Vahemees

Mar, november 3, 2021

Ei tea, kas hingedeaeg või eriti varajane keskeakriis, aga olen siin viimastel aegadel jäänud mõtlema, et kes ma olen, mida ma saan/oskan maailmale anda, kuidas oma eksistentsi õigustan. Noh, et mingi mõte ja kasutegur võiks ju olla siia ilma sündimisest ja elamisest. Isiklik areng ja maailma grammihaaval paremaks muutmine ja… Vahepeal mõtlen jälle, et see on lihtsalt see tüüpiline egoistlik soov olla “keegi”, endast jälg maha jätta. End tähtsana tunda vms. Kas või kirjutamine. Et kas see meeldib mulle, sest pressib ise välja, või aitab see end lihtsalt veits olulisemana tunda?

Igatahes, kuidagi õnnestus mul see küsimus enda jaoks täna ära lahendada, vähemalt hetkekski. Otsustasin, et ma olen inimkonnale ääretult vajalik (iroonia, eks!) selleks, et erinevaid vaenujalal olevaid pooli lähendada. No näiteks otsustasin juba kord noorena, et patriotism on maailma jaoks üks kole asi ja andsin oma panuse rahvaste ühendamiseks.

(ei tegelt, päriselt ka, ilma naljata ma mõtlen, et riigipiirid on maailmas vaid sõdu ja vallutamisi esile kutsunud ja inimene on inimene, sõltumata sellest, mis riiki sündis)

Siis olen ma alati tundnud vajadust vähemusi kaitsma asuda. Näiteks, kui keegi hakkab geisid sõimama, et “mida nad suruvad oma põhimõtteid teistele normaalsetele peale”. Mul pole isegi ühtegi geisõpra, aga ikka alati proovin inimesi mõistmisele kutsuda. Et nad ei suru ju teistele nüüd kah gei-olemist peale, vaid paluvad kõigest õigust oma elu diskrimineerimata elada. Üks sööb oma leiba, teine oma leiba, keegi ei võta kelleltki leiba ära.

Vaktsiiniteema. Ausalt, see pole minu jaoks usuküsimuseks muutunud, ma pole tegelikult ei vastane ega pooldaja (jah, siinmail saab sellist positsiooni ka endale lubada). Meie peres on üks vaktsineeritud ja teine mitte. Me ei vaidle ega tülitse omavahel sel teemal. Mõlemad mõistame teise otsust ja selle tagamaid. Aga kui ma näen, kuidas Eestis pooled omavahel sõdivad ja ühte poolt naeruvääristatakse, siis ma tunnen end kohe selle nõrgema poolel olevat. Et kui üks mõtleb, et kui tema tegi, siis peavad kõik teised ka, aga teine otsustab mitte teha (samas ei sunni esimesele tegemist või mittetegemist peale), siis minu jaoks tundub see esimene pool agressiivsem. (P.S. L ja K, see ei ole meie tänase põgusa vestluse pihta, need mõtted mul varem juba käärimas)

Kellegi ebaõiglane ründamine on üldse mulle sama efektiga kui härjale punase räti lehvitamine. On korduvalt juhtunud, et asun vestluses kaitsma inimest, keda ma ei asuks elusees kaitsma, aga vastaspool on läinud kuidagi ebaausalt ja alatult üle piiri ja mul pole muud üle jäänud. Noh, kui mõlemad on tegelikult hallid, aga maalitakse must-valge pilt, kuidas siis ei sekku. Pärast kahetsen, et kas ei võinud siis vait olla.

Ühesõnaga. Igasugune äärmuslikkus ja fanatism on alati kuidagi hirmutav mu jaoks. Kui inimene mõtleb, et kõik teised peavad elama nii kuis tema arvab, või et need, kes elavad teisiti on järelikult halvad. (ja eksole, siin olen ma nüüd ise, öeldes, et ei tohiks must-valgelt mõelda)

Aga see vahemees on tegelikult päris raske olla. Kumbki pool ei tunnista omaks. Ja on sest üldse kasu? Oleks mingit lihtsamat elu-eesmärki ikka vaja…

Lõpetuseks tuli mulle praegu meelde, et mind kõnetas juba palju aastaid tagasi üks mõttetera (nüüd järgneb üks koledalt lohisev ja mälu järgi öeldud tõlge): maailm ei vaja rohkem edukaid inimesi, vaid hoopis rahutegijaid, ravitsejaid, jutuvestjaid, armastajaid.

ei noh, ega see tasakaalu hoidmine pole mingi lihtne ülesanne
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 3 kommentaari

Halloween

Mar, november 1, 2021

Aastatagune

Toredat hingedeaega! Oot, Eestis soovitakse pigem vist rahulikku hingedeaega? Tore on ta millegipärast hoopis lõunapoolsetes maades. Igatahes, head küünlapõletamist!

Vaatasin ekstra järele, et ma pole juba aastaid halloweenist kirjutanud. Varem polnud ta Eestis niivõrd teemaks ka ja enamasti olen mõelnud, et aaah, keda huvitab. Mulle tundub, et teil seal on paljud inimesed ju pigem halloweenivaenulikud. Fuff, mingi ameerika asi ja mis need lapsed lähevad õue lõbutsema, istugu parem kodus nutiseadmetes.

