¿Who will sit on the Iron Throne?

1.november jääb ajalukku päevana, mil ma istusin raudtroonil!!! See on ju abiellumise ja Aleksandri ja Danieli sündimise järel (või ees?) üks elu tähtsamaid!:)

game-of-thrones

   Siis, kui troonil veel Joffrey istus

DSC_8962-2

“If she is no more than a sweet young girl, the Iron Throne will cut her into sweet young pieces”

DSC_8963-2

Ja nagu ikka – esimesel võimalusel tuli järelkasv mind troonilt tõukama ja väga lühikeseks jäi see minu valitsemisaeg…

Tegelikult toimus Malagas Canal+ seriaalide festival ja selle puhul toodi siia ka Troonide mängu raudtroon. Eile sattusime seda juhuslikult nägema, kaks turvameest kenasti kõrval, et keegi näppima ja istuma ei läheks. Aga täna lubati lahkelt peale istuda ja pilti ka teha, loomulikult oli tahtjaid sadu (pigem isegi tuhandeid?) ja seisime pea tunnikese järjekorras, et kiiresti paar klõpsu teha. Tahaks veel!

malaga

 DSC_8938

 DSC_8928

DSC_8926

Rubriigid: Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Ralli! ehk esimest korda elus midagi hiinast tellides

Kuna Aleksandr pole enam mingi beebi, otsustasime, et võrevoodi saab nüüd Danieli omaks ja talle oleks vaja midagi eakohasemat. Loomulikult pidi selleks saama autokujuline voodi, selles polnud vähimat kahtlustki. Malagas ringi vaadates ei hakanud midagi silma ja viimaks ometi tuli mul idee ka internetis tuhnida. Oi-oi, milline silme eest kirjuks võttev valik vaatab aliexpressist, ebayst ja amazonist vastu! Aga hinnad, jaa… ei ole sugugi odavad. 300 eur, 600 eur jne. Ja kuna meil tuba imepisike, siis oli vaja midagi üsna lühikest. Lõpuks jäigi ainult üks variant sõelale. Hiinast, 180 eur koos madratsiga. Plussidena reklaamiti, et voodi on pehmest materjalist (ehk siis mitte puidust) ja madal, nii et lapsele ohutu. Ja kohale pidi juba 5-13 päevaga jõudma. + oli veel kirjas, et kui 20 päevaga kohale ei jõua, siis raha tagasi. Ok, mõeldud-tehtud, sest üks meist pidi muidu põrandal madratsil magama (harilikult Daniel või Artjom).

Ja nii me ootasime. Ja ootasime. Ja ootasime. Pidasin hiinlasega juba murelikku kirjavahetust ka, tema muidugi vabandas ette ja taha ning süüdistas kord tolli, kord logistikafirmat, lisas ohtralt pisaraid purskavaid smile’sid ja palus mõista ja edasi oodata.

Ja siis lõpuks ometi, 41 päeva hiljem tuligi kauaoodatud pakk. Esiteks selgus, et pidin veel 23 eur juurde maksma (tolli jaoks? või sellepärast, et hiinlane oli kirjutanud paki kaaluks 2 kg, aga tegelikult oli 8 kg ja järelikult 6 kg transport maksmata?)

Panin siis voodi siuh-säuh kokku, raketiteadus see polnud, sest nagu välja tuli, on voodi puslemati materjalist ja ka sama kergest kokku pandav, nagu puslematt 😀 Ausaltöeldes ei kujuta ma ette, mis selle voodi juures 180 eur maksab…50 oleks paras hind. Näeb välja nii, et ega ta üle paari kuu vastu ei pea. Madrats on ka imeõhuke. Aga Aleksandrile muidugi tema uus ase meeldib 🙂 Ja noh, fotogeeniline on see voodi ka, miks muidu ta hiinlastel nii hästi müüb 😀

DSC_8875 DSC_8876

Mina otsustasin siiski, et oleks õiglane kas või osa raha tagasi saada. Küsisin pool summast tagasi. Hiinlane pakkus 1/3 Seepeale olin dilemma ees, kas parem on varblane pihus või tuvi katusel…samas, jänes ju šampust ei joo ja teoreetiliselt peaks mul olema õigus kogu summa tagasi saamisele. Ja tollis oli pakk kõigest 4 päeva, nii et müüja ei saa viivitust selle kaela ka ajada. Seega tegingi asja ametlikuks ja nüüd on aliexpressi müügikeskkonna enda otsustada, kas hiinlane peab mulle midagi tagasi maksma või mitte. Ootame huviga, kaua neil selle juhtumi läbivaatamine aega võtab ja kes siis võidab 🙂

