Eestist tulles tundub Hispaania ikka jube mägine maa. Noh, ja on ju ka. Iga nurga peal on miskine mägi. Ja ega linnaski neist mägedest pääsu pole. Õnneks! Malaga on selline huvitav linn, kus on nii suuri laugeid linnaosasid, kui ka neid siiruviiru-sikksakk-üles-alla teedega mägiseid linnaosi. Mõned mäed on maju täis ehitatud, mõned aga täielik mets ja matkarajad.
Meil oli vanalinnas elades samuti mäekene kohe kõrval. See Malaga “the-mägi” ehk Gibralfaro, mille tipus asub kindlus, jalamil veel teinegi ning nagu sellest veel vähe oleks, siis mäe serval on lisaks vana rooma teater.
Aga nüüd asume me vanalinnast natuke ida pool. Mõned mäed ja orud jäävad vahele, ja siin me siis oleme, ühele poole jääb meri ja teisel pool on jälle mäed.
Meie “vana mägi” seal eemal
Siit kohe meie tänavalt läheb üks “salatrepp-shortcut” üles, läbi mäeserval oleva kauni villade-basseinide linnaosa (mm, millised vaated!). Siis tuleb üks suur metallvärav ja pudelikilde täis trepp (siia kogunevad õhtuti noored botelloni pidama) ja üks tänav, mis viib järgmise väravani – sissepääsuni mets-parki nimega Morlaco.
ShortcutSee pudelikildudetrepp. Igal nädalavahetusel lisandub uusi kildeHispaanlased jätavad oma botelloni-pudelid sinna kuhu kukubTeeme piltiKõik mäenukid tuleb läbi istudaRohtunud tee
Nii et kokku max 10 minutit see “mäkketõus” ja olemegi metsas. Männid ja eukalüptid ja kaljud ja kivikuristikud ja oravad ja kameeleonid ja õitsevad lavendlid ja kogu see kupatus. Mõnus vaikne. Ja metsalõhn! Saab isegi salaja maski ära võtta, sest noh, kes siin metsas ikka näeb. Teised, koertega jalutajad või piknikupidajad naudivad samuti võimalust värsket õhku hingata.
EssaSee mägi on auklik nagu hiirte juustNo ma ei tea, täiega Taevaskoda meenutab see liivakivipaljandKõi usuvad täiega, et ronin megakõrgel, eksVäiksed basseinikesedLõhnavad lavendlinõlvadTundmatu paarike koeragaAga noil kahel on juba 11 aastat koos oldud ja üheskoos maailma vallutatudKui piisavalt selge ilm, on isegi Aafrika nähaVidevik. Aeg mäe otsast alla kobida, kodu on natuke enne seda valget majajurakatLapsed arvavad et sõbrants Sofia on nende õde
Vaatame lastega viimasel ajal õhtuti nüüd tihtilugi telkust viktoriinisaateid. Kolm tükki tuleb kohe jutti, esimene on “Ahora Caigo,” teine “Boom” ja kolmas “Pasapalabra”
Tolles viimases oli selline küss – mis linnas Lätis on miskine kuulus monument (ütlesid äkki nime ka, aga ma ei mäleta). Hakkab R-tähega. Esiteks. See, et mõni hispaanlane üldse teab, kus on Läti, ja näiteks mis ta pealinn veel võiks olla, on päris suur saavutus. Ja see naine pakkuski: Riga. Aga mkmm, vastus on Rezekne. Te teadsite, et Lätis selline “kuulus” linn on? Mina igatahes ei teadnud, mis sest, et lätlaste naaberriigist pärit olen! Ja mitte Tallinnast, eksole, vaid sealt Lõuna-Eesti poolt…
Artjom ka ei teadnud, ja tema on pooled oma lapsepõlve suved Lätis veetnud… Aga talle tuli vastust kuuldes see koht vähemalt tuttav ette. Tuleb välja, et ta on seal mingil metalfestivalil esinemas käinud. (khm khm, ja ma olin ka kaasas tookord, ja sellele vaatamata ei mäletanud toda linna noh!)
Öelge nüüd, et te oleksite küll lebolt seda vastust teadnud!
Ok-ok, muus osas on hispaanlased täitsa normaalsed. Hiljuti siin otsustati meil ühena koroonameetmetest bottelonidest võitu saada. No ja mis on kõige loogilisem valik selleks, et inimesed enam õhtuti koos jooma ei koguneks? Loomulikult õhtune alkomüügikeeld! Ehk siis tuli uudis: alates 18:00 enam alkot ei saa. Ei poest, ei baarist, mitte kuskilt. Paar päeva hiljem tuli uus uudis: alkomüügikeeld ei laiene õlule ega veinile (karastusjoogid ju!?). Kohe samal päeval nägin lehest uue seaduseparandusega kokku klappivat uudist ka, kus oma 117-sünnipäeva pidav koroonast taastunud naine avaldab pika eluea saladuse – vein ja siesta.
Jep. Sellega ongi kõik öeldud.
Terviseks!
Puhtalt välimuse järgi ostetud vein. Päritolumaa: Portugal
Artjomil on üks tuttav turvafirma boss, kelle põhiliseks tegevusalaks ja spetsialiteediks (on selline sõna üldse olemas?) on okupadega tegelemine, ja eile käis ta meil stuudios videoshoodil. Ja nüüd ma lihtsalt pean seda okupa-teemat jagama noh!
Ilmselt pole teil aimugi, misasi see okupa veel on, sest Eestis sellist nähtust vist ei eksisteeri. Nii et ma seletan siis lähemalt.
Probleem on selles, et Hispaanias on seadused niivõrd veidrad, et juhul, kui keegi võtab su kodu üle, vahet pole kas see on tühjana seisev kinnisvara või oled sa ise parasjagu kusagil ära, siis politsei ei saa mitte midagi teha. Ja kui omanik läheneb sellele end tema koju sisse seadnud parasiidile või parasiitide kambale jõuga, läheb ta hoopis ise trellide taha.
