Tasakaalus

Viimasel ajal on kõik jube kenasti tasakaalus – noh et mõned asjad on hästi ja mõned halvasti, nii et kui keegi küsib, et kuidas läheb, siis ei teagi kumba vastata 😀

Nendest asjadest millega ei edene, nagunii rääkida ei viitsi, nii et jagan siin siis positiivset vibe’i parem 😉

Aaaa, ja raamatu osas on ka vähemalt nädal veel vastust vaja oodata (selline tunne on nagu oleks juba mitu aastat tagasi proovitüki ära andnud, kuigi pole kolme kuudki veel möödas) Selle ajaga kaob ju inspiratsioon ka ära 😀

Aga näitus!!! Tahtsin juba kirjutada, et mu esimene, aga tuli meelde, et kunagi olid mul ju loodusfotod Liivi muuseumis (kuigi mul pole ühtegi foto- ega muud tõestust sellest näitusest), nii et siis oleks õigem hoopis öelda, et Hispaanias esimene. Ja noh, mitte terve näitus, vaid nurgake sellest…ja noh, mitte isiklik, vaid Artjomiga kahepeale 😀  Aga ikkagi tore!

Natuke rohkem inimese tunne kohe.

Kui Daniel aasta tagasi kooli läks ja ma samal ajal airbnb-l otsi kokku tõmbasin, siis tekkis korraks selline kasutu tunne ja hirm, et mis must nüüd saab. Ja kui siia veel liita see, et võõrsil elades peab nagunii ennast ja oma õigust siin olla pidevalt teistele ja iseendale tõestama, siis…njah (immigrandi raske elu noh). Nii et nüüd on vähemalt korrakski süda rahul, et olen millegagi ikka hakkama ka saanud.

44702831_802556606605499_3800243559500611584_n44597666_496014480903417_6234148861254828032_nDSC_660244692614_489064191578143_5252911226832289792_n

Väike teaser-video ka:

 

 

Rubriigid: Fotograafia, Malaga, Minu Hispaania | 2 kommentaari

Puuviljahooajad

Millal mida Hispaanias süüa? 😛

 

banana1

manzanas12

apelsin12

 

 

 

 

Mandarina1

 

sidrun1

arbuus1

MANGO1

 

 

pirn1

nektariin1

virsik1

vaarikas1

fresa1

 

granaat1

viigimari1

kiwi1

lychee1

maracuya1

membrillo1

 

 

nispero1

pomelo1

 

chirimoya1

avokaado1

 

 

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | 1 kommentaar

Tänased päeva näod

Täna käisin pangas uuel pangakaardil järel ja kohtusin maailma kõige coolimat multitaskingutädi.

Ta istus seal oma laua/leti taga ja rääkis mobiiliga, sisestas vahepeal arvutisse midagi ja proovisid seal helistajaga üheskoos milleski selgusele jõuda. Samal ajal viipas ta mind juba oma laua juurde toolile istuma. Ladusin siis tasakesi oma dokumendid juba letti. Tubli pangatöötajana võttis ta minu asjad ka kohe töösse ja jõudis telefoniga rääkimise ajal kuskilt tagaruumist lausa mu uue pangakaardi välja otsida. Kui ta neid ümbrikuid seal lahti harutas, helises ka lauatelefon. Imeline, kuidas ta suutis ühe käega moblat kõrva juures hoida, õlaga lauatelefoni toru hoida (ja mõlemaga korraga kordamööda rääkida…) ja vaba käega minu asju teha + vahepeal välisukse avamise nuppu vajutada, kui nägi, et mõni klient panga ukse taha tekkis. Ok, lõpuks ta tegelikult ikka ütles mobiilikõnele, et oodaku korraks, tal teine kõne ka.

Ja samal ajal suutis ta sujuvalt minult allkirja võtta, mulle uue pangakaardi ulatada ega unustanud isegi passi ega nie-t tagastada.

