Feria

Selle aasta Feria hakkabki läbi saama, jäi veel viimane päev (ja ilmselt lisaks veel mõned päevad seda aega, kui rahvas kuidagi pidama ei saa 😉 )

Proovisime seekord nii aktiivselt, kui võimalik, pidustustest osa võtta. Isegi Aleksandr – nt vaatas ta ühe laste nukuetenduse otsast lõpuni ära, tantsis ühe endast aastakese noorema tsikiga sevillanast, käis mitme karuselliga sõitmas…

Mõned pildid sai ka klõpsitud:

DSC_0402 DSC_0355

DSC_0386

DSC_0397

DSC_0400

DSC_0449

DSC_0115

Me ei olnud kunagi varem Feria ajal kesklinnast kaugemale saanud, aga tegelik pidu ja mõnusalt kultuurne melu (vastandina kesklinna läbule) toimub hoopis linna serval suurel feria-alal. Seal on TOHUTULT palju, sadu ja sadu casetasid ehk baare, kus saab süüa-juua ja tantsida ja igalpool on laval live-esinejad. On flamencot, on tümakat, ja on kõike, mis iganes nende kahe vahele võiks jääda. Iga teine vastutulev inimene on kenasti kostüümis, nii noored kui vanad, “tänavatel” sõidavad kaarikud, hobusemehed on ka väga autentselt riietatud. Ühesõnaga – väga äge! “Tahan veel, tahan veel,” nagu Aleksandr ütleks.

Aga mis ma siin ikka üritan seletada, kui nagunii välja ei tule! Vaadake parem videot:)

Ühe korra käisime seal ka õhtul/öösel, sest õige feria lähebki alles peale kümmet lahti. Daniel magas vankris ja Aleksandr nautis elu nii, nagu hispaania lapsed – sõitis keskööl karusellidega. Seal on lisaks sellele casetade-osale ka ilmatu suur lõbustuspark. Sel korral, kui sinna päeval sattusime, olid enamus atraktsioonidest alles kinni. Ja see polnud sugugi varahommik, vaid ajavahemik u 17.00 – 19.00. Lõbustuspark saab hoo sisse alles pimeduse saabudes. Meie hakkasime nüüd viimane kord kell pool üks öösel koju tulema ja sel ajal ei mõelnud ükski teine lapsevanem veel niipea kojuminekust, atraktsioonid töötasid täisvõimsusel 🙂

Pidutseda nad siin igatahes oskavad!

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika | Sildid: , , | 2 kommentaari

My kind of people

Veider lugu selle vanas eas kolimisega!

Kusagil põneval üritusel olles või niisama ringi jalutades/kolades taban end tihti mõttelt, et üks “asi” oleks ikka nagu õnnest puudu – nimelt need nö “minu inimesed”, kellega kogu seda toredust ja emotsiooni jagada.  Need, kes olid, jäid ju Eestisse maha ja millegipärast on nii, et siinsed tuttavad ei ole nagu “omad kalad”.

Sellepärast olengi alles nüüd Hispaanias olles enda jaoks avastanud blogid. Uskumatu, aga kodusele emale, kes elab perest-sõpradest kaugel, on sotsiaalmeedia ja blogimaastik vist tõesti ainsaks viisiks vee peal püsida ja mingilgi määral muu maailmaga suhelda. Ja huvitav, mida teevad need inimesed, kes ei ole introverdid ja omaette olelejad nagu mina? Või need, kellel ei ole fb kontot ja kes pole sattunud ka blogidesse kondama…

kiisumiisu

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | Lisa kommentaar

Vennad blondid

Tõlkes “Arhitekt Daniel Blond”:

DSC_0379

Metallica:

DSC_1211

Kes pahandust teeb, selle paneme kapi otsa:

DSC_0107

Udune pilt sellest, kuidas kuningaid mängitakse:

DSC_0231

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | Lisa kommentaar

10. august

DSC_0280

Eile oli väga tähtis päev, ja mitte ainult meie perele, vaid nt ka Antonio Banderasele, kes sai 55 aastaseks! Aga ilmselt ei ootanud tema seda päeva siiski nii suure kannatamatusega, kui Aleksandr.

