Vaatan mõnikord Antena 3 uudiseid ja ooooi, kuidas mulle meeldib sealne ilma-mees Roberto Brasero. Ta on selline vanem härrasmees ja räägib alati nii elavalt ja õhinaga, umbes nagu Turovski loomadest. Mõnel lihtsalt on selline karisma + kirg oma ala vastu, noh!
ühe aasta vana ilmateate leidsin youtubest näidiseks
Igatahes, ilm on jälle hukas. Suur osa Hispaaniast on nüüd aprilli alguses lume all, istandustes põletatakse õueküünlaid, et pakane õisi ära ei võtaks. Isegi Alicante ja Murcia piirkonnas, mis polegi meist nii jube kaugel. Ja näidati Prantsusmaad, kus samuti viinamarjaistandused küünlaid-lõkkeid täis – veinisaak on ju ohus!
Meil siin lõunarannikul lund ei ole, aga on jahedam (15 kraadi päeval) ja suured lained on jälle pooled rannad minema viinud. Vihmane on ka juba ma ei teagi mitu nädalat olnud. Mis on tegelikult väga positiivne, maa vajas hädasti vett, talv oli siiamaani erakordselt kuiv, põllemehed muretsesid tänavuse saagi pärast.
Harilikult on praegusel ajal kõik metsaalused juba õitemeres, sel aastal pistavad alles nüüd taimed lõpuks oma ninasid välja.
ei ole lumi, apelsiniõied kukkusid vihmaga mahaüks väääga sissesuumitud lillekerohus
Täitsa naljakas ja ootamatu, et tasapisi on mul hakanud mõned pisiasjad Eesti igapäevaelust või kommetest ära ununema. Niimoodi, et ise ei pane tähelegi. Suhtlen ju eestlastega igapäevaselt, loen uudiseid, olen oma arust kursis ja pardal. Ja siis järsku avastan, et midagi, mõni pisiasi on juba peaaegu ununenud.
Näiteks olime pargis mänguplatsil, lapsed mängisid, meil oli eemal väike piknik. Üks bomš kõndis mööda ja mulle meenus, sattusin hetkeks justkui ajamasinaga tudengipõlve Pirogovi-platsile. Tuli meelde, et Eestis jäävad bomšid ootama, millal mõni pudel tühjaks saab. Aga meil siin taara eest raha ei saa, pudelid visatakse olenevalt materjalist kas klaasi- või plastikuprügikasti. Tasuta. Nii et ühelgi bomšil pole sooja ega külma, kas ja mida keegi joob.
Tihti (või noh, mõnikord) räägin ikka hispaanlastele, et meil Eestis tehakse midagi nii või naapidi. Ja jään siis ise mõtlema, et kas ikka tehakse. Võib-olla enam ei tehta ja ma pole lihtsalt kursis? Elu on ju muutunud ja edasi liikunud nende kaheksa aastaga.
Taarapunktid ja taaraautomaadid on ikka endiselt olemas, eks?
Sulgeb uks, avaneb vein
Ega tegelikult pole ju see aeg ka enam kaugel, mil saan öelda, et olen veerandi oma elust Hispaanias elanud ja kolmveerandi Eestis. Njah. Kas pole mitte veider. Endale tundub, et alles paar aastat siin.
Küsisin ükspäev Aleksandri käest, kumb on raskem, kas eesti- või hispaania keel. Eesti keel pidavat raskem olema. Olin päris üllatunud (lihtsaim keel maailmas, onju!). Ega ma teda väga tihti hispaania keelt kõnelemas ei kuulegi – minuga räägib ta ju eesti keeles. Aga paar päeva tagasi käsisd nad klassiga metsas ja sattusid just samal ajal tagasi kooli poole minema, kui ma lapsi koolist võtma läksin. Jalutasin siis selle lastejoru kõrval Aleksandriga kohakuti ja sain oma 10min jutti kuulda, kuidas ta oma pinginaabriga nonstop lobiseb. Õpetaja on mulle varem ka maininud, et neil omavahel juttu jätkub, aga ma polnud seda ise niimoodi kuulnudki. Hommikuti kooli ees on ta tüüpiline vaikne eesti poiss, ütleb klassikaaslastele heal juhul tere ära ja valmis. Pinginaaber muidugi hilineb alati kooli ka.
Aga oi, kuidas ta ikka mu üle naerab, kui ma hispaania keeles vigu teen. Eessõna soo valesti ütlen vms. Et nagu, emme, KUIDAS sa seda ei tea, ah?
Daniel jälle seevastu ütleb, et eesti keel on kergem.
Olen viimasel ajal pannud tähele, et kipun neile jutu sees vahepeal mõne sõna hispaaniakeelsena ütlema, kui arvan, et äkki nad ei pruugi eesti keeles seda sõnan teada. Ise kohe samal hetkel saan aru, et ei tohi nii… jah, eks ma püüan end parandada. Artjom alles hiljuti oli šokis, et üks eesti laps, kes varem puhast eesti keelt rääkis, on mõne aastaga keele täiesti ära unustanud. Mida on kurb näha, aga mida saab siiski õppetunnina meeles pidada ja mitte ise samu vigu teha…
Nii et suhtun ikka endiselt täie tõsidusega oma ainuisikulisse rolli emakeele edasiandmises, sõna otseses mõttes. Aga mõned sõnad on siiski, mida ma keeldun parandamast, sest nad on liiga nunnud. Näiteks ütlevad nad “linnuke” asemel “linnukas”. Ja kuldnokk on “kuldnoku” ja selleks ta ka jääb!
Vaatasin siin juba kuu tagasi, kohe kui Putin Ukrainat pommitama hakkas, et eestlaste huvi Hispaaniasse kolimise vastu kasvas järsku hüppeliselt. Ei imesta, praegusel ajal kardab terve maailm Venemaad. Täitsa huvitav oleks teada, kui palju inimesi selle tee päriselt (kas siia või mõnda teise riiki) sõjauudiste valguses ette on võtnud, või uuritakse pigem maad ja kaalutakse erinevaid variante…
Igatahes, panin ühtäkki tähele, et vanad postitused nimedega “Kuidas Hispaanias ära elada” ja “Esimesed sammud…” toovad nüüd blogisse aina uusi ja uusi lugejaid. Nii et tere teile kõigile, kes siia Hispaania kohta infot otsides on sattunud! Lugesin minagi ju omal ajal kolimisplaane pidades suure õhinaga erinevaid Hispaania-teemalisi blogisid ja raamatuid.
Ma arvan, et ega mul muud tarka lisada polegi, kui et:
Alusta hispaania keele õpet juba enne kolimist
Töö leidmine Hispaanias:
ilma hispaania keele oskuseta ON keeruline, nii et nt kaugtöö või üsna arvestatava rahavaru olemasolu on keeleoskuse puudumise korral väga suur pluss.
tutvused on Hispaanias A ja O. Ma pakun puusalt, et umbes 90% töökohtadest leitakse tutvuste kaudu.
