Selfie Aleksandri moodi

DSC_9638

Rubriigid: Fotograafia | Sildid: | Lisa kommentaar

Foobiauuringud

See pole vist kellegi uudis, et mulle ühed teatavad kaheksajalgsed koletised ei sümpatiseeri. Ma olen ise ikka alati arvanud, et see on instinktiivne (ja õigustatud!) hirm, aga päris kindel ka polnud, sest lapsena ju ikka hirmutati üksteist ja võibolla tekkis ta ka kunstlikult, teiste kaasabil.

Üks päev juhtus nii, et meil oli lae all seina peal üks ämblik või koibik, ega ma tõttöelda täpselt ei teagi, ma ei tahtnud lähemalt uudistama minna.

Ausalt, Aleksandril pole aimugi, et ma ämblike kardan, õigemini pole ta kunagi ühtegi näinudki. Artjom siis näitas talle, et vaata, kes seal seina peal istub. Aleksandril oli muidugi huvi suur. Mingi tegelinski istub seina peal, muidugi põnev ju. Muudkui palus, et keegi teda sülle võtaks ja lähemalt vaadata saaks. Kõik oli jumala rahulik, vaatas korduvalt ja küsis muudkui ühe ja teise käest õhinal, et kes see on ja tahtis lähemalt vaadata. Siis jõudis (lõpuks!) kätte see hetk, kui Artjom ta klaasi alla kinni püüdis ja laest alla tõi. Aleksandr oli muidugi ikka uudishimulikult juures ja läks kohe lähemalt uurima. Aga. Mingi nipiga tegi too monstrum põgenemiskatse, paber oli vist all natuke ligadilogadi ja ta sööstis väljapääsu poole. Ja Aleksandr jooksis selle peale momentaalselt hüsteerilise nutuga minu juurde ja ütles, et valus. Ausalt, minu jaoks oli see nii üllatav, et temas ka see foobiageen olemas on. See ämbliku kiire liigutus lähedalt vaadates aktiveeris mingid ürginstinktid ja ta tajus, et see on üks paganama evil elukas, kes teeb haiget. Thats my boy.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 4 kommentaari

Untitled

Olime päris pikalt internetivabad ja ikka ja jälle oli palju ideid, millest peaks kirjutama. Aga nüüd nagu ei meenugi midagi 😀

No tuleb siis algusest alustada.

Ma ei tea, me oleme juba varsti hullem punt, kui mõni rändtsirkus, ausalt. Kolisime end jälle uude kohta, või noh õigemini kolime veel siiani. Palju asju on veel vaja vanast kodust siia tuua, tasapisi muudkui veame. Daniel kärus ja käru alune ja sangad kola täis 🙂 Aga nüüd oleme siis jälle tibake lõunapool, meri juba paistab, nii et ilmselt enam väga palju ei tulegi kolida, selleks et mere äärde saada. Ühesõnaga – meie kolmas hispaania kodu! 🙂 Ükspäev alles proovisin arvutada, mitmes kohas oleme Artjomiga koos elanud. Vist kuues pesa nüüd siis? Tahaks küll lõpuks väikse pausi teha kolimistega, paar aastatki 😀

Aga siin on mõnus. Vaatasime seda korterit juba paar kuud tagasi, aga siis olin ma pidur ja kuidagi ei sümpatiseerinud ta. Kuidagi halvasti serveeritud oli. Ilmselgelt pole omanikel väga head ilumeelt 😛 Aga nüüd on mõnus ja hubane. Kardinad ette, paar raamaturiiulit, sada aastat vanad vaibad minema, minu uus kollane arvutitool paika ja hoopis teine välimus…Ja merd on natuke näha! Ma ise ei teadvustanudki endale seda siiani väga, aga kuidagi/kusagil oli mul alati unistus mere ääres elada, merd näha, et oleks võimalus iga päev mere ääres jalutada, mereõhku hingata. Ma ei tea.