Aga siin on ta ikka väga armastatud püha. Kuigi on tegelikult ju samamoodi võõrpüha. Isegi nüüd neil pandeemia-aastatel on lapsed võinud sel päeval kooli kostüümidega minna (sel aastal siis halloweenile eelnenud reedel) ja kool on alati sel päeval “kaunstatud” (kolendatud?). Meisterdavad igasuguseid asju ja on muidu tore. Mõnel aastal on isegi õuduste tuba olnud jne. No ütlme nii, et halloweeni tähistatakse mu meelest koolis suuremalt kui nt jõule.

koolis tehtud vetsupaberirullist nahkhiir

Aleksandril ja nii mõnelgi veel tema klassist oli plaanis sel aastal kalmaarimängu kostüümis minna. Paar päeva varem tegi õpetaja klassile teatavaks, et võib ükstapuha mis kostüümi panna. Välja arvatud kalmaarimängu oma. Sest see pole lastefilm. Njah… vaadates neid kostüüme, mis seal igal aastal lastel seljas on, siis, jah, IT, Saag, Joker jne on küll täiega lastefilmid. Aga nende vastu küll mingit kampaaniat ei korraldata. Kuulsin, et teistes koolides olla ka sama keeld olnud. Ja isegi teistes riikides. Saa siis aru. Aga noh, seda enam kindlalt läksid kõik lapsed õigel halloweenipäeval linnapeale justnimelt selle koolikeelu saanud kostüümiga 😀 Kusjuures, see on täiega kaval kostüüm. Saad samast kohast mitu korda käia kommi küsimas, sest keegi ei saa aru, et oled juba käinud. Aleksandr jooksis ikka mitu korda mõne teise kalmaari-pundiga uuesti samasse poodi sisse, kust juba oli kommi saanud 🙂

ruut

Meie peres on Aleksandr see kõige suurem halloweenifänn. Tal on tavaliselt juba mitu kuud varem kostüümi-idee olemas ja ootab ja unistab. Need ajad on möödas, mil mina otsustaks, et kle, pane see skeletikostüüm. Mkmm. Tal on oma väga spetsiifilised ideed. Aastate jooksul on ta olnud Minecrafti Enderman, Spiderman, mingi sae ja maskiga tegelane nimega Jason, mingi põgenenud vang, Batman, Star Wars… raudselt veel midagi, mis mul meelde ei tule. Daniel seevastu on endiselt kostüümivaenulik. Kodus on nõus mõnda asja selga panema, aga välja minnes ei. Kiisukõrvad on max, millega nõustub.

Minul on alati see, et ma ei taha halloweeni jaoks otseselt ekstra midagi osta või raha kulutada ja proovin end kodus olevate vahenditega viimasel hetkel ära kostümeerida. Enamasti tähendab see seda, et lõpetan Catrinana (=mehhiko surnutepäeva skelett) – puhtalt seetõttu, et mul on kunagi aastakümneid tagasi Eestist kaltsukast ostetud üks ideaalselt sobiv kleit ja eks esimestel aastatel oli see näovärvimine ka nii põnev. Nüüd viimased korrad olen küll iga kord mõelnud, et aitab, see oli küll viimane kord Catrina olla. Seda näomöksi maha pesta on suht võimatu ja neid lilli ja klambreid jne peast kätte saada. Ilu nõuab ohvreid noh! Ja siin ma nüüd siis olen, jälle samasse ämbrisse astununa. Aga seekord mõtlesime Artjomiga, et oleme esimest korda lõpuks komplektis. Sest enamasti on tema olnud viiking või zombi või viikingzombi. Üks (või kaks?) aasta oli minecrafti-notsu kah. Aga nüüd… arvake ära, mis multikast me oleme. Ma täääääiega armastan seda multikat. Kuulsin ma tast üldse nii, et kui 2019 halloweenil ringi jalutasime, siis iga teine möödaminev laps hõikas mind nähes rõõmsalt “Vaata, Coco!” Taheti pidevalt isegi pilti teha. Ja ma ei saanud aru, mis cocost nad räägivad, ma olen ju mehhiko katriina. Kui koju jõudsime, vaatasime lastega siis selle multika ära. Totaalne lemmik. Pisarad isegi voolasid mul.. Soovitan täiega, kes veel ei ole näinud. Ma olen raudpolt mõnes oma eelmises elus mehhiklane olnud, nii kõnetab kõik mehhikopärane. Surnutepäev ja kaktused ja tekiila mehhiko muss ja Frida ja… Võib-olla pidin ma Hispaania asemel hoopis Mehhikosse kolima?

Rubriigid: Malaga, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Beebid

Mar, oktoober 30, 2021

Ma olen vist oma sada korda maininud, et peamine osa mu tööst on piltide töötlus. See on selline omamoodi äge töö, saab korraks justkui kellegi teise kingadesse astuda, emotsioone tunda, nendega koos nendes hetkedes olla.

