Troonide mängu viimane hooaeg

Mar, aprill 14, 2019

Käisime eile Liisiga troonide mängu viktoriinil. Esikolmikusse ei saanudki! Esimesed kaks raundi tegime peaaegu maksimumile, aga kolmandas põrusime täiega. Ja neljas oli kah selline nii ja naa… No kes mäletab, mida Orson Lannister ütles, kui kiviga põrnikaid lömastas? Üldse olid päris keerulised ja spetsiifilised küsimused. Nt nende kolme mägiklanni nimed, kes Tyrioniga liitusid? See ei aitanud ka väga kaasa, et küsimused olid hispaania keeles, aga me mõlemad vaatasime seriaali ingliskeeles… nagu hoopis teine maailm.

Aga et homset viimase hooaja esimese osa ootamist põnevamaks teha, siis mõtlesin, et teeks väikse ennustusvõistluse 🙂

  1. Milline peategelastest esimesena surma saab?
  2. Kelle eest Arya seal treileris põgeneb?
  3. Mitmendas osas Jon teada saab et on Targaryen?
  4. Kes troonile saab?
  5. Kõige pöörasem fänniteooria millega nõustud?
  6. Kas Arya tapab Cercei?
  7. Kas Arya jääb hooaja lõpuni ellu?
  8. Brienne ja Tormund või Brienne ja Jaime?
  9. Kas draakonid jäävad ellu?
  10. Mida Night King tahab?
  11. Mis aastal G. R. R. Martin sarja järgmise raamatu valmis saab? Või kas üldse kunagi saab?

DSC_9263-4

 

Minu vastused: (spoilerid!)

  1. Euron Greyjoy?
  2. Krüptidest üles tõusnud Sarkid?
  3. Teises
  4. Jon Snow
  5. Selleks, et saada too tulemõõk mis white walkerite pealiku tapmiseks vaja on, peab Melisandra surema. Teine teooria mida varem uskusin oli see, et Tyrion on ka Targaryen… enam ei ole kindel 😀 Ja veel on täitsa usutav, et Brani tegelikult enam ei ole ja 3-eyed-raven on tema sees nüüd hoopis. Ja too on äge teooria, et Starkid on white-walkerite verd. Ja noh veel palju erinevaid teooriaid… Raamatute lugemisest on mul sada aastat möödas, muidu paneks kindlasti mingeid põnevaid niidiotsakesi kokku veel.
  6. Ma arvan et seda teeb hoopis Jaime
  7. Jep! Suht ainuke, kelle osas ma olen kindel, et veab lõpuni välja
  8. Ma arvan et ta saab surma enne kui valikuks läheb…
  9. Üks jääb vast?
  10. Ma arvan et Gilly last. Või mõnda veel värskemat Stark/Targaryen beebit?
  11. 2020 (Ma loodan! Sest noh, kaua võib?)

 

Äkki on kellelgil põnevamaid küsimusi? Või põnevamaid spoilereid 😛

 

Rubriigid: Teater/kino/kirjandus/muusika | 6 kommentaari

Pildipost

Mar, aprill 14, 2019

Lõpuks tuli see suvi ka ikka ära ja selline tunne on, et läheks kopsiks kuskile mäenõlvale mingi väikse onnikese kokku ja koliks sisse.

(Hoiatan ette, et pildid otse telefonist, seega mõni horisont natuke viltu jne)

davdavdavdavdavdavdavdavDSC_6593DSC_6629davdavsdr

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Lisa kommentaar

Mõni päev kohe ei lähe

Mar, aprill 12, 2019

Mõne asjaga on nii, et muudkui pushid ja pushid ja ajad ennast närvi, aga lõpuks asja ei saagi. Mul on neid näiteid viimastest aastatest jube palju! See on nii veider, et noorena (hmmm 😀 ) sellist mõttetut vastu pead seinajooksmist nagu ei olnud… kõik läks libedalt ja mingis heas tuules. Ju siis olin õigel teel lihtsalt, tegelesin õigete asjadega? Ja olin tublim ja andekam ja uskusin endasse jne.

