Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Minu Malaga

Mar, november 11, 2015

Mõtlesin siin omaette, et see on nii veider, et tunnen end Malagas palju kodusemalt, kui Tartus. Kuidagi nagu oma kala. Ma ei tea, kas see on sellest, et siin on NII ilus, või sooja ja päikese pärast, või selle pärast, et teda peetakse üheks maailma vanimatest linnadest ja on seetõttu nii mitmenäoline või ma ei tea. Lihtsalt nagu oleks kogu maailma kohtadest just see õige koht mu jaoks. Tahaks, et mind oleks rohkem ja jõuaksin siin samaaegselt igale poole igat hetke püüdma.

Aga tegelikult piisab isegi kodus rõdult välja vaatamisest, et hingel hakkaks hää.

Vahel jalutan vanalinnas või kindluste juures ja tunnen kui need müürid oskaks rääkida-tunnet. Ja siis paar sammu edasi, otse kesklinnas on mets. Noh, nagu Tartus toomemägi, ainult et kui üle Toomemäe lippab 10 minutiga, siis üle Gibralfaro mäe…hmmm…tunnike ehk läheb? Täitsa mets on, täieliku vaikusega, ainult rohutirtsud karjuvad kõrvad lukku ja oravad hüplevad ringi ja täielik idüll on.

Aga lõppu mõned põnevad faktid Malaga kohta ka:

300 päikesepaistelist päeva aastas. Lund sadas viimati 2.02.1954
veidi üle poole miljoni elaniku
u 2800 aastat ajalugu (foiniiklased, roomlased, goodid, maurid jne)
Pablo Picasso ja Antonio Banderase sünnilinn
1862 oktoobris külastas Malagat Hans Christian Andersen ja kirjutas, et pole üheski teises Hispaania linnas end nii õnnelikult ja mugavalt tundnud. 😛

Ja noh, veel paljud teisedki on siin inspireeritud olnud:)

Aga tegelikult on võrreldes Tartuga üks puudus ka ikka – puudus heast sõbrast, kes tuleks potsataks vahel külla kommi kõrvale teed jooma!

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: antoniobanderas, kodulinn, Malaga, picasso | 6 kommentaari

Väga kaval

Mar, november 4, 2015

Täna, kui Aleksandr oli koolis ja Daniel mul vankris magas, lippasin kiiresti poest läbi ja leidsin lastele väga ägedad pusad. 3 pusaga komplekti hinnaks 12 eur ehk siis 4 eur/tk. Võtsin siis mõlemale ühe komplekti, et kaklemiseks ei läheks. Sellised:

Kodus oli Aleksandr sellise üllatuse üle üliõnnelik ja tahtis neid kõiki järgemööda ja mitmeid kordi selga proovida. Proovisin talle küll seletada, et osad on ikka Danielile, aga ta püüdis seda juttu kavalasti ignoreerida. Lõpuks siiski vastas mu küsimuse peale, et millise Danielile selga paneme: “Danielile paneme triibulise!” Oi kui kaval poiss 😀 Õnneks on Danil neist pusadest ja masinatest üleüldse savi, nii et pole hullu 🙂

Rubriigid: Ilu- ja moejutud, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: aleksandr, lapsed | 2 kommentaari

Tolmust ka

Mar, november 2, 2015

See on nüüd muidugi küll juba üle nädala vana uudis, et me lõpuks Tolmu majja tõime, aga parem hilja, kui mitte kunagi 🙂

Peale seda pargi-Tolmu juhtumit hakkasin hispaania “kuldses börsis” halle kassipoegi otsima, aga Malagas neid lihtsalt ei ole, mitu nädalat ootasin-vaatasin kannatamatult. Aga kui panin lõpuks lähiümbruse ka otsingufiltrisse, siis tuli juba paari päeva pärast ideaalne Tolmu välja, selline numpsik, sõbralik, emane ja sobivas vanuses ka. Tahtsin, et oleks vene sinise – tüüpi ehk hall ja roheliste silmadega. Vot selline kuulutus oli:

Kirjutasin kohe omanikule ja oligi hopsti järgmiseks päevaks järgiminek kokku lepitud. Asukoht Cadizi kõrval, rongiga 4 tundi sinna ja 4 tagasi 😉

