Hoolaa-laaa!!!
Tulin lõpuks blogiauku kokku traageldama, üle kahe kuu juba vaikus. Jah, oleme ikka elus, kõik on hästi 😀 Koroonas pole, karantiini pole ka veel olnud, ajaloolised lumehanged meieni ei jõudnud ja Granada maavärinad ka mitte.
Tavaliselt on kaks varianti, miks ma siia ei satu – kas on liiga masendav olla, või on liiga kiired ajad. Seekord oli esiti üks, ja siis kohe teine otsa.
Praegu tundub muidugi, nagu oleks see stuudios elamine ja kõik üldse sada aastat tagasi olnud. Kuidagi nii teistsugune eluetapp oli noh. Nii keeruline, nii ebakindel. Aga tegelikult kolisime uude kohta alles kuu aega tagasi.
Kas ma olen juba öelnud, kui väsitav on kolida? Hullem kui mingi 100 km maratonijooks. Aga seekord „jooksin“ ma vähemalt rõõmu ja elevusega, mis sest, et higimull otsaees. Oli seda väärt!
Kuidas kogu see kolimiseteema siis niimoodi ootamatult päevakorda tuli? Esiteks hakkasin ma kohe peale Antoniot olukorra lahendamiseks tagavaravariante välja mõtlema. Nt kellegi tuttava juures tuba üürida, kas või ainult ööbimiseks. Ei leidnud (ja kaks täiskasvanut + kaks last on juba selline kompott, et keegi võõras ühte tuba ei annaks, peaks ikka mitu võtma…aga see tuleb juba sama hind kokku, mis terve korter üürida). Hotelle-motelle vaatasime, aga samamoodi poleks soodne tulnud meie suure kamba peale. Kolmas variant oli mõni tühi airbnb-kas, mida talveks super hea hinnaga oleks saanud. Aga kõik nad olid ainult mai-juunini vabad, ju siis loodetakse, et suveks on koroona läbi ja turistid tagasi. Ja mis meist siis pärast edasi saaks – kevad-suvi on see kõige lollim aega üürika otsimiseks, sest hinnad on siis alati laes.
Hekseldasin neid variante läbi ja jõudsime lõpuks otsuseni, et cmoon, praegu talvel on ideaalne aeg uus pika-ajaline üürikas leida, majanduskriis on hinnad märgatavalt allapoole toonud. Võtsin siis mõned kõige odavamad 2-magamistoalised ette ja hoidsin paar nädalat olukorral silma peal. Paari kohta helistasime ka, üks nt oli viimasel hetkel ikka otsustanud ainult kevadeni üürnik leida ja edasi turiste oodata. Üks teine ok variant oli just ära võetud. Kolmandat käisime vaatamas ja oli täitsa nunnu pisike korter, meie stuudiost 10 min jalutada, aga selline hästi armas naabruskond, kus tundus, et kõik on omad, tädikestel olid kodu-uksed pärani lahti jne, kui mööda läksime tervitasid maaklerit ja rääkisid möödaminnes temaga „külauudiseid“ ka.
Kaks miinust oli, esiteks oli korter möbleeritud, aga meil oli ju vaja oma mööbel ka kusagile ära paigutada. Ja teiseks küsisin ma rumala peaga, et kas koduloomad on lubatud. Ei olnud.
Istusime siis enne laste koolist võtmist korraks mäe otsa maha ja pidasime plaani. Et äkki saab kasside osas omaniku ikka pehmeks rääkida. Neid sisse smuugeldada? Võtsin telefoni, et kuulutuse teksti ja tingimusi veel üle lugeda, kui mulle hüppas ette üks uus kuulutus. Ka kaks magamistuba. Sama hind. Aga asukoht! Mere lähedal, aknast paistab lausa kätte. Ja see linnaosa on ülinunnu, mulle meenutab natuke Tartus karlovat. Igasugused ülinunnud majakesed ja kuidagi selline zen-energia. Ja noh, mere ääres. Ja linnapea elab ka kusagil selles linnaosas. Ja miks me varem pole siia veel elama sattunud – ta on selline nö rikaste linnaosa, kus on kallis kinnisvara. Ja siis selline odav hind nüüd?! Mõtlesin, et raudselt mingi konks on, aga Artjom helistas ja pani järgmiseks päevaks vaatamise aja.
