). Olen temast pikemalt nt SIIN kirjutanud, ei hakka jälle uuesti üle seletama, et mis imeasi ta on. Aga see on ikka kõige erakordsem ja vapustavam-vaimustavam traditsioon/püha/üritus siinmail. Mul on siiamaani igal aastal vau-efekt, ei ole veel ära väsinud ega tüdinenud. Natuke laulupeoga võrreldav õhkkonna ja emotsioonide ja pühalikkuse mõttes. Täna juba käisin vaatamas ja mõned pildid ka siia illustreerimaks:
Artjomil on sel aastal esimest korda ametlik püha nädala fotograafi/pressi luba, nii et ta saab igale poole ligi ja pildistama, see on ka äge kogemus. Jälle pisike sammuke integreerumise ja kogukonda sulandumise teel – kümme aastat tagasi poleks elusees arvanud, et kunagi selline silt kaelas ja nagu oma säga (kohalikus slängis boquerón) Semana Santast osa võtta saaks. Äge ju!
Sellega seoses – wordpressi tänane päevaküsimus oli, et kus end kümne aasta pärast näed. Jäin selle peale kohe mitmeks minutiks juurdlema. Minu jaoks on sellised küsimused alati keerulised vastata olnud, sest mul vist puuduvad need viisaastaku või kümne aasta plaanid, ma näen elu nagu väikest müsteeriumi ja igasuguste ootamatute keerdkäikudega nähtust ja tean, et misiganes ja kusiganes kümne aasta pärast olen, ei oleks ma seda täna osanud uneski näha või õigesti ette ennustada. Kas teil ka nii? Mu jaoks on elu tõesti nagu heroes3-mäng, kus iga sammuga näen natuke rohkem ettepoole, aga ülejäänud maa on endiselt kaetud ja peidus ja kui tahan teada, mis seal on, pean lihtsalt edasi sammuma. Võibolla asi selles ka, et mul ei ole enda jaoks suuri eesmärke pandud, mille nimel siis veri ninast väljas rügaks. Et teaks mida elult tahan. No ma ei tea nt endiselt, kelleks saada tahan… Ainus, mida tean, on et tahan olla hea inimene ja ümbritseda end ka heade inimestega ja võtta elu samm-haaval, et ei tunduks liiga hirmus ja ületamatu, et ei tekiks seda tunnet, et ma ei saa hakkama ja kõik on liiga raske. Sest kohe, kui mõtlen liiga pikalt ette, tuleb mul ikkagi kerge hirm ja paanika, et elu on liiga raske ja kas ma oskan teda ja kas liiga raske leveli olen valinud omale.
Kuigi oleks põnev küll näha, mida ma praeguseks 10a tagasi oleks “ennustanud”. Aasta oli 2015, lapsed olid 3 ja 1. Ma poleks osanud ette näha ei häid ega halbu asju, mis selle aja sisse jäid. Aga oleksin kindlasti öelnud, et näen end Malagas, seda küll.
Aga 2035 – huhh. Tahaks loota, et lapsed on siis õnnelikud noormehed ja teismeiga valutult seljataga. Ja et õpivad midagi, mis neid huvitab ja motiveerib ja sütitab. Ehk on juba kaaslasedki olemas? Ise tahaks olla eluga sealmaal, et rahaliselt oleks ok ja oma isiklik elamine lõpuks olemas. Mis kõlab hetkel täieliku utoopiana, vaadetes kinnisvara hindasid ja tegeledes liiga loomingulistel ja alamakstud aladel… aga samm-sammult tasapisi, ehk õnnestub?
Loominguliste ja alamakstud teemadega jätkates 😅 – “Metsakivi lood” läks trükki! Eks ma siis jagan, kui täpsem kuupäev teada, millal poodidesse jõuab. Mõne nädala pärast vast? Kahetiste tunnetega olen hetkel – ühelt poolt elevil ja rõõmus, et valmis. Teiselt poolt piitsutan end, et oleks kindlasti paremini saanud ja kas tänapäeva laste jaoks üldse on põnev jne. Kas mõni laps kunagi aastate pärast üldse mäletab seda raamatut ja meenutab, et meeldis ja mõjutas? Ja kas tänapäeva lapsi üldse puudutab selline vanade aegade teema ja mütoloogia ja folkloor jne, või kõnetab vaid suuri, sest nostalgia? No eks ma saan varsti siis teada…
Üks, mis lapsi kohe kindlasti huvitab, on minecraft. Käisime eelmisel nädalavahetusel koos laste ja nende sõpradega Minecrafti filmi vaatamas. See tuli nüüd nädalake tagasi kinodesse just. Üks Aleksandri sõber tuli juba teist korda vaatama ja kõigile teistele meeldis ka väga. Ma ise paneks hindeks 6/10, ei olnud ju halb, aga otseselt imeline nüüd ka mitte. Artjom ja ühe teise lapse isa ütlesid mõlemad, et jäid korraks magama filmi ajal… 🤣 Nii et jah, need tänapäeva lapsed ja mis neid vaimustab. Järgmisena pean vist minecrafti teemalise raamatu kirjutama!
Täna kõndisin tänaval ja tundsin imelist aroomi. Ja sellega seoses meenus, et kunagi iidammu kirjutasin oma siinsetest lemmikpuudest, aga vahepeal on ju päris mitu uut lemmikut juurde tekkinud. Nii et – oppaa, vol 2 ongi siin!
Sirelmeelia (Melia azedarach) Hispaania keeles Cinamomo või Melia.
Kui seda puud esimest korda õitsemas nägin, olin kohe armunud. Nii kaunid tagasihoidlikud õied. Aga lõhn – mingil väga ähmasel moel ta lõhnabki natuke sireli moodi. Ta on ka üks vähestest heitlehistest puudest, mida meil siin näha on, aga isegi lehtedeta olekus on ta väga pilkupüüdev, üleni väikseid ümaraid beežikaid-oranžikaid vilju täis. Õitseb aprillis-mais, täna just juba nägingi esimesi õisi! (Või õigemini, esmalt tundsin lõhna ja siis vaatasin üles).
