Kolm on kohtu seadus

Kallis, mul on külm, palun viska veel üks kass peale (pilt netist)

Nagu ma olen juba maininud, siis meil on ka lõpuks talv käes. Päeval päikese käes on endiselt soe või lausa palav, kuidas kunagi, aga varjus, huhh. Külm! Ja kui päike loojub, siis peab momentaalselt isegi toas kampsuni selga ajama. Kuna meil on need aknad ja uksed siin sellised vanad ja pragudega, siis läheb öösel ikka päris külmaks. Nii et mnjah, ei jäänud muud üle, võtsime soojenduseks ühe lisakassi. Kuidagi peab ju talve üle elama.

Nii et saage tuttavaks, see on Floki.

Kui kassivabrikus ei jätku liini viimase kassi jaoks silmalainerit

Tegelikult polnud meil/mul üldse plaanis ühte kassi VEEL lisaks võtta. Niigi vähe ruumi! Ja nagu ma olen vist kirjutanud, siis kuigi siin selle meie üürikorteri kuulutuses ei olnud kirjas, et koduloomad pole lubatud, siis lepingust pärast lugesin, et pole. Ma olin kasside teemal maakleri ees igaks juhuks suu kinni hoidnud, seda enam, et korter oli ju möbleerimata ja nad saavad ainult meie endi vara kahjustada. Aga põhimõtteliselt peame me neid siin nüüd salaja ega teagi, kas see lemmikloomaklausel oli sinna lepingusse maakleri poolet kogemata läinud või omaniku poolt pandud. Seega tõesti polnud plaani veel ühte illegaalset kassi sisse smuugeldada 😀 Aga ometi, siin ta nüüd siis on. Täiesti juhuslikult, plaanivabalt.

Üks taani perekond võttis ta kuskil kolm kuud tagasi varjupaigast. Aga neil oli juba kaks vanemat kassi ees, kes ei suutnud kohe kuidagi selle uue särtsaka ja aktiivse hispaania noormehega ära harjuda. Ühel päeval ütlesid nad mulle, et hakkavad Flokile uut kodu otsima. Läks veel paar nädalat mööda, uut kodu ei leitud ja nad otsustasid, et niimoodi et saa jätkuda, tuleb kass varjupaika tagasi viia. Mul oli seda kuuldes jube kahju vaesest kassikesest. Ja kuna ta oli mulle natuke südamesse kah pugenud, pakkusin, et võtan paariks päevaks enda juurde ja vaatan, kuidas ta meie kassidega klapib. Ja samal ajal otsin aktiivselt kodu talle, ja noh, äkki ikka veab kuidagi nii välja, et ei peaks teda varjupaika viima. Nii et viisin ta meie juurde.

Kõik potentsiaalsed kodukandidaadid, keda oma peas olin vaaginud, ütesid konkreetsed ei-d juba isegi enne, kui Artjom ja lapsed koju jõudsid tulla ja ootamatu külalise üle üllatuda.

Samal ajal, kui mina Flokit ja meie kahte “tutvustasin”, või noh, õigemini öeldes eri tubades hoidsin ja situatsiooni kakluseks eskaleerumist vältisin, oli Artjomil lastega teel koolist koju väga teemakohane ja lausa prohvetlik vestlus. Aleksandr nimelt küsis, et issi, kas tead, et meie auto logo peal on viikinglaev. Ta ei teadnud. Ma ka ei teadnud kusjuures. Kuigi ma olen sellest isegi pilti ju teinud. Ja pildi siia blogisse üles pannud, kui autost kirjutasin. Müstika, kuidas ma seda laeva seal tähele pole pannud, ilmselt peaks hakkama prillide peale mõtlema… Igatahes, Artjomi reaktsioon Flokit nähes oli, et heh, kui naljakas, laps räägib tee peal viikinglaevast ja koju tulles ootab kohe üks viiking ees. Floki oli nimelt Viikingite seriaalis laevaehitaja, kes pole kursis (ja üks peategelastest).

Lapsed olid muidugi totaalsed happy-puppy-d ja otsustasid kohe, et Floki peab jääma. Aleksandr nt rääkis järgmine päev koolis oma bestikale Alephile, et meil on nüüd kolm kassi. Alephil muide on ka kass, mis on hispaanlaste seas suht haruldane, nad ikka pigem koerainimesed. Alephi kassil pidavat “noku ära lõigatud” olevat. Seda siis eestikeelses versioonis. Venekeelses versioonis munad. Hispaaniakeelses kah munad. Igatahes ära lõigatud. Ma siis seletasin lapsukesele, et midagi päris ära ei lõigata ikka, aga kiisu ei saa peale seda oppi enam lapsi. Nt Floki on ka kastreeritud.