Arvaks lausa, et äkki oli see hoopis robot, aga samas oli ta selleks ikkagi kuidagi liiga armsalt sõbralik ja inimlik 😀

Teine juhtum oli täna veel. Tulin lastega koolist, astusime trepikotta ja nägin, et lifti ees seisab meie kuri alumine naabrimutttädi. See, kelle koerad on sama tigedad kui ta ise ja keda hirmsasti häirib, et hoovis võreaia küljes jalgrattaid hoitakse ja veelgi rohkem häirib, kui laste jalgrattad lifti vastas trepi kõrval täiesti mõttetult tühjalt seisvas nurgakeses on. No ja loomulikult sisenesime me nüüd nii, et Aleksandr oli oma jalgrattaga kõige ees ja muidugi jõudis ta oma ratta sinna “keelatud kohta” parkida, enne kui ma kohale jõudsin ja nägin, kes lifti ees seisab. Chrisi ja Kennethi rattad ootasid juba seal ees. Kujutasin ette, et kohe tuleb mõnusat sõimu (nagu ükskord suvel enne koolivaheaega) ja pean hakkama seletama, et me ei mahu ju lifti kahe lapse ja kahe rattaga ja toon ratta kohe järgi kui lapsed koju viin.

Aga ei, tädi oli üllataval heas tujus, hoidis meile liftiust lahti ja kutsus ootamatult rõõmsal häälel lapsi sisse. Ei ühtegi märkust Aleksandri ratta kohta :O Daniel siis sõitis oma pisikese rattaga lifti tema kõrvale ja meil Aleksandriga ei jäänud ka muud üle kui sisse astuda 😀 Piinliku vaikuse tekkimise vältimiseks küsisin, et ega jalgrattahoidikute kohta midagi uut teada pole (sest pool aastat tagasi,  kui kogu see jalgrattaprobleem lahvatas, lubas ta, et pannakse jalgrattahoidikud). Ja ohoo, mis ma nüüd vastuseks sain – järgmine nädal juba tulevadki need kauaoodatud hoidikud. Sellepärast ta nii heas tujus vist oligi 😀

cof

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Lisa kommentaar

Antonio Banderas

DSC_0207

Ise tegin, 2015 märts

Ma olen siin aastate jooksul paar-kolm-neli korda Antonio Banderast ikka ka unes näinud (päriselus kõigest korra).

Tavaliselt on tegu mingi ametliku olukorraga – ükskord kohtusime nt kinnisvaramaakleri juures, kus ma ta ära tundsin ja käitusin sellegipoolest viisakalt ega jooksnud autogrammi küsima (et fännidehordidele teda mitte välja anda ja ta saaks rahus omi asju seal edasi ajada). Teinekord oli ka midagi analoogset, mul pole isegi meeles enam.

Tänane oli midagi sellist, et kuskil tänaval või baaris (see on hispaanias suht üks ja sama ju) kohtusime, ta aitas mind kuidagi (ma ei mäleta! kas tegi ukse lahti või mul kukkus midagi maha vms) ja tänasin viisakalt ning küsisin kas võin temaga pilti teha. No ja siis Artjom tegigi pilti meist. Mingi smalltalk oli ka, aga sellest ei mäleta ma enam sõnagi, sest see tänane unenägu tuli mulle meelde alles praegu õhtul, kui nägin facebookis scrollides pilti pealkirjaga “Malaga pühapäeva nautimas” ja pildil oli ei keegi muu kui Antonio Banderas oma girlfriendiga.

blogijaoks

Ei see ei ole see Artjomi tehtud pilt, näppasin facebookist. Aga sellest tänavast jookseme lastega tihti läbi ju 😉

Ma mõtlesingi, et kust ja milleks mul sellised lambikad unenäod tulevad, aga nüüd on selge. Ma oskan ennustada, millal Banderas Malagasse tulemas on! 😛 How spooky is that! 😀 Pean mõnele ajalehele ennast ja oma annet pakkuma… Ja selgeltnägijate tuleproovi minema ja… kõik uued karjäärivalikud terendavad silme ees.