Vahtralehine plaatan (platanus hispanica). Hispaania keeles Plátano de sombra.
AlleeSügiselTalvelKevad, uued lehekesed
Kuni 55m kõrgune heitlehine puu, mis elab kuni 500-aastaseks. Millegipärast jäi ta mulle juba ülikooli ajal dendroloogia loengutes meelde ja seetõttu oli teda siin eriti tore kohata. Hispaanias on linnaruumis päris palju plaatanialleesid, sest nad annavad suvel mõnusat varju ja sügisel veidi sügisvärve.
Harilik sämplehik. (P.s. Ausalt öeldes ma ei mõista, miks ta ei võiks eesti keeles olla midagi kaunimat, nt orhideepuu, aga no okei…) (Bauhinia variegata). Hispaania keeles Arbol Orquídea (orhideepuu) või Pata de vaca (lehma jalg).
Valgeõieline variantRoosaõieline variant
Üks kaunimatest õitsejatest siin. Ja taaskord, milline imeline aroom! Õied võivad olla purpursed, roosad või valged. Just praegu õitsebki! (kevadeti). Kusjuured õied pidid söödavad olema ja kasutatakse mõnel pool ravimtaimena.
Plumeeria (plumeria rubra). Hispaania keeles plumeria või frangipani.
Enamasti küll pigem põõsas või väiksem puu (6-10m), aga võib kuni 25m kõrguseks kasvada. Õitseb suvel: juunist oktoobrini ja lõhnab taaskord imeliselt. Õied on kas roosad või valged ja kollase südamikuga.
Harilik juudapuu (Cercis siliquastrum). Hispaania keeles Arbol del amor (armastuse puu).
Väiksemat kasvu, kuid taas imekaunis puukene. Jällegi üks neist vähestest heitlehistest. Kevadeti (aprilli paiku) ilmuvad esimesena roosad õied, alles seejärel lehed. Nimi Arbol del amor tuleb ta südamekujuluste lehtede tõttu. Õied on söödavad ja kasutatakse näiteks salatites.
Öö on käes, panen siia punkti, kuigi ägedaid puid on küll ja veel 🙂
Vaatasime ka selle paljuräägitud Netflixi Adolescence minisarja ära. 4 osa kokku, kiire vaatamine, täitsa soovitan.
Sari on, ilmselt kes kuidas tõlgendab, alaväärsuskompleksist (daddy-issues?), koolikiusust ja raevuhoogude tõttu käest läinud olukordadest. Et mis see on ja mis on elus või kasvatuses läinud valesti, et inimene, õigemini laps, jõuab oma tegudega mõrvani. Kas lapsevanem saaks midagi muuta, teisiti teha, et asjad käest ei läheks, või isegi endast parimat andes on mingi sünnipärane loomus, mis peale jääb?
Ses mõttes hea sari, et paneb veel päev hiljemgi neile teemadele mõtlema. Ja filmitud ka ägedalt ja super näitlejad.
Hiljuti kuulasin ühte podcasti FBI psühholoogi Anne Burgess’iga, et kuidas ohtlikest inimestest hoiduda ja neid ära tunda ja mis ütlevad uuringud selle kohta, et kuidas juba lapsepõlves saada aru, et lapsega on midagi valesti ja mis on need “kriminaalseks kiskjaks” saamise riskifaktorid. Nüüd peast pole enam täpselt meeles, aga üks ülioluline tegur poiste puhul oli, et isa on elus puudu või suhe temaga ei ole lähedane. Pluss nartsissistlik iseloom (hea küss, et kas see on kaasasündinud või lapsepõlvetraumadest tekkinud). Kusjuures laste puhul näeb empaatia puudust ja sadismi hästi sellest, kas laps oskab loomadega käituda või mängib nendega julmalt.
Tulebki meeles pidada, et nt sarimõrvarite puhul on tihtilugu olemas kombo intelligentsusest + manipuleerimisoskusest + šarmikusest. Samas, kuskil sees on hästi palju viha kogunenud. Nagu seal filmiski, eks. Ja seal podcastis toodi ka välja see, et sotsiaalmeedia ütleb inimese kohta nii palju, sest sinna lastakse mõnikord seda kogunenud viha välja.
Arutlesime Artjomiga peale filmi, KUI erinevatest maailmadest me siiski pärit oleme. Mina ei tunne isiklikult ühtegi vangi läinud inimest. Temal on kooliajast mitmeid, kes erinevatel põhjustel vangis olnud, sealhulgas ka mõrva eest. Samamoodi nagu siin filmis, et teismelisena kellegi ära tapnud. Pärast väljasaamist pere loonud ja… Ma olin, et misasja??? Kes täiemõistusliku naisena võtaks endale meheks ja laste isaks inimese, kes on võimeline tapma, kellel on sees selline jõhkruse ja sadismi element. Kes teab, millal see jälle välja lööb? Aga näed, ju siis pole kõigil seda ohutunnet või on jõhkard nii hea manipulaator ja sõnasepp, et on suutnud musta valgeks rääkida ja kellegi endasse armuma panna. Nartsissistid oskavad selliseid asju ju hästi. Või see vanglaromantika-teema ikka, et järelikult “tegija mees”?
Ja ta tõdes, et üks ühine faktor nende noorte juures oli tõesti, et isasid ei olnud pildis.
Veel küsisin ma: kas teil oli nagu seal filmis, et kui keegi mingi jõhkra kuriteo toime pani, siis oli kogu naabruskond ja kool šokis? Ei olnud, sest mingi päris suur kontingent oligi selline, kes olid uhked pätt-olemise üle või et õu ma olen cool, sest vangis olnud. Vanglaromantika. Ja nad reaalselt kiitlesidki avalikult oma “vägitegudega”. Hull maailm, kus üles kasvada, eks. 90ndad ja 00ndad Annelinnas.