Paar nädalat tagasi hakkasin ma netist lego duplo tuletõrjestaapi tellima. Loomulikult nägi Aleksandr möödaminnes, et ma vahin tuletõrjeautosid, tuli istus mulle külje alla ja hakkas kommenteerima ja näpuga näitama “tahan seda, tahan seda!” Mis mul siis muud üle jäi, kui öelda, et varsti tuleb sünnipäev ja siis saad selle kingituseks. No ja sellest hetkest alates luges ta muudkui päevi ja rääkis, kuidas tal tuleb sünnipäev ja saab kingituse, tuletõrjeauto.

Päev enne sünnipäeva – meie öine töötuba:

kingitused

Hommikul üles ärgates leidis ta kohe voodi kõrvalt kingipakid ja sai aru, et kauaoodatud sünnipäev on lõpuks käes 🙂 Natuke kahtlustavalt uuris küll neid pakkepaberi pilte ja ilmselt kartis, et sees on ka mingid loomakesed hoopis (ma ei leidnud autodega paberit!). Aga avades tuli õigete piltidega karp nähtavale ja nägu läks ka kohe naerule.

Tellisime lisaks tuletõrjestaabile ühe lisa-tuletõrjeauto ka. Ja ühe lego-kassi, sest multikates päästavad tuletõrjeonud pidevalt kasse. Nii et kingipakke oli 2. Kui Aleksandr oli tunnikese esimese kingitusega mänginud, tegin ettepaneku, et äkki avaks teise kingituse ka. “ÜLDSE ei taha, anname Danile!” tuli vastus. Kui küsisin, et mis seal sees on, siis ta arvas, et karu. Lõpuks ikka tegime lahti ja ei olnudki karu 😀

Õhtul tulid külalised ka, oli palju mängimist, kaklemist, juustest tirimist jne, aga lõppkokkuvõttes jäid kõik rahule 🙂 Alles nüüd vaatan, et ühtegi toredat pilti ei tulnudki meelde teha! Isegi tordist ei ole. Ainult üks tänahommikuse afterparty pilt on:

DSC_0288

Aga mis ma veel tahtsin öelda, on et KUIDAS küll ta juba 3-aastaseks sai? (seda enam, et mina ise olen ju ikka sama vana, kui 3 aastat tagasi). Kui ma vaatan tema beebipilte, ei suuda ma neil piltidel enam teda näha, näen hoopis Danielit. Sest Aleksandr on ju alati olnud just selline, nagu praegu. Suur ja asjalik ja natuke vigurvänt. Onu, nagu ta ennast ise kutsub. See beebi oleks nagu hoopis keegi teine olnud ja siis äkitselt Aleksandri vastu ümber vahetatud.

DSC_3456 DSC_3183  DSC_2764 DSC_4081  kolm  DSC_1093

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 2 kommentaari

Salatasku

Ärge pahandage, aga augustikuus olen ilmselt enamus ajast flamencolainel, sest siin hakkab varsti Feria de Malaga.

Ükspäev juhtus nii, et kõndisime terve perega vankriga kesklinnas flamencopoest Rocio mööda ja mõtlesime, et astuks sisse ja vaataks, mida põnevat ja ilusat siis enne Feriat ka müüakse. Aga – uksel oli tütarlaps, kes ütles, et vankriga ei saa sisse minna. Ma ei tahtnud üksi ka minna ja otsustasime, et mis seal ikka, ei lähe siis üldse. Seal kõrval on veel üks flamencopood ja tegime omavahel nalja, et lähme siis hoopis sinna teise ja palume neil meile suured paberit täis kilekotid müüa ja kujutasime ette, kuidas astume nendega poest välja ja tollel Rocio-tsikil hakkab hirmus kahju, et sellised suured kliendid minema peletas 😀 😛 No ja kuna see nali meile nii hirmsasti meeldis, mõtlesime, et ok, kilekotid jäävad ära, aga astume sisse ikkagi, et mingisugunegi statement teha, eksole 😉 Seal ei tehtud vankrist üldsegi suurt numbrit.

Juba vaateaknal nägin toda kleiti, millest eelmises postituses pilt, ja mõtlesin, et uurin, mis hind on. 790 eur. Hirmkallis noh! Aga oli palju odavamaid ka, 150ga isegi. Ja siis kuulsin ma oma imestuseks Artjomi suust lauset, et “enne me välja ei lähe, kui endale kleidi valid, feriaks on ju vaja!” (hiljem tuli välja, et tal oli ikka soov teisele poele koht kätte näidata, aga kilekotte ei julenud paluda) Kahjuks on mul nii pirtsakas maitse, et ükski ei meeldinud 100% ja seda ainukest kallist, mis meeldis, loomulikult ostma ei hakkaks. Nii et astusime ikka lõpuks tühjade kätega välja.

