Ühesõnaga, siin natuke aega tagasi andis elu mulle demo sellest, kuidas on 120-aastane olla. Blogin vast õhtupoole pikemalt sellest. Aga siin fototõestus ka. Ei ole arugi saada, jah? No vot, silm on petlik, eriti fotot vaadates. Oleks video, oleks kohe näha, kuidas ma seal küürakil aegluubis komberdan, ja kuidas Artjom mu käevangus ranna äärde talutas, sest iga liigutuse peale oli tunne, nagu keegi oleks mu selgroogu mootorsaega läbi üritanud lõigata. Päris veider kogemus. Õnneks peale neljandat päeva läks paremaks ja nüüd olen juba 3-4 päeva suutnud nii kõndida, et keegi ei saa arugi, et selg vigane, ei pea enam seintest kinni hoidma ega midagi 😅 18 000 sammu nagu niuhti täna kõnnitud. Istudes hoopis hakkab jälle valutama (samas olen suutnud 5h arvuti taga ikka tööd ka teha). #starostneradost