Ma ei teagi, ei olnud vist konksu. Ta on lihtsalt üsna pisike + möbleerimata + ilma liftita ja ei ole mingit fäänsit euroremonti läbinud. Rõdu/terrassi ka pole. Aga meie jaoks ideaalne variant, sest odava otsa hinna otsijad ei saa harilikult endale möbleerimata korterit lubada ja jõukamad, kellel poleks probleemi mööbel osta, tahavad ikka neid mugavusi nagu lift, moodne köök jne kah. Nii et keegi ei napsanudki seda korterit nina alt ära ja saime veidi paberimajandust modida (sest noh, praegusel ajal peab ikka puust ette ja punaseks ära tõestama, et oled maksejõuline üürnik). Tunnistati meid sobivateks, maakler ise pakkus, et kaupleb hinda veel odavamaks, sest noh, lastega pere ju!
Ja niimoodi siis juhtuski veel aasta lõpus täiesti ootamatult, et kolisime siia. Mul on küll täpselt selline tunne, nagu oleks loto jackpoti võitnud. 65 m2, merevaade, hea piirkond, mõnus hubane, päikseline kodu 500 euri eest. Ma ei tea kuidas Eestis hinnad on, aga siin küündisid vahepeal isegi tubade hinnad juba 400ni. Ja korterid… veel aasta tagasi oli väga raske midagi normaalset ja mitme (magamis)toaga alla 1000 leida. Üleüldse olen ma aru saanud, et Eestis oleks selle korteri kuulutus 4-toaliste alla pandud. Ma olen alati nii segaduses, sest hispaanlastele räägin, et 2-toalises elame, aga eestlastel on see tubadelugemine ju teise süsteemiga. Et siis magamistubadele lisaks on elutuba ja söögituba ka. Ja no köök ja vannituba ilmselgelt! Oeh, Euroopa Liit võiks ühtse tubadelugemise süsteemi käibele võtta 😀 Ja ühtlasi siis korruste lugemise ka, sest hispaanlaste jaoks elame me teisel korrusel aga eestlaste jaoks kolmandal.
Aga kui ma varem tundsin, et elan lihtsalt Hispaanias, siis nüüd ma tunnen, et elan ikka Costa del Solis. Natuke isegi selline tunne, nagu oleks lõunamaale puhkusereisile tulnud. Meri ja palmid ja päike ja päikesetõusud ja päikeseloojangud. Ja kuigi kolimine on niivõrd ajakulukas ja koguaeg on kiire ja tööasjad kuhjuvad ja elamine on endiselt karpe täis, ja endiselt ootame interneti paigaldust, siis sellele vaatamata on ikka puhkuse tunne ja hinges istub pisike rõõm, et elu niimoodi läks, et pidime Plaza Santa Marialt ära kolima ja oma kodu seal hullus linnaosas ka ikkagi ei saanud osta, ja üldse, et kuigi kogu see 2020 aasta oli jube raske ja muutusi täis ja raputas meid ikka mõnusasti, siis nüüd oleme siin, õiges kohas, kus hingel on hää olla noh. Ja siit edasi on kuidagi rohkem jõudu ja energiat kõik muud asjad ja eluaspektid ka korda saada.
Kusjuures ma olen elus väga vähe päikesetõuse näinud. Sest unimüts, aga isegi kui sel ajal üleval, siis kusagile teel – kooli, tööle vms. Ja majad on ees, mets on ees. Värvidemäng taevas võib ju näha olla, aga see, kuidas Päike ise sealt horisondi tagant päriselt välja veereb… Ja nüüd – ma olen selle kuu ajaga juba oma elu rekordi teinud. Telefoni ei mahu hommikused kooliminekuklõpsud enam ära noh. Ma olen varsti hullem kui see maamehe saate „Kas Eestimaa on tõesti nii ilus vä!“- naine. Sest noh, NIII ilus on ju! Koguaeg kilkan Artjomile ja lastele, et no vaadake ometi! Ja kuidas üldse saab nii ilus olla! Praegu, siin on mul isegi raske meenutada, et nii mõnedki korrad tundsin ma eelmise aasta jooksul, et ei taha ega jõua elada, ei näinud ega uskunud, et tulevik üldse midagi ilusat ja head võib tuua, kuidagi jube põhjas oli olla. Aga kuidas ei jõua, kuidas ei taha – vaata kui ilus on noh! Energia ja vägi voolavad ise tagasi ja lained loksutavad mõtted rahulikuks.
Ma ei teagi, ma võingi siia lõpmatult pilte laduma jääda… Kuigi ma ei teagi, kas neid telefoniklõpse üldse arvutis kannatab vaadata. Nii et paar viimast veel ja järgmise korrani!
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 