Teine asi, millest mõtlen, on see, et aina räägitakse, et arvutimängud ja filmid on nii vägivalda ja tulistamist täis, et mis neist tänapäeva noortest küll saab. Ja et sotsiaalmeedia on nagu ohtlik lääs. Aga no meenutage toda aega, kui arvutimänge ja kõike seda muud ei olnud. Psühhopaadid ja jõhkardid ka bullying olid ka siis samamoodi ja samas mahus olemas. Ja mõrvad ja sarimõrvad ja teised inimesevastased kuriteod. Ja sõjad, tapmised. Mingi protsent inimestest vist lihtsalt omab mingit jõhkrusgeeni ja empaatiageen on totaalselt puudu, olenemata ajastust ja aastaarvust.
Meil Aleksandri klassis on ka mõned kiusajad lapsed, kes on juba terve õppeaasta olukorra pineva hoidnud. Paar last vahetasid juba kooli nende pärast. Igasugust draamat on nendega olnud. Aasta alguses oli pool klassi whatsapi grupis, kus need siis sõimasid-solvasid teisi, jagasid porri ja ülistasid natse ja hitlerit ja francot. Keegi lapsevanem nägi lõpuks seda gruppi ja pandi kinni. Aga mulle tundub, et nende laste vanemad pole oma rüblikutega korralikku vestlust ikkagi maha pidanud, sest nad endiselt solvavad kõiki ja ajavad seda natsijuttu ka edasi. Ükspäev kõndisime lastega peale kooli nende tüüpide taga ja see kõvahäälne aadolfiteema kajas üle tänava. Üks neist jättis Aleksandri youtube videode alla ka selleteemalisi kommentaare. Seesama tüüp murrab koolis igapäevaselt vildikaid ka pooleks, et näha, kuidas värv voolab (lauale, maha). Kool tegeleb väidetavalt kõige nende kiusuintsidentidega, aga tulemust veel küll näha ei ole. Mõtlen, et kui nad juba 12selt on nii allumatud ja ülekäte, mis siis veel paari aasta pärast teisme-eas? Loodetavasti saavad nad miskit psühholoogilist abi ikka ja vanemad üldse viitsivad tegeleda ja tähele panna. Ja ei kiida takka, et tubli poiss, anna aga molli kõigile. Ja loodetavasti on järgmisel õppeaastal nende gäng erinevate paralleelklasside vahel paremini ära hajutatud.
Küsitakse tihti. Mitte need elementaarsed A ja O asjad, et kuidas dokumendid korda saada või kustkohast elamispinda leida või kas keeleoskus on tähtis – selle kohta on nii palju infot igal pool. Aga just pisinüansid, mille peale ise ei tulekski, aga mida oleks tegelikult hea teada ja arvesse võtta. Või et miks need kohalikud küll üht või teist asja just niimoodi teevad ja mitte meie kombe kohaselt “õigesti”. Võib ju tunduda, et üks Euroopa kõik, ei olegi ju ülisuurt elustiili vahet. Aga siiski, igalpool on oma tavad, mis aastasadade jooksul paika loksunud. Üks põhiküsimusi, mida samuti alati küsitakse on: mis on võõrriiki kolides need kultuurišoki-momendid olnud. Kui ma raamatut kirjutasin, siis veel enam-vähem mäletasin neid, aga praegu on küll juba nii, et mõnikord tekitavad hoopis eesti kombed kultuurišokki ja siinsed tavad tunduvad mulle loogilisemad. Sest siinses kliimas ja kultuuriruumis nad ju ongi loogilisemad. Natuke olen juba vist hispaanlase mõtemallide ja maailmavaatega. Nüüd näen vaid facebooki gruppides Hispaaniat läbi eestlase silmade ja tuleb meelde, et mõnegi asja üle imestasin ju omal ajal ise samamoodi. Või kui keegi Eestist külas käib, siis näen samuti Hispaaniat läbi uue pilgu.
Leia koer
Minu meelest on üheks põhiteemaks niiskus ja hallitus, sest need ei ole just esimesed märksõnad, mis päikselise Hispaaniaga võiks seostuda ja inimesed ei ole üldse valmis, et selliste asjadega peaks hakkama rinda pistma. Ma ise kohe kindlasti ei olnud. Ja eks Hispaania talvest ongi vist pigem vähe räägitud. Igatahes, esiteks – tubasid peab igapäevaselt tuulutama. Eestlastel on harjumus aknad pigem kinni hoida, et talvel soe välja ei põgeneks ja suvel palavus sisse ei saaks. Hispaanias jällegi peab aknaid võimalikult palju lahti hoidma, et kodu hallitama ei läheks. See on ka põhjus, miks akendel on trellid ees – nii saab öösel vargaid kartmata rahuliku südamega aknad lahti magada. Või miks päikeserulood (no need metallist allalastavad aknakatted, kus pisikesed augukesed sees, kuidas neid eesti keeles kutsutakse?) tihtilugu ees hoitakse – sealt tuleb samamoodi õhk kenasti läbi, aga linnud-loomad-inimesed mitte. Kusjuures veel üks asi, mille omal nahal ära pidin õppima: päike tõesti pleegitab kodus kõik ära, kui neid katteid aastateviisi üldse ette ei pane. Üks raamaturiiiul oli mul eelmises kodus akna lähedal ja sai iga päev mitu tundi päikest. Kõik raamatud pleekisid ära, värv kaante pealt ja raamatuselgadelt! Suvalise ikea mööbli puhul pole vahet, aga paljudel on kodus antiikmööbel või kaunivärvilised diivanid või kunst ja neid kaitstakse päikese eest nagu oma silmaterasid.