Näiteks need e-poed – kui palju ma sinna aega ja energiat panin enne kui aru sain, et pole mõtet ja alla andsin.

Praegune day-job on umbes sama – ajan end pidevalt mõttetult närvi, sest asjad, mis minust ei sõltu ei suju nagu peaks, kuid süüdlaseks jään ikkagi ju mina. Panustan oma aega ja energiat ja hoolt ja ei ole rahul ei mina ega teised. Ei ole ju motivatsiooni kui mingi negatiivne vibe pidevalt õhus on. Töö võiks olla inspireeriv, motiveeriv.

Ja siis tiksub kusagil kuklas see mõte, et iga inimene peaks tegelema sellega, milles ta andekas on ja mida ta armastab. Selle asemel et asjatult läbi põleda, oleksin saanud fotograafiaga tegeleda või raamatut kirjutada või oma ammuse plaani teoks teha ja kinnisvarafirmaga alustada. Mitte et ma üheski neist andekas oleks, aga vähemalt oleksin natuke õigemal rajal.

Samas ma olen ju siiski eestlane. Kannatame ära, eksole! Vait olla ja edasi teenida. Elu ei peagi lust ja lillepidu olema. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka…ahastus.

Nii et mul on täna see ahastuse päev. See tunne, et enam lõpuks ei jõua. Siia tuleb veel igasugused pisiasjad ka lisada, näiteks see, et lapsed on kordamööda mitu nädalat juba haiged olnud ja need hetked kui kellelgi väga kehv olla ei ole, mööduvad kakeldes. Ja toad ei tee end ise korda… Nõud ka ei pese ennast ise… Ja pangaarve ajab nutma… Ja Tolmu veab tervesse elamisse muudkui sokke laiali (jep väga armas, aga ma ei jõua neid enam koristada!). Ja korteriomanik on ***. Ja see, et pushin sõbrantsi, et tee ometi ära oma unistus/idee, aga ta ei viitsi. Ja see, et instas ja fb kõik jagavad täna hommikust saadik positive vibe mõtteteri a la et lükka kõrvale kõik mis sulle haiget teeb ja naudi tänast imelist reedet ja ole positiivne jne. Lihtne öelda!

IMG_20190208_232732_922

 

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 3 kommentaari

Tolmu instagram

Mar, aprill 9, 2019

Ma olen Tolmukese kunstilembusest ju kirjutanud küll (siin nt), aga ma ei olegi tema insta kontot veel laiale maailmale jaganud! Ja noh, tal on ainult 28 sõpra-jälgijat, vaene loom!

Nii et siin ta on: https://www.instagram.com/conceptual_cat/

cofmde

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Lisa kommentaar

Stuudiolood

Mar, aprill 1, 2019

Oleks mul vaid rohkem aega! Siis tegeleks ja reklaamiks ja pildistaks ja oleks stuudio juba ammu valmis… No enamvähem on ka, Artjom juba usinalt pildistab, aga ei ole ta veel selline, nagu ma oma peas näen.

Ajaga on üldse kehvasti, mõtlen juba viimased kuud, et midagi peab vähemaks võtma 😦 Uskumatu, et Hispaanias elades võib ka läbi põleda. Tegelikult võiks ma ju praegu mitte siin kirjutada, vaid midagi asjalikku ära teha – aga ma lihtsalt ei jõua! Nii et suitsupausi asemel teen hoopis blogipausi. Ja esimese asjana jätan vist salsatrenni ära, saab paar tundigi nädalasse juurde. Ehk aitab?

Aga tahtsin hoopis näidata, mis seis selle stuudioga siis on. Esialgu, kui võtmed saime, oli ta selline:

davdavdavdavdavdav

Mul on hea oskus sellest prügist ja bardakist mööda vaadata (kodus tuleb ka vahest kasuks see), nii et mina nägin algusest peale neid suuri päikselisi aknaid, avarust ja ilusaid puit(imitatsioon)põrandaid (enamasti on hispaanias mingid koledad keraamilised plaadid maas).