Kogu loogika siin taga on, et inimest ei tohi kodust välja visata. Isegi kui see ei ole päriselt tema enda kodu või kui tal pole üürilepingut vms. Kui inimene on “kodus,” ei tohi politsei isegi tema dokumenti küsida. Välja saaks visata vaid siis, kui ta on alles värskelt sisse murdnud, esimese 48 tunni jooksul. Aga paar päeva hiljem saab ta juba öelda, et elab seal. Näe, isiklikud asjad ja voodi ja…
Sel turvafirmal on olukorra lahendamiseks selline kaval taktika – nad panevad ühe inimese (või pigem vist mitu) seda elukohta jälgima. Kui sissetungijaid on üks, on lihtne – niipea, kui ta väljub (poodi või kuhu iganes), teda enam sisse ei lubata ja kinnisvara on tagasi võidetud. Kui neid on mitu, läheb kauem aega. Väjub üks – enam tagasi ei saa. Väljub teine – sama lugu. Kuniks jääb vaid too viimane vennike alles, kes ei saa seal ju lõpmatuseni nädalate viisi passida, kas või süüa on ju vaja lõpuks osta.
Aga see tehnika ei tööta, kui mängus on mõni laps. Sest lapsi ei tohi mingil juhul tänavale elama saata. Sel juhul saakski ainult läbi kohtu ja mitme aasta jooksul lahenduse leida, kui siiski.
Nad pidid mõndadel juhtudel okupadega ka rahalisi kokkuleppeid tegema, kui näha, et palju rahvast ja see passimismeetod nädalate pikkuseks võib venida. Et odavam on neile see paar tonni maksta välja kolimise eest, kui pikaajaliselt ööpäevläbi ukse ees valvemehi pidada…
See tüüp rääkis, et nüüd peale koroonamasu on tööd ikka eriti palju. Eriti just nendes välismaalaste piirkondades. Hiljuti oli näiteks üks araablaste villa paariks kuuks üle võetud ja kuniks nad selle tagasi said, olid okupad kogu mööbli, mootorpaadid, golfivarustuse jne ära müünud. Tühi maja. Ja täitsa lõpp, politsei ei saagi midagi teha.
Nii et jah, kel Hispaanias tühjalt seisev kinnisvara, tasub kindlasti valve ja signalisatsioon peale panna. Et kui keegi sisse murrab, saab politsei kohe sekkuda, enne kui jõutakse ära okupeerida. Ja üürnike tuleb samuti hoolega valida. Näiteks kui üürnikeks on lastega pere, siis isegi vaatamata sellele, et nad ei maksa või on üürileping lõppenud – omanikul ei ole absoluutselt mitte mingisugust õigust neid välja visata, kui nad minna ei taha, ei aita isegi kohtusseminek.
Nüüd ma saan täitsa aru, miks vahel kui mõnda korterit vaatama või pildistama minna, on täiesti tühjal korteril signa peal olnud. Mäletan, et tookord seal mustlaste rajoonis, kus eelmine kevad korterit vaatasime, polnud korteris isegi köögimööblit, no mitte kui midagi, mida keegi varastada võiks soovida. Ja mina isekeskis imestasin, et miks nad küll signa on pannud. Ja noh, paar kuud hiljem, karantiiniajal oligi sinna korterisse ka okupa tulnud, vaatamata sellele signale, ilmselt mõned naabritest.
Just hiljuti käis uudistest läbi, kuidas üks inimene oma kodust tuba välja üüris ning kuna see üürnik oli totaalne räpakoll, siis palus omanik tal toa ära koristada. Kui toakoristusest asja ei saanud, siis tahtis teda lõpuks üldse kodust välja visata ja üürnik kutsus seepeale politsei. Ja käeraudus viidi ära hoopis see omanik… Eestis öeldakse selle kohta JOKK, eksole?
Kohalikud kinnisvaraomanikud ise näiteks soovitavad üürnikeks võtta tudengeid (sest need kolivad ju kunagi ikka ära ega plaani aastakümneteks sina korterisse konutama jääda) ja välismaalasi (sest need on maksmisega punktuaalsemad/rikkamad/oma õigustega vähem kursis olevad jne)
Kusjuures tookord kui meie eelmine omanik otsustas üüri lambist 100 eur tõsta, ütles üks hispaanlasest naabrimees meile kohe, et cmoon, esiteks tal pole ju seaduslikult üldse mingit õigust üüri tõsta, ja parem ärge makske talle üldse mitte midagi sest ega ta teid lastega ju välja visata ei tohi. A näed me lollid välismaalased maksime ikka kohusetundlikult selle sota iga kuu juurde…
Ma usun, et eks nad kunagi neid seadusi veits modivad ja mudivad ja selline anarhia lõppeb ära, aga seniks jääb vaid imestada, et kuidas küll tänapäeva moodsas EL riigis sellised asjad saavad üldse toimuda.
Tahtsin hoopis muudest asjadest kirjutada, aga – kas ainult poisslastega on see probleem, et neil mingis vanuses on non-stop need pepu- ja kaka- ja noku- jne naljad? Ja kaua selline iga üldse kestab? 20-eluaastani? Ma lihtsalt ei suuda enam noh! 😀 Neil muud ei olegi viimasel ajal enam, muudkui üks itsitamine ja rumaluste rääkimine.
No ja kool, eksole. Võiks ju olla, et õpivad seal end peenelt väljendama ja hispaania keele sees elegantselt suplema… aga mkmm. Daniel tõi juba mitu aastat tagasi sealt selliseid põnevaid väljendeid koju, mida mina veel ei teadnudki… Ja ta on alles kuuene!