Ära kinnisvara hindasid nähes pikali kuku, need on kahjuks jälle pandeemia-eelsele tasemele jõudnud. Samas, kes otsib, see leiab!
P.S. Facebooki gruppidest saab päris palju soovitusi (nii häid kui halbu 😀 ). Aga keda just Hispaania lõunaosa, Andaluusia huvitab, olete oodatud liituma “Eestlased Andaluusias grupiga“
Ning reklaamiminutitel jätkates… Paki kolides ikka “Minu Hispaania” ka kohvrisse kaasa, eks 🙂 Kirjutan rõõmuga autogrammi ka sisse, kui siiakanti satud 🙂
Peaaegu olekski eelmise nädala liivasajust hoopistükkis ununenud rääkida, aga näedsa, tuli ikka meelde, sest nägin just, et selleks nädalaks lubatakse meile juba uut liivalaadungit.
Ma olen tegelikult siin aastate jooksul ikka kordi ja kordi näinud, et ühtäkki on rõdud, aknad, tänavad ja autod oranzika liivaga kaetud. Aga sel korral oli seda liiva kohe eriti palju, rohkem, kui tavaliselt.
Hommikul õue astudes oli lihtsalt liiv. Tänaval maas, autode katustel-kapottidel. Ja taevas oli oranžika kumaga. Siis aga hakkas sadama ka ja liivast sai pori. Keskpäeval aknast välja vaadates paistsid oranžid päikeseloojanguvärvid ja tekkis täitsa selline tunne, nagu oleks mõnele teisele planeedile sattunud. Marsile näiteks…
keskpäevane vaadeja milline peaks keskpäevane vaade tegelikult olemapäike ei paista läbi liiva ära
Muidu on sellist värvi porilombid Eestis kruusateedel, aga meil siin nüüd linnaoludes ka…
Otsustasin, et akende pesemisega ei tasu kiirustada, vihmaseid päevi lubab veel kuu lõpuni ja kuna kõik kohad on seda liiva endiselt täis, pritsiks vihm aknad kohe jälle poriseks. Nii et mõnda aega tuleb vist sellisete porikäkkidega leppida:
ei noh, paistab läbi küll ju…?
Nüüd seda uut calima-hoiatust nähes on täitsa hea meel, et pesemisele aega ei kulutanud. Ainult fotostuudios meil jõudsin aknad rumala peaga ikka ära pesta. Seal nad tegelikult nii hullud polnudki, küllap seetõttu, et merest kaugemal ja aknatagused palmid püüdsid muist liiva kinni ka…
Ma ei mäleta enam, millest ma lastega rääkisin ja Danielit veel väikeseks nimetasin, kui ta vastas mulle üllatunult ja tõsiselt:
“Aga emme, ma ei ole enam väike, ma olen ju suur. Seitse aastat on palju!”
Jah, mäletan endagi lapsepõlvest end jube suure ja asjalikuna tundvat. Kuni, ma ei tea, mis vanuses see juhtus, seal 20 ringis ehk, kui olukord muutus vastupidiseks – nüüd tunnen end pigem oma vanusest nooremana, rumalamana, lapsikumana. Praegu tunnen end vist kahekümneviiesena. Ja siis peegli ees ehmatan, et mis, hallid juuksed? Kortsud? Millal need veel tulla jõudsid? Alles eile (ehk 10, või isegi 7a tagasi) veel ei olnud ju…
Danil on õigus, seitse aastat on tõesti palju! Alles siin mõnda aega tagasi jäi mulle arvutis silma üks foto ajast, mil Dani oli alles beebi ja mina noor. Ei tunne end seal äragi! Kas tõesti saab selle ajaga inimene NII palju vananeda? Ei ole lihtne see elu väikeste lastega, ei ole! Magamata ööd ja sada muret, pole ime, et see kõik välimuses ka kajastub… Isegi juuksed ei kasva enam sama pikaks :S
Hiljuti käis Artjom ühte ilukliinikut pildistamas ja võttis mind fotodele kliendiks. Videomehed olid ka kohal ja filmiti, kuidas doktor mulle mingit kortse eemaldavat ja kollageeni tekitavad laser-ravi teeb. Selle protseduuri väärtus on tegelikult 250 eurot. Ja ma tõesti ei näe välimuses mitte mingit vahet. Võib olla seda polegi ja see protseduur ongi lihtsalt hea meetod naiste edevuse arvelt raha teenida. Või siis tegelikult on näonahk nüüd ikkagi parem, aga kuna ma näen ja tunnen end endiselt noore mineviku-minana, siis ei olnud ma lihtsalt objektiivselt kursis reaalse olukorraga ja tundub sama ok, kui “eile”…
Mineviku ennast ehk pilte vaadates tahaks üleüldse alati endaga tõreleda. Et kamoon, olid ju noor ja ilus, miks endaga rahul ei olnud. Ei olnud tegelikult ju mingit viite kilo üle, ideaalne oli. Aga noh, inimloomus, alati tahab olemasoleva asemel midagi muud, veel paremat.
Vanusest rääkides, siis sai vahepel meie korteri 101-aastane omanik surma. Uus omanik on tema 90-aastane õde. Neid oli peres 11 last, kes kõik on olnud pikaealised, elanud kõvasti üle 90 aasta. Uus omanik on hästi kõbus ja lõbus ja üllatavalt vähe-kortsus (ilmselt oli eelmine ka, aga temaga me ei tutvunudki, sest ta oli viimased aastad hooldekodus). Kohe näha, et üks pika eluea retseptidest ongi positiivsus ja nalja viskamine. Käisime tema juurest läbi (elab meist ülejärgmises majas) ja ta jutustas poolteist tundi ja oleks kindlasti veel kauemakski juttu jätkunud. Ta on inimene, kellel on põhimõte, et mure ja raskete aegade korral pole pisarate valamisest mingit tolku. Seda ütles ta seoses sõjaga. Ta on neid elu jooksul päris mitmeid üle elanud, raskeid aegu, kaotusi jne, “See, et naabrinaine oma Ukraina sugulaste pärast nutab, ei aita neid ju mitte kuidagi” Ja veel ütles ta, et tuumapommi puhul on tema esimene, kes õue läheb, et tal pole kavatsustki viimane ja hirmunud olla. Ja et sõjad tulevad ja lähevad, elu läheb ikka edasi… Njah. Et kui keegi tahab ka 100-aastaseks elada, jätke meelde. Positiivsus, törts huumorit ja naeru, ja mitte üle muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Ja ma arvan, et mereõhk, merevesi, d-vitamiin ka ehk? Aga eks ma pean ise ka meelde jätma. Hakkan niimoodi veel ehk nooremakski muutuma vahelduseks!?