Nu vot. Ja meie enda kassid. Esimene päev oli üsna lootusetu. Nad urisesid isegi omavahel. Ja Tolmu urises lausa meiegi peale, kui tahtsime talle pai teha. Teisel päeval leppisid Tolmu ja Coco ära ja meiega ka enam ei pahandanud. Flokit nähes ikka urisesid ja susiseid talle roppusi, aga füüsiliseks ükski konflikt õnneks ei muutunud. See oli neljas päev, kui nad suutsid juba kolmekesi ühe diivani või voodi peal olla, vaikselt ja rahulikult, ilma üksteisele midagi koledat nähvamata. Nüüd on nädal täis, Tolmul on juba täiesti ükstapuha Flokist. Panevad vahepeal ninad kokku ja nuusutavad, sest Tolmu tahab ju ometi teada, mida teine söönud on. Ja kumbki ei urise. (Tal on selline professionaalne huvi alati meie suid ka üle nuusutada ja kõikide toidukordadega kursis olla.)

mina istusin sellel vabal kohal seal diivanil

Coco seevastu väga sooje tundeid veel üles ei näita, pigem ikka uriseb, kui teineteisest mööduvad. Samas satuvad mõnikord kõrvuti magama ja pole probleemi. Ega Floki talle muidugi asu ka ei anna, tahab kangesti mängida, jookseb ja hüppab tema suunas. Ja saab vastuseks alati ühe “kle tõmba uttu!”

Ühesõnaga, tundub, et saavad hakkama. Ainuke mure, et meile tõesti ei mahu koju kusagile teist liivakasti, nii et seda tuleb nüüd küll vähemalt kord päevas puhastada. Leppisime lastega kokku, et teeme seda siis kolmekesi kordamööda. Tegelikult pean tunnistama, et Aleksandr polnud alguses selle puhastamise-ideega sugugi päri. Danilelie nt täiega meeldib see töö, kaevab nagu arheoloog ja ütleb ära, kellele milline junnike kuulub. Aga Aleksandr on liiga esteet noh. Ja siis ma valetasin neile. Et üks tädi oli nõus Floki endale võtma ja kui ta ei ole nõus puhastama, siis annamegi. Mõjus imeliselt. Daniel on varemgi korduvalt kasside kasti puhastanud, aga Aleksandri jaoks oli see elu esimene kord. Võitles pideva okserefleksiga (umbes nagu osad beebimähkmeid vahetavad mehed), aga sai hakkama.

Et siis jah. Kolm kassi.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 6 kommentaari

Mida Hispaanias MITTE teha

Millalgi, nüüdseks juba vist kümme aastat tagasi, kui Artjomiga Hispaanias ringi reisisime, sattusime me esimest korda elus Malagasse. Oli sügisene aeg ja me tegime seda, mida loomulikult iga põhjamaalane puu otsas oranže apelsine nähes teeb: noppisime ühe neist ja hakkasime aga rõõmsalt koorima. Mäletan, et üks kohalik tädike, kes möödus, seletas meile, et ei tasu, et need pole söödavad ja jahus midagi kõhulahtisusest. Meie hispaania keele oskused olid suht algtasemel, aga umbes niipalju saime aru. Oma viis minutit seletas. Kui ta edasi läks, siis ilmselgelt me siiski proovisime seda apelsini, kes see loll ikka teise õpetust usub, vaja ikka kõik head ja halvad kogemused omal nahal kätte saada. Oli väka-väka küll jah. Mõru, kibe, hapu.

Talveperioodil näen ma möödaminnes ikka igapäevaselt neid vaeseid turiste, kes suure õhinaga sama rõõmsalt neid apelsine haukavad. Ja kuidas mõnikord mõni tädike või taadike ikka endiselt neile seletab, et pole hea idee. Alati mõtlen, et kuidas nad küll viitsivad ja jaksavad, see on ju nagu kümne peaga lohe, ühele seletad ära, aga tulevad ju muudkui uued ja uued turistid. Ja kõigil põhja poolt tulevatel inimestel on ju ikka ja alati see sama teema, et kui kusagil midagi eksootilist ripub, tahaks hirmsal kombel seda ära noppida ja proovida. Njah, ega ma ise ka süüst puhas pole, alles hiljuti sai matkal käies metsas puu otsast ikka peoga mandleid ja kreeka pähkleid ka kaasa krabatud… Korilase geenid, mis teha.