Aga tegelikult on ju ikka natuke veider kokkusattumus küll, kui arvestada, et ta ei käi Malagas ülitihti, paari kuu tagant ehk, ja unenägudes ka tihti ei käi. Et niimoodi ühele päevale sattusid need kaks.

Rubriigid: Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Lisa kommentaar

Feria de Malaga

Meil oli juba kuues aasta Malaga feriat näha. Ja oi, kuidas ma feriat armastan! See on kõige ilusam ja koledam aeg 2in1. Ilusaim ja oodatuim, sest linn on pidurüüs, inimesed on pidurüüs, kõikjal on muusika, kontserdid, laulvad ja tantsivad õnnelikud inimesed. Ja niimoodi kümmekond päeva järjest! Pahupool on see, et kuna see melu algab iga päev juba ennelõunasel ajal, siis umbes kell 19 või 20 paiku näeb kesklinn päris jube välja – kui muidu on purjus hispaanlane üliharuldane vaatepilt, siis feria ajal saab seda imet liigagi palju näha, õhtuks on terve vanalinn purjus ja oksendavaid alaealisi ja allakolmekümneseid täis. Ja see aroom – okse ja tänavapuhastusvahendi kooslus – official feria lõhn minu jaoks. Aga õiged ferianautlejad on tegelikult selleks kellaajaks juba ammu recintole läinud. See on hiigelsuur ala linna servapool, millest pool on nö tivoli ja teine pool casetad e peopaigad. Neid on seal sadu ja igale maitsele ja vanusele. Paljudes on lisaks söögile-joogile ka kontserdid – flamencost diskoni, kõike leiab. Umbes päikseloojanguni voorivad ringi hobukaarikute ringkäigud ja see on oma iluga minu jaoks ka üks ägedaimatest feria osadest. Recintol kestab pidu hommikuni, meie oleme lastega seal max kaheni öösel olnud ja sel kellaajal veel väsinud inimesi ei ole – nii lapsed, lapsevanemad kui ka vanaemad naudivad aasta oodatuimat pidu. Lapsed naudivad karusselle ja suhkruvatti, täiskasvanud toitu-jooki ja muusikat. Vastupidi ka muidugi! 🙂

DSC_9418DSC_9442DSC_1992DSC_1975DSC_1950DSC_1944DSC_2051DSC_2482DSC_2416


Esimesel aastal oli feria oli just lõppemas, kui oma paari kompsu ja beebi-Aleksandriga Malagasse jõudsime. Ainult paar pilti mul ongi sellest… Ja ega meil rohkem tast polnudki aega osa saada, kui paar korda läbi kesklinna jalutades – ühel korral käisime ühte vanalinna korterit vaatamas ja teisel korral käru ostmas (sealtsamast chicco poest, mis siin pildil). Ja lisaks sattusime enne tagasi hotelli minekut esimest korda pargis Platero chiringuitosse/mänguplatsile ja tutvusime “tädi Isabeliga” – üks toredamatest, abivalmimatest ja osavõtlikemast kohalikest, keda siin üldse tunneme. Tema meid sellest korrast ilmselt veel ei mäleta, “omadeks” saime kuskil pool aastat hiljem alles.

DSC_5144

poodi käru ostma

 

Teine aasta olime just beebi-Danieliga tulnud, kui Feria pihta hakkas. 2-kuuse beebiga ma pigem vältisin selliseid suuri rahvamasse. Aga no natuke ikka kärutasime ringi kah. Samas – ühelegi kontserdile ei läinud, recintole ehk kesklinnast veidi eemal asuvasse põhilissse peopaika a.k.a. feria südamesse ka ei jõudnud.