Ma võtan seda pühapäevablogimist ikka väga sõna-sõnalt. Aga lastel said siin just elu esimesed tööotsad tehtud, töölepingud lõpetatud, “tööriided” kuivatatud ja ongi täpselt paras aeg rääkida, kuidas neil siis läks kah.
La Chica de Nieve seriaali lastega stseenide filmimised toimusid kokku viis päeva, esmaspäevast reedeni, esimesel koolinädalal peale karnevali ja vaheaega. Paar päeva enne, laupäeval kirjutati, et Daniel tulgu esmaspäevaks, kui saab, et neil on just väiksemaid lapsi selle päeva stseeni vaja.
Riietus-soovitused olid ka – neutraalsed talveriided, aga mitte valged ega mustad. Kollane-punane olid ka keelatud. Sellega suht vedas, sest kõik Danieli riided ongi halli värvi. Ideaalne statist!
Nii et lapsuke läkski rõõmsalt tööle, samal ajal kui Aleksandr ehk liiga suur laps pidi kooli minema. (Aleksandr ütles pärast, et see oli tegelikult ta parim koolipäev, sest ta sai matemaatika eksamil 9 punkti kümnest, nii et õnneks ta Dani peale liiga kade polnudki)
Esiteks pidid kõik koroonatesti tegema. See oli Danieli elu esimene! Õnneks oli ta just päev varem näinud, kuidas ma kodus kiirtesti tegin ja naersin ja aevastasin, nii et ta arvas, et see on lõbus ettevõtmne ja testitegu läks ootamatult kergelt. Nad õnneks olid leebed ka, ei surkinud väga hullusti. Artjom, kes oli tema saatjaks, kontrolliti ka üle, teda surgiti veits korralikumalt.
Siis tuli tunnike niisama ootamist. Kokku oli statistiks kutsutud kaheksa last ja umbes 30 täiskasvanut. Danieli roll oli palli mängida. Neli tundi jutti. Nii et kui näete seriaali esimeses osas hallis jopes poissi punast palli mängimas, siis see on tema. (autogramme vahendan mina)
Samal ajal, kui Dani filmimine käis, tuli taustanäitlejatega tegelevalt casting-firmalt uus whatsapp-sõnum. Et mõlemad lapsed on oodatud kolmapäevast reedeni filmima. St kolm päeva jutti. Et mingu me kohe ühte kliinikusse pcr-testi tegema. Aa, ja et meie, lapsevanemad oleme ka filmimisele oodatud, kui saame. Artjom kahjuks ei saanud töö pärast, aga mina mängisin mõned asjad ümber ja panin nime kirja. Nii me siis läksime õhtul kolmekesi testi tegema. Sõnumis oli kirjas, et ärgu keegi kartku, lastel tehakse test suu kaudu. Kohapeal selgus, et suu kaudu tehakse alla-viiestel, suurematel ikka ninast. Nojah. See tädi tegi ikka niimoodi üsna korralikult seda testi, lastel oli ebamugav, aga sai siiski viperusteta tehtud ja läksime preemiaks churroseid sööma.
Seekordsed riietumisjuhised olid huvitavad. Sama teema, et talveriided, tagasihoidlikud värvid jne, pluss jõulumütsid jne, aga lisaks kummikud, vihmariided, kaasa varukomplekt kuivi riideid (aluspesuni välja). Ja märjad riided olgu järgmiseks päevaks kodus ära kuivatatud, sest kõik kolm päeva tuleb täpselt samas komplektis tulla.
Kõik need kolm tööpäeva olid pikad, 8 või rohkemgi tundi. Filmiti tohutu suurt massisteeni, ma pakun, et meid oli kokku umbes 500 inimest.
ootavad, et võtteplatsile saadavõtteplats “söögisaali” aknast. Tühi, sest kõik söövad.
Filmis toimub Cabalgata de los ReyesMagos, ehk kolme kuninga paraad, mida on tulnud vaatama palju lapsi ja vanemaid ning kust hakkabki kogu seriaali sündmustik hargnema. Ma spoilereid ei lisa, äkki keegi tahab vaadata 😀 Igatahes on see suurim ja tähtsaim massisteen, mida nad selle seriaali jaoks filmisid. Aga ma pean mainima, et see castingute, näitlejate ja inim-massiga tegelev firma on üks halvimaid, kellega nii mina, Artjom kui kõik teised tuttavad taustanäitlejad on kokku puutunud. Meil siin kohalikel firmadel on kõik väga hästi organiseeritud olnud (ja need kohalikud firmad on tegijad ka, nt üks tegeles Toonide mängu castinguga). Aga nood Madriidist tulnud tegelased olid natuke segaduses, juba lihtsamate võttepäevade puhulgi, aga selline suur massisteen lastega oli neile vist natuke liiga suur amps. Laste jaoks on järjest 8h ühe koha peal seismine üsna väsitav, ma ütleks. Lisaks on mul kuri kahtlus, et 8-tunnised tööpäevad võivad üldse illegaalsed olla laste jaoks? Puhkepause ei võimaldatud, ainult üks kiire söögipaus. Söögipaus, kus antakse paberkott, kus on õnneks küll päris palju süüa, aga sooja toidu osa on jahtunud. Sööma pidi põlveotsas, laudu polnud orgunnitud. Täiskasvanud statistide toidukott oli üldse pea tühi, vaid üks bocadillo ja puuvili. Ja puuviljaks oli ühel korral – ülla-ülla – apelsin! Kuidas seda seal põlve otsas koorima peaks, ma ei tea. Ei taha väga kleepuvana pärast ju võtteplatsile tagasi ka minna. Osadele lastegruppidele unustati ühel päeval üldse õigel ajal süüa anda, said alles lõpus. See toitlustuse puudumine olla neil varasematel nädalatel täiskasvanutega ka mõned korrad juhtunud…. Njaa… ja siis meenutan ma oma Malaka filmimist, kus sõime ühes Malaga fäänsimas restoranis mitmekäigulist lõunat, soe, otse köögist, laudade taga ja nugade-kahvlite-taldrikutega…
Ma ise arvan, et kuna neil läks covid testidele nii palju aega ja raha, võeti see raha toitlustuse eelarvest maha.
Ok, toitlustus toitlustuseks. Lapsed olid tegelikult ülirahul. “Ooo, tasuta süüa saab! Nii äge on tööl käia!” Esimesel päeval olid kananagitsad, mingid makaronid, šokolaadipirukas, mingi šokolaadivahvlibatoonike, sai, õun, mahl.