Tihtilugu on fotoshoodi peategelasteks õnnelik oma esimese lapse ootel paar. Täiega nunnud ja armastust täis pildid, et endalgi tuleb neid vaadates/töödeldes härduspisarake silma. Samas on minus see küüniline ja elunäinud tegelane ka olemas. Vaatan, kui naiivsed nad neil piltidel on, ei teagi, et elu on kohe-kohe põhimõtteliselt läbi. Noh, vähemalt see elu, mida nad senini on elanud. No ja muidugi mtte alatiseks läbi, mingiks… ütleme, et 20 aastaks. Võite arvata, et selline pessimism ütleb rohkem minu, kui lapsevanemluse kohta, aga tegelikult mõtlen ma puhtalt neile protsentidele lahkuminevatest paaridest beebi esimestel eluaastatel. Ma ei tea, kas asi on valesti valitud elukaaslases või lapse saamisega kiirustamises või milleski hoopis muus, aga paraku on liiga palju neid noormehi, kes otsustavad oma värskelt suurenenud pere juures uttu tõmmata ja uut elu alustada. Vähemväsinud naise otsida. Või saab naine järsku aru, et lapsevanemaks olemine pole ikka see ajakirjapiltidelt nähtud harmooniline-idülliline ja lihtne zen-olek ja tahaks ikka elult hoopis midagi muud.

Nii et ma vaatan pilte töödeldes seda õnnelikku tulevast isa, kel pole ilmselt aimugi, et varsti ta polegi enam selle naise ainus silmaterake ja talle jätkub ilmselt edaspidi veidi vähem hoolitsust. Neil pole aimugi, et ägeda peo pärast magamata öö ja beebi nutu tõttu magamata öö ei ole päris sama kergelt üleelatavad. Neil pole aimugi, et see kolmas pereliige muudab nende elu nii tohutul määral ja kui neil vaim selleks valmis pole, siis võib juhtuda, et nad ei saa hakkama. See värskeks lapsevanemaks saamine on nagu mingid ameerika mäed noh! Või kalmaarimäng: vaid mõni üksik jääb ellu (ehk mõistuse juurde või kokku) ja seda ka puhtalt hea õnne ja juhuse tõttu. Siit võib juba jätkata teemal, et kas inimene on üldse selline olend, kes on loodud ühe kaaslasega jääma, aga kuna ma vastust ei tea, siis ma ei jätka. Tahaks küll loota, et on (nagu pääsukesed ja toonekured ja luiged ja hundid…) Aga samas on vist loomariigis monogaamseid liike pigem väga vähe, kuigi lindude seas on ju küll suurem osa liikidest monogaamsed.

Aga ei, nunnud pildid. Ehk ongi parem, et nad ei tea.

üks totaalselt udune aga siiski teemakohane pilt tänavalt
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 1 kommentaar

Kalmaarimäng

Mar, oktoober 24, 2021

Millalgi siin nädal-paar tagasi hakkas Aleksandr rääkima, et tema tahaks juego de calamar-i (squid game/ kalmaarimäng) vaadata. Eks mulle oli endale ka silma jäänud, et selline uus sari on välja tulnud. Vastasin talle, et ma pärast vaatan, mis see vanusepiirang seal on.

Vanusepiirang oli 16+. Aleksandr väitis, et ta on youtubest mingites mängukanalitest nagunii juba kõik põnevad kohad ära näinud ja see polnud üldse hirmus jne. Otsustasin, et vaatame siis natuke ja otsustame jooksvalt, kas sobib 9-aastase silmadele.

Ma olen alati selle suhtumisega olnud, et lapse eest ei saa lõpmatuseni maailma peidus hoida. Või filme. Ma ise väiksena vaatasin ikka koos perega kõike, mida telkust näidati ja kedagi ei huvitanud, kas on “lapsekindel” film. Osasid hirmsamaid filme ma ise ei tahtnudki vaadata, osades kohtades (laibad, tulistamised, ämblikud…) panin käe silme ette. Aga midagi mulle ei keelatud küll. Ja noh, õudukaid pole mulle nt kunagi nagunii meeldinud vaadata, mäletan, et selline film nagu Carrie oli ülimalt hirmus ja seda vaatasin ma esimeses klassis, sealt edasi õudukaid vältisin. Saag 1 sai ainult kogemata ära vaadatud. Samas nt igasugused Tarantino filmid a la Pulp Fiction vms ei lähe minu jaoks sinna hirmsa/õudsa alla. Peata ratsanik oli nunnu ja kõik vampiirifilmid ja… Intervjuu vampiiriga, Draakula. Ja kalmaarimäng ka.

Paljud tänapäeva seriaalid on küll sellised, mida me oleme Artjomiga öösiti vaatanud, siis kui lapsed magavad. Troonide mäng, Casa de Papel (Money Heist), Chernobyl… Aga see kalmaarimäng. Ma ei mõista, miks tema ümber nii suur temaatika on tekkinud seoses lastega. Minu meelest on ta täiesti softikene, leebekene. Idapoolsetes maades lähenetakse elu ja surma teemale kuidagi teisiti kui lääne filmides ja minu meelest ei olegi surm üleüldse midagi sellist, mille olemasolu peaks laste eest varjama. Igatahes vaatasime me rahuliku südamega need kõik 8? osa ära ja ma ei tundnud kordagi, et omg, mu lapsekese silmad! (ok, jah, vbolla see koht, kus nad seal vetsus, khm-khm). Nii et ma ei mõista kohe üldse seda poleemikat, et issand, miks osad lapsevanemad lasevad oma lastel sellist hirmsat asja vaadata. Aleksandr ise arvas, et vanusepiirang võiks seal 8+ olla 😀 Artjom arvas, et paar stseeni ehk välja lõigata ja siis jah.