Ja nüüd näiteks rääkis elevusega, kuidas nende klassi teine Daniel talle “paks perse” õpetas. Mingi eriti naljaka intonatsiooniga ka veel, nii et natuke on isegi naljakas, jah. Ainult et kui ma (kogemata noh!) naeran 3 sekundit, siis neil endil jätkub seda nalja veel kolmeks lõpmatuks tunniks.
Ja nüüd nad on reaalselt kaks nädalat jutti non-stop seda nalja teinud, et tuleb kiirest ja palju kordi järjest “Chappy” öelda. Noh, see koeranimi eksole, teate küll. Ainult, et tša-pi teistpidi pööratult ei ole enam koeranimi…
Ja niimoodi nad käivad kahekesi ja leelotavad kooris oma chappy-t ja mu kõrvad jooksevad juba virtsavett sellest. No kaua saab ühte ja sama nalja teha noh? Nagu kaks väikest onu Heinot siin oma vana kulunud naljaga. Mitte, et ma tahaks, et nad veel mõne uue õpiks, hoidku selle eest! Täna kui kooliasju õppisime, lunisid, et ma ütleks, kuidas see sõna, või noh, kehaosa inglise keeles on. Ma ei allunud provokatsioonile ja arvestades seda, et hispaania lapsed pole inglise keeles väga head, siis nad ei saa vist õnneks koolist ka lähiajal veel teada…
Tulin lõpuks blogiauku kokku traageldama, üle kahe kuu juba vaikus. Jah, oleme ikka elus, kõik on hästi 😀 Koroonas pole, karantiini pole ka veel olnud, ajaloolised lumehanged meieni ei jõudnud ja Granada maavärinad ka mitte.
Siis kui suurem osa Hispaaniast lume all oli. Satelliitfoto nädal peale lumesadu. Allikas: internet
Tavaliselt on kaks varianti, miks ma siia ei satu – kas on liiga masendav olla, või on liiga kiired ajad. Seekord oli esiti üks, ja siis kohe teine otsa.
Praegu tundub muidugi, nagu oleks see stuudios elamine ja kõik üldse sada aastat tagasi olnud. Kuidagi nii teistsugune eluetapp oli noh. Nii keeruline, nii ebakindel. Aga tegelikult kolisime uude kohta alles kuu aega tagasi.
Kas ma olen juba öelnud, kui väsitav on kolida? Hullem kui mingi 100 km maratonijooks. Aga seekord „jooksin“ ma vähemalt rõõmu ja elevusega, mis sest, et higimull otsaees. Oli seda väärt!
Kuidas kogu see kolimiseteema siis niimoodi ootamatult päevakorda tuli? Esiteks hakkasin ma kohe peale Antoniot olukorra lahendamiseks tagavaravariante välja mõtlema. Nt kellegi tuttava juures tuba üürida, kas või ainult ööbimiseks. Ei leidnud (ja kaks täiskasvanut + kaks last on juba selline kompott, et keegi võõras ühte tuba ei annaks, peaks ikka mitu võtma…aga see tuleb juba sama hind kokku, mis terve korter üürida). Hotelle-motelle vaatasime, aga samamoodi poleks soodne tulnud meie suure kamba peale. Kolmas variant oli mõni tühi airbnb-kas, mida talveks super hea hinnaga oleks saanud. Aga kõik nad olid ainult mai-juunini vabad, ju siis loodetakse, et suveks on koroona läbi ja turistid tagasi. Ja mis meist siis pärast edasi saaks – kevad-suvi on see kõige lollim aega üürika otsimiseks, sest hinnad on siis alati laes.
Hekseldasin neid variante läbi ja jõudsime lõpuks otsuseni, et cmoon, praegu talvel on ideaalne aeg uus pika-ajaline üürikas leida, majanduskriis on hinnad märgatavalt allapoole toonud. Võtsin siis mõned kõige odavamad 2-magamistoalised ette ja hoidsin paar nädalat olukorral silma peal. Paari kohta helistasime ka, üks nt oli viimasel hetkel ikka otsustanud ainult kevadeni üürnik leida ja edasi turiste oodata. Üks teine ok variant oli just ära võetud. Kolmandat käisime vaatamas ja oli täitsa nunnu pisike korter, meie stuudiost 10 min jalutada, aga selline hästi armas naabruskond, kus tundus, et kõik on omad, tädikestel olid kodu-uksed pärani lahti jne, kui mööda läksime tervitasid maaklerit ja rääkisid möödaminnes temaga „külauudiseid“ ka.
Kaks miinust oli, esiteks oli korter möbleeritud, aga meil oli ju vaja oma mööbel ka kusagile ära paigutada. Ja teiseks küsisin ma rumala peaga, et kas koduloomad on lubatud. Ei olnud.
Istusime siis enne laste koolist võtmist korraks mäe otsa maha ja pidasime plaani. Et äkki saab kasside osas omaniku ikka pehmeks rääkida. Neid sisse smuugeldada? Võtsin telefoni, et kuulutuse teksti ja tingimusi veel üle lugeda, kui mulle hüppas ette üks uus kuulutus. Ka kaks magamistuba. Sama hind. Aga asukoht! Mere lähedal, aknast paistab lausa kätte. Ja see linnaosa on ülinunnu, mulle meenutab natuke Tartus karlovat. Igasugused ülinunnud majakesed ja kuidagi selline zen-energia. Ja noh, mere ääres. Ja linnapea elab ka kusagil selles linnaosas. Ja miks me varem pole siia veel elama sattunud – ta on selline nö rikaste linnaosa, kus on kallis kinnisvara. Ja siis selline odav hind nüüd?! Mõtlesin, et raudselt mingi konks on, aga Artjom helistas ja pani järgmiseks päevaks vaatamise aja.