Aga alustame ikka algusest. Kolmapäev. Kell 14.00 pidime “staabis” kohal olema. Ja mis ma näen – covid-telgid on püsti. Kas meid just hiljuti ei saadetud pcr-teste tegema? Aga ei miskit, vaja teha. Daniel, kes oli eelmised kaks testi vapralt üle elanud (ja ta on inimene, kellel on juba väiksest saadik see “püha nina”, mida keegi katsuda ei või, ei nuuskamiseks ega puhastamiseks), hoidis nüüd metallaaiast kinni ja keeldus testima minemast, pisarad jooksid. Testimisega tegelevad inimesed olid väga sõbralikud, nagu hispaanlased ikka. Käisid uurimas, et mis juhtus ja kuidas saaks olukorda lahendada. Seekord olevat lastele lõpuks suust proovi võtmise variant ka ikka. Daniel oli juba paanikas ega olnud tollegagi nõus. Toodi siis üks selline test, mida saab suus lutsutada. Aga kahjuks ei tulnud mingeid kriipsukesi, sest suu oli kuiv ja laps polnud väga koostööaldis ka. Tundsin juba, kuidas mul stressist migreen lähemale hiilib. Samal ajal arvas Daniel resoluutselt, et tema läheb üldse ära (ma oleks pigem ise tahtnud ära minna…). Lõpuks päädis olukord sellega, et Danile anti pulk, millega ise endal suust proov võtta ja sai ikka kuidagi tehtud.
Järgnes riietuse kontroll ja lõputu ootamine, kuniks kõik need miljon inimest said testid tehtud ja riided kontrollitud. Toole istumiseks ei olnud, tuli lihtsalt seista või hädapärast tänavale maha istuda. See lõputu jalulseismine jätkus ka võtteplatsil. Õnneks olid esimesel päeval jalad veel värsked ja puhanud, kuigi paar tundi enne lõppu hakkasid lapsed juba natuke virisema, et ei jõua, jalad väsinud, tahaks istuda.
Millist tausta me siis näitlema pidime? Seisime, vaatasime rongkäiku, tantsisime kaasa ja lehvitasime, püüdsime komme. Kohe alguses toonitati, et lapsed, pidage meeles, need kommid ei ole päris, need on plastikust, ärge neid mingil juhul sööge. Ilmselgelt pole lapsed lollid ja mingi hetk oli keegi juba aru saanud, et need on paberi sisse pandud vahukommid ja jutud läksid kohe liikvele. Nom-nom.
kõik need on taustanäitlejad
Paar tundi enne lõppu, kui pimedaks läks, alustati vihmastseenidega. Malaga pole just kõige vihmasem paik, aga filmi oli vihm sisse kirjutatud. Nii et seda vihma tuli kunstlikult teha. Kohal olid suured veeautod, voolikud olid veetud majade rõdudele, pluss igasugused muud vihmapritsid olid ka ehitatud. Saime üsna märjaks, iga võtte vahel käidi rätikutega lapsi kuivatamas ja lisaks anti neile mingid isesoojenevad pakikesed kätte. Selja peale kleebiti ka mingid soojenevad asjad. Kui kell 22.15 vabaks saime, olidki lapsed tõesti aluspesuni märjad. Koju jõudes olime kõik kolm läbi nagu läti rahad, aga lastel oli päevast siiski hea tunne ja see “tehtud!”- emotsioon.
Aquatrans. Vihma täis.
Järgmine päev algas kergemalt – ilma testimiseta (testimine toimus õnneks ülepäeva). Samas oli päev võtteplatsil sellevõrra pikem ja lapsed olid juba poole päeva pealt nagu süldid, ei püsinud püsti, virisesid, ei jõudnud võtte ajal neid rõõmsaid elevil rongkäiku vaatavaid lapsi etendada. Mul oli nagu topelt-tööpäev, olin animaator lisaks. Mul oli kaks mõtet peas. Et kas see päev kunagi lõppeb ka, ja kuidas me küll homme VEEL ühe sellise päeva üle elame. Õnneks saime seitsme paiku sööma ja lastel läks tuju jälle paremaks. Peale sööki tulid jälle vihmastseenid ja seekord väga märjaks ei saanudki, oli selline leebem vihm, pluss Danielile täiega meeldis, hüppas vihmavarjuga ringi ja rääkis, et harjutab ennast Eesti kliimaks. Järgmise stseeni ajal hoidsime põhifilmimiskohast üldse ise meelega kaugemale, keegi meid õnneks lähemal ei vajanud ka, veerand rahvast passiski seal eemal ja lihtsalt ootas korraldusi. Ja siis saimegi vabaks, millalgi 22.10 paiku vist. Kõigile lastele anti veel pakike maiustusi ka kaasa ja lapsed jälle sulasid, et juuhuu, küll on äge töö, tasuta maiustused!
jalad väsinud ja igav olla, uneaeg pressib ka peale
Ainult üks päev veel, saame hakkama!
Viimane päev algas tund hiljem, kell 15.00. Jõudsime “staapi” ja lapsed nägid kohe esimese asjana, et covid-telgid on jälle püsti. Ma ütlesin neile, et mina ei tea midagi, seisame aga siin järjekorras. Mingi tunni pärast jõudiski järg meieni (ma ütlen, korrrraldus! Kas ei oleks võinud lapsi veidi hilisemaks ajaks kutsuda, kui täiskasvanud juba tehtud?). Imekombel lapsed ei protesteerinudki, Dani küll proovis uurida mu käest, et kuidas nad testi teevad, aga ma vastasin, et ei tea, et vaatame, et lastel teevad seekord nii, et keegi ei nutaks. Ja et maailma viimane test, juuhuu! Lükkasin tema kõige esimesena, suruti küll see pulk suht sügavale kurku suu kaudu, aga sai kiiresti tehtud.
Järgnes riietuse kontroll ja veel tunnike passimist (kor- al- dus!) ja siis saime juba sööma, seekord siis mitu tundi varem. Peale seda oli veel passimist, ja kuue paiku marssisime (juba! 😀 ) võtteplatsi poole. Tasapisi hakkas päriselt ka vihma sadama ja lootsin, et ehk jääb seekord siis kunstvihm ära. Aga see pisike tibutamine ei olnud piisav, oli vaja ikka korralikku padukat. Nii et saime topeltvihmakest sel päeval. Kraanaga oli taevasse mingi eriti uhke seadeldis ehitatud ja sealt pritsis ikka mõnuga (Truman Show tuli korduvalt meelde). Daniel mängis oma vihmavarju all jälle Eestit, ise läbimärg, mina jagasin Aleksandriga varju ja olin taaskord animaator, et tal väsinud jalad meelde ei tuleks. Maa oli ka täiega märg, istuda ei saanud isegi noil hetkedel, kui ei filmitud ja kõik niisama ühe koha peal tühja pidid passima.
Need tühja passimise hetked olidki kõige väsitavamad. Paigalt ei tohtinud liikuda, pidi vaikselt olema – ja katsu sa hispaanlasi vaikseks saada, pidevalt karjuti “Los figu, silencio!”