Ja see film oli minu arust päris sügav ja mõtlemapanev, lisaks põnevusele. Üksteise aitamisest, inimeseks jäämisest, surmahirmust, sellest, kuhu valed eluvalikud ja rahaprobleemid inimesi võivad viia. Üldse on värskendav vaadata teistsugust näitlejatööd, teistsugust stiili, teistsugust maailma. Ma ei teagi, kas ma olen kunagi varem mõnda Lõuna-Korea filmi üldse näinud, ei tule meelde küll. (Gilmore Girlis Rory sõbrants ja tema vanakraamipoodi pidav ema olid vist Koreast?) Aga hiina- ja jaapani filmide hulgas on mul küll palju lemmikuid. Nii et jep, mina küll soovitan vaadata.

Rubriigid: Teater/kino/kirjandus/muusika, Uncategorized | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Sai vahepeal 120-aastase elu ka proovitud

Mar, oktoober 22, 2021

Mul õnnestus siin nädalake tagasi omal nahal tunda ära demoversioon sellest, kuidas on olla vana (räägib inimene, kellel 19-aastaselt reuma diagnoositi, eksole).

Algas see vist sellest, et lapsed olid natuke tõbised ja olime tubased. Olin mitu päeva peamiselt raamatut lugenud või arvuti taga istunud, kui mingi hetk ühel õhtupoolikul püsti tõustes tundsin, et alaselg valutab, just nagu selgroo seest. Iga tunniga valutas järjest rohkem, täpselt nagu oleks närv selgroo vahele jäänud. Mõtlesin siis, et ok, venitan-painutan-liigutan-teen kõhuringe, küll loksub paika. Ei tasunud vist nii hullult peale lennata, sest paremaks ei läinud, aga öösel ei saanud enam isegi külge keerata ja igas asendis oli valus magada.

Hommikul võttis voodist väljasaamine oma kümme minutit, ja lõpuks püsti saades oli edasi liikumine võimalik vaid mööda seinaääri toetudes.

Mõtlesin, et kas nii ongi siis 120-ne olla. Nii sürr, ise oma elu parimais aastais, aga totaalselt töö- ja liikumisvõimetu. Iga millimeeter selgrooliigutust kutsus esile tohutu valuhoo, nagu keegi oleks mootorsaega selja kallal olnud. Sirgeks ei saanud end üldse ajada. Diivanilt püstisaamine oli mission impossible. Üleüldse kõik oli mission impossible. Aevastamine kutsus selgroo sees esile üleloomuliku valusööstu. Naermine ka. Vahepeal lõpuks isegi nutsin valust ja abitusest ja hirmust, et mis see küll olla võib, eriti mingisse asendisse kinnijäänuna. Nüüd ma mõistan küll neid putukaid, kes selili abitult jalgu siputavad, aga püsti ei saa… (Ainult, et ma ei saanud isegi jalgu siputada).

Nii et päev kaks otsustasin seljale täieliku puhkuse anda (nagu mul oleks üldse muid variante olnud…), külitasin voodis ja lugesin terve päeva raamatuid. Artjom pani mulle juba shiatsusse aja kinni, sest tal on hunnik tuttavaid, kelle selgadega on seal imet tehtud.

Aga kolmanda päeva õhtul otsustasime natuke ettevaatlikult rippumist proovida (jalutasin aegluubis Artjomi käevangus mere äärde spordiplatsile) ja tundus, et nagu veits VIST aitas. Paar protsendikest. Kas rippumine või kõndimine. Või need kassipojakesed rannaaäärses kividevahelises kassikoloonias.

aegluubis

Neljandal käisime veel rannas jalutamas ja viiendal oli juba nii lootustandvalt parem, et otsustasin shiatsusse mitte minna. Kuuendal suutsin juba ilma käevanguta iseseisvalt sirge seljaga liikuda, nii et eemalt vaadatest poleks arugi saanud, et aegajalt mõne liiga hooletu sammu puhul ikka mõni valusööst seljast läbi käis. Käisime isegi mäe otsas minimatkal ja tõesti, seitsmendal polnud üldse probleemi ei öösel külje keeramise, hommikul püstisaamise või üldse millegagi. Kõik tundmatud ja ennekuulmatud seljalihased vaid valutasid selgroo püstihoidmisest. Otsustasin seda imelist paranemist tähistada ohtra koristamise ja pika tööpäevaga arvuti taga. Ütleme nii, et vanarahvas ei pane mööda ütlusega, et rumal pea on ihule nuhtluseks. Samas aevastada on nüüd selja poolest ok, lihtsalt arvuti taga istudes läheb selg nii kangeks, et sirgeks saamine võtab oma hea pool tundi ära.

Aga vähemalt sai selle aja jooksul seitse raamatut läbi loetud, muidu nagu ei olegi ju aega selliste lõbustuste jaoks. Nii et iga jama puhul saab ikka plusse ka leida…

Aeglus kuuuuubis, parem oma tool kaasa võtta, et ema järele oodata. x Sirutus

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 6 kommentaari

Äratuskell

Mar, oktoober 10, 2021

Sel nädalal oli mul ühel ööl telefoni aku tühjaks saanud. Kell 6.55 pidi äratus helisema, aga ei helisenudki. Aga! Õnneks on mul lisaäratuskell ka olemas, ja see ei vea ealeski alt. 100%-line äratusgarantii, isegi nädalavahetusel või siis, kui ei taha ärgata.