Ma ei teagi, ei olnud vist konksu. Ta on lihtsalt üsna pisike + möbleerimata + ilma liftita ja ei ole mingit fäänsit euroremonti läbinud. Rõdu/terrassi ka pole. Aga meie jaoks ideaalne variant, sest odava otsa hinna otsijad ei saa harilikult endale möbleerimata korterit lubada ja jõukamad, kellel poleks probleemi mööbel osta, tahavad ikka neid mugavusi nagu lift, moodne köök jne kah. Nii et keegi ei napsanudki seda korterit nina alt ära ja saime veidi paberimajandust modida (sest noh, praegusel ajal peab ikka puust ette ja punaseks ära tõestama, et oled maksejõuline üürnik). Tunnistati meid sobivateks, maakler ise pakkus, et kaupleb hinda veel odavamaks, sest noh, lastega pere ju!
ootavad päikesetõusu
Ja niimoodi siis juhtuski veel aasta lõpus täiesti ootamatult, et kolisime siia. Mul on küll täpselt selline tunne, nagu oleks loto jackpoti võitnud. 65 m2, merevaade, hea piirkond, mõnus hubane, päikseline kodu 500 euri eest. Ma ei tea kuidas Eestis hinnad on, aga siin küündisid vahepeal isegi tubade hinnad juba 400ni. Ja korterid… veel aasta tagasi oli väga raske midagi normaalset ja mitme (magamis)toaga alla 1000 leida. Üleüldse olen ma aru saanud, et Eestis oleks selle korteri kuulutus 4-toaliste alla pandud. Ma olen alati nii segaduses, sest hispaanlastele räägin, et 2-toalises elame, aga eestlastel on see tubadelugemine ju teise süsteemiga. Et siis magamistubadele lisaks on elutuba ja söögituba ka. Ja no köök ja vannituba ilmselgelt! Oeh, Euroopa Liit võiks ühtse tubadelugemise süsteemi käibele võtta 😀 Ja ühtlasi siis korruste lugemise ka, sest hispaanlaste jaoks elame me teisel korrusel aga eestlaste jaoks kolmandal.
Aga kui ma varem tundsin, et elan lihtsalt Hispaanias, siis nüüd ma tunnen, et elan ikka Costa del Solis. Natuke isegi selline tunne, nagu oleks lõunamaale puhkusereisile tulnud. Meri ja palmid ja päike ja päikesetõusud ja päikeseloojangud. Ja kuigi kolimine on niivõrd ajakulukas ja koguaeg on kiire ja tööasjad kuhjuvad ja elamine on endiselt karpe täis, ja endiselt ootame interneti paigaldust, siis sellele vaatamata on ikka puhkuse tunne ja hinges istub pisike rõõm, et elu niimoodi läks, et pidime Plaza Santa Marialt ära kolima ja oma kodu seal hullus linnaosas ka ikkagi ei saanud osta, ja üldse, et kuigi kogu see 2020 aasta oli jube raske ja muutusi täis ja raputas meid ikka mõnusasti, siis nüüd oleme siin, õiges kohas, kus hingel on hää olla noh. Ja siit edasi on kuidagi rohkem jõudu ja energiat kõik muud asjad ja eluaspektid ka korda saada.
kajakatest saareke
Kusjuures ma olen elus väga vähe päikesetõuse näinud. Sest unimüts, aga isegi kui sel ajal üleval, siis kusagile teel – kooli, tööle vms. Ja majad on ees, mets on ees. Värvidemäng taevas võib ju näha olla, aga see, kuidas Päike ise sealt horisondi tagant päriselt välja veereb… Ja nüüd – ma olen selle kuu ajaga juba oma elu rekordi teinud. Telefoni ei mahu hommikused kooliminekuklõpsud enam ära noh. Ma olen varsti hullem kui see maamehe saate „Kas Eestimaa on tõesti nii ilus vä!“- naine. Sest noh, NIII ilus on ju! Koguaeg kilkan Artjomile ja lastele, et no vaadake ometi! Ja kuidas üldse saab nii ilus olla! Praegu, siin on mul isegi raske meenutada, et nii mõnedki korrad tundsin ma eelmise aasta jooksul, et ei taha ega jõua elada, ei näinud ega uskunud, et tulevik üldse midagi ilusat ja head võib tuua, kuidagi jube põhjas oli olla. Aga kuidas ei jõua, kuidas ei taha – vaata kui ilus on noh! Energia ja vägi voolavad ise tagasi ja lained loksutavad mõtted rahulikuks.
Ma ei teagi, ma võingi siia lõpmatult pilte laduma jääda… Kuigi ma ei teagi, kas neid telefoniklõpse üldse arvutis kannatab vaadata. Nii et paar viimast veel ja järgmise korrani!
Ma teen Danist pilti, ta minust. P.S. selle aasta esimene ujumine on 29. jaanuari seisuga ka tehtud 🙂
Meil sai juba 2 kuud stuudios elatud. Oleks nagu kaks nädalat, samas on olnud hetki, kui see segane aeg tundub mitte kunagi lõppevat. Üldiselt on seis nii, et tahame siin olla nii lühidalt kui vähegi võimalik, samas ilmselgelt oleme nii kaua kui iganes vaja, kuni sissetulekud muutuvad väljaminekutest suuremaks. Vähemalt kuni see suurem koroonapaanika üle läheb. Et jah, eks ma ju unistan muidugi, et oleks nii tore juba selle aastanumbri sees kuskile “päriskohta” kolida, aga kui ei ole võimalik, siis lihtsalt pole võimalik ja tuleb õnnelik olla, et üldse katus peakohal, eksju. Üldse tuleb õppida olema hetkes, olevikus õnnelik, mitte mõtlema minevikule või tulevikule või sellele, mida ei ole…
Mõnes mõttes oleme me nagu ringiga alguses tagasi. Ükskord panin ühe “nooruspõlve” soundtracki omale taustaks ja nostalgialaksuks mängima ja Artjom kommenteeris, et isegi sama muusika käib mis Draakulas. Ainuke vahe, et siis olime me neljakesi (mina, Artjom ja kaks kassi), nüüd on kaks mini-inimest veel lisaks. Ja siis olime me noored ja lootust ja usku täis, nüüd vanad väsinud ja kakleme eluga oma koha pärast siin maailmas. Ja kui tol ajal vaatasin ma elule selle pilguga, et olen omadega heas/ägedas jne kohas, siin praegust hetke näen ikka pigem sellise… elutee madalpunktina. Või noh, mis praegust hetke, viimast paari aastat tegelikult.