Ja lõpuks – ühel hetkel kajas terve konstitutsiooniplats rõõmuhõigetest ja plaksutamisest ja see tähendas, et ongi purgis. Kell oli umbes 22.10.
Kindlasti huvitab kõiki see ka, et kui tulus selline töö on, eks? Mina sain oma eelmise kuu võttepäeva eest 44 euri, ma eeldan, et seekordsed summad tulevad umbes samad, võimalik, et midagi pannakse ületundide või öötöö eest lastele lisaks, aga kindel ma pole. Baaspalgad olid neil lepingus igatahes samad. Taaskord, teised castingfirmad on tibake paremini maksnud, enamasti 50 ringis päeva eest, ja kui läheb üle 8h, siis rohkem. Artjomi viimane palk ühes teises filmis oli nt 60 eur/päev. Paljud teised casting-firmad maksavad veel ka selle eest paarkümmend euri lisaks, kui peab kusagil kliinikus päev varem covid-testi tegemas käima või riideproovis. See praegune firma midagi millegi eest lisaks ei maksnud, kuigi meid saadeti nt kuu varem teise linna erakliinikusse lastele tervisekontrolli tegema (vererõhk ja ekg) + siis nüüd need pcr-id.
Vot selline tore (aga väsitav!) seiklus meil. Millalgi tuleval talvel peaks seriaal juba Netflixi jõudma, nii et lastel saab olema päris põnev vaadata, mis sellest kõigest siis lõpuks kokku monteeritakse. 🙂 Aleksandr arvas, et tema tahaks teinekord hoopis peanäitleja olla (makstakse rohkem ja huvitavam ka), Daniel arvas, et tema töötaks hea meelega Aqutransis ja pritsiks inimesi veega.
Eile hommikul õue astudes tundsin, et midagi on õhus. Mingi lõhn, nostalgiline, kevadine… vajutas kusagil mingi mälesopikese pihta, aga ma ei saanud aru, mis lõhn see ometi on ja mida see meenutab.
Hiljem, koduteel läbi apelsinipargi kõndides sain aru, mis see on. Apelsinid juba õitsevadki! See on üks imelisemaid lõhnu maailmas ja võrdub minu jaoks kuidagi kevade algusega. Just nagu Eestis piibelehed ja värske kaseviht ja sirelid ja toomingad.
Siin Andaluusias on apelsiniõiel täitsa oma nimi – azahar. Mhmm, ei kõla hispaaniapäraselt, eks? Nagu palju muudki siinkandis, on ka sel sõnal araabia päritolu.
Igatahes, azahar, ohhh! Kuidagi ootamatult vara on linn seda aroomi täis. Alles ju olid jõulud, puud oranže apelsine täis. Mõnes kohas on nad siiani veel puu otsas alles.
Ühtlasi tahaks ma teada, millal küll jõuab maailm ja tehnoloogia areng sinnani, et saaks läbi interneti lisaks visuaalile ja helidele ka lõhnu saata? Lisaksin siia kohe ühe azaharilõhna teile nuusutamiseks…
Aga see lõhnanostalgia on üks isemoodi värk. See, kuidas lõhn võib kusagile mõnda minevikuhetke või lapsepõlve tagasi viia.
Lapsed mul ütlevad mõnikord mõne asja kohta, et oooo, lõhnab nagu Eesti. Näiteks peale vihma,.kui on selline niiskem, jahedam, kergelt seente ja kõdu aroomiga lõhn. Või kui mõnest majast möödudes on kaminaga kütmise lõhn (Malagas on puuküte väga haruldane). Nad ju ei mäleta Eestist suurt midagi, vaid väikesed fragmentsed mälupildid, kust need lõhnad veel meelde on jäänud?
Täna rääkisid nad, et tahaksid sauna minna. Nad pole mitte kunagi korralikult käinud, vaid eesruumis piilunud või kausikeses seal sulberdanud, aga korralikult, laval vihelnud jne, seda mitte. Kust neil nüüd järsku selline soov tekkis? Mida ei tea, seda ei oska ju tahta? Aga näe, tahavad.
Mõtlen, et kui lapsed peaksid kunagi kirjutama “Minu Eesti”, küll see oleks huvitav lugemine. Põhimõtteliselt muinasjutt. Päris Eestist ja päriselust oioi-kui-kaugel 😀 Ainult lust ja lillepidu, jäätised, külaskäigud, lookas lauad, mängimised, ringireisimine, kingitused. Keegi ei tööta, kõigil on aega midagi koos teha. Ja kui ei ole suvi, siis on ilmselgelt koheva valge lumega talv (aga külm pole!).
Kusjuures…
Mul oli ju siin vahepeal väike tähtpäev, sai juba üks aasta “Minu Hispaania” ilmumisest täis. Mõtlesin terve selle aasta jooksul, et 1-aasta tähtpäevaks kirjutan kindlasti muljeid ja väikese vahekokkuvõtte ja tänan kõiki, kes lugesid ja mulle kirjutasid või muljeid jagasid või raamatut arvustasid või blogisid või autogrammi tahtsid. Aga siis asus Putler Ukrainat ründama ja mul täitsa ununes. Nüüd ei teagi… Kui kellelgi on raamatu kohta küsimusi vms, siis ehk kirjutan millalgi ikka pikemalt? Või lükkame järgmiseks aastaks?
Mida ma veel lubasin, oli laste töölkäimisekogemusest kirjutada. Danielil ongi nüüd eilsega elu esimene tööpäev tehtud. Olevat üsna igav olnud. Palju ootamist, passimist, neli tundi jutti sama asja filmimist. Samas arvas ta, et võrreldes kooliskäimisega on siiski üks eelis – saab palka ka 😀
Dani teleportis end 2010 jõuludesse. Seriaalis otsige poissi, kes mängib punase palliga (siin pildil ei ole).
Kolm päeva filmimist on veel ees – Aleksandr ja mina oleme ka seekord kambas. Just sain täpsemad detailid ka teada – meid pritsitakse märjaks, sest filmis peab vihma sadama. Paluti kuivad riided ka kaasa võtta, sealhulgas aluspesu. Tõotavad väga mõnnad tööpäevad tulla, eks 😀 Ja kella kümneni õhtul. Nii et kui siitpoolt mõnda aega enam elumärki ei tule, siis teate, et külmusin kringliks (ja lapsed sõid ära).
Ah jaa, ilusat naistepäeva!
Meespere korjas naisperele tee äärest lilli. Meil on Tolmuga alati kisma, et kes lilled endale saab. Mina muidugi võidan, aga ta alati siiski loodab. Mmmm, kui maitsev salat!
Tundub nii uskumatuna, et sõda, tänapäeval. Aga tegelikult on sõdimine ju pidevalt toimunud. Lihtsalt meist natuke kaugemal. Miks siis seekord kuidagi eriti õõnes olla on olnud need viimased päevad?
