Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Ma siin blogis ei olegi kirjutanud, aga meil on juba kuu aega väike kiisupojake! Juba alates Tolmu võtmisest olen pidevalt plaani pidanud, et kasse võiks olla kaks ja teine võiks siiamilaadne toode olla. Aga nagu ikka – aeg lendab ja kõiki mõtteid ei õnnestu kohe teoks teha.

Nüüd, kui Tolmul see kolahunnikute tegemise komme tekkis, mõtlesin, et tal on vist nii igav, et viimane aeg väike sõbrake majja tuua. Natuke hirm oli ka, et oleme sellega pisut hiljaks jäänud ja Tolmu pole enam teiste loomadega kuigi sotsiaalne. Aga lootsin ikka parimat 😀

Esimesel päeval oli pisike väga hirmunud, sest uus kodu ja uued inimesed. Istus kapi all, nuttis ja magas vaheldumisi. Tolmu piidles teda igast nurgast väga tõsise näoga ja viskas vahel urinat ka sekka. Õhtul, kui kiisupojake maja peal ringi hakkas uudistama, oli urisev ja tige Tolmu tal alati kannul ja kartsin juba, et sööb pisikese ära. Mingi hetk istusin diivanil ja lugesin raamatut, kui väike tegelinski mu kõrvale hüppas ja ennast sisse seadis. Tolmu, kes olukorda inspekteeris, jalutas kohe diivanist mööda, mille peale tegi pisike kassipojake ennast pudeliharjaks ja laskis ootamatult valju ja tigeda urina valla. See pani kohe kassidevahelised jõujooned paika (ja ilmselt ka selle, kes mu peremeheks sai 😀 ) Järgmise päeva jooksul oligi nii, et Tolmu käis küll uudishimulikult pisikese kannul, aga urisejaks oligi nüüd hoopis kassipoeg. Lisaks meeldis Tolmule väga vaadata, kuidas Coco omaette mängib – ta oleks tahtnud väga mänguga ühineda, aga väike oli tige ja läks selle soovi peale kohe turri. Aga kolmandal päeval sai pisike lõpuks aru, et see suur volask pole nii hull midagi ja mängust sai tasapisi juba asja. Nüüd kappavad nagu kaks hobust siin ringi ja on täitsa sõbrad.

Nimevalikuid oli meil palju. Cappuccino, Palomita, Coco. Praegu tundub, et see viimane on vist jäänud, sest on kõige lühem.

Aga põhiküsimus – kas Tolmu käitub nüüd paremini? Mkmmm. Õpetab oma rumalusi väiksele ka.

Meil on kassil üks kiiks. Nimelt armastab ta kunsti teha. Igakord kui kas või pooleks tunniks kodust ära lähen, sisustab ta aega sellega, et teeb meile üllatuseks vaikelu-kuhja. Lähenemine on hästi loominguline ja kasutust leiavad pigem minu ja laste esemed. Artjomi omasid pole siiani veel kordagi olnud.

Pooltel kordadel paigutab ta oma kunsti strateegiliselt kõige nähtavamasse kohta, ehk et kohe üksest sisse astudes on paari meetri kaugusel see kuhi. Harilikult on seal mõni minu pluus või t-särk, mõned sokid (minu või laste omad, kellel parasjagu juhtub kättesaadavas kohas olema; p.s.: Artjomi omad ei lähe loosi, kuigi neid oleks alati saada!!!), mõni laste kaisuloom, minu öösärk, mõni köögirätik või lapp jne. Kui kusagil kättesaadavas kohas peaks mõni rinnahoidja olema, siis see on alati kindel must-be.

Teistel kordadel on see kuhi keset voodit (koostisosad umbes samad) – siis tundub küll, et see on sinna suurest igatsusest kokku veetud.

Kui näteks rõdul juhtub resti peal pesu kuivama, siis virutab ta sealt ka oma kunsti tarbeks üht-teist – näteks poolmärjad sukkpüksid, aluspesu ja käterätik on ju ideaalne koostisosa taiese jaoks.

