Málaga on ikka suur linn tegelt, kuigi esialgu nagu ei tundu. Aga kümne aastaga pole ma ikka veel kõiki tänavaid ja nurgataguseid ära avastanud. Ikka on oma kindlad rajad, mida mööda punktist A punkti B liikuda, teadmata, et kohe nurga taga jääb miskit nunnut nägemata.

Koguaeg mõtlen, et inimesed, kes liiguvad autoga, jäävad üldse paljust toredast ilma. Mingi võlu on selles sammhaaval edasijõudmises.

A muidu olen siin viimastel aastatel tähele pannud, et mul on spetsiifiline hobi vanu maju pildistada. Kahjuks enamasti küll telefoniga. Aga ühel päeval, kui kõik need imetabased majad on maha lammutatud, siis teen näituse sellest, mis oli 😆 Õnneks sinna veel aega on… Kuigi, praegugi juba on nii mõnigi maja valge kuubikuga asendunud, nende loetud aastate jooksul, mis siin tänavatel ringi olen lonkinud. Ja veider mõelda, et need valged kuubikud on täiega in ja täiega kallid ja peen värk. Märk sellest, et inimeste maitsed on ikka totaalselt erinevad ja mood dikteerib tänavapilti.

Paljud vanad imekaunid majad seisavad siin tühjalt ja lagunevad. Enamasti on neil omanik olemas, lihtsalt need asjad võtavad Hispaanias eriti kaua aega, projektid, ehitusloa saamine jne. 4-5 aastat läheb vabalt sellest, kui mõni maja ära ostetakse selleni, kui ta kuubikuga asendub, ehitus ise sellest võtab max aastakese. Aga osad majad seisavad muudel põhjustel ka. Meie kõrvalmaja näiteks. Keegi ärimees ostis ta juba ammu ära (5a tagasi äkki?) ja nüüd ootab, et kõrvalt kõik muu ka ära saaks osta, selle maja, kus meie elame näiteks. Omanik ei tahtnud õnneks müüa talle, aga küllap pärijad kunagi müüvad. Ja siis lükatakse kogu kupatus maha ja tehakse midagi suurt ja küllap moodsat asemele. Nii et see kõrvalmaja lihtsalt seisab ja ootab praegu tühjalt, isegi välja ei üürita, sest siis peaks veits renoveerima.

Igatahes…Kunagi jagasin siin oma igapäevase trajektoori (kodust kesklinna) majasid. Seekord näitan siis ida-Málaga kaunitare laiemalt, Limonari ja Pedregalejo linnaosadest.(Ma olen jooksvalt sotsiaalmeediasse enamus pilte vist juba jaganud, nii et kes juba näinud, siis sorry, et kordan end)

Selle põõsa sihikindlus on nii armas. Mulle meenub Lotte multikas, kus tantsuõpetaja maja teisel korrusel valitses samuti džungel. Ehk on siingi majas peidus kuukivi, mis paneb taimed kasvama?

Mõni päev tagasi komistasime taaskord ühe täiesti mahajäetud maja otsa. Teisest küljest oli näha, et see on üks päris suur ja kaunis finca olnud, suure hooviga ja puha. Ma loodan, et keegi ta ikka elule puhub.

Tegelikult tegin puudest pilti, aga nad sobivad majaga ideaalselt kokku praegu talvel. Mingi hetk on nad helelillasid õisi täis ja veel kaunimad kui praegu. (Sirelmeelia ehk Melia azedarach). Järgmise pildi peal on sama puu näha, aga seekord mitte enda õitega, vaid kaunis sümbioosis visteeriaga. Oma õite ajaks on visteeria juba ammu ära õitsenud.

Sellised katusedetailid olid millalgi hästi levinud ja on päris paljudel vanadel majadel näha.

See maja meenutab mulle millegipärast natuke Peipsiääre vanausuliste külade maju.

Number 111 või sss? Igatahes Villa Mar’i koliks ma ka kohe sisse. Ja suured massiivsed puituksed olid ka vanasti teema.

Üksildane tornike kesk igavate majade merd. Ma olen juba lapsepõlve muumitrolliaegadest saati alati mõtisklenud, mis tunne on muumimaja sisustada. Kas mööbel peaks ka ümar olema?

Kandlisemaid torne ka. Seal üleval jooks küll hommikuti teed või kohvi.

Ükspäev hiljuti oli vihmane-päikseline-vikerkaareline.

Majadega kergelt seotult. Elektripostid on ka mõnikord silmatorkavad.

Ma tavaliselt kuubikutest ei tee pilte, aga need juhtmed andsid kuidagi vunki juurde sellele konkreetsele eksemplarile… Aga onju igav see tänapäeva arhitektuur. Mõistan, et seest võib täiega kaunis olla, aga selliste vahel on üsna igav jalutada, kas pole?