Trellid + persiana ehk päikeseruloo
Niiskuse vastu võitlemiseks on igas toidupoes müügil lihtsaid odavaid niiskusekogujaid. Meil on kodu peale kolm mercadona oma ja umbes kuu-paari tagant on vaja sinna uued sisud osta. Paljud kasutavad ka erinevaid riidekappi riputatavaid niiskuse-eemaldamise/kogumise vahendeid. Kindlasti tasub kodu otsides meeles pidada, et lõuna-suunas asuvatel kodudel on niiskuseprobleem väiksem, sest päike kuivatab, põhjasuunaliste korterite ja majadega tuleb niiskuse eemaldamisega aktiivsemalt tegeleda. Analoogne sellega, et sammal kipub kasvama puude põhjapoolsel küljel. Hallitusega sama.
Hiljuti näiteks uuriti ühes “Eestased Hispaanias” grupis, kuidas reumat põdevatel inimestel Hispaania kliima haiguste kulgu mõjutanud on. Vastuseid oli seinast seina – kellel läks kehvemaks, kellel paremaks. Ma arvan, et siin sõltuski väga sellest, millise ilmakaare poole inimese kodu sattus olema ja kuidas kodus niiskuse ja hallitusega lood olid. Mina olen algusest peale väga hoolikalt soojemaid ja kuivemaid lõunapoolseid kortereid valinud ja seetõttu pole terve Hispaanias elatud aja jooksul reuma mind enam kimbutanud. Praegune korter on nüüd ida ja põhja suunas ja näen juba ette kõvasti vaeva, et kodu sisekliima okei oleks ja olukord käest ära ei läheks. Pluss tervise seisukohalt loeb asukoht samuti – mere äärses linnas on õues jalutades ka hea värske õhk. Nii et minu puhul on siinne kliima siiamaani Eesti omaga võrreldes paremini sobinud. Laste pealt näen samuti, et vahemere kliima mõjub tervisele hästi – nad ei ole nt kumbki elus kordagi pidanud antibiootikume võtma ja see on ikka suur erinevus mu enda lapsepõlve või eestiaegse eluga. Eks haiged on nad mõnikord ikka, aga haigused on tavaliselt 2-3-päevased ja mööduvad kergelt ja ravimivabalt, aitab ibuprofeenist või paratsetamoolist, kui sedagi. Isegi köharohtu pole kunagi pidanud ostma.
Niiskuse ja kodu sisekliima teemal veel üks ülioluline lifehack – pesu ei tasu toas kuivatada. Esiteks tõstab toas kuivatamine kodu õhuniiskuse taset, teiseks ei pruugigi toas pesu korralikult ära kuivada ja läheb pärast kapis hallitama. Mäletan kolimise algusaegadest, kuidas pesu restil 2-3 päeva seisis ja aina mõtlesin, et küll kuivab ikka kaua. Ja väga paljudel inimestel lähevad tõesti esimestel aastatel riidekapid hallitama, sest Eestis on ju talvel pigem probleemiks liiga kuiv õhk ja Hispaanias annab siis esialgu selle vastupidise olukorraga harjuda.
pesu kuivatatakse kas katusel või õues akna taga nööridel
Vannitoa uks on meil samuti alati lahti, isegi kui vannitoas on aken avatud. Ja peale pesust tulekut märga rätikut vannituppa ei jäta. Sellised pisiasjad, millele Eestis elades üldse tähelepanu ei pööranud, tulevad nüüd täiesti automaatselt.
Aga ok, aitab sellest hallitusest küll, räägime millestki veel hullemast – protsessioonipäevakoeradest. Kevadeti (veebruar-märts-aprill) tuleb looduses päevakoera sarnaste röövikutega üliettevaatlik olla. Katsuda neid ei tohiks ja lemmikloomade ning lastega peab eriti silma peal hoidma, et neid uudistama ei mindaks. Täpsemalt on tegu oruga procesionaria ehk männi-võrgendtutlastega, kes liiguvad maa peal üksteise taga reas ja kelle karvakesed tekitavad tugevat allergilist reaktsiooni ja hingamisteede turseid. SIIT saab neist tegelastest lähemalt lugeda. Aga enda näitel mõtlen küll, et kui ma ei oleks nende kohta ajalehest juhtunud lugema, oleksin neid metsas nähes kindlasti mõne rõõmsalt kätte võtnud: nunnud karvased tegelased ju.
Ohtlikest elukatest rääkidas – meduusipõletuse korral aitab kõige paremini soolveega loputamine. Rannas käies tasub mõnest äpist (infomedusa nt) meduuside seis üle kontrollida. Ma olen korduvalt näinud, et vesi on meduuusidest paks, aga turistidehordid ujuvad rõõmsalt (koos lastega). Nad küll eluohtlikud ei ole, aga põletada saanud koht võib pärast mitu nädalat valu teha.
Üks erinevus, mida ma alati unustan külla tulnud eestlastele mainida, on ühistranspordi-reeglid, ise olen siinsetega nii harjunud ega tule enam meelde, et Eestis on teised süsteemid. Linnaliinibussid näiteks – selleks, et buss üldse peatuks, tuleb käega viibata, muidu kihutab ta mööda, kui just keegi ei taha samas peatuses väljuda (ja väljumis-soovist tuleb anda teada nupuvajutusega). Ning siseneda tohib vaid bussijuhipoolsest uksest; tema juures peab kas oma bussikaardi läbi piiksutama või pileti ostma. Kui lähed kuskilt keskmisest või tagumisest sisse, siis arvab juht, et tahad jänest sõita ja võib päris kurjalt peale lennata ja bussi pealt maha visata.
Üks oluline pisidetail introvertsetele eestlastele teadmiseks veel – korterikuulutusele või toidukohas laua broneerimiseks vm selliste asjade jaoks tuleb kindlasti helistada. Mitte kirjutada. Suurem osa ei loe kirju või ei vasta neile, sest helistamine on nii elementaarne ja tõttöeldes ju palju kiirem ka, niimoodi saab kohe kõik info personaalselt kätte ja inimene ei pea hakkama eraldi aega võtma, et kirjale vastata. Mõlema osapoole jaoks kiirem variant. Oluline on ainult meelde jätta, et siesta ajal ei ole viisakas helistada, söögiaeg on püha!