Eks ma ikka lohutan ennast, et kõik asjad juhtuvad põhjusega, et õpetada, kasvatada jne. Et ju siis mul on vaja kõik need pimedad kohad elus läbi käia, et jõuda kusagile, kuhu muidu ei oleks jõudnud.
Ja no, kui hakata mõtlema kõikidele toredatele asjadele, mis on ju ka juhtunud, ja headele inimestele, kes on õigel hetkel ümber olnud, kas või virtuaalselt, siis on tegelikult elu ju ikkagi ilus.
Täna jäi selline artikkel fb-s ette:
“Koroonast mittetäielikult taastunud patsiendid kannatavad väsimuse, halva enesetunde, peavalude ja motivatsioonipuuduse käes” Eeemm…. tundub, et mul on vist juba aastaid, või isegi aastakümneid tagasi koroona olnud…
Koroonateemadel rääkides, siis on meil ka see teine laine siin täies hoos. Kõik on juba ammu valmis, et kohe-kohe tuleb jälle täiskarantiin nagu kevadel, sest noh, paljudes teistes riikides juba on. Aga siiani on meil veel sellega suhtkoht hästi läinud ja on kõigest mõned pisemad ja vähempisemad muudatused ja keelud-käsud. Näiteks
öine liikumiskeeld 22.00 – 07.00 (lõpuks ometi pole ööläbi akna taga seda automüra!)
kõik eluks mittehädavajalikud ametiasutused suletakse 18.00. Baarid ka. Ehk siis hispaanlased, kes harjunud õhtuti 22-01 väljas istuma ja sööma, peavad nüüd kodus einestama. Kella 22ni toimub vähemalt toidu kojuvedu restodest, nii et restod oma rahadest päris ilma ka ei jää.
oma elamispiirkonnast (linn, küla jne) tohib teise minna vaid mõjuval põhjusel ja tõendiga. (Tööalaselt õnneks on lubatud, Artjom läheb nt homme Marbellasse ühte väikest pulma pildistama)
maskid on endiselt igal pool 100% kohustuslikud, kohvikus toidu tarbimise ajal võib ära võtta, aga kui niisama istud ja lobised, siis mask ees.
koolides kõik vanaviisi. Tudengid on vaid suuremalt jaolt koduõppele saadetud. Kusjuures nad siin väidavad, et kool on kõige turvalisem koht üldse, kus olla. (ja siis eile saatis õpetaja Aleksandri klassi grupipildi, kus nad oma kasvatatud taimi käes hoidsid. mu tähelepanu köitis nende taimede asemel hoopis see, et 20st lapsest 7-l oli mask lõua all või siis nina väljas… ja mu lapsed juba kaks korda sel õppeaastal koolist miskise haiguse koju toonud… nii et hästi safe place jaa)
P.S. Need pole Hispaania üldised reeglid, vaid meie piirkonna omad. On palju selliseid piirkondi ka, kus kõik on kinni ja suletud. Valitsuse poolt kehtestati vaid see üleriigiline öine liikumiskeeld, kõige muu osas anti eri regioonidele vabad käed ise otsustamaks, mida teha ja mida mitte (no välja arvatud see, et täiskarantiini jaoks riik VEEL ühelegi regioonile praegu luba ei andnud, kuigi mõned seda palusid) Ja isegi Andaluusiasiseselt on eri linnadel erinev seis, nt Granadas palju karmimad reeglid, kui Malagas.
Hea küss ju: kui maskid aitavad, miks siis peame oma ärisid sulgema? Ja kui ei aita, siis miks meid neid kandma sunnitakse? (jajah, ma tean, teil seal Eestis alles see maskiteema õhus veel)
Tegelikult juba kuukene vana uudis, aga istusin ja jäin siin neid laua kõrval seisvaid erinevaid välkusid ja muud kraami silmitsema ja tuli jälle meelde.
Tegelikult ma siin küsin endalt ikka tihtilugu, et mis suunas elu tahab, et ma läheksin, ja kas või see, et kas oleks ehk pidanud kodu asemel hoopis stuudiost loobuma? Ma olen terve elu see märkide lugemise inimene olnud noh, mis teha.
Igatahes, me olime just hiljuti siia stuudiosse kolinud, kui ühel hetkel helistas Artjomile see fotograaf, kes meil siin varem oli kaasüüriliseks olnud, aga nüüd koroona pärast ära kadus. Helistas ja ütles, et tema teeb fotograafiaga lõpu ja kingib kõik oma tehnika Artjomile (või kui Artjom ei taha, siis viskab lihtsalt ära).
Ta oli selline hobifotograaf, kes pildistas tasuta oma lõbuks noortest naistest …khmmm…. viisakalt öeldes aktifotosid. Ja ühe tšikiga oli kevadel mingi skandaal tulnud ja mingid feministide grupid jooksevad tema peale nüüd tormi. Hispaanias on olemas selline väljend nagu “follógrafo” (tõlkes midagi sellist nagu fakograaf) ja teda oli kuskil sellena ära tag-itud. Ja naine ja tütar said teada ja kogu kompott ja skandaal ja draama. Mul pole õrna aimugi, mis lugu seal tegelikult taga oli ja kui tõsine, sest ilmselgelt rääkis ta ainult oma versiooni. Aga oma insta kustutas ta ära ja temast kui fotograafist pole enam kusagil jälgegi maas.
