Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Jäin siin mõtlema, et samal ajal kui keskmise mehe päeva sisse mahub töö + hobi + auto korrashoid, peavad naised palju rohkemaks suutelised olema.

1. Töö
2. Laste kasvatus ja kasimine
3. Ilus, särav ja hoolitsetud olek (meik, küüned ja siledad sääred 😀 )
4. Klatšiuudistega kursis olemine
5. Sünnipäevade ja tähtpäevade meelespidamine
6. Arvete maksmine
7. Kodu korras hoidmine (koristus, pesu pesemine jne)
8. Köögis toimetamine (toidu valmistamine + nõude pesu veel sinna otsa!)
9. + mõni hobi või spordiala ka kui aega ja jõudu üle jäi 🙂

P.S. Niisama naljaga pooleks kirjutasin, meil on ikka kõik pooleks jagatud, eksju Artjom!?

Klassivend Alephi 4a sünnipäeval

Üks päev tuli Aleksandr minu juurde jutuga, et nad kirjutasid koolis jõuluvanale kirja ja viisid selle postkontorisse. Ja et ma annaks talle paberit, ta tahab ka jõuluvanale kirjutada. Kui paberi kätte sai, palus mul sinna kirjutada, et jõuluvana talle lego tooks (noh, sellise suurte poiste lego, nagu Chrisil ja Kennethil). Kirjutasin ära ja kusagile ta selle paberiga jooksis ja sinna see teema minu jaoks jäigi. Aga ei! Õhtul magama minnes sättis ta oma kirjakese sussi juurde päkapikkudele. Ja mida ma nägin – ta oli kõik ise oma käega üle kirjutanud ja teisele poole nime ka pannud. No kuidas siis sellise vaeva peale jõuluvana lego ei tooks!? Muidugi peab tooma… Ja see hommikune elevus, kui kiri kadunud oli! Rääkis kõigile sellest nii suure õhinaga, et ma olen kindel et veel koolis teistele lastele ja õpetajale ka. Mul pole muidugi õrna aimugi, mis nemad sellest mõelda võisid, sest hispaania lastel ju päkapikke ei käi.

Esmaspäeval oli koolis lastevanemate koosolek ja tunnistuste jagamine. Minu jaoks oli väga südantsoojendav, kui õpetaja meid kõrvale kutsus ja kiitis, kui tublisti Aleksandr kirjutab ja üldse teeb sel aastal kõike hea meelega kaasa ja räägib ja kui rahul ta Aleksandriga on ja milline areng jne. Tunnistusel olid ka pea kõik ained “rohelised” (neid hinnatakse kolme värvi süsteemis – roheline, kollane ja punane).

Joonistab koolis oma lemmikmultika “Patrulla Canina”iidoleid e koeri

Eile oli esimene advent ja seoses sellega hakkasid meil lapsed headeks. Piisab, kui tuletada meelde, et päkapikud ei too kommi, kui keegi pahandust teeb, ja juba ongi mott hästi käituda. Ja magamaminek – Aleksandr ei jõua nüüd õhtuti enam ära oodata, millal magama saaks minna, sest siis saavad päkapikud ju lõpuks tulla. Kohe kui väljas hämarduma hakkab, hakkab ta küsima, et kas saab juba tuttu minna 😉

Väike lauamänguklubi:

Aga sellist pilti näeb tegelikult väga harva, põhiline on ikka jooksmine ja röökimine ja kaklemine.

Ega’s muud midagi, kui toredat peatselt algavat jõulukuud!

See lugu sai alguse siis, kui kuskil hispaania eestlaste fb grupis keegi oma blogi linki jagas. Mõelda vaid, keegi blogib oma elust Hispaanias – mis saab veel põnevam olla 😉 😀 Terve siinoldud aja jooksul pole mulle ühtegi sellist aktiivset blogi silma jäänud, mõned vanad aastatetagused küll, jah, aga need on ju juba läbi loetud. Uue blogi peategelasteks on üks kahe lapsega noor paar, kes jõudsid Hispaaniasse alles kevadel, Malagast sadakond kilomeetrit lääne poole Manilvasse. Saime igatahes “blogisõradeks” ja elasin nende seiklustele põnevusega kaasa.