Bürokraatiast ja paberimajandusest ikkagi kiiresti ka: hea nõks on endale certificado digital või cl@ve teha ja siis saab edaspidi paljud asjad netis ära ajada ega pea iga asja pärast ametiasutustesse kohapeale minema. Ja juhuks, kui ikkagi on vaja minna: mul on spets mapp, kus mul igast originaaldokumendist koopia juba valmis, sest tihti läheb vaja. Et oleksid tegija, nagu siin videos:
Corto: 036
Mul on päris sarnaseid olukordi ette tulnud, kus samamoodi võtan aga uljalt pabereid kaustast välja ja lahti nad must ei saa 😀 Kuigi üldjuhul on hispaania ametnikud ülisõbralikud ja abivalmid ja paaril korral on isegi lubatud kiiresti välja printimas käia ja samal päeval puuduolevate asjadega tagasi tulla. Aga halvas tujus ametnike otsa võib samuti sattuda, nii et kaust olgu parem alati valmis.
Kõige naljakam viimase aja asjaajamise juhtum oli meil uude kohta sissekirjutuse tegemine. Selleks on vaja korteriomaniku id-kaardi koopiat. Lepingut tehes andis maakler meile selle ka ja läksimegi rõõmsalt end sisse kirjutama. Aga ametnik ütles: omaniku id-koopia on aegunud, küsige uus ja tulge uuesti. Oli tõesti mingi vana kuupäevaga. Küsisime uue, kehtiva. Omanik saatis mingi veidra, kus ta enda näo oli ära pikseldanud, sest ta advokaat oli nii soovitanud. Läksime sellega ja ametnik hüüdis: misasi see veel on? Selline asi küll ei kehti! Lõpuks andis siis omanik korraliku koopia ja kolmandal korral saime asjad korda. Nii et isegi peale nii paljusid aastaid ja pool-Hispaanlasena ei pruugi kõik lepase reega minna 😆
Jaga enda kultuurišokimomente ka! Kas unustasin mõne veidra-harjumatu asja ära?
P.S. Kunagi panin kirja, mida Hispaanias pigem teha ei tasuks ja mis asjad hispaanlasi välismaalaste käitumise juures alati imestama panevad: Mida Hispaanias MITTE teha
Kuu alguses vaatasin, et ohhhoo, tuleb nädalake vihma. No ega’s midagi, vihma on tegelikult vaja, kannatame ära! Aga damn, tuleb välja, et üsna pikalt saame seda veeuputust, praeguse seisuga kokku üle kolme nädala. Mis tähendab, et järgmist elektriarvet ei taha küll näha, sest kondikas nüüd rohkem sees jälle. Ja kas puhast pesu jätkub üldse kuu lõpuni? (Ma pesen pesu ainult ilusa ilmaga, et saaks õues kuivatada, toas kuivatamine tekitab niiskust ja see omakorda lõpuks hallitust, Hispaania värk). Ja vahepeal juba tunnen, kuidas energiat jääb üha vähemaks, sest nii hall ja pime ja külm ja niiske. Ei ole enam harjunud noh, kuigi võiks ju eeldada, et mis see törts vihma eestlasele ikka teeb, keskmine jaanipäeva ilm. Eks ma olen ikkagi sajaprotsendiliselt päikesepatareidel funktsioneeriv. Aga ilm on sel märtsil tõesti täpselt tüüpiline Eesti jaanipäev olnud. Selline 15-18 kraadi vahel, vihmane, aga loodus roheline ja õitsev.
Viimane kord oli siin selline pikk vihmaperiood viis aastat tagasi, 2020 kevadel. Samamoodi märtsis, kui ma nüüd ei eksi. Igatahes pandeemia tõttu ei lubatud nagunii õue, nii et istusime aga toas ja vaatasime kuidas ladistab. Lapsed ei pidanud koolis ka käima. Oh, õnnelikke aegu! 😅
Ei, tegelikult on kuu jooksul mitu vihmavaba päeva ka olnud. Ja kõige suuremad sajud on meist üldse mööda läinud ja mujal olnud, üleujutused ja uputused samuti. Aga mõni päev on küll selline ühtlane lõpmatu hall ja vaikne vihm, et ei taha ninaotsagi toast välja pista. Jõesängid, mis muidu kuivad, on voolavat vett täis. Randa on hunnikuteviisi pilliroogu uhtunud. Mägedes varisevad kaljud tee peale. Veehoidlad on vett juba “kuhjaga” täis, st lastakse juba üliliigset vett merre. Loodetavasti ei kuule nüüd sel suvel sõnagi põuast või veepuudusest…
Kassid igatsesid ka päikeselaiku
Eile oligi vihmade vahele üks ilus sinisetaevailm ja kasutasime kohe võimalust, et Málaga filmifestivali melu piiluda. Millal ikka tavainimene punasele vaibale lastakse 😆 Seekordne peatänava fotonäitus oli ka äge (eelmisel aastal (või oli see üle-eelmisel?) vaatasin kulm kortsus, et huhh milline kehv kvaliteet fotograafil, praaki ja kehva töötlust kõik täis, et kuidas nii).
Üks mu lemmikseriaale
Milena Smitiga pidin ilmselgelt pildi tegema, sest olin seriaalis, kus ta peaosa mängis (La chica de Nieve) taustastseenides ja üks võttepäev oligi meil täitsa temaga koos. Mis ühtlasi pani mõtlema, et pole nii ammu enam figuracion’iga tegelenud. Filme ja seriaale filmitakse ikka päris palju siinkandis. Kohe kui järgmist kuulutust näen, panen end kirja!
