See pole vist kellegi uudis, et mulle ühed teatavad kaheksajalgsed koletised ei sümpatiseeri. Ma olen ise ikka alati arvanud, et see on instinktiivne (ja õigustatud!) hirm, aga päris kindel ka polnud, sest lapsena ju ikka hirmutati üksteist ja võibolla tekkis ta ka kunstlikult, teiste kaasabil.

Üks päev juhtus nii, et meil oli lae all seina peal üks ämblik või koibik, ega ma tõttöelda täpselt ei teagi, ma ei tahtnud lähemalt uudistama minna.

Ausalt, Aleksandril pole aimugi, et ma ämblike kardan, õigemini pole ta kunagi ühtegi näinudki. Artjom siis näitas talle, et vaata, kes seal seina peal istub. Aleksandril oli muidugi huvi suur. Mingi tegelinski istub seina peal, muidugi põnev ju. Muudkui palus, et keegi teda sülle võtaks ja lähemalt vaadata saaks. Kõik oli jumala rahulik, vaatas korduvalt ja küsis muudkui ühe ja teise käest õhinal, et kes see on ja tahtis lähemalt vaadata. Siis jõudis (lõpuks!) kätte see hetk, kui Artjom ta klaasi alla kinni püüdis ja laest alla tõi. Aleksandr oli muidugi ikka uudishimulikult juures ja läks kohe lähemalt uurima. Aga. Mingi nipiga tegi too monstrum põgenemiskatse, paber oli vist all natuke ligadilogadi ja ta sööstis väljapääsu poole. Ja Aleksandr jooksis selle peale momentaalselt hüsteerilise nutuga minu juurde ja ütles, et valus. Ausalt, minu jaoks oli see nii üllatav, et temas ka see foobiageen olemas on. See ämbliku kiire liigutus lähedalt vaadates aktiveeris mingid ürginstinktid ja ta tajus, et see on üks paganama evil elukas, kes teeb haiget. Thats my boy.