DSC_8172

newbied nagu me olime, tulime ükskord kogemata liiga hilja kodust välja

DSC_8305

 

DSC_8222

DSC_8250

Aleksandr all vasakus nurgas

Kolmas aasta – otsustasime lõpuks kõrvaltvaataja rollist välja tulla ja ka feria osaks saada. Ja kõik nautisime täiega, isegi lapsed. Sealt alates on Aleksandr feriat sama innukalt ootanud, kui oma sünnipäevagi. Ikka selle tivoli-osa pärast muidugi….

DSC_0115

 

Neljas aasta ei jäänud ka vahele! Tegelikult oli üsna töine aeg ja lisaks oli meil Artjomi venna pere külas, aga sellele vaatamata proovisime paar korda ikka feriat ka nautida.

DSC_6156

Mina pensionärina

DSC_6352 (2)

Juuhuu, feriale!!!

DSC_6849 (2)

Artjomi outfit 😀

DSC_6686-2

 

Viies aasta oli eriti tihe – meil olid eestist külalised, kellele loomulikult feriat ka tutvustasime (nad said raudselt kultuurišoki 😀 ), siis tutvusime siin kesklinnas kontserdil ühe toreda kanada tüübiga, kelle samuti recintole melu vaatama vedasime. Korra käisime põgusalt isegi Malaga eestlastega väljas (me oleme eestlastest ainukesed feriafännid siin). Sai rekordarv kontserte vaadatud-kuulatud, skabänd, kuuba bänd, igasuguseid coverbande jne. Ühte suurt poppkontserti käisime isegi vaatamas 😀 Parim vabaõhufestival maailmas noh!

DSC_8513

Minek!

DSC_8829

Ska

DSC_8596

Laste kooli siseõuel on feria ajal hoopis teine nägu

DSC_9391

niisama eputan

 

DSC_2475

laste ja kanada sõpsiga keset ööd bändi nautimas

Ja nüüd sai meie kuues feria ka läbi. Seekord olime jälle isekeskis ja tiheda töögraafiku tõttu tegime ainult kaks feriapäeva. Ühte üliägedat skabändi sattusime ka vaatama, vedas! …. ja ühte teist mõnusat tantsubändi veel. Ja see üleüldine melu ja atmosfäär, see paneb lihtsalt hinge sees laulma! Juba ootan järgmist aastat 🙂

DSC_1761

Malaga ametlik feriajook

DSC_1823

kesklinna melu

DSC_2160

recintol

DSC_2124

DSC_2222

Kõige uuem perepilt

Rubriigid: Fotograafia, Malaga, Minu Hispaania | Lisa kommentaar

Loba

Vaatasin kalendrisse – “pasapäev” (mul on eesti seinakalender), ja mõtlesin, et hmmm, kas tõesti selline püha…aga ei, silmanägemine on kehv lihtsalt.

DSC_1870

bussis

Mõtlesin siin ükspäev, et keeltekoolis käimisel oli muid plusse ka peale keeleõppe. Meil oli seal igasuguseid huvitavad teemasid ja artikleid.

Esiteks see, et keskkond on plastiku alla uppumas – näedsa, sellest teemast läks idanema idee lõpuks brita filterkann osta ja kraanivett jooma hakata. Ammu oleks aeg olnud, aga ma kujutasin ette, et nad on palju kallimad…kõigest 20eur tegelikult. Nii et meie poolt paarkümmend plastpudelit kuus vähem nüüd 🙂

Siis oli millegagi seoses teema, et iga inimene võiks tegeleda sellega, milles tal on annet antud. Põhiviga on vist selles, et enamus inimesi arvab, et nad ei ole milleski andekad (jälle see “ah, mis nüüd mina”-teema) või siis ei oska välja mõelda, mis see olla võiks. Pidime seal igaüks ühe asja ütlema, milles osavad oleme.