Ma olen siin ikka aeg-ajalt huvi tundjate soovidele vastu tulles Hispaania-elu hinnad üles kirjutanud. Üür, toit jne. Eelmine selline postitus oli küll alles aasta tagasi (leitav SIIT), aga nüüd taaskord kolimistee läbi käinuna saan aru, et peaks kulud uuesti kokku võtma, eelmine ei ole enam päris aktuaalne.
Keegi veel seda nägu näeb?
Üür: 1250 eur (mis on praeguse turuseisuga odavalt saadud). Ma arvan, et kui otsid 2-3 magamistoaga korterit, arvesta pigem vähemalt 1500ga. Ühetoalise või stuudiokorteri puhul 1000ga. Ja kui kõrgemad standardid (õdusad terrassid, vaated jne), siis 2000ga. Eile just nägin, et meie eelmises majas on üks korter üürile anda: 40m2, 1 magamistuba, köök imepisike, “elutuba” pisike akendeta (pmst koridor). Pime ja põhjasuunas. Aga asukoht ülihea. Hind 900/kuus. Meie endi endises üürikas teeb omanik praegu just remonti (köök ja wc, nood olid ikka täiega antiiksed ka) – ootan põnevusega, et mitmekordse hinnaga ta korteri peale seda üles paneb.
Vesi: 55 eur. See korter siin on meil esimene, kus vee eest peame ise maksma, varem on alati vesi üürihinna sees olnud. Aga eks vesi on viimastel aastatel Lõuna-Hispaanias defitsiit ka olnud. Ise eeldasin küll 20-30 euriseid veearveid, aga ju siis kasutasime palju. 13m3 kuus pere peale ok? Samas, kuni sissekirjutust tegime, oli vee leping veel omaniku nimel, aga nüüd sissekirjutusega tuleb veetariif odavam. Nii et järgmine arve tuleb äkki väiksem?
Elekter: 120 eur Siia on tegelikult hetkel veel raske aasta keskmist tuua, aga kindlasti on see number märkimisväärselt suurem, kui eelmises kohas. Kõige suurem arve oli juba 160/kuu. Aga see kütte- või jahutusperiood on tegelikult ainult pool aastast, kevaded-sügised on märksa väiksemate elektrikuludega. Aga uskumatu, kui palju eelmises kohas päike meil talviti tasuta kodu soojemaks küttis…
Internet + mobiilid (4 numbrit) + netflix, disney jne pakett: 135 eur. Netifirma on tariife tõstnud, või noh, nad vist õigupoolest pakkusid vahepeal miskit soodukat, kui küsimas käisime, et kas soodsamat pole. Samas meil on hea nett ka. Kehvemat netti saab odavamalt ka (30ga nt pakutakse mingit hädapärast kodunetti ilma mobiilita)
Toidupood: 700 eur (4-liikmeline pere, pluss 2 kassi). Tavaliselt läheb iga korralikum poeskäik maksma 60 ringis, paar korda nädalas käime. Mingid suvalised hinnanäited ka: Havarti juust (300g) 2.90; täispiim (1l) 1.09; mullivesi Vichy Catalan (1l) 1.49; punane vein (La Mancha, Reserva, 75 cl) 3.99; kohv (250g) 3.50; või (250g) 2.30; tortilla (600g) 2.60; pitsa (410g) 2.90; pikk kurk (425g) 1.04; pirntomat 2.07/kg; šokolaad Milka (150g) 2.15; värske või-croissant 0.55/tk; banaan 1,52/kg; kartul 1,27/kg; kassitoit (1.5 kg) 5.30
Väljaskäimine: 100 eur? Sõltub kuust ja sotsiaalsest aktiivsusest jne, mõnikord saab rohkem käidud, teinekord vähem. Hommikupakkumine: kohv + bocadillo (sai) + mahl on vabalt 5 euriga kättesaadav. Õhtused või päevased toidud on olenevalt kohast, mõnes kohas saame 30ga neljakesi kõhud täis, mõnes teises võib 60 minna. Aga aja jooksul on ikka lemmik-kohad välja kujunenud, kus kohalikudki käivad ja kus on head hinnad ja hea toit ka. Ja kusagil baaris veini juua ja tapasid süüa saab vabalt 10 eur/näkku hakkama. Kõige kallimas kohas, mida tean, on vein hinnaga 5 eur/pokaal. Kõige odavam 1.50. Tavaline keskmine koht jääb vahemikku 2.50-3.50 pokaali eest.
Liiklemine: 100 eur. Panin siia lihtsalt ühe keskmise ümmarguse numbri, mis peaks hädapärased asjad ära katma. Õpilaste bussi-kuupilet maksab 13,50. Tavainimestele 10 reisi hinnaga 4.20. Bolt/takso on linnapiires enamasti vahemikus 5-10 eur. Yego elektrirolleriga saab paari-kolme euri eest kuskil 10min põristada. Kütusehinnad on vist nõksu odavamad kui Eestis, diisel oli soodsamates bensukates viimati 1.3 eur/l kandis. Liikluskindlustus jällegi on kallim kui Eestis.
YegoNunnusid majakesi
Üks tuttav elab selles rohelises majas, üürib juba ammusest ajast 700ga. All on elutuba, järgmisel korrusel magamistuba, kõige üleval terrass (pildil pole näha). Selline pisike majake aegadest, kui siin oli alles kalurikülake.
