Mõnikord tundub mulle, et tagantjärgi on head ajad just need, mil oli vähe ja elu natuke pöörane ja raskegi.

Näiteks olen juba sinnamaani jõudnud, et mõtlen koroonapandeemiale tagasi ja meenutan, et “olid alles ajad!” Kõik see negatiivsem pool on juba tuhmunud, või tundub nüüd tagasivaatepeeglist nii absurdselt naljakas ja uskumatu, aga mingid toredad hetked on nii värviliselt meeles. Rõduplaksutamised, esimesed jalutuskäigud metsa, meie rõdu-botaanikaaed.

Hiljuti otsisin väliselt kõvakettalt ühte pilti ja avasin nende aastanumbrite kaustad ka, mil alles Artjomiga kohtusime. 2010, 2011! Ja samamoodi vaatasin, et no olid alles ajad! (ja kui tore, et nad piltidena alles on, sest muidu ei mäletaks enam paljusid sündmusi ja üritusi ja hetki üldse) Ja proovisin meenutada, kas ma üldse oskasin seda aega hinnata ja nautida. Aeg enne lapsi, eksole 😀 Mured, mis olid siis, polnudki tegelikult kellegi mured, murepojakski ei kvalifitseeru. Ja lisaks oli elu kortsuvaba, vaba hallidest juustest, peenike olemine ei nõudnud grammigi vaeva, šokolaadi sai tõesõna kilode viisi suust sisse aetud jne. Ja tundus, et noorus on alatiseks, onju, nagu kõik maailma noored läbi aegade imselt alati tunnevad.

Mäletan, et tol ajal pidasin elu parimateks aastateks hoopis gümnaasiumiaega. No see murranguline aeg, mil nagu “tões ja õiguses” maalt linna koolitarkust saama läksin. Ja kõik oli nii äge ja kruusaauk ja peod ja tantsimine ja lonkimine ja sulalume sulisevate vete ajal linnaotsas kaalušokoladi järel käik ja armumised ja ees ootasid ülikooliaastad jne. Sellest ajast on nii vähe pilte, et enamust ei mäletagi. Need vähesed mis olidki, läksid ka kunagi koos otsad andnud kõvakettaga kaduva teed.

Ja muidugi millest veelgi vähem pilte on, on veel varasem aeg, see päris-päris lapsepõlv, mis on kohati tõesti nii uduselt meeles, et annab ikka ajurakke pingutada, et meelde tuleks, et mis, millal, kuidas. Kui sai heina tehtud ja lakas magatud ja metsades konnatud ja suviti vanaema juures komandeeringus oldud ja herneraksus käidud ja uka-ukat mängitud ja kõik see. Vot need olid alles ajad!

Olen paar korda mõelnud praeguse käesoleva aja peale ka, et praegu tundub kõik ju nii tavaline, argine, aga tulevikus vaatan kindlasti tagasi, et “oh neid aegu!” Et oli raske ja raha polnud puuga kaelas, aga kodu oli nii päikseline ja lapsed nii pisikesed ja meil oli Tolmu, kes oma sokivargusega ajas iga päev ropendama, aga oli samas sellele vaatamata kõige pehmem kass maailmas ja Coco laulis õhtuti (öösiti) unelauluks aariaid kõik need matkad ja fotoshoodid ja ma ei tea, üleüldse see rõõm, et saab tegeleda loominguliste asjadega. Et töö ja hobi vahel pole nii suurt piiri, et hulluks ajaks ja võib vabalt poole ööni tööd teha ja ikka mõistuse juurde jääda.

Aga tegelikult annab ju lootust,et kui misiganes ajale tagasivaadates tundub, et “olid ajad,” siis saab vast eesolevatele aegadele kunagi samamoodi tagasi ohata ja õhata?

(Sai lihtsalt üks suvalne joru pilte siia visatud, mis silma jäid ja naeratama panid: mitmepäevased festivalid, mida peale laste perre lisandumist enam endale lubada ei saa, folk, veel üks varasem folk, kus Fluxuselt autogrammi sain, Tartu suveõhtud jne)