Mõtlesin siin seda teemat üle seoses sellega, et hiljuti jälle küsiti minu käest, et millega ma tegelen ja jälle ei paindunud mu keel ennast fotograafiks tituleerima. Ja seoses sellega ka, et Liisi raadiointervjuud kuulates jäi kõrva, et ta mainis Artjomi kohta, et on pikalt tööd otsinud ja pole leidnud. Mulle tundub, et kuigi Artjom on juba 2-3 a oma põhisissetuleku fotograafiaga teeninud ega ole tegelikult muud tööd aktiivselt otsinudki, siis inimestel on raske fotograafiat tööna näha. Sama lugu on ka muusikaga. Aga võib olla on viga jälle selles, et tuleb ise olla veidi arrogantsem ja ennast fotograafina (või muusikuna) üliandekaks ja osavaks pidada.

Teisest küljest – ma kasvatan lapsi, kuigi ei ole selles üldse osav, aga julgen ennast ikka lapsevanemaks nimetada 😀 Võta siis kinni…

Vähemalt see on selge, et ma tean, milles ma kohe kindlast andekas ei ole – joonistamises/maalimises nt. IT-s. Pillimängus. Kõiges, mis nõuab numbrimälu… Small-talki nõudvatel aladel.

Keegi milleski andekas inimene mul siin ka loeb? 😛

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Lisa kommentaar

Eestis

 

DSC_0127

Seekord meil ilmaga vedas – terve nädal oli Eestis 30-ringis ilm, nagu me siin juba mitme kuu jooksul Malagas harjunud oleme. Ei pidanudki külmetama! Öösiti oli tegelikult natuke jahe, ei ole harjunud lahtiste akendega magama.

Ja oi, kus said lapsed jälle sääskede poolt ära puretud, täpselt nagu alati.

Seiklused said alguse juba tegelikult sel hetkel, kui olime Malagast õhku tõusnud. Kohe, kui lennukirattad maast lahti said, meenus mulle momentaalselt, et unustasin ühe tööasja tegemata – Kenti u 4 h pärast väljuvale lennule check-ini tegemise. Ja siit õhust ei saa ju sellest teavitada ka… Lülitasin kiiresti neti tagasi sisse, kuid olime juba liiga kõrgel ja levi enam ei olnud. Milline feil! Ja süüdistada pole ka kedagi teist kui ainult iseennast…

Kui olime piisavalt kõrgele lennanud, hakkas piloot oma tavapärase tervitusjutuga pihta. Aga mu kõrv püüdis sealt õnneks ühe üliolulise lause: “meil on pardal tasuta wifi.” Sorisin brožüürides, leidsin instruktsioonid ja saingi asjad tehtud. God bless Finnair! Neil on praegu mingi prooviperiood, mille ajal on kõigile pardalolijatele tasuta wifi. Hiljem läheb siis tasuliseks ilmselt. Aga ma polnud üldse kursis variandiga, et lennukites võib oma nett olemas olla.

Lugesin hiljuti kusagilt lehest või blogist nippi, et lennule istekohti valides tasub kolmeses reas valida kaks äärmist ja keskmine tühjaks jätta – et siis keegi ilmselt ei taha sinna seda kohta võtta ja saab pärast laiutada. Proovisin ära. Kui lennukisse sisenesime, ütlesin kohe Artjomile, et kui näed kuskil kahte rida järjest, kus keskel istutakse, siis ilmselt meie read… Nii loomulikult oligi… Nii et ma ei soovita seda nippi eriti. Tagasitulles nt vedas meil paremini – jätsin tühjaks hoopis vahekäiguäärsed kohad ja tühjaks nad jäidki.

 

DSC_0710

Nädalaga jõudis täitsa palju ära teha ja seekord oli natuke vähem ringijooksmist ja stressi ka. Kui välja arvata tööasjad, mis pidin ka sinna kuskile vahele mahutama. Aga võrreldes eelmise aastaga sujus kõik rahulikumalt, ei olnud sellised paaritunniseid külaskäikude maratone.

Mardi sünnipäev oli vägev nagu alati, tants ja trall ja mõnus atmosfäär 🙂 Keset udust ööd koju jalutades nägin teeääres isegi jaaniusse.