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 2 kommentaari

Slaavi horoskoop

Ei tea, kas horoskoobid ongi nii kavalalt tehtud, et sobiksid iga inimese kohta, aga mõned asjad lähevad ju küll täitsa täppi, eriti päikse käes mõnulemine ja ämblikud 🙂

ROHUTIRTS (10. mai – 9. juuni ) – Rohkem kui kellelegi teisele ei meeldi rohutirtsule välja näidata väsimust, lüüasaamist, ebaõnne. Ta laulab alati, lehvitab tiibu, mõnuleb päikese käes. Inimesed alati naeratavad, kui vaatavad rohutirtsu, igas rohutirtsus on valgusekiir – lihtsalt lesida murul päikese all. Rohutirts tõuseb kergusega õhku, kuigi ta süda väriseb hirmust enne igat hüpet, kuid ikkagi ta hüppab, sirutab tiivad ja lendab, lendab värisedes hirmust ning vaimustusest. Uues asukohas võib oodata suured hirmuäratavad elukad, seal võivad olla verejanulised ämblikud, kuid võib olla ka imeline päikesepaisteline aas, magusate marjadega ja … teiste imeilusate rohutirtsude, mardikate ning liblikatega! Võib – olla suurim argpüks maailmas tunnistab rohutirts seda vaid kõige lähedastematele, aga kõikide teiste jaoks on ta muretu ja rõõmsameelne olevus, kes saavutab kõik kergesti, ilma jõupingutusteta, kes saab läbi kõikide olenditega maailmas nii nagu rohutirtsudegagi nii kõikide, kõikide teistegagi. Rohutirts pole töökas selles mõttes, sest pole otsustusvõimeline, ta haarab küll ühest ja teisest. Tihti ta jätab pooleli alustatu, kuid teised imestavad, et ta jõuab palju isegi teistest visamatest rohkem. Saladus peitub selles, et visates enamikest pooleli olevaid töid käest, pöördub ta siiski enamuse juurde tagasi ning häbenedes oma heitliku meelt lõpetab need kiiresti ja edukalt. Kui nentida, et rohutirts haarab kõike kiirelt võib öelda, et suur jumal lõi ta ühel oma headest päevadest ja heas meeleolus.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 3 kommentaari

Kui keegi tahab päikeserannikule suvilat osta

Eile surfisin natuke ajaviiteks Malaga kinnisvaraturul. Panen põnevamad leiud siia ka 🙂

Kinnisvara on Hispaanias tegelikult imeodav, nt saab 40 000 euroga osta ühetoalise maja (Malagast 17 km)

maja

Ja 70 000 euroga saab osta juba miskit ägedamat – kääbikumaja

k22bikumaja

Aga tegelikult on hinnad nagu ikka, seinast seina. Majade puhul nt kõige odavam 26 300 ja kõige kallim 4,5 miljonit 🙂

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kodune fotosess

Täna sai Daniel 4 kuud ja 10 päeva vanaks ja see on hirmus tähtis päev! Tegelikult ei, aga kui Aleksandr oli 4 kuud ja 10 päeva vana, käisime me Ahhaa-jõulupeol ja ta sai oma elu esimese jõulukingi (Tiki-Tiki ja hummik maiustusi), millega sai üks õnnelik fotojäädvustus tehtud. Hiljuti pilte sirvides jäi see silma ja mõtlesime, et peaks Danielile ka samad riided selga ajama (napilt mahtusid, sest ta on ikka märksa pikem ja pontsum!) ja Tiki-Tiki pildile kutsuma. Noh, et tõestada kõigile, kes ütlevad, et Aleksandr ja Daniel ikka väga erinevad – tegelikult ju nagu kaks tilka vett 😀 Ostsime hunniku kommi (pooled said muidugi kogemata otsa…), ootasime nädal aega õiget päeva ja siin nad nüüd siis on:

DSC_3183 DSC_8748-2

Kumb on kumb? 😛

Rubriigid: Fotograafia, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | Lisa kommentaar

Chirimoya

Kes meile nüüd iganes külla tuleb, saab kindlasti maitsta ka sellist ägedat puuvilja, nagu chirimoya, mis on Mark Twaini sõnul inimesele teadaolevatest puuviljadest maitsvaim.*

Häbilugu, aga olen neid juba ammu poelettidel näinud, kuid millegipärast ei tekkinud kunagi soovi lähemalt tutvust teha. Sellised käbi moodi rohelised “asjad”.  Nüüd aga ostis Kristjan ühe ja selgus, et välimus võib väga petlik olla. Nämma!