Ühelt aknalt võtsime trellid eest ära ja kohe sai ilusam. Teistel akendel polnud nii oluline – üks kontorinurgapool ja seal lilledel hea nende trellide küljes põimuda; teine aken jäi lastenurga poole, las nad siis seal ka olla.

Prügihunniku alt tuli veel välja poolsöödud ja sipelgatest kubisev tort (mitu kuud laagerdunud seal). Ju siis eelmine üürnik (telefonimüügifirma) tähistas ärakolimist 😀 Ilmselgelt olid need eelmised üürnikud ikka parajad põrsad… Kusjuures samal korrusel on kolm kontorit, mida need notsud üürisid (ma tean et tegelikult on notsud puhtad loomad…no mis ma teha saan, kui selline ütlus on). Aga ühte kontorisse tuleb nüüd escape-room ja teise mingi teraapiakeskus (massaaz jne). Nii et naabrid on ägedad!

Igatahes meil vedas, saime tutvuste kaudu ühe odava ja tubli remondimehe, kes elektri pani (nagu näha siis polnud isegi pistikupesasid jäetud meile…ainult hunnikute viisi rippuvaid juhtmeid) ja lakke lambid ja puuduvad plaadid paigaldas. Isegi seinad värvis üle!

Kohe ilusam, onju?

DSC_0043

DSC_0051DSC_0060DSC_0048

Eriti heaks plussiks on see, et saime nüüd koju terve toatäie ruumi juurde 🙂

Rubriigid: Fotograafia | 3 kommentaari

Märts

Mar, märts 28, 2019

Danieli keeleuuendusettepanekud:

Juukseriia (juuksur ehk peluqueria)

Petš (rind ehk pecho)

vannitoagäng

vannitoagäng

Ja prantslased noh! Meie külaline ei tee siiamaani vahet, millal keegi eesti ja millal vene keeles räägib. Pidavat täpselt samamoodi kõlama 😀 Aga muidu on ta täitsa tore, veel suurem kokakoolahoolik kui mina. Ja kuidas üks inimene suudab iga päev nutellasaia süüa!

Ja lõpetuseks paar videokest, mis siin jooksvalt tegime. Mul oli au kaameramees olla.

Rubriigid: Fotograafia, Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika | Lisa kommentaar

Nimi meest ei riku?

Mar, märts 24, 2019

Tavaliselt ma loen blogisid arvutis, sest vanadus… aga täna, kui kõik 100 lahtiolevat tab-i mul ära hangusid, pidin kuidagi telefonis aega parajaks tegema ja närve puhkama. Ja üks naljakas postitus sattus ette, mida tahtsin kohe kommenteerida… ja kuna ma pole telefonis wordpressi sisse logitud, pidin kommentaari lisamiseks oma blogiaadressi tähthaaval sisse trükkima 😀 Jep, ei olnud kerge tõesti. Aga sain hakkama!

Mulle on ikka siit-sealt vahel etteheiteid tulnud, et issand kui pikk nimi blogil (!!!). Mind ennast tõesti ei häiri, sest:

– siis kui ta tegin, lootsingi et pika nime peale igasuguseid suvakaid või poolsuvakaid lugema ei satu. Alles 4 aastat hiljem julgesin lõpuks meeltesegaduses blogilingi nt oma fb kontole lisada…sest kõik juba nagunii lugesid. Ja pere, kelle jaoks selle blogivärgiga üldse alustasin, sattus väga harva lugema, sest telefonid/skype/messenger on ju ka olemas 😀

– ma ise trükin aadressiribale “sei” ja juba ta sealt tulebki. Lihtne ju? (“se” peale tuleb seb pank…)

– kõik need paar blogijat, keda ma ise loen, tulevad mulle wordpressi readeris ette, nii et tundub väga vähetõenäoline, et keegi tänapäeval tervet blogiaadressi aadressiribale trükiks…

– tegelikult olin alguses üldse blogspotis ja seal oli mul veel veidram nimi (ja veel värvilisem taust). https://ipsaania.blogspot.com/