Ja meil on nüüd külalistetuba! Ja lastetuba, lõpuks ometi. Kartsin juba, et enne ülikooliaega lapsed oma tuba ei saagi 😀  Ja rõdu. Küll kinnine, aga siiski. Ja ahi. No ma võin ahhetama jäädagi. Aga ma ei ole ainuke, kellele siin meeldib, Aleksandrile näiteks meeldib ka väga. Ta vaatab rõdult autosid, busse ja kogu muud kaadervärki, mis alt mööda vurab. Laevu vaatab ka. Ja eriti tore on rõdu, elutoa ja magamistoa vahelist ringi joosta (või sõita). Ja oooo, kuidas ta lastetuba fännab, juba see sõna, “lastetuba,” oli vahepeal ta uus vaieldamatu lemmik. Ja ei mingitki protesti oma toas magamise kohta, lausa liigagi lihtsalt läks see värk mu meelest.

Aga mis ma ikka seletan, kes tahab kogu seda imetabasust lähemalt näha, tulgu aga külla, sest nagu ma juba mainisin, on meil nüüd KÜLALISTETUBA!!!

DSC_0403

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 1 kommentaar

Viimased viimase minuti toimetused

Oi oi, kui hullumeelne nädal on olnud.

Kõigepealt Aleksandri dokumentide tegemine ja kooli kandideerimine. Eelviimasel päeval sai ikka paberid ära viidud. Meie kohta päris tubli tulemus.

Siis meie teine üürikas. Täna kell 14 jõudsid esimesed öömaja soovijad kohale. Aga enne seda oli veel tuhat asja tegemata, nagu ikka. Alates kolmapäevast olen pesu pesnud ja kuivatanud, käsitsi kardinaid õmmelnud, puuduolevat pudipadi mööda linna otsinud. Eile käisin korra veel Ikeas ka. Õhtul tegin kardinaid edasi. Kuna laste kõrvalt on jube keeruline kõike järjest siuh-säuh “ära teha”, tuli uneajast ikka aega juurde näpistada. Kella 5ni hommikul triikisin voodipesu, lõpuks tuli nii kopp ette, et ikka magasin 2 tundi ka. Hommikul jälle jooksuga sinna ja kella kaheks oli kõik PEAAEGU valmis. Pool tundi oleks võinud veel olla, siit-sealt jäi ikka koristamata. Osadel tubadel kardinad ka puudu jne. Aga muidu äge.hakkab juba looma. Jalad löövad nüüd ainult tuld.

See-eest nägin ma täna õhtul vaevatasuks Banderast 😛

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | Lisa kommentaar

9+9

Eile oli jälle igakuine tordisöömispäev ehk siis Daniel sai 9-kuuseks. 9-kuu täitumine on minu jaoks kuidagi maagilisem, kui ülejäänud “minisünnipäevad,” sest ühepalju aega on oldud nii kõhus kui kõhust väljas. Siit edasi on beebi-iga nagu läbi.

Tegin esimest korda Hispaanias oldud aja jooksul küpsisetorti. Varem muudkui virisesin, et nii tahaks, aga ei tulnud pähe, et ukraina poes on ju kindlasti mingeid küpsiseid ka. Üsna kalevi-omade sarnased, tiba magusamad ainult 🙂 Ja no siinsetes toidupoodides on päris palju jogurteid, mis on identsed eesti kohupiimapastale. Nii et annab teha küll! Isegi hapukoor on ju täitsa olemas, kuigi ma harilikult hapukoorega ei teegi.

Danielist veel niipalju, et ma olen täitsa kindel, et tal on selline andur, mis ütleb, millal ma teed-kohvi plaanin jooma hakata. 100 % kindel. Absoluutselt iga kord, kui tema magamise ajal endale juua teen, ta ärkab. Kas siis, kui vett tassi valan, või kui esimese lonksu võtan. Iga kord, eranditeta, juba mitu kuud tagasi panin tähele.

Teine vedrus on tal see, et tema nina on püha, seda ei tohi kiskuda (nuusata, puhastada, meresoola panna jne) Nohu ajal on elu igatahes väga keeruline, sest alalõpmata on vaja seda “püha nina” torkida.