Aga sellest apelsiniteemast ajendatuna teen kõigi suvitajate elu lihtsamaks ja jagan paari tähelepanekut, mida ei tasu siiakanti sattudes teha või mis paneb kohaliku rahva imestusest kulmu kergitama.

  1. Need apelsinid siis jah. Tegelikult on ju söödavad apelsinid ja mandariinid ka olemas ja neid ei pea maitse järgi otsima, vaid nt isegi puulehe kuju järgi saab ära öelda, millised on söödavad ja millised mitte. Linnades haljastuses on üldjuhul siiski mittesöödav liik. Varem, vanadel headel aegadel korjati nad kokku ja saadeti inglastele moosi-apelsinideks. Tänapäeval läheb kogu see apelsini-ilu hoopis komposti, sest toiduainetööstusel on tooraine päritolu suhtes igasuugused nõuded tekkinud ja linnatänavatel kasvav vili enam ei sobi.
  2. Rätikud ja rõdud. Ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, miks, aga hispaanlasi väga häirib, kui turistid oma rannalinad ja rätikud rõdu äärtele kuivama riputavad. Jah, on üsna reaalne oht, et need lendavad tuulega alla, aga mulle tundub, et see probleem on sügavam, et neid häirib just see vaatepilt ise. On isegi hotelle, kus see on keelatud.
  3. Lahtised jalanõud talveperioodil. On tõesti jube vaadata, palun ärge piinake hispaanlasi sellise vaatepildiga 😀 Ühtlasi on täiesti OUT misiganes aasta-ajal paljajalu käimine. Välja arvatud rannas.
  4. Üleüldse tasub enne reisimist end kliimaoludega ka natuke kurssi viia. Et talvel on tegelikult ka külm ja tasuks soojad riided kaasa pakkida, ja et suvel ei tasu keskpäeval ei välja uitama ega randagi minna. Ja et kuna riik on suur, siis on eri piirkondades väga erinevad ilmastikuolud. Kas või 50 km kaugemale mägedesse sõites on ilmselt hoopis teine ilm.
  5. Tahe olla punase jumega. Mina eestlasena saan küll väga hästi aru, miks reisile tulles kogemata päikesega liialdatakse, pole teda võib-olla juba kuid näinud ju. Aga hispaanlased ei mõista kohe mitte, et mis värk selle päiksega liialdamise ja punaste nägudega on. Nad ei kujuta lihtsalt ette elu seal, kus päike on ime ja teda tuleb pika ja pimeda talve tarbeks endasse ahmida.
  6. Valel kellaajal restorani või baari toitu otsima minemine. Lõunasöök algab peale kahte. Hädapärast võib ju üheks ka minna, aga mitte varem. Ja kes läheb enne 21 linnapeale õhtsööki otsima, on hispaanlaste meelest väga, vääääga veider. Enamus kööke pole varem avatudki. Isegi kell 21 on veel liiga vara.
  7. Nii, Artjom lisas siia omaltpoolt veel ühe asja. Flamencole kaasta plaksutades rütmist mööda panemine 😀 Tegelikult on täitsa imeline küll, et isegi kõik flamencokauged hispaanlased a la suvaline advokaat või automehhaanik oskavad õigesti plaksutada. Jälle midagi kaasasündinut, mida ei saagi ühelt põhjamaainimestelt eeldada.
hapud viinamarjad apelsinid
Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Sildid: , , , | 8 kommentaari

Unenäod ja unistused

Oioi, leidsin siit mustanditest ühe paar kuud vana ülestähenduse, lugesin läbi, kirjutasin lõpuni ja vajutasin nüüd seda “Publish” nuppu kah.

aina unistab

Nii veider, et eesti keeles on unenägu ja unistus erinevad sõnad. Ingliskeeles mitte. Hispaaniakeeles mitte. Ja kindlasti veel nii mõneski keeles.

Ärkasin täna varahommikul peavaluga, võtsin ibuka sisse ja passisin niisama üleval. Poolteist tundi hiljem lõhkus pea ikka valutada ja otsustasin, et proovin uuesti magama jääda.

Nägin unes, et elame kusagil teises kohas siin Hispaanias. Ja hakkame ära kolima, Eestisse, mõneks ajaks. Ja mõtisklen omaette, et miks me küll sellise otsuse vastu võtsime? Kõik elu siin on ju paika loksunud, ja kolimine on juuuubeeee. Et kõik kleidid jälle karpidesse kapist. Ja kas Eestis üldse saabki kleite kanda. Selline totaalne paanika ja väsimus oli kolimisele mõeldes, ja see tunne, et miks küll, äkki ei peaks ikka. Mul on kolimiste limiit mõneks ajaks totaalselt täis.