Alguses tuli ta juba kusagil kuue paiku mind vaatama ja padja peale nurru lööma, aga ma ei teinud väljagi, vaatasin vaid, et aega küll. 7.10 tuli ta uuele katsele, et cmooon, kas süüa ka siin majas saab või? Vaatasin kella ja olin kohe jalul. Nii et üks põhjus, miks kassid on kasulikud ja tasub täitsa kaaluda enesele ka soetada…

Tal on üldse nii mõnusad igapäevased traditsioonid/rutiinid, saan vaat et kellagi tema järgi õigeks keerata. Esiteks see hommikune äratamine. Siis, järgnevad pool tundi-tund on ta vannitoas vannis. Pikutab seal asjaliku näoga ja ootab, et väiksesse kausikesse kraanist värsket vett lastaks. Kui ununeb, siis ütleb nõudliku häälega “mäu!”

Umbes sel kellaajal, kui me kodust välja astume, 8.15 paiku, on nad juba Cocoga voodis end platsi võtnud ja laiavad seal nagu õiged peremehed kunagi.

Kümne paiku, kui jälle koju jõuan, on nad endiselt seal, nagu poleks vahepeal lahkunudki. Ainult et koridori põrandal vedeleb nüüd kas mõni sokk, rätik, mängloom või piraadimüts, mida seal hommikul veel ei olnud.

Üldiselt ma teda päeva jooksul palju ei näegi, vahepeal käin ise natuke ahistamas. Aga paar tundi enne õhtusöögiaega avastan alati, et mulle on vari tekkinud. Kuhu iganes lähen, ta on ka kohe minuga kaasas. Kui olen diivanil läpaka ees, siis istub tema mu kõrval diivani käetoel. Muusa. Kui olen “arvutitoas” pilte töötlemas, magab ta mul selja taga põrandal. Mida kell edasi, seda aktiivsemalt ja häälekamalt ta oma kohalolekust märku annab. Kui juhtub, et kell on juba üle söögiaja, siis hakkab eriti nõudlikult pinda käima, ronib kusagile, ajab asju maha, teritab vastu tooli küüsi jne. Et ma ikka näeks, et loom on näljas.

portreteerime Tolmut

Edasi, peale sööki on ta jälle minu osas ükskõikne ja tegeleb oma asjadega (magamine peamiselt). Kuni selle hetkeni, mil ma voodisse heidan. Kusiganes ta sel hetkel ka poleks (teises toas, voodi all, köögis, vannitoas…), on ta koheselt mu padjal kõrva ääres nurrumas. Enne sammub oma väikeste käppade ja suure massiga mööda jalgu-käsi või kõhupekki padjani, viskab ennast mõnusalt külili ja täitsa kassipesas olemise tunne on. Mõtlen ikka vahel, et huvitav, kas talle tundub et ma olen kassiema ja ta tuleb sellepärast kaissu, või hoopis vastupidi, mõtleb, et ma olen ta pojake. Igatahes pesakond, selles pole kahtlustki. Mingi hetk ta kolib harilikult ikka jalutsisse Coco juurde ära, väga harva jääb hommikuni. Coco on Artjomi jalus ja Tolmu minu, teistpidi vist ei mahukski.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 3 kommentaari

Toidusoovitused: kas taimetoitlastel ka Lõuna-Hispaanias midagi süüa on?

Mar, september 30, 2021
Chiringuitode kõrval on harilikult sellised laevukesed, kus mereande küpsetatakse

Ütlen ausalt, ma olen päris palju kuulnud seda üllatunudolekut, et kuidas küll saab Vahemere ääres elada ja mereande mitte süüa. Ja kuidas saab Hispaanias elada ja mitte jamoni süüa. Siin ju muud ei söödagi, kui espetosid ja krevette ja kaheksajalgu ja kalmaare ja igasuguseid molluskeid, ja siis jamon, oh, hispaanlased jumaldavad oma jamoni. Pmst on olemas lausa selline amet, nagu jamonilõikaja. Super profid-spetsid teevad seda. (Tuletan siinkohal meelde Artjomi elu esimest ja ühtlasi viimast jamonikintsulõikamist, mis lõppes emoskäiguga…). Näiteks kui mingi suurem üritus on, siis kutsutakse jamonilõikaja kohale ja tehakse ikka pilte koos tema ja selle ilmatu suure kintsukärakaga, eksole… Ja poodides on müügil eriti kaunid ja kallid jamonilõikamis….kinnitusalused? või kuidas neid nimetada. Ühesõnaga, see ala on natuke nagu golf, sellise fäänsi alatooniga.