– üleüldse see värvilise tausta teema tekitab ka minus alati palju küsimusi – kui kõik peab mustvalge olema, kuidas siis inimesed nt filmide alt subtiitreid loevad? (oletame, et ei ole ingliskeelne film) Või on kõigil vanad retro mustvalged telkud? Iga kord, kui kuskil blogijate grupis see teema jälle päevakorda tõuseb, et “iuu, kuidas neid kirjude taustadega blogisid lugeda saab!” kratsin ma kukalt ja mõtlen nõutult, et mulle küll ükski blogi häirivalt silma ei hüppa. Isegi mu enda oma mitte.

bobesponja.gif

– tegelikult on selle pika bloginime taga mõte, et elu tuleb ise muinasjutuks elada… Ja umbes nii ju kõik need muinasjutud algavad: Kaugel kaugel seitsme maa ja mere taga ühes kuningriigis… Minu jaoks oli siiakolimine oma suure ja ammuse unistuse elluviimine… ja noh,  muinasjutulisuse osas läheb ka sellepärast täppi, et Artjom on pere kolmas poeg ja teate isegi, kuidas see vene muinasjuttudes käib…et see noorem pojake peab laia maailma õnne otsima minema.

– “marjublogi” oleks minu jaoks maailma veidram nimi blogi jaoks… nagu laps oleks koos emaga blogi teinud… või siis isegi pigem see, et ema tegi lapse jaoks ise blogi valmis… Ja tõesti ei ole kellegi pihta isiklikult, paljudel on ju tegelikult sellist tüüpi bloginimevariant kasutusel ja osadele sobib ka, aga… Kuidas siis teised Marjud pärast oma blogi teevad? Nii palju küsimusi… Nii et pigem siis juba eesnimi + perekonnanimi. Aga sel juhul peaks see olema juba väga professionaalne leht või blogi… Ma hoian oma eesnimi+perek. nimi variandi pigem selleks ajaks, kui ma tegelikult ka asjalik ja edukas olen (või noh mariagellert.com, sest noh, mõlemad kliendid on siiani rahvusvahelised olnud – seega edukas 😀 )

Ok, siin mu mõttelõng katkes kah (sest Liis tuli veini jooma)…. ühesõnaga – ei mingit nime- ega disainimuutust lähitulevikus… vabandust kõigi nende ees, kellel silmad ja näpud minu pärast siin aja jooksul küljest ära on kukkunud 🙂

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Lisa kommentaar

Daniel räägib!!!

Mar, märts 15, 2019

received_1162388887218470

Kui Aleksandr kooli läks, võttis tal aasta ja üks kuu aega, et hispaania keeles rääkima hakata. Või noh, et üldse rääkima hakata. Kodus rääkis ta muidugi kõigis kolmes keeles ammu “vabalt”, aga koolis oli suu alati jonnakalt lukus. Kuna ta on väike mini-me, siis täitsa mõistsin teda ega muretsenud väga selle pisiasja pärast.

Daniel ei ole sugugi mini-me, on hoopis sotsiaalne ja jutukas, nii et ma olin täitsa üllatunud, kui ta otsustas koolis Aleksandri taktikat kasutada. Ja sellele ka kindlaks jääda. Esimene kooliaasta sai läbi ja Danieli suu oli endiselt kindlalt lukus. Isegi kodus ei tahtnud ta hispaania keelest midagi kuulda ja väitis et tema ei oska. Teine kooliaasta algas ja ei mingit muutust. On ikka kangekaelsus! (Ebaõnn, vist ikka sai portsu minu geene kah…) Kuud läksid ja ei mingit muutust. Mingi totaalne trots oli tal hispaania keele vastu tekkinud. Aga nüüd, poolteist aastat hiljem – lõpuks ta räägib! Õpetaja tuli koolis isiklikult Artjomile seda rõõmusõnumit teatama. Et räägib ja osaleb!