Nii ma siis “käisingi” paikades, kus juba ammu tahtsin käia – Jerez ja Cadizis ja Sevilla alt sõitsin ka mööda. Kuna mul oli rongijaamas tagasimineva rongini ainult pool tundi aega, siis tuli omanik autoga ja tõi kassi sinna (ma lootsin siiralt, et ta ikka üldse kohale tuleb ja et kass on ka selline, nagu lubatud 😀 ) Tuli ja oli 🙂 Teine murekoht oli see, et kuidas Tolmu tagasiteel vastu peab, kas karjub kõik kaas-sõitjad rongist välja ja kas pissib-kakab-oksendab terve puuri täis.

Aga ka nende hirmudega läks õnneks, sest enamuse ajast ta nurrus, sõi ja magas, nuttis ainult õues, kus oli palju liikumist, inimesi ja autosid. Ja häda hoidis ka viisakalt kuni kojujõudmiseni kinni, kodus jooksis hopsti liivakasti ja tegi kõik sinna kuhu vaja. Tõeliselt sõbralik ja kohanemisvõimeline (ja tark!!!) kassipoeg. Ilmselt oli tal väga õnnelik lapsepõlv, et ei oskagi midagi karta, ei inimesi ega lapsi 🙂 Isegi praeguseni pole ta kordagi laste peale häält tõstnud ja tahab ise nende juures olla. Daniel muidugi ei oska pai teha, või noh, see on selline karune ja tugev pai, nii et peame nüüd kullipilgul valvama, et kiisul ohutu oleks.

Sellele sinisele Ikea-asjandusele pean kassimaja-patendi võtma, sest see on tõeline hitt, kõik 7 korrust magatakse, ronitakse ja mängitakse läbi.

Tolmu on totaalne sülekass. Ja õlakass ka. Täielik ekstravert igatahes. Käib alati järel, räägib juttu, nurrub nii et maja kajab. Ja öösel armastab salli mängida. (mootoriga muidugi 😀 )

Vot selline tütreke meil nüüd 🙂

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: kassid, tolmu | 2 kommentaari

Tühitähi

Mar, november 1, 2015

Koguaeg on nii kiire kiire kiire või siis ilmatuma suur väsimus, nii et ei ole üldse jäänud aega kirjutamiseks.

Lapsed olid/on jälle haiged, mis võiks ju tähendada seda, et nad on väsinud ja magavad rohkem, aga reaalis on hoopis nii, et jonnivad rohkem ja ärkavad öösel iga natukese aja tagant nutuga üles. Ja siis veel lisaks see kellakeeramine, mis tähendab, et kui muidu kippus Daniel 7 paiku ärkama, siis nüüd on juba kell 6 äratus… Ühesõnaga, oleme juba zombid valmis, ja sugugi mitte halloweeni puhuks.

Aga halloweeni peetakse siin muidugi vägevalt 🙂 Reedel oli Aleksandri koolis ka pidupäev, kõik lapsed pidid tulema kostümeeritult ning päeva jooksul oli neil halloweeni-programm, vanemad õpilased joonistasid mudilastele näod pähe, koridorides oli hirmus jalutuskäik, vaadati Shreki multikat jne. Kuna õpetaja saadab iga päev lapsevanematele koolipäeva tipphetkedest pilte, saime meiegi kogu sellest põnevusest osa:

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: halloween, kool, lapsed | 5 kommentaari

Operatsioon “Päästke Tolmu”

Mar, oktoober 11, 2015

Ehk teisisõnu lugu sellest, et üheksa korda tee ja üks kord mõõda.

Meil elab siin pargis trobikond kasse ja neil on loomulikult mitu pesakonda poegi ka. Igat värvi – musti, halle, triibulisi, laigulisi.

Iga kord, kui mööda läheme, mõtlen, et üks selline hall kuluks meile ikka marjaks ära (keegi pani neile hallidele isegi ühise nime – Tolmu). Mis kodu see ilma kassita on? Eluaeg olid meil/mul kassid, aga nüüd on juba kaks aastat kassivabalt möödunud, viimane aeg mõni nurrumasin koju vedada, eksole. Ja no kui avaneb võimalus keegi tänavaelust päästa, siis ei ole pikka mõtlemist. Seda enam, et samasugused (ok, võib olla natuke siniverelisemad) maksavad loomapoes 200 eur.