Nagu pluusil kirjas siis: Pablo Sanchez, professionaalne lõikaja

No igatahes, kuna ma kogu seda eelnevat värki ei söö, siis jagan sookord hoopis soovitusi, mida teistel minusugustel siinkandis proovida tasub. (Teistel minusugustel tähendab siis taimetoidu eelistajatel, kes armastavad lisaks ka juustu)

Esiteks. Kas ma pean üldse oliive mainima, see on ju nii iseenesestmõistetav. Aga jah, oliivid! Kividega loomulikult. Mulle endale need igasugused täidisega ei maitse. Ja seest tühjad on ka kuidagi…vesisemad? Aga mu lemmikud on chupadedos või mõned gazpacho-omad, yummm! Ikka klaaspurgis või turult, mitte plekkpurgiomad.

Altramuces. Sellised kollased asjad (pilt ülal), täiega fännan neid. Esimesed aastad siin sõin neid tihti, siis vahepeal oli kopp ees, nüüd jälle söön. Põhimõtteliselt on nad tõlkes lupiiniseemned. Ideaalne suupistevalik.

Juust. Eks neid on siin igasuguseid, aga minu lemmik on semicurado.

semicurado ja chupadedos

Hummus. Jah, ma tean, seda on igas riigis saada, aga nad teevad seda siin nii hästi ju. Hummus nachodega, hummus krõpsudega, hummus saiaga, hummus millega iganes. Igasuguseid erinevaid hummuseid on poodides müügil, näiteks punapeediga või avokaadoga või paprikaga.

Hummus. Foto: @artemiofotos
Falafel. Foto: @artemiofotos

Kui me juba selle idamaise köögi juurde jõudsime, siis falafel. Väljas süües on siiani parim, mida olen saanud, kesklinnas Mosaico restost (pildil). Aga kõik araabia burksikohad ka müüvad. Kodus söömiseks ostan Lidlist. Totaalne lemmiktoit on võileib/sai falafeli, kodujuustu ja redisega.

Berenjenas con miel ehk baklažaanid meega. Need on ka igas toidukohas tibake erinevad, mõnes kohas ei olegi meega, vaid mingis muus kastmes. Aga tasub proovida.

Croquetas. Nt juustuga või seentega või spinati ja männiseemnetega. Mercadonas on näiteks külmutatult need viimased müügil ja ikka iganädalaselt ostan.

Rollitos con setas ehk kevadrullid seente (ja kapsaga). Samuti Mercadonas külmutatult müügil. Täiega head noh.

Alcachofas ehk artišokid. Hmmm, jälle ei oska kirjeldada. Aga soovitan proovida! Selline väga huvitav köögivili, mis ei näe kohe üldse söödav välja, aga on täiega hea tegelikult.

Gazpacho ja salmorejo: need mõlemad on tomati- ja köögiviljapüreesupid, mida süüakse külmalt. Või juuakse lausa otse pudelist 😀 Üldiselt pigem selline suvetoit.

Röstitud kastanid. Maitsevad natuke nagu lõkkekartulid, aga siiski ikka teistsugused. Ega ma ei oskagi seletada, tuleb ise ära proovida. Kui linn tossavaid kastanipadasid täis on, tähendab, et jõuluaeg ongi käes 🙂 Varsti, varsti!

Eelmisesügisene tossav kastanipada

Kindlasti unustasin midagi nüüd ära ka ja lisaks on ju veel puuviljad! (kuna neist olen ma varem juba kirjutanud ka, siis ei hakka praegu üle kordama). Aga chirimoyat näiteks vist Eestis ei müüda?

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Retseptid, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , , | 15 kommentaari

Olukorrast riigis

Mar, september 27, 2021

Esiteks koroonavärk. Tänase ajalehe esiuudis oli, et Andaluusia liigub juba normaalsuse suunas. Hispaania nakkusnäitaja on hetkel 69 nakatunut 100 000 inimese kohta (14 p). Andaluusias on see number 57 ja eesmärgiks on lähipäevil alla viiekümne jõuda.

Täisvaktsineeritus on 76.6 protsendil (üle 36 miljoni inimese), ehk siis Hispaania on maailmas üks esirinnas olevatest riikidest. Üle 60-aastased on pea 100%-liselt vaktsineeritud. Suurim osa haiglasse sattujatest ja viirusesse surijatest on vanusegrupp üle 80aastased (vaktsineeritud). Ka enne vaktsiine oli seesama vanusegrupp kõige rohkem mõjutatud, aga kui varem oli seal 22% letaalsus, siis nüüd 8%. Alla 60-aastaste seas oli nii enne kui praegu letaalsus pea olematu.

Vaktsineerimispasse ei ole vaja ega küsita kusagil (meil siin sellist vaktsineerimispassihullust nagu Eestis üldse ei olnudki). Ehk siis, ei ole vahet, kas oled vaktsineeritud, läbi põdenud või vaktsineerimata, saad minna poodidesse, kohvikutesse, kooli, arsti juurde jne. Just käisin hambaarsti juures ja kuigi igasuguseid terviseandmeid taheti teada, siis vaktsineerimise või koroona kohta ei küsitud poole sõnagagi.

Lapsed käivad koolis endiselt maskidega (st 6-aastased ja vanemad lapsed). Isegi kehalise kasvatuse tunnis on maskid ees. Võib ära võtta söömise ja joomise ajal või üksinda akna alla värsket õhku hingama minnes. Hommikuti kooliväravas sel aastal enam temperatuuri ei mõõdeta, kuid törts desinfektanti lastakse kõigile pihku. Minu lastel on kooli algusest nüüd juba üle kahe nädala, koroonapuhanguid pole veel tulnud ei meil ega ka tuttavate koolides.