Mõned stiilinäited ka:

Tänane teos – köögilapp, pusa, meigitarvete kott, 2 sokki, Aleksandri dressid.

Riidest kott, kaisuloom, minu topp, mingi nöör

minu trennipüksid + pesurestilt märg köögirätik + mingi paberinuustakas

Kui mõne külalisega koos koju tuleme, siis üldiselt pean ma ise esimesena tuppa tormama ja vaatama, et uksepealt mingi veider aluspesu ja sokkide hunnik vastu ei vaataks.

Kusjuures, kui ise kodus oleme, siis pole kassi terve päev näha, põõnab kuskil ja ootab et millal ometi kõik ära läheks ja saaks lõpuks rahus omaette toimetama hakata 🙂

Ma ei saa aru, mis klišee see on, et hispaanlastel on alati manjaana ja kirjadele ei vastata jne. Mulle tundub viimasel ajal, et see on hoopis eestlaste endi teema.

Nt see, et firmad ei vasta kirjadele. Umbes, et kui on mõne it-firmaga töö kokku lepitud või esitan uue tellimuse ja siis ei vastata. Nädala pärast kirjutan uue kirja ja ikka ei miskit. Jälle nädal-kaks möödas ning uus päring teele, ja ikka vaikus. Täitsa tavaline, et mingi väike pisiasi venib poole aasta pikkuseks. Seda on mul viimaste aastate jooksul vähemalt 3 korda juhtunud. Ehk siis pidevalt 😦

Või siis praegu oli nii, et Artjomil broneeris üks naine Eestist mitu kuud ette fotoshoodi. Nädal enne shooti ta enam kirjale ei vasta. Päev enne shooti ka mitte, kuigi on näha, et luges kirja. Fotoshoodi päeval oli juba kahtlane tunne, et kas toimub siis üldse midagi ja proovisime talle helistada – mis te arvate kas ta võttis vastu? Muidugi mitte! Lõpuks tund enne pildistamise aega vastas kirjale “kas soovite tühistada?” “Me jah tühistame” Kõige naljakam kogu loo juures on aga tõsiasi, et see inimene on ise fotograaf ja pulmaema – kas ta suhtleb oma klientidega ka samamoodi? Kas see on nüüd Eestis normaalne? Ma olen ju mõnda aega eemal olnud, äkki on tavad muutunud? Äkki on mingi võistlus, et kes oskab rohkem üle lasta?

Nii et kui ma oma statistika põhjal asja kokku võtan, siis siin on seis 1-0 hispaanlaste kasuks.

Veel hakkasin ma mõtlema, et kui ma olen alati uhkusega öelnud, et olen Eestist, siis viimasel ajal tahaks selle fakti pigem enda teada jätta. Eestlased ise peavad end targaks, viisakaks, innovatiivseks ja usaldusväärseks rahvaks, kuid teiste rahvuste silmis sobiksid nende omadussõnade asemele hoopis teise maiguga sõnad. A la pätid, vargad, kriminaalid, ülelaskjad. Kahjuks. Tegelikult öeldi mulle juba enne Hispaaniasse kolimist, et kui kusagile tööle minna, siis kuhu iganes, aga ainult mitte eestlaste juurde – kui ma just ei naudi palga mitte kätte saamist ja püstoliga ähvardamist (tuttava inimese reaalne kogemus ühe eesti “firmaga” siin Hispaanias, ja see ei olnud isegi too kurikuulus Marbella-kant, mis eesti pättidest kubiseb). Sellele hoiatusele vaatamata oleme me ikka eestlastega kokku hoidnud ja abiks olnud (ja vahel muidugi vastu näppe ka saanud). Samas toredate inimestega ka tuttavaks saanud, nii et ma ei taha üldse üldistada. Nt alles paar päeva tagasi oli meil Malaga eestlastega tore koosviibimine ja kõik olid/on väga mõnusad inimesed 🙂 Aga see ei muuda siiski fakti, et eestlaste maine ei ole väljaspool Eestit hea. Nt hiljuti ühtede soomlastega asju ajades ei suutnud ma ka lauset “ma olen Eestist” välja öelda. Jäidki vist arvama, et olen kohalik.