Lähen proovin nüüd endale maiustuste kõrvale kohvi ka teha 😉

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | Lisa kommentaar

В городе плюс двадцать пять – Лето

Suvi jõudis lõpuks ometi kätte ja õues on (tagiga) lausa palav 🙂 Ma olen terve nädala toas istunud, sest Danielil oli nädala sees palavik. Nii mõnus oli lõpuks õue mängima saada! Möödaminnes hüppasin ukraina poest ka läbi: DSC_9659

Kuidagi väga päevakajaline postitus tuli! P.S. Häid valimisi ka kõigile, loodame, et seekord kesk ega reform ei võida 🙂 (minul juba ilusasti e-hääletatud)

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | Lisa kommentaar

Nostalgia

Sattusin täna juhuslikult ühte telekamängu kuulutust nägema ja sellest inspireeritult hakkasime Artjomiga üksteisele oma lemmikmänge näitama. Täielik nostalgialaks! Lähen vist kohe ebaysse neid ostma, hea, et varsti tulumaksu tagasi saab 😉

Kõige-kõige lemmikum oli muidugi see (Mart vist laenas Taneli käest ja minu meelest õnnestus ta meil kahjuks kuidagi ära ka lõhkuda…)

Hirmsasti tahaks ka tanki mängida

Galaxiani mängiks ka, ja seda on mõnusalt hüpnotiseeriv lihtsalt vaadatagi 🙂

Ja tsirkus oli mõnus:

Üks päris huvitavalt mängitud Super-Mario, mina nii kiiresti ei osanud: 😀

Võiksin muidugi veel pikalt seda nimekirja jätkata!

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , , | 3 kommentaari

Onud ja tädid

Viimasel ajal tuleb ainult lastepostitusi, sest noh, nendega ikka kõige rohkem actionit.

Aleksandr on praegu rollimängude eas. St küll on ta beebi – kas teine Daniel või siis vahel lausa Emeljan (üks nimi, mille kirjapilti ega hääldust ma lihtsalt ei suuda selgeks saada, nii et raudselt kirjutasin praegu ka valesti), küll kiisu (harilikult Numpsik), aga lemmikmäng on see, et ta on onu. Nii et ma olen juba harjunud, et mingi onujutt koguaeg käib. Õnneks pole Artjom ka töölt tulles väga üllatunud, et Aleksandr talle igasugustest onudest räägib 😀

Aga  – vot vahel ei saa aru, kust läheb piir lapse fantaasia ja üleloomulike nähtuste vahel…ja eriti veel öösiti, kui mina suure vaimudekartjana iga asja taga tonti näen. Üks õhtu siin oligi nii, et kui panime lampe kustu ja soovisime autodele ja muudele mänguasjadele head ööd, ütles ta Artjomile, et “onu!” Ja küsimusele, kus see onu on, vastas, et vot seal ja näitas näpuga mingisse nurka. Voodis olles näitas ta ka teise toa suunas, et “suur tädi”. Noh, me ikka eeldasime, tal mäng selline. Aga paar tundi hiljem öösel ta ärkas ja muudkui nuttis ja nuttis, täitsa hüsteerias. Lõpuks ütles jälle, et suur tädi. Terve öö ärkas iga natukese aja tagant hüsteerias. Vot siis oli mul ka juba hirmus olla. Nii et mina ei teagi, kas elame siin neljakesi, või on veel mõni onu ja tädi kambas.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: | 2 kommentaari

Väike fotograaf

Aleksandr avastas eile enda jaoks fotoka võlud,  siin üks näide noore fotograafi töödest:

DSC_9569

Saab asja küll, varsti võime stuudio avada.

Rubriigid: Fotograafia | Sildid: | 2 kommentaari

8 kuud

Meie armas Daniel sai eile juba 8-kuuseks. Uskumatu, kui positiivne naerupall võib üks laps ikka olla. Ja ta ei naerata mitte ainult meile, vaid kõigile, kes vähegi vastu viitsivad naeratada. Noh, mõningate eranditega muidugi, täna lastearsti juures nt kisas nii et maja kõikus. Aga pole ka imestada, millegipärast ootasime ukse taga poolteist tundi üle meie aja (see on isegi hispaania puhul üle mõistuse!) ja siis pole enam loomulikult tuju kaaluda-mõõta ja head nägu teha 😀 Aga enamiku ajast on elu ikkagi lill.

Selle karuga koos on ta ikka nagu Pöial-Liisi. Õhtul paneme tikutopsi sisse magama.

8kuud

DSC_9444

Lemmik lebo-poos. No oskab ju elu nautida! 😉

Rubriigid: Fotograafia, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 3 kommentaari