Cherimoya_fruit chirimoya2

Googeldasin, et nad kasvavad lisaks Andaluusiale veel nt ka Ameerikas ja Aasias. Maitselt on ta magus, kuid mitte liiga lääge (nagu hurmaa – väkk!) ja pidavat meenutama banaani, ananassi, papaia, virsiku ja maasika segu 😀 Ja sisaldab palju C-vitamiini + hunnik erinevaid B-grupi vitamiine + veel mineraale (vask, raud, magneesium, kaltsium jne), antioksüdante jne. Mõjub hästi immuunsüsteemile, võitleb põletikega, reguleerib vererõhku, on vähivastase toimega, võitleb stressi ja peavaluga ja veel sada imeomadust. Nii, et kõik marss meile külla chirimoyat sööma!

*Kuigi ma arvan, et härra Twain ei saanud kunagi arbuusi maitsta 😉

Rubriigid: Botaanikahuvilistele, Malaga | Sildid: , | 2 kommentaari

Kõige pisem

Sellest, kuidas Danielil läheb, ma polegi kirjutanud. Tundub, et polegi midagi kirjutada, sest ta on nii rahulik ja tšill tegelane ja jääb meil tihti lausa kahe silma vahele. Noh näiteks nagu siis, kui ta oli 2-kuune ja ema-isa tulid appi, et enne hispaaniasselendu kohvreid autosse tassida. Emaga olime korteris viimased ja vaatasime, et nüüd sai vist kõik võetud. Läksime alla ja alles auto juures selgus. et teised kõik juba autos, aga Danielit polegi. Vot siis! Tema magas tasakesi toas turvahällis ega lasknud kogu saginast end häirida. Aga selline ta ongi, maailma kõige rahulikum laps. Vahel võtab lausa mõtlema, et on see ikka normaalne, et üks laps on NII rahulik, on tal ikka kupli all kõik korras, et ta vahetpidamata ei kisa, nagu kõik teised normaalsed beebid? 😀 Samas oskab ta silma vaadata ja naeratada ja pikad jutud maha rääkida. Ja noh, tegelikult on ta mõned korrad ju ikka nutnud ka!

Oleme alati teda vaatanud ja isekeskis arutanud, et nii rahulik ja targa pilguga (seda ütles poes üks tädi meile, et “muy intelligente!”), et noh, siit tuleb vist meie perre lõpuks arst ka! Aga viimastel päevadel tuli mulle hoopis teine mõte ja panen selle siia kirja, sest aja jooksul kindlasti ununeb – niisiis, temast saab keegi, kes oskab elu nautida ega ei põe pisiasjade pärast 😛 Juba sünnitusmajas ütles üks intensiivpalati tädi, et vot see poiss oskab endale ise olemise heaks teha…see oli siis, kui ta seal puuksutas või krooksus ja ise mõnusalt ägises 😀 Eile vaatasin, kuidas ta ennast mõnuga pealae pealt sügas ja tuli järsku selle tädi jutt meelde 😀 Või nagu Katre ütles, et ta on kuulnud küll, et beebid oma pöialt või riideid lutsutavad, aga näeb seda nüüd esimest korda:)