Ilmselt, sest on hirm, et kas järgmisena võetakse Balti riigid sihikule? Sest see hull pole lihtsalt hull, vaid ikka suurejooneliselt hull. Ja teiseks, sest Ukraina tundub justkui naaber, oma säga. Ma pole seal tegelikult ise kunagi käinudki, aga kuna meil on ühed ukraina sõbrad, siis tundub nagu täiega tuttav riik ja rahvus.
Noil päevil on pea igasuguseid mõtteid ja küsimusi täis. Eks nad on juba igalpool kõlanud, suur osa neist mõtetest on meil kõigil ju samad. Et miks, kuidas küll, mis edasi. Ma seda “miks” küsimust vist ei olegi küsinud, sest sellele polegi vastust, see inimene on lihtsalt totaalne kurjuse kehastus, sealt ei tuleks mõistlikku seletust. Ma nt kutsun teda juba ammustest aegadest alates Putleriks. Mind üllatab hoopis, kuidas küll lääneriigid teda alahinnanud on. Ja siiamaani alahindavad. Ja miks midagi (juba varem!) ette pole võetud. Need praegused näpuviibutused ja “sanktsioonid”…. no ma ei tea, see on nagu läheks viskaks hiiglast vatitupsuga ja ütleks, et “noh, said nüüd!”
Lääne riigid kardavad, et see hirmus tuldsülgav lohe sülgab nende suunas ka, et parem mitte teda rohkem ärritada. Tuleb veel arutadada ja nõupidamisi pidada ja otsuseid vastu võtta ja kinnitada ja… Ja samal ajal ukrainlased surevad, kodud lõhutakse ära, lapsed saavad eluks ajaks traumad. Mulle on eesti uudistest isegi natukene selline naljategemise toon silma jäänud. Võib olla ongi lihtne nalja visata, kui tundub Nato turvaline katus peakohal olevat ja omal Ukrainas sõpru ega peret pole, kelle elude pärast päriselt karta.
Meie ukraina sõpradel on pered ja sugulased Harkovis. Loomulikult on nad oma lähedaste pärast totaalses paanikas. Kas sellest linnast üldse jääb midagi alles, või on mõne päeva pärast vaid rusud? Juba praegu on linn ka pihta saanud. Millalgi lõuna paiku olevat endiselt pommitamine täies hoos olnud. Kui ma peaksin mõtlema, et Tartusse pommid sajavad, oleksin ka paanikas.
Nii et jah, ma ei suuda aru saada, miks maailm appi ei tõtta. Ma ei suuda aru saada, kui rahulikult, kalkuleerivalt ja kõrvaltvaatajana seda sõda nt eesti meedias kajastatakse. Hispaania meedia on (õnneks?) tibake emotsionaalsem, rohkem mures ja üllatunud. Nojah, ilmselt nad ei tunne vaenlast nii hästi, kui eestlased (või ukrainlased), sellest see ehmunudolek.
KUI veider on mõelda, et minu eluajal tekitab Venemaa juba teist korda Ukrainas mingi tohutu kaose ja keerab inimeste elud pekki.
Tulen jälle ukraina sõprade juurde tagasi (eks nad on mul ikka väga mõtetes), nad on rääkinud, et pole eluseeski Ukrainas kraanivett joonud. Et väiksest peale õpetati, et ei tohi, ja et nad pole kunagi isegi mõelnud, et miks ei tohi. Kõrvalt on kohe ju lihtne näha, et miks. Tšernobõl, eksole. Maa sai tookord ikka päris korralikult ära reostatud.
Jah, mõtted on Ukrainaga, aga midagi see ei muuda. Ainult lootmisest, et äkki see hull Putler maha kärvab, vist ei piisa… aga loodan ikka. Ei taha, et juhtuks sama, mis koroonapandeemiaga – et tuli, justkui korraks, aga jäi hoopis aastateks ja ei pane enam õlgugi kehitama, järjekordne uudisnupp, mida ei viitsi enam avadagi.
No ma ei tea mis värk nende pühapäevadega on, et just siis on aega (ja viitsimist) blogisse lobisema ja nädalat kokku võtma tulla.
Meil oli siin paariks kuuks seoses aastavahetuse ja uue tüvega õues maskikandmiskohustus ja restoranides küsiti koroonapassi, eksole, olen vist maininud. Ja nüüd, kui need piirangud jälle ära langesid, on nii veidralt selline tunne, et kas tõesti ongi pandeemia läbi, ongi tavaelu tagasi. Mis sest, et see nakkuskordaja on ju tegelikult endiselt päris suur. Aga mingi vabaduse tunne on õhus. Ja kõige suurem muutus on lastel koolides, mul on nende üle nii hea meel! Nad saavad nüüd kehalise tundides ja hoovis maskid ära võtta. See on nii tohutu suur muutus! Sest kui kogu see pandeemia algas, oli esiteks kolm kuud koduõpet. Ja peale seda, uuel õppeaastal tuli maskide ja muude rangete reeglitega kooliaeg, mis paistis kestvat lõpmatuseni. Poolteist aastat muutusteta. Ma poleks eluseeski arvanud, et lastel ka viimaks tasapisi piiranguid lõdvemaks lastakse. Sest noh, nagu ma ütlesin, numbrid on endiselt väga kõrged. Ja läbi kogu selle aja on just lapsed pidanud need tublid ja vastutustundega tegelased olema, samal ajal kui suured inimesed hullu panevad. Samal ajal, kui nt siin sügisel olid diskoteegid täis sadade kaupa siseruumides distantsideta-maskideteta lõbutsevaid inimesi, kes kõik üksteist kallistasid-musitasid ja muidu toredalt elu nautisid (Artjom oli päris mitmel diskol fotograafiks ja alati olid täiesti piiranguvabad need peod, nii noorte kui vanade omad). Ja siis samal ajal lapsed koolis, tublid, maskidega, peavad üksteisega distansi hoidma, eksole, kehalises kasvatuses ka ei tohi ära võtta. Väga loogiline, eks. Et siis, lõpuks ometi antakse lastele ka veits asu.
Muidu, täiega naljakas oli, käisime natuke aega tagasi, kui veel tänaval maske pidi kandma, Marbellas. Nagu teise riiki oleks sattunud, hoopis teine pilt tänaval. Malagas oli tol ajal vaid mõni väga üksik turist maskita näha, aga seal just vastupidi, mõnel üksikul oli ees. Ma olen proovinud seda fenomeni läbi hammustada, aga ei oska. Siin elab rohkem hispaanlasi ja ollakse seetõttu rohkem kaaslinlastega arvestavamad, noh, et oma vanaemad-vanaisad jne? Ja seal rohkem välismaalasi, nii et kõigil pohlad? Või tehti siin rohkem trahve, sest noh, suurlinn, iga nurga peal politsei, ja seal ei trahvitud? Või mis põhjused veel võiks olla? Tegelikult isegi tol suvisel-sügisesel ajal, kui meil veel tänaval sai maskita käia, olid ikka pooled maskidega edasi, isegi 30-kraadises kuumuses üksinda mööda tänavat kõndides. Suvel istusin lausa korra akna juurde ja hakkasin loendama, et mis seis on. Oligi pooleks. Nii et trahvides vist ka see asi ikka ei saa olla.