Lisaks sellele, et ta meie stuudiot üüris, oli tal tegelikult oma stuudiokene ka olemas, maast laeni fotokraami täis. Erinevad taustad ja välgud jne. Kõik see kraam, mille soetamiseks poleks meil endil niipea (või mitte kunagi) võimalust olnud.
Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et kunagi on meil Hispaanias fotostuudio ja keegi vanem hispaania härrasmees kingib Artjomile lambist mitme tonni eest fototehnikat… ma oleks naernud ja öelnud, et hea muinasjutt küll…
Aga siin ma nüüd siis istun ja saan aru, et stuudiost loobuda ei ole ikka ette nähtud, stuudio kasvab ja areneb ja õitseb.
No ja siis otsustasime me lõpuks seda ka, et kõik need pooltasuta heast südamest pildistamised ja filmimised jätame ära. Praegu on mõni kuu nii, et kaks inimest töötame 7 päeva nädalas ja tuleme napilt plussi, ja kogu see jama puhtalt seetõttu, et oleme paljudele inimestele rõõmsalt vastu tulnud, kui nad hinda alla kauplevad. Ja noh, kõvasti alla. Aga noh see on juba see tüüpiline värk, et kliendile tundub alati, et mis see siis ära on, pildistad ja teed siuh-säuh valmis, aga ta ei analüüsi, et see hind sisaldab riigimakse, tehnikat, stuudiot, järeltöötluse aega jne, ja lõpuks tahaks fotograaf ju süüa ja puhata ka 🙂 Natuke nadi ju ennast tööd tehes zombiks rügada ja siis veel ise peale maksta. Nii et kui keegi veel väidab, et “aga tio Pepe teeb mulle poole odavamalt!” siis mu poolest mingugi sinna tio Pepe juurde 😛
Ei, tegelikult on palju toredaid kliente ka ja see on täiega motiveeriv.
(läheb nüüd teise arvuti taha pilte töötlema, sest noh, laupäev ja Artjom läks pulma aga pilditöötlus ei tohi seiskuda, sest 9 inimest ootavad kannatamatult oma pilte ju. Nagu vabrik meil siin)
P.S. Pulmas võib nüüd 6 inimest olla. Pruut, peigmees, paaripanija, tunnistaja, fotograaf ja keegi oli veel. Isegi pruutpaari vanemaid ei lasta sisse. Vähemalt selles pulmas, kuhu Artjom läks. Nõme koroona.
Mis teil esimene mõte on, kui tänaval kõndides mõni inimene vaatab?
Ma olen üldiselt selline uinamuina, kes on tänaval oma mõtteis või vaatab puid-põõsaid ja linnukesi ja pilvi, heal juhul valgusfoori ka, ja inimesed jäävad täitsa kahe silma vahele. Vastupidiselt Artjomile, kes võiks vabalt mingis luureteenistuses töötada, sest paneb just inimesi tähele. Umbes, et näe, see mees või naine tuli meile ju eile ka siin vastu. “Oih, milline? Keegi läks mööda või?” on suht 100% juhtudel mu vastuseks.
Enivei, seega ei pane ma üldjuhul ilmselgelt seda ka tähele, kui keegi vaatab või naeratab või tervitab või midagi. Aga vahel üksi kõndides muutub see tähelepanu siiski kuidagi tuntavaks. Naiste värk, lastega või abikaasaga olles on hea nähtamatuks muutuda, nii et kui järsku üksi kuskile minek, siis on harjumatult jälle nähtav olla.
Ei, tegelikult ei ole see naistevärk ainult, Artjomil on sõprade-tuttavatega samuti, et kui mina või lapsed ka kõrval oleme, siis ei panda teda tähele ega tunta ära. Kui üksi läheb, siis iga kümne meetri tagant tahab keegi tuttav juttu ajada.
Ooot, aga ikkagi see küsimus, et milline teil see esimene reaktsioon siis on, kui vastutulevad inimesed vaatama kipuvad?
Näiteks läksin eile kooli lastele järgi, ei olnud minikleit, vaid tennised ja teksad. 20 minutit kõndida. Kõigepealt mõtlesin, et kas mul kuskil mingi plekk? Mkmm, ei olnud. Äkki püksilukk lahti? Mkmm, sellega ka korras. Äkki see pesakond halle juukseid, mis just hiljuti ehmatusega peast avastasin on kohe eriti kiiskavalt pilkupüüdvad? Või need neetud katkised juukseotsad? Või vaatavad, et kas tõesti saab nii magamata silmaalustega tänavale tulla, kas siis puudrit-näokreemi tõesti ei leidnud või…
Ühesõnaga – raudpolt on midagi viga ja kole jne. Sest kui ise tunda end väsinuna, magamata ja kõigele lisaks veel mitu kilo oma unistuste kaalust üle ka, siis ei saa ju ometi olla, et see kõik välja ei paista ja teistele ka silma ei kriibi?
Vaatasin siis mingi poe vaateakna peegeldusest mööda vuhades, et tegelt pole ju hullu, täitsa norm tegelane. Ja niimoodi kaugelt petab täitsa ära, nagu 15 oleks endiselt/jälle. Ja miks üldse see minapilt on alati kellegagi võrdluses, kas või omaenda minevikuminaga, kes oli ilmselgelt noorem ja siledam-saledam. Miks ei võiks end hoopis oma tulevikuminaga võrrelda ja enesega hetkes rahul olla?
Tegelikult vaatad ju tänaval ikka hoopis neid inimesi, kes kuidagi inspireerivad, vahet polegi, kas mehed või naised. Jagad aga muudkui nagu sotsiaalmeedias skrollideski kujuteldavaid laike. Ja kõik teavad, et fookus on sellel, mis meeldib, mis positiivsega silma jääb või lihtsalt nunnu on, sest dislaike pole olemas. Dislaike paneme me endile ainult ise.