Kuskil kuu tagasi hakkas ta mulle osasid hispaaniakeelseid sõnu sosistama. Kõva häälega ei juglenud öelda – äkki keegi kuuleb. Aga tasakesi kõrva sisse…

Ja siis – meile tuli kuuks ajaks üks prantsuse flamencokitarrist elama (jep, mu vaesed kõrvad ei kuule nüüd peale kitarrimängu mitte midagi – 10 tundi päevas harjutab tüüp 😀 ) Ja kuna ta ilmselgelt eesti ega vene keelt ei räägi, on meil kõigil ainukeseks suhtluskeeleks temaga hispaania keel. Kusagil 10nda päeva paiku õhtusöögilauas Daniel lõpuks murdus ja hakkas ootamatult temaga kõva häälega hisp keeles vatrama ja nalja tegema. Nt pakkus oma toiduülejääke: “!Come, come! Come si quieres. Y bebe agua!” (Söö, söö! Söö kui tahad. Ja joo vett!) Meie Artjomiga proovisime poker-faced pähe manada ja mitte reageerida, et ta mingil juhul ära ei ehmataks ega oma julgustükki häbenema hakkaks…

Ja nüüd ta räägibki, näiteks milliseid rumalusi kes koolis rääkis, või siis nt lollitab Aleksandriga hispaania keeles. Rumalustest vahel kasu ka…

 

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Minu Hispaania | 1 kommentaar

Olin ka pränkster korraks

Mar, märts 14, 2019

Ma sain eile oma mitme nädala naljadoosi kätte. Nimelt käisime Ikeas (rongiga 15min sõitu) stuudio jaoks paari asja ostmas. Näiteks oli ühte pikka kardinapuud taustade hoidmise jaoks vaja. Pakendis kokkupanduna on ta üle kahe meetri pikk, aga muidu annab pea neljaseks venitada.

Rongis vedas, ruumi täitsa oli ja sain istuma. Päris laeni mu kardinapuu ei ulatunudki, pool meetrit jäi lausa ruumi… Ja nii ma siis istusin temaga seal. Järgmine peatus oli lennujaam – jube palju rahvast tuli peale, nagu ikka. Ja siis haaras üks noormees mu kardinapuust kinni 😀 Ta ei saanud paar esimest sekundit arugi, et midagi valesti on, aga ma pidin naerukrampidesse ära surema 😀 No ja kui ta aru sai! (vist siis kui ma läbi naeru vabandasin)  Kõige naljakam oli muidugi ta sõpradel…. ja pool vagunitäit inimesi muigasid samuti ja proovisid naljapisaraid tagasi hoida…

Nii et järgmine kord, kui elu liiga tõsiseks läheb, tean, mida teha – väike rongipränk teeb alati tuju heaks!

20190313_120234

Asitõend otse sündmuskohalt

 

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Lisa kommentaar

Jõime peeti

Mar, märts 8, 2019

Igal temaatilisel toidupeol avastame me mõne hea uue retsepti.

Nii et ma ei saa kohe kuidagi jagamata jätta peedipeo peedikokteili retsepti. Nii lihtne ja imehea! Ja ilmselgelt kasulik ka.

Kannutäieks kosutavaks “marjajoogiks” läheb vaja:

  • 1 klaas punapeedimahla
  • 1 klaas porgandi segumahla (nt porgand-apelsin-mango)
  • 1 klaas (v tiba vähem) sidrunimahla
  • 5 spl ingverimahla
  • 1 klaas apelsinilikööri (cointreau)
  • jääd
  • kaunistuseks nt maasikaviil

P.s. Ilmselt on ingverimahla saamiseks lihtsamaid viise ka, aga mina lõikasin ingveri viiludeks ja pressisin neist küüslaugupressiga mahla välja. Sidrunimahl oli samuti värskeltpressitud (mitte küüslaugupressiga…).

mde

sorri…maasikaviil juba ära söödud

mde

punapeedisushi

Kuna ma kalaga suhit ei söö, siis on mu kõige aegade lemmikumad senini kerge kiiksuga – mango-piparmündisushi ja seesama pildilolev peedi-küüslauguleivasushi. Oeh, nüüd seda pilti vaadates pole ime et mul need paar kilo muudkui seljas istuvad…

 

Rubriigid: Retseptid | 2 kommentaari