Aga tollest poeskäigust tekkis kuidagi idee ja jäi kripeldama, et on vaja kleiti. Feriaks. Artjom muudkui ajas mitu päeva järjest, et lähme nüüd ja otsime kleidi (no kõlab ju uskumatu vedamisena, kui mehe suust selliseid pärleid tuleb! Eks ta vist tundis ennast halvasti, et pulma-aastapäevaks lilli ei toonud 😀 )

Aga kogu selle loo tulemusel poovisin ühes hoopis teises flamencopoes ühte kleiti selga ja tundsin, et vot, see on minu oma, et kui ära ei osta, siis ostab keegi teine ja enam sellist ei leia. Müüjad muidugi ka innustasid tagant, et oi oi, küll on ikka ilus!

Nii et nüüd on mu pulmakleidil kellegagi kapis juttu rääkida! P.S. Tegelikult pole ta puu peal pooltki nii ilus, kui seljas. Artjomile nt ei meeldinud üldse 😉 Hind oli kordades odavam, kui sellel disainerkleidil. Aga tõeliselt äge tunne on, kui päris-päris flamencokleit on seljas. Umbes selline tunne, nagu oleks mingilt iidselt saladuselt loori kergitanud. Nt seal on volangide all isegi salatasku! Miks ma küll selle peale pulmakleidi ajal ei tulnud? Nii mugav ju telefon, huulepulk ja peegel (ja ülejäänud 10 kilo träni) sinna peita…

DSC_0245

Rubriigid: Ilu- ja moejutud, Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Flamenco

Vaatasin ja imestasin täna, kuidas Daniel Camaronile kaasa plaksutas ja hakkasin mõtlema, et kas meie lapsed on nüüd hispaania lastega ühe pulga peal, selles mõttes, et kasvavad flamenco sees üles, või on ikka vaja geenide ja emapiimaga seda lisaks saada?

Praegu on nad mõlemad fännid, Aleksandr hõikab juba ammu “Ole,” kui mõni youtube onu (või tädi) laulab või mängib. Ja no, nad laulavad ja mängivad taustaks meil ju iga päev.

Aga kas mingi hetk jõuavad lapsed sellisesse faasi, et “flamenco on nõme, tahaks hoopis hip-hopi trenni”? Täitsa huviga kohe ootan, kuidas sellega läheb 🙂

Aga mina…vanale koerale enam uusi trikke ju ei õpeta, eksole. AGA. Kui ma võidan loteriiga jackpoti, siis ma ostan sellise kleidi: (väga udune pilt, sest peegeldas)

DSC_0199

Ja lähen jälle flamencotrenni ka!

Rubriigid: Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

Muusjum

Jõudsime LÕPUKS ühte Malaga kuulsaimasse museumisse, automuuseumisse. Tõeliselt äge koht! (see oli vist peale anatoomikumis ja tähetornis töötamist esimene kord mul kusagilt muuseumiuksest sisse astuda, vahepeal pole kohe üldse muuseumite poole tõmmanud).

Ja Aleksandrile meeldis ka väga-väga, peale äratulekut tahtis kohe tagasi minna. Isegi Daniel kilkas vahepeal vaimustusest.

Muuseum ise on väga kavalasti tehtud, vanade autodega paralleelselt on naiste jaoks autode vahel ja kõrval vanaagesed kleidid-kübarad 😉

Teel muuseumisse:

DSC_0157

Ja olemegi kohal

DSC_0163

Vanasti olid ka autodes pudeli-ja topsihoidikud 😉

DSC_0189

DSC_0167 DSC_0174 DSC_0191 DSC_0165

DSC_0193

DSC_0194

DSC_0197

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

Imelised ajad

Malagasse jõudis selle aasta kolmas kuumalaine ehk siis eile oli korraks lausa 40 kraadi. Mina jõudsin õue alles kell 22 ja siis oli juba külmaks läinud, 29 peale. Artjom seevastu käis päeval tööl ja jäi isegi ellu, nii et pole see 40 nüüd nii hull midagi…

Noh, paar tundi 40-kraadises saunas olla pole ju ka mingi katsumus, eks? Külmavõitu hoopis 😀

Aga täna hommikul sadas korteriomanik koos töömeestega ukse taha ja kondikas sai nagu niuhti seina pandud. Vot nüüd on mõnus! Lõdiseme siin 25 kraadi käes. Ei peagi enam end poodi jahutama minema.