Neid Tolmusid on seal vähemalt 3 tükki. Üks juba natuke suurem, teised paarikuused. Üks õnnestus pildi peale ka saada, ehk on luubiga midagi aru saada.

Või kui luupi käepärast ei ole, siis siin on üks suvaline illustreeriv pilt netist, mis peaks paremini iseloomustama, umbes kui nunnud need Tolmud ikkagi on (p.s. nagu näha, siis hambad on pisikesed ja teravad!):

Ükskord peale poeskäiku jäime jälle sinna pidama ja kiisupojad pistsid pool pakki juustu nahka. Mõtlesime siis, et proovime, kas üldse saaks mõne kinni püüda. Artjomil ei õnnestunud, aga mina sain ühe pisikese Tolmu kohe kätte. Ikkagi üks korralik ja kogenud maakas ju! Ainult et, kuna polnud teda kusagile panna, pani ta siiski plehku. Järgmiseks õhtuks muretsesin transpordipuuri ja läksime uuele katsele. Mõtlesin, et mis seal ikka, püüan Tolmu kinni, panen puuri ja ta on üliõnnelik, et endale kodu ja uue pere saab. Aga läks natuke keerulisemalt. Esiteks olid need pisikesed Tolmud seekord natuke ettevaatlikumad ja mul ei tekkinudki muud võimalust, kui seda natuke suuremat Tolmut proovida. Sain ta kätte, aga tema arvas hoopis, et tahan teda ära süüa ja tegi mulle üks-null ära. Ehk siis hammustas ja kriimustas mu käed täiesti veriseks. Niipalju siis ühest armsast pisikesest päästetud Tolmust.

Aga mina läksin hilisõhtul igaks juhuks veel traumapunkti, sest google hirmutas marutõve, teetanuse, veremürgistuse ja kõige sellise ilusaga. Ma ei tea, kas siin pole traumapunktis loomahammustustega väga kogemusi, aga peale tundi ootamist mulle muud ei tehtudki, kui üks teetanuse vaktsiin. Kriimustused on tühiasi, aga need kohad, kuhu Tolmul õnnestus hambad sisse lüüa – ühe käe väike sõrm ning teise käe pöial – on nüüd hirmus paistes ega paindu.

Ehk siis kes oleks võinud arvata, et kassid on nagu sibulad – pealt kullakarvalised, aga seest siiruviirulised, kibedad ja nutmapanevad.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: tolmu | 3 kommentaari

Kultuurikava

Mar, september 23, 2015

Vahepeal käisid meil kauged külalised põhjamaalt ja sai nii mõndagi põnevat ette võetud. Kuigi aega jäi ikkagi väheks ja pooled plaanid teostamata. Ausalt, kui keegi veel tuleb, siis alla 10 päeva me vastu ei võta!

Automuuseumis käisime jälle. Aleksandr ei saanud ikka veel küll, tegime kaks ja pool ringi peale ja olekski võinud neid ringe sinna tegema jääda. Ja seda vaatamata sellele, et midagi ei tohi näperdada ega kusagile sisse istuda. Esimene ring läks kiiresti, jooksis ja otsis oma lemmikautosid eelmisest korrast. Teine ring oli selline, kus küsis iga auto marki. Sealt edasi hakkas juba igasuguseid põnevaid detaile vaatama, a la mõnel autol oli pasun küljes, mõnel huvitav sumbuti jne. Tuleb vist varsti jälle minna.

Tegime ilma lasteta ühe kiire tripi Tarifale ka ja nuusutasime lohesurfi. Ehk siis võtsime suure hurraaga 3-tunnilise koolituse. Ma unistasin sellest juba aastaid, aga nüüd oli NII hirmus. Harjutasime seal rannas maa peal ja mulle tundub, et see ongi minu jaoks piir, vette ei julgeks kohe kuidagi minna. Chiken olen, kes oleks osanud arvata! Aga terve meri (või ookean?) oli neid lohesurfareid täis ja väga kade oli vaadata igatahes, kuidas nad seal nii kergelt ja graatsiliselt ringi lasid. Pildi näppasin netist:

Nädalavahetusel käisime teatris ka! Vaatasime kuidas kolm kuulsat flamenco-venda Farruco, Farruquito ja El Carpeta tantsisid, oli väga võimas ja maagiline.