Tänaval ja looduses saab käia maskita, kui suudad inimestega 1.5m vahet hoida. Linnapildis (Malaga puhul) on umbes pooled endiselt tänaval maskidega, ka siis, kui üksi tühjal tänaval kõnnivad. Ja pea kõik vanainimesed käivad tänaval maskides. Ma ise käin ilma, aga mõnikord poest väljudes unustan ta küll ette, aastaga tekkis nii suur harjumus juba. Alguses oli lausa kriminaalne tunne ilma maskita õues liikudes.

Poodi jne siseruumidesse, bussi, taksosse jne tohib siseneda vaid mask ees.

Teine aktuaalne teema on meil siin La Palma vulkaan.

Endiselt purskab. Ühtlasi lugesin artiklit, et miks inimesed üldse vulkaanide juurde end elama sätivad. Pidi väga viljakas muld olema ja üldiselt, et kui korra ära purskab, siis pole aastakümneid või isegi aastasadu enam uut purset karta. Kanaaridel ongi La Palma see kõige kehvema unega vulkaanisaar, 50 aastat magaski ainult.

Kuskil viiesaja hoone ringis on juba hävinud, kaasa arvatud üks kirik. Evakueeritud on üle 6000 inimese. Praegu oodatakse ärevuse ja hirmuga (või noh, mitte ainult praegu, vaid juba algusest saadik), millal laava ookeanini jõuab. Vesi + laava = mürgised gaasid, mis siis kes teab kuhu liiguvad.

Ja kolmas päevakajaline teema – üleujutused. Siin-seal kallas eelmisel nädalal kui pangest ja tänavatel voolasid jõed, viies kaasa autosid ja kõike muud. Alguses oli see möll idarannikul Murcia kandis ja pärast liikus sinna meist Portugali poole. Põhja-Hispaanias vist ka oli, aga ma väga ei süvenenud, et kui hull see olukord seal oli. Juhtub tegelikult igal aastal siin-seal neid üleujutusi, nii et ei ole mingi ülisuur uudis… Meist läks õnneks mööda, kergelt sabistas vaid paaril päeval.

Ega muud päevakajalist vist polegi rääkida.

Tulin lastega ükspäev koolist kodu poole, kui järsku kuulsin seljatagant eesti keelt. Kas naist läksid ja jutustasid omavahel. Vaatasin Aleksandri otsa – ta itsitas kavala näoga nagu väike spioon. Eesti keel on ikka ohtlik keel, tekib see näiline turvatunne, et see on nagu selline salakeel, millest mitte keegi maailmas aru ei saa. Me küll räägime lastega mingeid lollusi mõnikord. Tegelt on üldse hea eesti keelt ära kasutada võõrsil. Nt kunagi oli juhus, et üks kinnisvarafirma oli selline veits kahtlane, hakati kohe ettemaksu küsima enne kui üldse meile midagi näitavad ja tundus et Artjom oli juba natuke nõus, väga osavalt pressiti. Nende kontoris olime. Siis ma sain ilusti selge sõnaga Artjomile öelda, et see on mingi kahtlane värk ja lähme parem minema. Või saab lastele hüüda, et oota, ära selle pargipingi juurde mine lillekesi vaatama, seal keegi kodutu magab. Lastel on mingi harjumus, et kui keegi haisev/parasjagu pissiv vms bomš kusagil on, siis nad just seal kõrval hakkavad midagi vaatama ja uurima 😀 Või saab politseinikest möödudes Aleksandrile kommenteerida, et oo, vaata, milline püss/käerauad/pudrunui vms tal on. Või kommenteerin Artjomile mõne naise kohta tänaval, et krt, kust ta nii ägeda kleidi sai, mul oleks ka sellist vaja. Jne.

Eile sai ujumas käidud üle pika aja. Mõned päevad tagasi oli rand rämepaksult meduuse täis (iga ruutmeetri peale kümme tükki, palju neid veel vees oli, ei näinud, lained olid). Aga eile oli vesi mõnusalt puhas ja meduusivaba ja noh muidu ka ideaalne. Kusjuures, kes veel ei teadnud, siis need valged hiigelsuured meduusid pole üldse ohtlikud, hoopis tavalised lillad/roosad on need, mis valusalt kõrvetavad. Ja kui kõrvetab, tuleb soolveega loputada (nt merevesi), magevee/kraaniveega ei tohi.

Suur meduus ehk Rhizostoma Luteum. Lillade ohtlike nimi on Pelagia Noctiluca

Kas olete juba Netflixist “My Octopus teacher”-it vaatanud? Ja Seaspiracy-t?

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Muusika

Mar, september 21, 2021

See on nüüd see postitus, et kui oled pokaali veini joonud ja natuke muusikat kuulanud ja igasugused mõtted tulevad ja paned nad kirja ja pärast mõtled, et oeh, no miks küll 😀

Ühesõnaga. Esiti jäi mulle Eveliisi instastoorist A-Ha “Take on me” kummitama. Peale poolt tundi omaette ümisemist läksin köögitoimkonda ja panin ta lõpuks päriselt taustaks mängima. Nojah, polegi ammu süüa tehes tantsu löönud…

Kas ma pean ikka lisama, et sai vähemalt viis (kümme?) korda jutti replay vajutatud 😀

Siis nägin facebookis Karini jagatud Neil Youngi Harvest Mooni lugu. (küll on ikka hea, et on melomaanist sõpru, ausalt!).