Ja kuna ühtegi teemasse-pilti pole, siis panen punkti asemel hoopis paar random-pilti:

DSC_0120

DSC_0112

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

Näljane mõtleb saiast

Olen siin vahepeal mõned uued huvitavad toidud ja joogid ka avastanud.

Nt proovisin esimest korda andaluusia külma suppi gazpachot. Pilti ei teinud, aga umbes nii nägi välja:

gazpacho

Tõeliselt imehea supp. Aga maitsmisest kaugemale ma kahjuks ei jõudnud, sest tundus, et seal on tšillipipart ka sees ja ma ei riskinud järgmised paar päeva magu valutada.

Siis avastasime, et valge sangria on ka olemas. Jällegi tõeliselt maitsev leiutis 🙂 Proovisin ise ka teha ja vaatamata sellele oli ikka hea.

DSC_0135-1

Siis veel mõned Ikeas-käigu saagid:

DSC_0091

Murakasiider nägi nii paljulubav välja, aga oli tegelikult pettumus. Väga keemilise maitsega ja liiga magus…väkk!

Aga hea leid Ikeast on külmutatud kaneelirullid kardemoniga, järgmine kord võtan külmakoti kaasa ja ostan kohe hulgim 😉 Pilti kahjuks ei ole näidata, sest need läksid ju peale ahjust võtmist nagu soojad saiad, tühjast taldrikust ehk oleks jõudnud heal juhul pildi teha.

Ja mis veel – Ikea hotdogid! Fritüüritud sibulaga :O Esimest korda elus leidsin, et sibul on päris HEA. Ostsime isegi karbi sellist sibulat koju kaasa, ise valisin ja panin korvi!

Vot nii, sellised avastused siis 🙂

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | 5 kommentaari

Mitte, et kedagi kadedaks ajada, aga meil on siin suvi!

Kell on 23.15 ja õues on 26 kraadi. Toas on ilmselt 30-ligi, sest täna on kas tuul valest nurgast või pole teda üldse, aga see mõnus jahe õueõhk ei taha kohe kuidagi tuppa tulla. Tegelikult peaks meil juba ammu kondikas olema, aga nagu ikka siin lõunas – kõik venib. Omanik lubas selle nädala jooksul, ju siis paari kuu jooksul ikka saab 😉

Tegelikult oleme me juba täitsa ära harjunud, ei tunnegi enam, et palav oleks. Näiteks paar tundi tagasi, kui koju tulime, jooksis Artjom lausa trepist, Aleksandr kukil, 10ndale korrusele (p.s. eesti mõttes 11ndale) – ju siis ei olnud veel piisavalt soe 😉

Nagu ikka, on vahepeal jälle hirmus kiire olnud. Ma ei tea mis värk sellega on, et isegi siin lõunas on elutempo nii kiire, et orav-rattas tunne tükib vägisi peale. Aga kuidagi õnnestus mul natuke aega näpistada ja Game of Thrones 5 hooaeg LÕPUKS ära vaadata. Öösiti uneaja arvelt muidugi. Ühe korra tatsas Aleksandr keset ööd vaikselt elutuppa ja istus vaiba peale maha, nagu nii peakski olema…ei tea kas ta tihti teeb nii? 😀 Peaks rohkem seriaale vaatama, saaks teada 😉 Aga seoses troonide mänguga veel – ma ei saa aru, mis värk sellega on, aga nüüd mängib see tunnusmuusika mul juba üle nädala aja täiesti nonstop peas. Nt vahel, kui öösel keegi lastest ärkab ja ma ka seetõttu ärkan, siis muusika ikka “käib”, läbi une kuidagi. Danieli unelaulu asemel ümisen ka seda hoopis.

Lõppu veel kaks uudist:

I  – kurb uudis – avastasin, et juuni lõpus ja juuli alguses olid hispaanias järgmise hooaja massitseenide castingud. 2 päeva enne seda avastust olid nad just ära lõppenud 😦 Nii napikas!

II – rõõmus uudis – Daniel kõnnib nüüd viimastel päevadel juba koguaeg mööda tube ringi, ise nii õnnelik 🙂

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , | Lisa kommentaar