Rubriigid: Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: farruco, flamenco, lohesurf, tarifa | 4 kommentaari

Kool

Mar, september 22, 2015

Mõtlesin, et kirjutan koolist, aga ei olegi tegelikult midagi põnevat kirjutada. Aleksandr on kooliga juba harjunud ja ütleb, et meeldib. Täna ei olnud kooliväravas nuttu ka. Hispaania keel jääb ka juba tasapisi külge. Selles osas arvasin, et alguses hakkab see lisakeel eesti ja vene keelega segunema ja sisseelamise perioodil on tõenäoliselt üks pudru ja kapsad, aga õnneks ei olegi nii. Kodus on ikka kõik vanaviisi, vahest harva Danielile midagi ütleb hisp keeles. Aga kui ise küsida, et mida ja kuidas koolis õpetaja ja lapsed räägivad, siis vuristab juba päris palju sõnu ja väljendeid ette. Esimestel päevadel ütles muidugi, et õpetaja räägib nii: “blablablablablabla” (ise naeris ka).

Nädalakesega on selged “hola, que tal” , “hola, buenos dias” ,”que pasa” jne.

Õpetaja on neil tore, saadab meile whatsapis pilte, et emad-isad ka näeksid, mida põnevat päeva jooksul tehtud on. Nt selline söögipausi pilt oli ükspäev:

Kusjuures klassi tekkis esimestel päevadel lapsi juurde ja nüüd ei olegi neid enam 10, vaid 17.

Aga mulle jõudis alles täna kohale, et minul on nüüd ka hoopis teistsugused hommikupoolikud – oleme ju Danieliga kahekesi. Kui ma kahe lapsega ei viitsinud väga kusagil ringi seigelda, a la pikemad jalutuskäigud või poeskäigud jäid ära, siis nüüd ühega tundub misiganes käik kuhuiganes kohta imelihtne.

Ja lõpetuseks üks kodune pilt ka:

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed | Sildid: elu väikeste lastega, hispaania kool, infantil, kool, lapsed | 7 kommentaari

Restart

Mar, september 10, 2015

Pean nüüd eelmise postituse välja printima ja kõik oma sõnad ükshaaval ära sööma.

Sest ma ei teadnud, et nii südamesse võetakse seda blogimise lõpetamist. Mina mõtlesin lihtsalt, et ju siis kirjutan igavalt ja kes see ikka lugeda viitsib!

Ühesõnaga, proovin veel ja kui juhtub, et mul blogimise isu jälle ära läheb, siis panen hoopis Artjomi siia kirjutama! Vot tak!

Aga täna oli meil tähtis päev ja peakangelane on siin:

Nimi : Aleksandr

Vanus: 3 aastat, 1 kuu

Sündmus: I koolipäev

Ma arvasin koguaeg, et mis seal ikka, aga tegelikult on see esimest korda lapse kooli jätmine emotsionaalselt tohutult raske. Teised vanemad olid juba klassiruumist välja aetud, aga Aleksandr ei lubanud mul üldse minna, nuttis ja klammerdus sülle. Ise proovisin ka kõigest väest pisaraid tagasi hoida ja mitte mõelda, et kuidas ma küll ta niimoodi üksi võõrasse kohta jätan. Tegelikult polnud koht enam sugugi võõras, juba kolmas kord seal käia, ja lapsed olid ka juba tuttavad, alles eelmine õhtu nägime neid juhuslikult tänaval ja Aleksandr tundis kõik kohe ära ja läks ise nendega mängima. Aga ikkagi! Kuidagi õnnestus mul lõpuks välja lipsata ja klassiruum pandi selja tagant lukku. Järgmised poolteist tundi muretsemist ja siis saigi juba järgi minna 🙂

Aleksandr rääkis muidugi kõik ausalt ära, mis ja kuidas oli, et nuttis palju ja mis mänge nad mängisid ja kes mida tegi ja oli nõus homme jälle minema.