Käisin nädala jooksul 3 korda saunas!

Igasuguseid põnevaid jooke sai mekitud, nii isevillituid kui poe-omi. Ja tikrisangria tegime ka ära.

Käisime mitu korda metsakal ujumas – 10 aastat polnud vist sinna jõudnud.

Jõudsin ühte tüdrukuteõhtut pildistamas käia.

Niisama sai ka üht-teist ägedat klõpsitud.

Vaatasin Tartu ööelu ka üle. Jõeäärne kuuba mohiitobaar on üliäge, 10 points 🙂 Malagas nii cooli mohiitokohta polegi.

Kaks paari kingi ja kaks raamatut vedasin tagasitulles ikka Malagasse… Ja purgi mädarõigast Tallinna lennujaamast. Järgmine kord pean varakult valmis mõtlema, mida kõike Eestis proovida ja teha vaja ja mida kaasa osta tahan. Nt mustsõstrašampoon ununes seekord täitsa ära.

Ja palun öelge, millal ometi tehakse Malaga-Tallinn otselennud?

DSC_0775DSC_0776DSC_0829

DSC_0676

DSC_0554

DSC_0121

Rubriigid: Fotograafia, Veini kõrvale lobajuttu | Lisa kommentaar

Juuli

Mul on see aasta “ah, mis nüüd mina!”-suhtumise murdmise juuli olnud.

Esiteks kogusin julgust, võtsin kätte ja panin hispaania kuldse börsi laadsesse kohta kuulutuse üles, et teen fotosessioone. Fotograafina. No ja sellest tulenevalt tegin kodulehe ka juba korraga, kus mu töid vaadata saaks (mitte et neid mul eriti oleks…) – mariagellert.com … Kuskilt peab ju alustama. Ja kes siis ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise…

Ja siis juhtus selline lugu:

Istusime siin ükspäev Kristjani, Karmeni ja teiste külalistega uues metalbaaris Ragnarök ja jõime shotte (head odavad hinnad ja hea muss muidugi!) Järsku vaatasin oma telefoni ja sealt vaatas vastu “Epp Petrone wants to connect with you”

Hea, et ma istusin ja hea, et ma mõned joogid olin jõudnud ära juua :O Minu jaoks on selline sõnum nt palju elevusttekitavam, kui oleks “president Kaljulaid wants to connect with you”

Pikk jutt lühidalt – plaanitakse “Minu Hispaania” uus raamat teha ja nad otsivad inimesi, kes proovitöö kirjutaks. Ja üks hea inimene oli mind ka ära taginud facebookis selle teema all (tänks Stella!). See on nii äge ja dream-come-true võimalus, aga samas jube hirmus ka… esiteks on neid proovitöö kirjutajaid ilmselt mitukümmend ja teiseks… kui see raamatu idee tundub super äge, siis ma tunnen ennast ainult mingi 10% ülesande kõrgusel olevat… kõik teised on kindlasti üliosavad sulesepad, aga mina kõigest üks pisike pühapäevablogija…  Samas kui tihti ikka pakutakse raamatu proovitöö kirjutamist – ma näiteks olen terve oma elu raamatu kirjutamisest unistanud, aga siiani pole küll keegi pakkunud… (ja kes siis julgeks ise alustada, mkmmm!) Nii et mõtlesin paar päeva, et millest ja mis järjekorras mul üldse kirjutada on ja kustotsast pihta hakata…ja siis istusin kaks ööd 3ni üleval ja kirjutasin. Pärast nokitsesin veel paar päeva teksti kallal ja valmis ta oligi. Nii et nüüd on küsimus – kas saata suures elevuses töö kohe ära ja loota kiire tegutsemise eest plusspunkte 😀 Või siis mõelda, lugeda oma tekst veel 100 korda läbi ja kõik ümber muuta, lugeda kõik teised “Minu”-sarja raamatud läbi ja neist šnitti võtta…. Ma olen sellest sarjast ju kõigest kahte raamatut lugenud. Aga igatahes – olgu see proovitöö nii s’tt kui tahes, ära ma ta igatahes saadan!