Mäletan, et millalgi sada aastat tagasi gümnaasiumiajal istusin raekoja platsi taga kusagil pirogovi serval ja vaatasin, et oo, täiega äge tsikk läheb mööda, selline grunge ja stiilne, vot tahaks ise ka nii cool olla. Alles mingi viis sekki hiljem sain aru, et oih, aga see on ju mu enda õde…
Siis ma sellele pikemalt ei mõelnud, aga nüüd saan aru, et raudselt olid tal kõndides enda suhtes umbes samad etteheited peas, et need krdi paar kilo ja väsinud silmaalused ja mida nad jõllavad, kas püksilukk lahti.
Ikka ise oleme alati enda suurimad vaenlased ja allatõmbajad noh.
Hmmm, huvitav, mis järeldus sellest teha, et kui lapsed olid pool aastat kodus olles kenasti terved, aga juba peale kahte nädalat kooliskäiku on mõlemad haiged? Vaatamata kogu sellele maskikandmisele ja distantsihoidmisele ja hommikusele palavikumõõtmisele ja pidevale kätepesule ja burbujadele ja muudele meetmetele.
Kas ainult mulle tundub selles valguses nii ilmselge, et kogu sellest tsirkusest pole kahjuks absoluutselt mitte mingit kasu, viirus pääseb ikka ühelt lapselt teiseni. Ja neid haigeid lapsi oli kolmanda koolinädala alguseks PÄÄRIS palju.
Kool ei teinud selle peale miskit põnevat-resoluutset. “Ahah, selge, saage terveks!” Alles nädala teisel poolel hakati uurima, et ega ometi koroona pole, mis arst ütles, kas test ka tehtud jne, sest muidu peaks ju kogu klassi karantiini jätma.
Üks ema kirjutas esmaspäeval üleüldse kooligrupis, et laps on haige ja täna ei tule kooli, tuleb teisipäeval. Ma hoidsin enda omasid ikka nädala kodus, mis sest, et ainult esimesed 2-3 päeva oli palavik. VANASTI minu ajal oli haige olemisega üldse nii, et nädal kodus ja pärast veel nadal kehalisest vabastust ja värki…et organism ikka taastuda saaks. Siin küll sellist süsteemi pole, ei tea kas Eestis tänapäeval veel on?
Mõned lapsed tegid koroonatesti ka, oli negatiivne. Nii et ma ei hakanud siis enda omasid piinama selle ninasurkimisega.
Et jah, sellised lood siis kooliga.
Vähemalt olime nädalakese Antonio silme alt ära… nii et ALATI on miski positiivne külg ka asjadel!
Ma jõudsin neile nädala jooksul umbes mustmiljon korda meelde tuletada, et võiks tasemini mängida. Ja juba sekund hiljem läks helinivoo jälle tagasi sellele tasemele, et pool linna kajas. Niimoodi me siin küll “salaja” elatud ei saa…
Ja Tolmu oli vahepeal nii sokidefitsiidis, et vedas mu tenniseid mööda stuudiot ringi. No pole hullu, varsti on sügis käes ja jõuab see ammuigatsetud sokihooaeg ka kätte…
Jah, sügis. Tegelikult on oktoober veel täiega suvekuu siin, umbes nagu Eestis august, et vahepeal rannailm, samas vahepeal mõni päev juba jahedamat hõngu kaa, aga sel aastal on mul juba kuidagi sügisetunne peal. Ja tahaks niiväga aega lihtsalt paar kuud edasi kerida, sest kes teab mis jama sinna vahepeale mahtuda võib. Jep, ei tohi ette negatiivselt mõelda, aga noh, Madrid on juba karantiinis ja rongid olid jälle rannikule pagevaid inimesi pungil täis ja noh, ei ole buena pinta kogu sellel värgil. Andke mulle ajamasin, keeraks selle uue aastanumbri äkki juba ette?
Kell oli kohe-kohe õhtul seitse saamas, kui uksel kõlas koputus. Seitsmest pidi Artjomil üks fotoshoot hakkama, mõtlesin, et kliendid juba kohal ja läksin aga rõõmsalt avama.
Antonio hoopis. Mitte Banderas, kahjuks. Vaid üks teine. Siin nimetatakse neid conserje-ks. See on see tüüp, kes kortermajas asjadel silma peal hoiab, mingite elektri- ja abiruumide võtmeid omab, trepikoda koristab jne. Kojamees eesti keeles äkki?
Igatahes oli see tüüp nüüd ukse taga (ma oleks iga kell Banderast eelistanud).
“Mul on paar küsimust, kas võin sisse tulla?”
See paar küsimust oli konkreetsemalt, et kas me elame siin. Fotostuudios siis. Artjom ei hakkanud keerutama ka, ütles kohe ausalt ära, et oleme ajutiselt siin jah. Me olime selleks hetkeks napilt end sisse jõudnud seada, ja kogu selle aja jooksul oli nagu raudpolt kindel, et kui ma kusagile läksin või tulin, oli ta all asjatamas. Iga hommik, kui lastega kooli läksime, pesi ta just sel hetkel seal põrandat või lõi välisukse klaase särma. Inimene, keda ma eelneva aasta jooksul olin heal juhul kaks korda näinud, oli nüüd pidevalt koguaeg igal pool. Või noh, tema jaoks siis vastupidi, et mina olin lastega järsku pidevalt pildis. Ja no tõesti, me ei saali muudkui edasi-tagasi. Ja tema ei passi ka koguaeg trepikojas. Lihtsalt need trepikoja-hetked hakkasid nagu murphy kattuma. Ja mina olin eelnevalt arvestanud, et kuna Antoniot on näha sama harva kui kuuvarjutust, siis ei tasu üldse muretseda.