A no aitab neist maskijuttudest küll! (kuigi ma tahtsin veel rääkida sellest, kui naljakas on panga ees mõelda, et krt, ei saa panka minna, mask ununes maha)
Vahepeal käisin üle saja aasta jälle taustanäitlejaks. Nii et kui kunagi “La chica de nieve” Netflixi jõuab, siis on võimalik, et ma olen sekundiks Milena Smiti taga näha. Või siis lõigati välja ja ei ole, aga no nüüd teate, et olin seal, saate ette kujutada. Ja üks kaader on selline, kus ta mulle ühe lendlehe ulatab. Või siis ei ulata, sest lõigatakse väja 😀 See on see taustaks olemine traagika, et näed terve päeva vaeva, oled tubli ja sõnakuulelik taust ja lõpuks ei teagi, kas sellest mingit kasu ka oli, täispikast võttepäevast tuleb ju kokku paar minutit seriaali vaid. Njah.
3 komplekti riideid pidi võtma filmimisele…
Queeee maaaas? Mul on terve nädal mingi vastik näriv peavalu ja kuidagi üldse väsitav olla olnud. (ei ole korontsik, filmimisel tehti test kõigile). Kassid ka äratavad jube vara viimasel ajal. Ja lapsed ronivad poole öö pealt riburadapidi meie voodisse, nii et lõpuks on see 2mx1,50m voodi täielik pusle, kuuekesi proovime ära mahtuda (4 inimest ja kaks kassi, Flokit ei lubata). Siis on variant, et need “beebid” tagasi oma tuppa tassida (veits rasked on juba) või ära kannatada (nii et ei saa liigutada või on oht üle serva maha kukkuda, iga juhul seljavalu garanteeritud) või siis ise mujale magama minna. Eks mõni öö proovin üht, teine öö teist varianti, aga ideaalset lahendust pole veel leidnud. Igal õhtul räägin neile, et nii, täna teeme nii, et kõik magavad kenasti hommikuni enda voodis. Et mul hakkab selg valutama, kui külje keeramiseks ruumi pole. Ja meie toas on sääsed jne. Aga ikkagi kusagil 3-4-5 paiku hakkavad nad laekuma. Ükskord jäi Floki mulle vahele Aleksandri äratamisega. Nii et ma arvan, et kassid va kavalpead said aru, et tuleb keset ööd lapsi äratama minna, siis on kindel, et ma ärkan ka varem.
Ja jah, sääsed on ka juba platsis, pikalt polnudki ühtegi näinud. Aga ühel hommikul pinises mul kõrva ääres ja Daniel oli ka ära näritud. Sain 3 tükki kätte ja panin peletusvedeliku pistikusse. Mõjub, nüüd pole rohkem tulnud neid.
Täna viisin kuuse välja! Oli teine küll ikka endiselt kuuse nägu (reedene pilt), aga kui ehteid ära hakkasin võtma, otsustasid okkad ka lahti lasta. Kaks kuud oli mul vaasis! (pluss veel nädalane teekond Eestist siia).
Aga kui nüüd jõulud läbi, tuleb kevadeks valmistuma hakata, eksole, nii et koukisin nartsissisibulad siis välja. On kevadet õhus juba küll, ja nädala pärast hakkab Malaga karneval ja lastel koolivaheaeg, juuhuuu. Ja metsas juba lilled õitsevad ja… Järgmise nädala ilmateatest ma parem ei räägi, aga lähen vaatan lühemad kleidid juba kapist valmis…
Hispaanias on siin hiljuti väikeseid seadusemuudatusi tehtud ja koduloomad arvestati ametlikult samuti pereliikmeteks (mis peaks muuhulgas ka näiteks selle tagama, et kui otsid üürikorterit, ei saa omanik enam öelda, et kassid-koerad pole lubatud; nad on pereliikmed).
Igatahes on meil nüüd siis selline suur 7-liikmeline pere. Üks on muidugi ametlikult passi järgi tegelikult ikka võõras, aga vähemalt on ta ainuke passi ja kiibiga karvakera meil. Teistele peame ka siis need passid-kiibid ära tegema nüüd millagi.
Floki on muidugi veits hull tüüp tegelikult. Ajab päikesejänkusid taga, kolistab öösiti mööda põrandaid laste mänguasjadega ringi, vaatab liiga pingsa uudishimuga seinakella seiereid ja üks sulgedest kassimänguasi on meil enamus ajast üldse peidus, sest ta läheb sellest totaalselt pöördesse, arvab, et see on päris lind. Ja oma “eelmises elus” armastas ta väga linde püüda. Hakkab lausa lõõtsutama seda suletuusti taga ajades ja saltosid visates. Ja kui “linnuke” peitu panna, otsib kogu elamisest ja nutab südantlõhestavalt. No ja kui kätte saab, läheb uhke näo, sirge selja ja kummis rinnaga seda vannituppa järama. Tahaks pilti näidata, ega mul vist pole…
Tolmu, kes oli esimestel päevadel Floki tulekust kõige rohkem häiritud, on täiesti leebunud. Müravad isegi mõnikord koos. Aga Coco sisistab endiselt talle möödaminnes mõne koleda sõna. Kuigi häda pärast kõlbab mõnikord isegi kõrvuti magada. Samas söögikausid ei tohi kõrvuti olla, Coco ajab Floki kohe minema muidu. Väike ja kuri noh, boss. Mõnikord olen neid näinud peaaegu mängimas ka. Nii, et kõigepealt ajab üks teist taga ja siis vastupidi, jooksevad paar ringi kuni Coco häält tõstab ja käpaga virutab ja Floki end pikali maha viskab nagu ei teaks tema midagi ja magaks siin niisama omaette.
Vanad kassid magavad öösiti endiselt meie suures voodis oma vanadel kohtadel, Floki, lapseke, magab kas lastetoas või diivanil. Coco on vist korra majja löönud ja teda meie tuppa eriti ei lase. Mõnikord ikka käib, just hommikuti, aga magama ei tule, sest Coco tõstab kohe häält.