Vot nii.

cof

Rubriigid: Fotograafia, Minu Hispaania | 2 kommentaari

Kaltsukaskoorid vol2: kinga-eri

Umbes ühe aasta jooksul second-handist (v pigem second leg?) skooritud jalanõud. Kaltsust kingade leidmine on üks põnevamaid jahiliike – isegi kui mõni ilus mudel on, siis peab veel suurus ju ka klappima 😛

Eriti “big fish” olid need mustad pidulikud kingad – just paar päeva varem öeldi salsatrennis, et lõpupeoks on musti kontsakaid vaja… ma juba kujutasin ette, kuidas mööda poode ringi käin ja midagi ei leia (nagu kevadel juba trenniskäimiseks otsitud sai, kuigi siis ei olnud ju värvipiirangut mul ees)… Pluss veel see, et 20-30 eur ka kahju kulutada kingade peale, kui kingariiul isegi suht pungil täis… Ja siis nägin ma kaltsukas 4 eur eest selliseid iludusi + täpselt parajad ka. Kõik ideaalne, kõrgus, disain, värv….just selliseid ma tahtsingi!

Ja need mustad neetidega madalad rihmikud – kuigi ma madalatega väga tihti ei käi, siis vahel on ju ikka vaja ja mõlemad kaks paari, mis eelmine aasta Eestist ostsin, läksid juba enne suve lõppu katki. Loodetavasti peab nüüd see 4 eurine ost suve lõpuni ikka vastu!

Pilt number 4 kingad on mul juba tegelikult ribadeks käidud…kui leiaks kuskilt normaalset kingaliimi, siis annaks ehk veel päästa neid…ülimugavad pikamaakingad olid noh…ja ägedad ka mu meelest.

 

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 2 kommentaari

Suvi

DSC_2162

Mul sai kool läbi!!! Keeltekool siis. Millal ma viimati kusagil koolis käisin? Viimase 10a jooksul vähemalt küll pole käinud. See oli muidugi üks jube pikk aasta ja lõpus olin juba viimase piirini tüdinenud ka (kodutööd, grammatika…). Aga tehtud, jee! Ise ka imestan, et pooleli ei jätnud. Järgmisele tasemele ma ilmselt ei lähe, sest noh…aeg on raha. Aga nüüd on mul vähemalt kesktasegi paberil ette näidata, kui kusagil vaja peaks minema (loodetavasti…eksami tulemused saan tegelikult alles nädala pärast teada).

Meil oli hästi tore kursus ja selles suhtes oli küll vahelduseks hea kuskil kollektiivis olla ja üle pika aja kusagile kuuluda. Enamus olid sellised vanemad inimesed, 40, 50, 60+ kellel andaluusia südame küljes nagu minulgi. Väga hästi sobitusin sinna noh 😉 Õpetaja oli ka väga äge. Ühesõnaga ei kahetse, et ennast kokku võtsin ja kooli läksin.

Lastel saab ka 2 nädala pärast kool läbi… ma ei julge mõeldagi, kuidas mu “home-office” ehk kodus töötamine suvel siis välja hakkab nägema… hirmus! Ma ei ole kisa sees just kõige produktiivsem 😛 Ilmselt tuleb päeval magada ja öösel tööd teha…

Aaa, ja salsa – seal tuleb ka kursuse lõpupidu varsti, õpime juba esinemiseks kava 🙂 Ei ole selline tavaline igav paarides tantsimine, vaid rueda de casino (ehk eesti keeles siis kasiinoratas?), mis näeb üliäge välja (kui me esinemise ajal pekki ei keera kõike ofc :D)

Lõpetuseks üks suvaline kiiruga otsitud video sellest kasiinorattast:

 

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | 1 kommentaar