Nii et ma läksin nüüd täna maskeeritult välja 😀 Lapsed tahtsid niiväga mahla ja kakaod aga ma ei tahtnud kohe üldse nina välja pista, sest äkki Antonio. Tegin siis omale totaalse make-overi. Kleidi ja platvormide asemel spordiriided ja botased, käekoti asemel seljakott, juuksed krunni, mask (teine, mitte see, mis tavaliselt!) ette, päikseprillid ka. Lippasin niimoodi siis edasi-tagasi ära. Antoniot ei näinud, aga kaks mutikest tulid just sisse, kui väljusin. Ja teadagi, kuidas nad siin kõik omavahel pläkutavad. Sest noh, Antonio elab ka siinsamas majas. Vast ikka ei tundnud ära…
Aa, muide ta ütles, et peab korteriühistu presidendile helistama ja rääkima, et selline asi. Sest miks nad muidu talle palka peaks maksma, kui ta “selliseid asju” tähele ei paneks. On ikka cabrón noh…
Ühesõnaga. Hakkan kogu looga täitsa algusest peale: valikud. Me olime juba koroona algusest alates tegelikult selle valiku ees, et kas korter või stuudio. Mõlemat ei saa, sest stuudio kaasfotograafid kadusid koos koroonaga ära – üks sõitis tagasi Soome ja teine kardab paaniliselt koroonat ning peab oma hobifotograafindusega maailma endiseks muutumiseni pausi. Ja praegusel ajal ei õnnestu uusi ka leida… Ja millal see hullumaja lõppeb, ei tea ju keegi krt ette.
Ehk siis. Kui on vaja raha kokku hoida ja teine koroona-laine kuidagi üle elada, tundub lõpuks see mõneks ajaks stuudiosse kolimine ainuke loogiline variant olevat. Seda enam, et kuigi üürihinnad on langenud, siis meie korteriomanik polnud nõus hinda alandama, vaid mõtles pigem üüri tõstmisele ja palus meil omale odavam koht otsida, sest viimases otsas hilinesime me aina maksetega ka.
Pluss me saame siin nüüd täiega tööle pühenduda. Nii et varsti pole me mittemiskised tavalised fotograafid vaid kikime totaalselt äässe. Ja vahel tuleb muutus elus kasuks. Ja noh, me hoiaks talve siin üle elades üle viie tonni kokku… Noh, kõik plussid on ju stuudio kasuks. Või?
Välja arvatud, et siin pole kööki – seadsime väikese nurgakese veekeetja ja rösteri ja võileivagrilli ja külmkapiga sisse. Pesu ka ei saa pesta. Käime nüüd nagu filmides nendes tänavaäärsetes pesupesukohtades, kus masinad reas ja ühe masinatäie pesu saab 3.60 eest puhtaks. Kuivatus veel 1 eur otsa. Stuudio ühte kahest wc-st (mis nagunii ei töötanud) tegime hoopis duširuumi. Mingid asjad on keerulised jah, nt kas või see, et iga toidunõud tuleb ühekaupa vannitoas pesemas käia. Samas täitsa elatav ikkagi.
Terve kolimise aja mõtlesin ma muidugi pooleldi paanikas, et me oleme täitsa hullud ikka, see ei ole normaalne elu. Aga kivi oli juba veerema lükatud, ja kõik ikka parema tuleviku nimel, tuleb see veider 2020 ja koroonakriis ja karantiinid kuidagi üle elada ju…
No vot, ja siis tuleb see Antonio ja teeb selle niigi raske elukese veelgi keerulisemaks. On siga noh! Ma kohe üldse ei viitsi mingit jama lahendama hakata, niigi väss. Mis see tema mure on, kas me töötame siin 24/7 või vähem (ja google ütleb ka muide, et meil on stuudio 24/7 avatud), peaasi, et üür on makstud ju.
Nii et ma ei tea, kui kauaks, ja kui palju jama sellest kõigest tuleb, aga siin me nüüd siis oleme.
kodukontor / kontor-kodu ?akna taga vaatab kummipuuCoco tuvijahil
See oli üleüldse kuidagi mu elu kõige raskem kolimine. Varem on lisaks kolale meid endid ju ka vähem olnud. Nii palju asju peaks lihtsalt ära viskama, vanad mänguasjad, riided jne, aga kuidagi kurb on seda teha. Eriti, kui eelmisel talvel oli neid beebiasju ju peaaegu jälle vaja, ja nüüd… kes seda teab, ma pole endiselt oma südames ära otsustanud, et vsjo, rohkem lapsi ei, või et jah, millalgi helges tulevikus ehk veel üks. Et noh, niigi stress ja kolimine ja kiire, ja siis veel vaja selliste teemade üle ka mõtteid mõlgutada. Ja neli ja pool aastat karpidesse-kastidesse laduda, oeh, ei ole lihtne. Teooorias peaks jah siuh ja valmis olema, aga tegelt tuleb igast nurgast asju aina juurde. Ei ole sugugi nagu väikseks reisiks pakkimine, võtab ikka päris mitu hommikust-õhtuni päeva. Ja veel sain ma aru, et kuigi ma ju võin endiselt vahel 20+ välja näha, siis kuskil kontides on see tegelik vanus ka olemas. Jalad olid üle nädala aja järjest tuimad kui puupakud, varbaid ei tundnud üldse ja ma ei suutnud öösiti valu pärast magamagi jääda. Jep, kui ma veel noor olin, siis küll selliseid muresid polnud! Siis võis vabalt hommikuni tantsida ja päiksetõusuga rõõmsalt koju kepsutada…
jajah, väljast noor, aga tegelt istun ja puhkan Tolmuga, sest jalad löövad lihtsalt tuldVäheke segamini?vähemalt üks oskas end ise ära pakkida
Vot nii on lood siinpool sood.
Ja raamatu kohta pole ma ka vastust saanud, et mitmes ta nüüd neil ilmumisjärjekorras on… Mulle tundub, et peaksin varsti lõpu totaalselt ümber kirjutama.
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 