Seekord tuligi tõesti uus kuu plirtsudes-plärtsudes ja ojade voolates. Jupp aega olid hästi mõnusad soojad ilmad, mõni päev isegi 23 kraadi, aga nüüd on juba mitu päeva vihma ladistanud ja terveks järgmiseks nädalaks on ka tüüpiline talveilm soolas. Ja kui keegi nüüd jäi mõtlema, et mida see täpsemalt tähendada võiks, siis selline:
Vihmaga läheb meil toas ka kohe eriti külmaks ja ilma kondikata ei saa mingi nipiga hakkama. Mis tähendab mõnusalt suuri elektriarveid. Esimesed on siin uues kohas eelmise korteri arvetega topelt olnud. Õnneks saab see “kütteperiood” varsti läbi. Soojade ilmadega oligi kondikas juba paar nädalat peaaegu koguaeg välja lülitatud ja toas püsis 21-kraadi ringis. Aga kohe peale esimest vihmapäeva oli hommikul toas 19°C ja no me päris õunad ikka ka pole, et jahedas tahaksime vegeteerida 😛 Tavaliselt olemegi siin külmemate ilmadega hommikul tunnikeseks ja õhtul tunnikeseks kondi käima pannud ja täitsa piisab. Pluss õhtul lastetoas radikad ka paar tundi huugavad.
Blogimisest mõtlesin ükspäev. Mu jaoks asendab blogimine natuke nagu vanadel aegadel sõbrale kirja kirjutamist. Ainult, et saab pilte ka lisada. Natuke pigistan silma kinni ja ignoreerin fakti, et loeb rohkem kui üks inimene ja paljud lugejad teavad minu kohta rohkem, kui mina neist.
Aga millal Sa viimati päris kirja kirjutasid? Ma isegi ei mäleta, väga palju aastaid tagasi. Huvitav kas käsitsi kirjutamine on nagu jalgrattasõit, et kui korra selge, siis lihasmälus. Või kui juhtub, et pastakat kümme aastat kätte ei satu, siis ikkagi ununeb?
Mul pastakas ikka satub kätte küll, päris tihti. Kas või to-do-listide või märkmete jaoks. Isegi poenimekirjad lähevad märkmepaberile, mitte telefoni. (Kas selle järgi saabki aru, et ma pole enam noore generatsiooni esindaja?)
Liivahiirtel läheb hästi, tänan küsimast. Täiega kosunud, poole suuremad kui alguses. Kaks jälgijat neil ka – Coco sai ka lõpuks aru, et mõnus (rahustav?) ajaviide. Tolmu sai juba alguses aru. Eks ma ise ka vahin neid mõnikord pool tundi jutti lummatult. Kus on alles energiat! Pmst hüperaktiivsed tegelased.
Sel nädalal olen selline tagasihoidlik kaadritagune abitööjõud olnud, käisin ühel Artjomi fotoshoodil kaasas, ja siis käisin ühel nende jazzbändi esinemisel kaasas, video jaoks heli lindistamas. Mingi spets pro helisalvestusasi oli, millel kui kõrvaklapid pähe panna, on põhimõtteliselt klubi kaugemate laudade salajutud ka kuulda 😀 Bändi ajal päris mitte, aga enne seda küll. Aga täiega põdesin, et juhtub nii nagu mul tavaliselt tihti juhtub, kui midagi filmin nt – et tegelikult olen mingi nipiga kogemata pausile vajutanud ja pärast filmin tükk aega põrandat. Õnneks läks seekord viperusteta.
Ja eile käisime meie lemmik-jazzklubi 1-aasta sünnipäeval ka. Tund aega valisin kleiti, sest viimasel hetkel sain teada, et dresscode on kokteilikleit. Pilti pole, sorry! Aga väga mõnus 20ndate stiilis bänd esines, võttis kohe puusa nõksuma. Üldse väga tore rahvusvaheline pidu oli ja tõdesin taaskord, et isegi kui esialgu ei viitsi eriti minna, siis 99% juhtudest tasub ikkagi ära 😀
Üks itaallanna küsis, et mis värk Tommy Cashiga on. Ta ilmselgelt selles lumehelbekeste leeris, kes ei saa huumorist aru ja võtab seda laulu kole isiklikult. Aga muidu on äge, et nii üks kui teine välismaalane siin on öelnud, et vaau, äge lugu teil see aasta ja et hoiavad just meie loole põialt.
Hispaania lugu on mu meelest päris jube, nagu enamus aastatel. Siin pole Eurovisioon üldse popp ka, ägedad bändid ja artistid ei võta osa, mu meelest ainult mingi jube estraadimuusika. Ja rahvas ei jälgi ka euromöllu sellise kirega nagu nt Eestis.
Por favoore, mul pole aimugi, millest seekord siis jutustada. Tuleb üks kartulisalat, natuke siit, natuke sealt.
Ükspäev sadas vihma ja oli sellinePilved madalad või mäed kõrged
Esiteks – apelsinid õitsevad. Jalutasime mõned päevad tagasi pimedal tänaval, kui ühtäkki mu ninasõõrmetesse see magus lõhn tuli. Ja mandlid õitsevad ka. Paneksin mõne pildi, aga pole käepärast ühtegi ilusat… tuleb pildistama minna!
Lastel hakkas koolivaheaeg. See pole üleriigiline, vaid täpsema nimega semana blanca ja ainult siin Malaga kandis – vaba nädal põhimõtteliselt selle eest, et meie feria on augustis ja lapsed tahavad ju feria eest vabu päevi ka ikka saada. Toimub alati veebruari lõpus, et andaluusia päev (28. veebr) ka sinna sisse jääks. Sel aastal kattub semana blanca kenasti karnevalinädalaga, nii et lõbu on laialt. Eesti Vabariigi aastapäevaga kattub ka 😄
Käisime eile kontserdil ja ma proovisin taaskord aru saada, miks minu jaoks alateadvuslikult ise avalikult laulmine nii välistatud on või hirmus tunduks. See on vist selles võtmes, nagu moodsa kunsti muuseumis tekib alati tunne, et oskaks ise vähemalt sama hea või parema asja teha, kui ette võtaks 😅 Aga miks siis ei võta, ah? Mis takistab? Teised inimesed küll ei põe perfektsionismi pärast ja lihtsalt teevad ja naudivad. Ja hävvivad fanni, nagu öeldakse 😆 Julguse ja ettevõtlikuse punktid on lõpuks täpselt sama tähtsad (või tähtsamadki veel?), kui millegi teoorias oskamine.