Või sai see lugu alguse hoopis siis, kui umbes kuu tagasi kirjutas mulle selle blogi peategelane Liis, et kogu ta pere meespool on juba poolel teel Malagasse ja hakkavad nüüd siia elupaika otsima ja äkki ma viitsin nendega kokku ka saada. Ja kuidagi sujuvalt läks nii, et kutsusime nad korteriotsingute ajaks meie juurde ja vahepeal avastasin, et meie trepikotta otsitakse ka üürnike ja lõpuks jäigi seesama korter hunniku teiste seast viimasena sõelale. Omanik tegi nädalake seal veel remonti ja voila – napilt enne seda kui Liis Eestist kohale jõudis, olidki meie külalistest hoopis uued naabrid saanud. Kujutate ette – terves Malagas on ainult käputäis eestlasi, aga meil on lausa eesti naabrid! Nt kui me siia kolisime, oli siin ainult 2 eestlast ees ja nendega saime tuttavaks vist alles aasta hiljem. Juba siis oli tore mõelda, et me pole siin ainukesed ja mõni “oma” on ka käeulatuses. Aga nüüd  – kui hakkab igav või suhkur saab otsa, piisab vaid korrus allapoole minekust.

Või sai see lugu alguse hoopis sellest, kuidas ma koguaeg ohkisin, et Hispaanias on nii tore, aga vot üks asi on ikka puudu – mõni hää sõps kellega vahel teed (või veini!) juua, kommi krõbistada ja niisama lobiseda. Küsi ja sulle antakse – on ju ideaalne näide, et soovid kipuvad täide minema 😀

Ja kõige ägedam on muidugi lastel – nt poest tulles oli Aleksandril pakk komme, mida ta terve tee siis usinalt sõi ja Danielile ka jagas. Aga üks hetk ütles: “Stopp! Need on minu sõpradele Chrisile ja Kennethile, rohkem ei tohi võtta!” Või hommikul kooli minnes küsib, et “kas minu lapsed juba tulevad” 😀 Ja lapsed jooksevadki nüüd päevad läbi trepist muudkui üles-alla üksteisele külla, isegi Daniel.

Viimased u 10 päeva on mul täitsa muinasjutu-elu olnud. Elan siin koos hunniku meestega nagu Lumivalguke (üks on tegelikult seitsmest puudu) ja koristan päevad läbi nagu Tuhkatriinu 😉

Ühtlasi olen saanud tunda, kuidas oleks elu 4 väikese vanusevahega lapsega. Kerge ta igatahes ei ole, au ja kiitus kuue sidruni blogi Liivile! Mul ei ole igatahes plaanis järgi teha, ma ei saaks hakkama:D Aga praegu on meil esindatud vanused 2, 4, 6 ja 7. Kõik poisid! Tegelikult on nad väga tublid, saavad päris hästi läbi ja minul on täitsa tore ja põnev vaadata, kuidas Aleksandr suhtleb eesti keeles ka kellegi teisega peale minu. Täiskasvanud külalistega on ta ju alati väga sõnaaher olnud, aga lastega jätkub juttu rohkem kui küll! Ühel õhtul õpetas teistele poistele isegi hispaania keelt. Ja Daniel käib ka ringi ja muudkui hüüab kavala häälega: “Kenneth!”

Quatro rubios

Igatahes ma ei uskunudki, et Aleksandril kellegagi peale Anita või Diana nii kenasti klappima hakkaks. Rääkis meile viimasel ajal pidevalt, et ei taha kooli minna ja et talle meeldib ainult kodus Danieliga mängida. Aga nüüd möllavad-hullavad kolmekesi ja Danieliga mängimine ei tundu enam sugugi nii põnev 😀 Ja ühes koolis käivad ka, nii et teistega koos on hommikuti kodust välja astumine ikka tükk maad lõbusam!