Supp oli valmis, istusin Neili taustal diivanile maha ja mõtlesin, et ma niiväga armstasin kunagi muusikat, tantsimist. Mingis mõttes ammutasin sealt seda positiivset eluenergiat vist. Ma tantsisin iga päev, kui mitte peol, siis kodus üksinda.

Ja loogilise jätkuna abiellusin muusikuga, eks. Ja siis hoopis kuidagi kaugenesin muusikast täiesti ära. Kas kõigil muusikutegaabiellujatel juhtub nii? Võib-olla on see kuidagi lastega ka seotud… Aga viimased… ma ei tea, viis, kümme, midagi sellist aastat olen ma totaalne vaikusefänn olnud. Et kui olen üksi, siis naudin lihtsalt vaikust. Keegi ei mängi kitarri (te ikka teate, et kitarristid kodus ei mängi imekauneid ballaade, vaid teevad hoopis lõputuid näpuharjutusi?) Keegi ei karju, keegi ei vaidle, keegi ei taha midagi. Vaikus. Vaikus on kuldne. Mul on mõnikord vaikusest NIII puudu. Aga tegelikult olen ma vist ikka jubedalt muusikat ka igatsenud samal ajal. Oma valiku muusikat noh. Ja laulmist. Ja tantsimist. Jne.

Vot niimoodi siis.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

Põletavad teemad

Mar, september 20, 2021

Hispaanlased on mõnikord nii nunnult otsekohesed. Ei mingit keerutamist. Täna näiteks räägiti hommikul uudistes viimaste aastate vulkaanipursetest maailmas (seoses praeguse Hispaania omaga) ja loetleti neid kenasti ette.

Ja siis: “2010 aasta Islandi välja-hääldamatu nimega vulkaan” All oli nimi kirjas ikka. Eyjafjallajökull.

Aga jah, millalgi eelmisel nädalal hakati rääkima, et Kanaaridel La Palma saarel on järsku jube tihedalt maavärinaid (nädalaga 22 000) ja hakati vulkaanipurskeohust rääkima. Viimati purskas ta seal aastal 1971. Paljud inimesed pakkisid juba asjad kokku ja olid valmis kiirelt kodudest ära sõitma. Ja eile see siis juhtuski. Hetkeks on 5000 inimest evakueeritud ja umbes sadakond maja laava alla jäänud. Õnneks on saar suur ja enamus osa La Palmast on ikka ohutu. Aga siiski, päris hull.

Jup, see on üks põhjustest, miks ma vulkaanisaarel ei tahaks elada…

Meil siin mandril oli ka tegelikult hiljuti üks katastroof. Sierra Bermeja mägedes (umbes sadakond km meie juurest) oli meeletu tulekahju, mida ei suudetud kuidagi kontrolli alla saada. 10 000 hektarit oli juba põlenud, kui täiega vedas ja paar vihmast ilma tuli. Siis saadi alles kontrolli alla see tulekahju, nädal peale algust. Mulle tundub, et ilma vihmata olekski vist pool Hispaaniat ära põlenud. Aga tohutu kahju sellegipoolest. See on piirkond, kus nt elab 14 liiki maailmas ainulaadseid selgrootuid, (st neid ei leia mujalt, kui ainult siit Sierra Bermejast), lisaks palju kaitsealuseid selgroogseid liike ja lindusid, taimeliikidest ei hakka üldse rääkimagi. Mõned kastanimetsad ka läksid. Viimase 30 aasta suurim tulekahju siin Andaluusia piirkonnas.

suuremad loomad, kes seal mägedes elavad

Nii et kes Hispaanias kuival ajal mägedes matkab, siis teadmiseks, et need tikutõmbamise keelu sildid pole sugugi naljapärast. Siin läheb ikka VÄGA tuleohtlikuks kuumal ja kuival ajal (mis on vahemikus juuni kuni september, või isegi pigem mai kuni oktoober). Sel põhjusel ongi suveperioodil keelatud mägedes lõkke tegemine, telkimine, isegi auto metsa alla parkimine. Oleks täiega tore, kui turistid suitsu kah ei teeks (kohalikud on vist piisavalt teadlikud tuleohust, et ei tee nagunii)

Aga noh, positiivne külg on, et juba mitu nädalat pole uudistes enam koroonast räägitud, muud teemad on palju põletavamad. (pun intended…)

Aga muidu. Kõige kuumem aeg hakkab mööda saama, võtsin paar päeva tagasi öösel magamiseks juba lina peale. Praegu on see kõige mõnusam aeg, kui ei ole liiga palav ega veel ka külm. Viimased ujumised veel… (no kuu aega ilmselt veel saab ujuda, aga ma tean juba ette, kuidas see aeg lendab)

Üks geko kolis ise meie juurde elama, sööb õhtuti laes lambi ümbruses putukaid. Täiega nunnu loom. Selline triibuline. Pilti ei ole. Peate ise ette kujutama.

A te teate, milline näeb välja rosinapõõsas?

kobar väskeid rosinaid

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Sildid: , , , , | 3 kommentaari