Hoopis teistel, tööalastel teemadel olen samuti viimastel nädalatel enda mingist tõrkest või esimese sammu tegemise hirmust sunniviisiliselt üle saanud. Mõni asi on lihtsalt selline, et on vaja seda kohapealt-tõuget kas elult või mõnelt inimeselt vms, just nagu Anu hiljuti kirjutas. Ja mulle tundub juba pikemat aega, et elu lükkab mind pidevalt hispaania maitseid maailmale tutvustama. Ma praegu detailidesse ei lasku, aga sel nädalal saime nt pmst sealihaekspertideks (ütleb Marju, kes ise liha ei söö) ja oli täiega põnev ja inspireeriv kogemus 🤓
Täna väisasime karnevali. Imeline, kui palju ikka viitsitakse kostüümidesse aega ja ressurssi panna. Respekt!
Praegu meil see aeg aastast. Toas on talv, õues keskpäeval suvi, varjus jällegi talv.
Jõudsime sel aastal Torremolinose rockabilly festivalile ka, eelmisel nädalavahetusel oli. Alati magan ta maha, sest veebruar on selline kuu lihtsalt, kes üldse planeerib festivali veebruarisse? Pooltel aastatel võib üleüldse vihmane ilm sattuda ju.
Festivali nimi on Rockin’Race Jamboree ja sel aastal toimus ta juba 31. korda, nii et mõnusalt pikk ajalugu. Umbes 40 000 külastajat käis ja neist enamus tulid ekstra selle festivali jaoks Hispaaniasse. Me käisime ainult tasuta üritustel, sest kõik auditooriumi-kontserdite piletid olid välja müüdud. Nick Lowe nt käis ja Lee Rocker. Hiljuti kuulasin niisama rockabilly mussi söögitegemise kõrvale ja tuli see laul ja ma mõtlesin, et damn kui ägedalt kõlavad kokku.
Ja pärast vaatasin, et Hillbilly moon explosion oli ka kavas.
Äge oli, et kontserdi kõrvale sai vanasid klassikalisi autosid vaadata ja lõpus sõitsid nad põrr-põrr minema. Ühel päeval käisime ise, teisel päeval koos lastega. Igatahes oligi selline pisike festivalisutsakas just puudu ja ilm sattus ka imehea.
Ühtlasti kohe hiljutised kaltsukaskoorid: saapad 4 eur (made in spain), kollane kott 4 eur, jaki tõi jõuluvana kuskil 5a tagasi vintage kaltsust ja topi ostsin paarkümmend aastat tagasi ühest Tartu kaltsukast ja ootas just seda üritust kõik need aastad.
Aaah, ja nagu näha, siis võtsin lõpuks selle ammuplaanitud hirmsa sammu ette ja lõikasin tuka ette. Mul on tukk olnud ainult päris väiksena ja teismelisena oli korra see tol ajal popp õhuke tahmanäo-tukk.
Ja see oli juba rohkem kui 25a tagasi… Sellepärast tunduski nii hirmus muutus, et pidin nüüd lausa mitu aastat hoogu võtma.
Ise ei suuda veel üldse ära harjuda. Pole nagu hullu ka, aga tuleb välja, et mu suur otsmik oli kuidagi nii iseloomulik, et nüüd ilma selleta näen enda jaoks võõras välja.
Uutest koduloomadest lubasin ka kirjutada. Pampampaa – kaks liivahiirt: Crazy Bacon ja Crispy Chicken. Mul olid endal ka lapsena liivahiired ja mäletasin, kui ägedad tegelinskid nad olid, nii et kui lapsed aina oma kolmanda kassi jutuga peale käisid, tegin ettepaneku, et äkki mõni pisem loom hoopis? Nad on aastaid juba hamstrijuttu ka ajanud (alati keerutasin välja, et kui kunagi suurem elamine meil…), nii et liivahiire-ideest haarati samuti kohe rõõmuga kinni. Ja liivahiired elavad hamstritest kauem + muidu ka ägedamad vaadata. Hetkel umbes kahekuused, alles pisikesed, aga juba on rõõmu laialt ja muudkui toimetavad ja korraldavad.
Tolmu vaatab huviga, kuidas nad puuris toimetavad (nö snack-tv), aga Cocot üldse ei huvita. Ta on rohkem lindude ja gekode fänn. Aga kui neile liivahiir nina alla pista või kui hiired oma läbipaistvate pallide sees põrandal ringi jooksevad, siis on kassid täitsa ükskõiksed, vist ei tekita instinkte kinni püüdma hakata. Võib-olla pole õige hiire lõhn.
Eesti laulust ka? Kui ma mingi hetk laule läbi kuulasin, oli mul paar lemmikut vaid, paljud olid mu meelest nii kehvad, et ei suutnud lõpunigi kuulata. Elysa lugu meeldis imekombel, tundus otse südamest (muidu varasematel aastatel ta lood pole üldse meeldinud). Felin tõmbas puusa nõksuma, kõikidest kõige lemmikum vist, mõtlesin, et oo, Eestis selline äge bänd! (Ja eile sain teada, et Rootsi bänd hoopis). Janeki Frozen oli ok. Räpina Jack ja Kaisa Ling eristusid ka. Tommy Cashi loost ootasin vist rohkem, aga midagi tas ikkagi köitis kohe. Tommy Cash on muidu see artist, keda alati näitan, kui siin mõni välismaalane eesti mussi kohta küsib (winalotto nt 😅).
Nüüd suurel laval osadel vedas hääl või esitus alt ja läksid mu lemmiku-nimekirjast välja. Felin oli endiselt hea ja Tommy Cashi tants tegi ta loo veel paremaks. Nii et neile kahele hoidsingi pöialt. Ja juuuhuu, go-Tommy! Tore kui mõni aasta õige lugu ka võidab 🥳 Ja tundub, et sel korral oli rahvas ühel meelel, mis ka äge.
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 