Ja ta armastab magada, ma ei tea tegelikult sugugi palju lapsi, kes juba 3-4 kuuselt magavad öösel ilma söömata üle 9 tunni jutti (umbes 21.30 – 7.00).  Aleksandr nt ärkas veel aastasenagi mitu korda öö jooksul ja vajas paitamist või kussutamist. Vot selline imebeebi on meil, kui teaksin retsepti, jagaksin seda lahkelt kõigiga (sest harju keskmise beebi kogemus on mul ju ka Aleksandri esimestest kuudest olemas ja seda põrgut ei soovi ma kellelegi!), aga kahjuks ei tea. Igasuguseid teooriaid on, nt rahuliku ema teooria. Muidugi olen palju õnnelikum, sest viin oma hispaania-elu unistust täide ja Artjom ei ole nädalate viisi komandeeringutes, nagu 2012 sügisel. Ja teise lapsega pole enam sellist paanikat, et mis ja kuidas. Samas on stressi ju ikka, kolimine jne. Või siis loomuliku sündimise ja sünnituse teooria (versus esilekutsumine, vaakumpump jne). Või on kõik kinni hoopis tähtedeseisus! 😉

Ja eile sai see armas tegelinski 4-kuuseks. Kuna mulle meeldib hirmsasti võrrelda, siis tegime 4-kuu pilti küünla ja tordiga ka, just nagu Aleksandrigagi beebina.DSC_8660 DSC_3123

DSC_7709 DSC_7822 DSC_8411 DSC_8673

Ja meie igakuised karufotod. Kunagi kasvab ta karust suuremaks! :O

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | Lisa kommentaar

Tsikkide värki

Viimasel ajal on juuksevärvimine aktuaalne teema, küllap vist sellepärast, et sügis hakkab kätte jõudma ja “kõik on uus septembrikuus.”

Meil siin sügist veel ei ole, aga poes torkab juuksevärvide lett juba mõnda aega alalõpmata silma. Andsin siis lõpuks kiusatusele järgi ja astusin lähemale. Ja vupsti, oligi tumepruun värv korvis. Siis aga vaatas üks punane mind nii kutsuvalt ja mõtlesin, et peale tumepruuniks värvimist ei hakkaks punane ilma blondeerimiseta enam eluilmaski peale, praegu aga on juuksed peale 3 aastat puhkust “oma karva” ja nüüd suve jooksul kenasti ära pleekinud ka. Et kui üldse kunagi, siis on just nüüd õige hetk.

Värviks sai Loreali Sublime Mousse 740 Cobrizo ardiente ehk siis mingi lõõmav vask 🙂 Karbi peal väidetakse küll, et ka brünetid saavad vasksed juuksed, aga minu arust jäi tulemus kuidagi…mannetu on vist õige sõna… kahvatu noh. Ei mingit sära ega sügavust, oma kartulikarv paistis täitsa läbi.

Seega otsustasin, et kui juba juuste retsimiseks läks, siis ikka korralikult ja teen uuesti üle. Järgmiseks värviks sai Garnier Nutrisse 7.64 rojo intenso ehk mingi intensiivne punane. Poole odavam ja karbi peal üsna samasugune, kui eelmine toon, kuid tulemus sai üllatavalt punane. Minu meelest lausa sama punane, kui aastaid tagasi juuksuri juures värvitult. Vannitoa valguses pole ehk kõige paremini näha, aga…

…tulemus on siin (enne, pärast ja veel hiljem)

DSC_8615 DSC_8617 DSC_8654

Rubriigid: Ilu- ja moejutud, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 4 kommentaari

Seitsme maa ja mere taga on kommimäed ja šokolaadijõed!

Vahepeal ei olnud aega kirjutada, sest meil käisid külalised 🙂 Küll ainult 6 päeva, kuid selle jooksul sai tehtud rohkemgi, kui viimase 2 kuu jooksul 😀

Esiteks ei saa ma muidugi üle ega ümber sellest kommihunnikust, mis nad kaasa tõid. Ausalt, ega neile ei jäänud vist kohvritesse isegi ujukate jaoks ruumi 😀 (noh, pole ka probleemi, hispaanias nagunii kõik rannad poolpaljaid inimesi täis!) Igatahes matsutame me siin nüüd mõnusalt kahe suupoolega ja jätkub veel mitmeks päevaks 😛 Tegelikult, ehk peab ikka järgmiste külalisteni vastu:)

DSC_8583

Teiseks käisin ma lausa 3 korda õhtul väljas. St ilma lasteta. Seda on Malagas terve aasta jooksul enne juhtunud ka ainult 3 korda! 🙂 Vaatasime flamencot, istusime baarides ja ühes kohas tegi baari omanik meile isegi tekiilad välja 😛

Ja ühel õhtul, kui mina juba koju läksin ja Artjom Kristjaniga veel jalutama jäi, sai äktsionit ka – 3 maroko tüüpi tahtsid Kristjani rahakotti pihta panna, aga õnneks on Kristjanil nii suur Barcelona koolitus, et isegi amööbi-seisundis suutis ta oma tagataskusse siseneva käe kinni võtta ja üle pea keerata 🙂 Ja juba enne selle juhtumist aru saada, et nüüd see siis tuleb 😀 Malaga taskuvargad on amatöörid! 😀 Aga paraku tõestab see seik järjekordselt, et aafrikast satub siia ikka ainult inimkõntsa 😦 Üldistades muidugi.

