Mõtlesin, et ma ei ole üldse argipäevasest kahe väikse lapsega hakkama saamisest ja kasvatamisest jne kirjutanud – tundub kuidagi nii igav ja “keda ikka huvitab” teema. Aga tegelikult tahaksin kas või enda jaoks midagi kirja panna, aastate pärast on kindlasti põnev lugeda. Sest nagu ma juba tean, kõik pisiasjad lihtsalt ununevad ära. Hetke sees olles tundub, et ei ole võimalik, et SEE ära ununeb, aga juba mõne kuu pärast on ununenud, sest uued aktuaalsemad sündmused ja juhtumised tulevad muudkui peale.
Lapsed alla 2 a vahega – on täitsa teostatav. Tegelikult on aeg-ajalt VÄGA raske, eriti sõpradest-sugulastest kaugel olles ja ise hakkama saama pidades. Aga mõtlen jälle, et Eestis oleks tegelikult veel raskem. Minu sõnnilik kangekaelsus ise kõigega hakkama saada ei lubaks nagunii kedagi lapsehoidmisega tüüdata. Samas kippus mul Eestis alatihti apaatia peale. Mitte depressioon vms, vaid lihtsalt mingi veider apaatia ja laiskus, a la, et ei viitsi kusagile minna, kellegagi suhelda, midagi teha. Ja kui vihma sajab, siis olen mina see inimene, kes ei suuda ennast beebiga õue vedada. Ja talvel, kui on hanged… Mäletan, et Aleksandriga käisime talve jooksul vist käruga hangede vahel vaid paar korda. Endal oli ka häbi. Panin ta rõdule magama või käisime autoga siin-seal, päris tubane ta ka muidugi ei olnud, aga siiski 😀
Ühesõnaga. On raskemaid aegu ja kergemaid aegu. Aleksandr on juba väikevenna olemasoluga harjunud ja otseselt armukade enam ei ole. Aga nüüd on lihtsalt kade. Mänguasjade pärast on ikka pidevalt lükkamisi-tõukamisi, juustest kiskumist. Mõni päev on seda vähem, teinekord jälle rohkem. Aga kahekesi neid jätta ei saa, alati peab silm peal olema. Ühekorra oli Aleksandr oma meelest hirmus kaval ja pistis oma pea uksepiida taha teise tuppa peitu ja siis alles tõmbas Danieli juustest – ju ta siis arvas, et kui tema mind ei näe, siis ma ka ei näe, mis ta teeb.
Midagi positiivset ka – viimastel nädalatel olen saanud asjad lõpuks sinnamaale, et nad magavad nüüd koos lõunaund. Dani max 2h ja Aleksandr u 3h. Ütleme nii, et seda aega andis oodata 😉 Mingi hetk kuid tagasi, siis kui Dani veel päevas 3 korda magas, kattus neil ka üks uni tunnikese ulatuses, aga viimasel ajal oli hoopis nii, et mingit lastevaba hetke päeva jooksul ei olnudki, alati oli keegi üleval.
Aga vot ööd…ööd ei ole vennad. St õhtul magama minnes ei tea kunagi ette, kas seekord üldse saab magada või ei saagi. Aleksandri poolt enamasti probleeme pole, ta on korralik unimüts nagu mina, magab tihti isegi 9ni. Aga Daniel – just oli periood, kui ta iga tunni tagant ärkas. Minu jaoks on maailma ebameeldivam tunne, kui oled just magama jäänud ja pead ärkama…ja niimoodi terve öö. Isegi Artjomiga kordi jagades on see ikkagi kõige hirmsam piinamine. Panin tähele, et meil on nii, et kui kõrvaltoas nutt hakkab, siis hakkame üksteist nügima, et “mine sina”. Ma ise ei pannud alguses tähelegi, aga ütlen alati unesegasena vastu, et “mine sina, ma praegu ei saa” 😀 Tundub lausa naljakas, aga tegelikult on päris kurb see öine ärkamine. Äratamine. Aga üldiselt, kui sellist nõmedat perioodi tal parasjagu ei juhtu olema, siis magab Dani kuskil 6-7ni. Mis on ka ju alles südaöö mu jaoks, aga ikkagi parem variant. Ma niiväga ootan seda aega, mil ta magab ka nagu kõik me teised – nagu nott vähemalt 9ni.
Õhtused magamaminekuajad on ka kuidagi iseenesest muutunud. Varem oli ikka nii, et kell 21 hakkasid kõik magama minema. Aga nüüd on nii, et Daniel läheb juba millalgi peale 20 magama ja siis on Aleksandri “special” aeg, mil istume nt koos rõdul, vaatame mis õues toimub, sööme-joome ja räägime juttu. Kuskil 22ni. Tundub, et tema jaoks on see tunnike-paar privaat-aega vanematega jube tähtis. Võib-olla ta sellepärast ei olegi enam armukade?
Tegelikult mõtlen ma, et kahe pisikesega ei oleksi nii raske, kui poleks igasuguseid muid kohustusi-tegemisi. Noh, nii et mängiks ja jalutaks päevad läbi ja kui lapsed magavad, puhkaks ise ka. Aga ise ma ju olen nii selle elu sättinud, et vaja sada muud asja ka laste kõrvalt ära teha, eks tuleb siis ära kannatada. Samas, kõik on ju nii ajutine. Septembris läheb Aleksandr kooli, Daniel on ka varsti iseseisvam. Võib lausa igav hakata?
Ja üks aastatagune pilt ka uute sekka 🙂 Minul on igatahes suur rõõm, et see aasta hakkab läbi saama. Jah, see beebiaeg on imeline ja üürike, aga samas ka tohutult väsitav ja hirmus. Aleksandri esimene eluaasta oli muidugi kordades hullem mu jaoks, sest siis ma ei teadnud veel, kui ruttu see möödub, ei osanud neid hetki nii palju väärtustada ja muudkui ootasin, millal ta ükskord suuremaks saab. Danieliga me juba teadsime, et tuleb sellest beebiajast ikka viimast võtta ja teda ninnu-nännu-nunnutada ja kõike rahulikult võtta (mis ei tähenda, et sellele vaatamata vahel närvid krussi ei läheks).
Ja lõpetuseks veel – et ei, rohkem lapsi meie pere vaimne tervis üle ei elaks, praegune seis on täpselt see piir, kust edasi läheksime mõlemad hulluks. (viimasel ajal ühe tihedamini küsitakse, ilmselt ikka nalja pärast või niisama suusoojaks, sest ma ei usu küll, et keegi reaalselt ka mõtleks, et 3 väikese vahega last on ok idee. aga no ma igaks juhuks kirjutan siia ka meie ametliku seisukoha siis :D)
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 