Kolm kassi + ainult üks liivakast on muidugi ikka paras väljakutse, pean kaks korda päevas puhastama seda. Aga teise jaoks ei ole ruumi kah kahjuks. Ja lapsed unustavad sujuvalt oma osa teha… (jep, olen liiga laisk olnud, pean neid rohkem tagant utsitama)
Teiseks olen ma tähele pannud, kui väga Flokile kamuflaaz meeldib. Ta magab pidevalt mingitel valgetel taustadel, kust teda üldse näha pole. Lapsed mõnikord otsivad ja lihtsalt ei näe. Coco on mõned korrad talle peaaegu peale istund-astund ja siis ematusega avastanud, et iiik, vaenlane! Valged voodipesud, hele padi valge kardina taga, mõni valge pusa kusagil diivanil. Kohe läheb loosi. Tark kass noh (vaatamata sellele, et muudes asjades täitsa sooda).
Mis siis veel. Covidist pole ammu rääkinud, eks? Just siin räägiti uudistes, et Hispaania nakkussnäit 100 000 inimese kohta viimase 14p jooksul on üle 3000. Ma olin täiega üllatunud, sest meil siin Malagas on ka kõrge, aga mitte nii hull, 900 peal. Andaluusia kesmine oli seal 1100 kuskil. Läksin kohe vaatama, et kust see number nii kõrgeks läheb siis. Ainukesed alla-2000 kohad ongi Andaluusia (rekord, kõige parem seis kogu Hisp peale; Kanaarid ja Madriid. Igalpool mujal on täielik hullumaja, eesotsas Katalooniaga. No ma räägin, see lõuna-Hispaania hea kliima ja vähemnärviline eluviis. Kuigi, ega siin ka varsti ei tea enam kedagi, kes poleks hiljuti põdenud, detsembris ja jaanuari esimeses pooles olid kõik ümberringi justkui haiged.
Paar uitmõtet tekkis täna blogisid lugedes veel.
Carolin kirjutas rahvuste järgi diskrimineerimisest. Küll pigem ohtlik element-olemise vaatevinklist, aga hakkasin mõtlema, et minulgi on inimese kohta juba ette rahvuste järgi mingid alateadvuslikud eelarvamused olemas. Kusjuures Eestis oli seda vähem, ma olin selline naiivne ja usaldav kõik-inimesed-on-ilusad-ja-head. Aga elukogemus on mingeid stereotüüpe kinnitanud. Kas või kellaaegadest kinnipidamine. Põhjast lõunasse liikudes läheb iga riigi kaupa see kellatundmine kehvemaks. Eestis nt tullakse varem kohale. No 15min varem on vist selline tüüpiline. Külla, arsti juurde, teatrisse jne (oi, kuidas mulle ei meeldi, kui külalised 15min varem jõuavad, kui ma alles nägu jahune köögis küpsetan vms). Kesk-Euroopas ollakse sellised hästi täpsed, minutipealt. Hispaanias on moes kergelt hilineda (mulle sobib, ma ise ka kohati hilineja). Aafriklastel pole üldse ajataju (ütleb puhtalt kogemus paari Aafrika lõunaosast pärist kliendiga – tulevad mitu tundi kokkulepitud ajast hiljem, ei vabanda isegi, kaovad veel lisaks tunniks kusagile tualetti meiki tegema ja riideid vahetama jne ja kui lõpuks öelda, et sorri, aeg läbi, järgmine klient juba ootab, siis nad on üllatunud, et mida f’kki). Võibolla on ülejäänud inimesed seal jube täpsed ja asjalikud, aga kuradi raske on peale selliseid eksemplare seda uskuda…
Anu kirjutas hiljuti muuhulgas sellest, et kõigil on tegelikult meelelahutuseks aega, et prioriteedid lihtsalt teised, et see “pole aega raamatuid lugeda või filme vaadata” ei päde. Tuli kohe meelde, et millalgi siin kuu alguses pani Artjom netflixist mulle/meile Witcheri käima. Kes ei tea, siis see on seriaal, kaks hooaega. Minul on seriaalidega see kiiks, et peab kõik osad jutti ära vaatama. Seekord ei olnud kuidagi üldse võimalik nii, seega vaatasime paari osa kaupa. Üks hetk oli seis selline, et üle nädala ei saanud edasi vaadata, lihtsalt ei olnud kuskilt aega võtta. Pärast jäi viimane osa ikka veel vaadata ja jälle mõtlesin ma iga päev kurbusega, et damn, täna ka ei saa lõpuni vaadata, no kaua võib! Lihtsalt iga sekund on vahel arvel noh. Ei ole nii, et oh, kell on õhtu, istume nüüd ja vaatame rahulikult telkut. Mõnikord muidugi saab seda endale lubada, aga on perioode, kui nädal-kaks ei saa kordagi ei filme vaadata, midagi lugeda, ei blogisid lugeda (ega kirjutada), ei sõpradega kokku saada, lihtsalt ärkmisest uinumiseni on aeg täis juba ja jääb puudu kah. Istungi südaööni ja töötlen pilte, Artjom on kusagil õhtu-üritusel pildistamas. Või töötleb Artjom ja mina panen lapsi magama ja jään ise ka. Pikas perspektiivis pole niimoodi jätkusuutlik elada jah, aga mõnikod lihtsalt on nii. Ja ma usun, et mitte ainult meil, päris paljudel inimestel, eriti neil, kel lapsed. Või saabki öelda, et pilditöötlus on meie meelelahutus? Ja laste kooli-koju viimine-toomine. Ja kooli kodutööde tegemise juures istumine ja takkasundimine. Ja söögitegemine. Ja toidupoes käimine. Jne. Mõnes mõttes võib-olla isegi on jah. Välja arvatud kooli kodutööd. Mul ikka kannatus katkeb küll, kui mingi lihtsa asja tegemine võtab lapsel kaks tundi, ei ole just see, kuidas tahaks ideaalis oma õhtupoolikut veeta… Aleksandr on õnneks juba üsna iseseisev oma kodutöödega, see pisem tegelinski on hoopis see kummivenitaja, kellel peab kustukummiga kõrval istuma ja iga sõna esiteks kirjutama utsitama ja siis kohe üle ka kontrollima. Aga need pikad kooli ja kodu vahet jalutamised on küll täiega hinge-aeg, seega meelelahutus?
Lisan siia juurde kohe ära, et mõni päev on mul täiega palju vaba aega ja saan kirjutada ja lugeda ja vaatame õhtul mingit filmi jne ja võtame aega, et mõni matk või väljasõit teha vms. Ja blogimise aja leian ka alati lõpuks, isegi kui mitu nädalat vahele jääb. Et see eelneva lõigu kiire-kiire pole selline konstantne nähtus (kuigi seda kipub küll olema, et tööarvutis käib hommikust õhtuni lakkamatult töö, üks väsib ära, siis teine jätkab). Aga ma olen üsna kindel, et mõned inimesed elavadki nii, ilma meelelahutuse ja oma ajata, ilma sotsiaalmeediascrollimise ja teleka ja muude ajatapjateta (ja pärast põlevad läbi?).
Oot, tahaks kuidagi positiivsemal noodil ikka lõpetada. Vaat need kolm oskavad küll õigesti elada:
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 