Klassis on (vist) 10 last, peale Aleksandri veel üks “ida-eurooplane,” üks araablane ja ülejäänud on kõik kohalikud. Aleksandri jaoks hakkavad koolipäevad 5-tunnised olema, aga suurem osa lapsi jääb peale seda veel sööma ja “pikapäevarühma” ka.

Aga kõik ikka teavad, et Danielil on tegelikult kaksikvend ka?

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: hispaania kool, infantil, kooliaeg, lapsed | 5 kommentaari

The end

Mar, september 5, 2015

Täitsa tavaline on, et ikka mitu korda kuus mõtlen, et aitab sellest blogi pidamisest. Ma tean, et see võrdlus pole päris õige, aga emotsioon on midagi sellist, nagu võiks tunda nt mõni laulja või pillimängija, kui esineb ja esineb, aga publik vaikib ega plaksuta; vahest isegi nii, nagu saal oleks tühi, kuigi näed, et kusagilt nurgatagant piilutakse aga istuma ei tulda. Mingi sarnane tunne. Et annad endast välja, aga tagasiside puudub. Selline suhtlusviis pole kuidagi minu teetass ikka.

Ja nii ma mõtlengi, et enda jaoks tahaksin ma ikkagi edasi kirjutada, et tulevikus oleks põnev lugeda-meenutada, aga enam mitte avalikult, vaid ainult iseenda jaoks.

Et siis, mina pakin nüüd pillid kotti. Kes külla tuleb, näeb, kuidas elame ja millega tegeleme:)

Ühesõnaga, adios või hasta la vista!

Rubriigid: Uncategorized | 10 kommentaari

September?

Mar, september 1, 2015

Nii veider on, kui keset suve hakkab järsku september. Rannahooaeg kestab ju veel mitu kuud. Ja kool hakkab ka alles poole septembri pealt.

Aga et 1. septembri juurde kuulub alati traditsiooniline “kõik on uus septembrikuus,” siis proovin ennast ka kuidagi septembrilainele saada ja meie sügis-talv 2015 hooaja plaanid paika panna 🙂

Aleksandrist saab koolilaps. Iga kord, kui tema koolist mööda jalutame, ütleb ta “Tahan kooli minna!” Isegi Daniel hakkab kooliväravat nähes kätega energiliselt vehkima ja kilkama, lootes et sinna suundume.
Artjom läheb trenni. Mingisse veidrasse, mille nime ma isegi ei suuda kirjutada.
Mina teen talve poole visiidi tattoosalongi. Juba mitu aastat muudkui unistan ja unistan, aga alati olin kas rase või imetasin vms…
Nüüd kui august ehk puhkustekuu mil Hispaanias ametiasju pole võimalik ajada, on läbi, proovime uuesti pangas õnne ja vaatame, kas õnnestub lõpuks kodulaenu saada. Igatahes – seesama korter, mida juba eelmine sügis vaatasime, ootab meid imekombel veel siiamaani, ju see siis üks märk ole, eksole 😉
Tegelikult tahtsin ma keeltekursustele ka minna, aga aega lihtsalt ei ole. Sest need kursused on nii mahukad ja intensiivsed, et siis ei saaks Artjom enam üldse tööl käia, sest ma oleksin alati kas koolis või airbnb-ga tegelemas. Praegu juba sõidab minu “töö” tema tööle pidevalt sisse. Aga ma loodan, et mul õnnestub mõni edasijõudnute netikursus leida, algajatele on neid lademetes, aga edasijõudnutele ei ole veel midagi silma hakanud.
Olgem ausad, mulle kuluks ka miskine trenn ära. Flamencosse ma kuidagi enam üldse ei julge, sest siinsel rahval on see veres ja nende kõrval näeks ma välja nagu talveunest ärganud karu. Aga kui ma siin vaid tuletantsu trenni leiaks, oleksin küll käpp!
Loterii jackpot.

Nii et jääme sügist ootama!

Aga kuna mul hakkab juba veider siin pidevalt üksi omaette jutustada, siis – kõik, kes lugema sattusid, palun jagage ka vähemalt ühte selle sügise uut plaani või algust või uudist 😀

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: september | 2 kommentaari

	Mar, Mayo
	Mar, Mayo
	nodsu, Mayo
	enetimm, Mayo
	Mar, Vaheaeg