Ja lõpetuseks paar pilti ka! Kahjuks on sellest nädalast väga vähe fotojöödvustusi, aga mõned olen ikka klõpsinud.

DSC_8606 DSC_8611

P.S. Vanapagan tõi emale põrgust Versace päikseprillid, vähemalt nii ta väitis 😀

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 3 kommentaari

Andä ja emakeel või isakeel

Praegu on meil minu meelest kõige põnevam aeg – Aleksandr õpib rääkima. Ma ei ole varem kunagi mitmekeelse lapsega kokku puutunud, olen neist ainult lugenud/kuulnud. Nii et nüüd jälgin huviga, et tõesti – see toimibki! Ainuke nipp on siis see, et kumbki vanem peab olema järjekindlalt oma keele juures ega tohi keeli segada. Tundub lihtne, aga tegelikult on väga tihti kiusatus mõnda tema naljakat sõna ise ka kasutada, nt vanaema kohta ütleb ta nii “baabudigi” kui “aama-ma” ja esimene tundub mulle palju naljakam. Või siis “bošooooi!” ja”kullaka”  (гулять) ja “kaiaijaa” (коляска) 🙂 Tegelikult on meie feil päris hästi näha värvide puhul. Nimelt vaatab Aleksandr iga päev venekeelset värvisaadet “Раскраска” ja peaks nagu värve venekeeles super hästi oskama. Aga kuna ta eesti keeles ütleb “punanka, kollanka, roronka, sinaka” jne, siis need kõlavad nii koomiliselt, et Artjom hakkas neid ka kasutama. Sama lugu on ka sõnaga “tuttu”. Et siis jah, peab endale pidevalt meelde tuletama, et keeli mitte segada 😉 Lihtsustamise kommet pole meil õnneks kummalgi küljes (noh, a la kätu, lallu, papud jne)

Aga mulle kõige suuremaks üllatuseks korjab ta juba kuskilt tänavalt hispaania keelt ka üles. Arvasin, et see tuleb alles järgmine aasta kooli minnes (noh, võtsin paralleeliks eesti vene lapsed, kellele ju tänavalt üldjuhul keel külge ei jää, ikka alles koolis). Igatahes ei oska Aleksandr öelda ei “tere” ega “privet”, vaid tervitab õues vastutulevaid inimesi “Hola”-ga 😀

Paljud inimesed kardavad, et laps ei õpi ühtegi keelt korralikult selgeks, vaid hakkab ikkagi segaputru rääkima. Eks varsti näis, ootan ise ka põnevusega! Praegu räägib ta siiski üsna segamini, samas – kui oleme temaga kahekesi, siis ta kasutab ainult neid venekeelseid sõnu, mille eesti vastet veel ei oska. Nt teerulli kohta “каток” jne. Ja vastupidi ka – nt auto on alati “auto” ja kiiver “kiivä”.  Aga paljud sõnad on juba mõlemas keeles olemas ja kasutusel vastavalt olukorrale, nt emme, issi, vanaema, maja, kala, juua, onu, tädi, kutsa, kingad, ei taha, lähme, naba jne. Isegi katedraali kellade kohta ütleb mulle “pimm-pomm” ja Artjomile “tinn-tinn” 😀

Ja mõned sõnad on endiselt mingis väljamõeldud keeles, või siis eelmise elu keeles 😛 Nt mimmi (kass), dabuda (varbad), takaataga (näpud), Dabvjajjaa (Sebastian), Digäm (beebi).

Aga jah, sõnu tuleb meil iga päev muudkui juurde ja juurde, nagu teil seal üksvahe seentega oli 🙂

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed | Sildid: , , | 2 kommentaari