Ma ei tea, kust selline unenägu. Täiskuu pärast vist. Või isa sünnipäeva pärast, ta ju niiväga unistab, et me ikka tagasi koliksime. Või see, et Britt Prantsusmaalt Eestisse plaanib kolida ja mul on sellest siis mingid sellised alateadvuslikud mõtted, et kui raske ja energiatvajav ettevõtmine jne. Just see, et kui elu LÕPUKS on nagu paika loksunud. Armas kodu, tähtajatu residentsus ka kätte saadud, fotovärk ka jalad alla saanud.

Läksime täna Pedro ja Carmeni juurest läbi, nad andsid lastele jalgrattad. Tuli välja, et nad kolivad paari nädala pärast ära Belgiasse. Tuli kohe oma see alles mõned tunnid tagasi nähtud unenägu meelde. Nad müüsid maja maha ja annavad kogu kraami lihtsalt ära või viskavad minema, kui keegi ei taha. Nende puhul on rohkem arusaadav, sest Pedro töötab seal ja nüüd covidiga on tiba tüütum see kahe riigi vahel pendeldamine.

Täiskuu on huvitav värk jaa, eriti seekordne, ta on mingi selline eriline. Ma olen juba aastakese või ehk nii vahepeal Susan Milleri horoskoobile silma peale visanud. Kellegi blogist jäi ta silma, enam ei mäletagi, kelle (ja niimoodi meenutades ei tule pähe ühtegi blogijat, kes võiks horoskoopidesse uskuda :D) Aga annab kuidagi jõudu ja lootust noh. Ja et esimesel korral kohe oli nii palju asju tagantjärgi täppi, siis jäingi jälgima. Mul kirjutas alguses koguaeg ikka seda, et töötan nö kuluaarides ja salaja jne. Ja et lükkub edasi midagi. Oli nii küll raamatuga. Siis tuli, et minu mingi oodatud asi ja läbimurre tuleb ootamatult mitu kuud varem. Ja kohe kirjutatigi Petrone Prindist, et imelugu, aga saame juba veebruarisse raamatu trükkimineku panna. 2021 kohta kirjutab ta, et see on mu karjääri eduaasta ja läbimurre jne. Et alates veebruarist. Ja oligi, tõesti. Veel mõned aastad tagasi ei oleks ma isegi unistada julenud, et kunagi on mõne raamatu kaanel tõesti minu nimi. Ja et sel raamatul veel hästi kah läheb, hea tagasiside tuleb. Uskumatu. Selles mõttes on see tõesti läbimurdeaasta olnud, jah. Eriti kui arvestada, et inimestel ikka on ju hinges see salasoov – endast midagi maha jätta. Ma nii imestan, kuidas seal horoskoobis see raamatuasi nii selgelt välja joonistub. Mädžik noh. Sky is the limit, kirjutab Susan. Eks näis, vastab skeptiline ja arglik mina.

Ma siin püüan ikka pidevalt aru saada, kas oleks mingigi variant kirjutamisega ära elada. Seda mulle ju meeldib teha ja ju siis MINGIGI anne selles suunas on kah. Või palju praktikat. Aga enamvähem tuleb välja. See on üks vähestest aladest, millega on mul kogu elu jooksul tegelikult pidevalt vedanud. Lõpukirjand 100, buum. Ja tegelikult… juba enne seda oli kirjutamisega edu – sain koolilehe artikliga mingi koolilehtede preemia ja auhinnareisi lausa Peterburgi. Pärast ka ikka kuskil ülikooli ajalehes ja loodusajakirjades pakuti mulle lausa ise kirjutamist. Ja mina loll olin liiga uje ja enesekriitiline ja paar asja kirjutasin, aga lasin võimaluse ikka mööda. Pärast mingi hetk oli selline koht nagu nihilist.fm ja ma saatsin neile ühe asja. Ise mõtlesin, et nii, see on nüüd test mulle. Kui vastu võtavad ja üles panevad, võin endale ikka öelda, et tuleb välja küll kirjutamine. Nad panid selle lausa oma esilehele. Sellele vaatamata ma kuidagi ikka häbenesin ega julenud endale öelda, et äkki võiks siis proovida. Krdi uje neiu olin ikka noh! Ja siis blogimine. Kui tookord blogiauhindadel kandideerisin, mõtlesin, et küllap tagant viimane. Jep, eneseusk on mul vägevalt eeskujulik. Tuli hoopis oma kategoorias teine koht. Eluseeski poleks uskunud. Ja kui Minu Hispaania kirjutamise sain, seda ma ei uskunud proovitööd saates isegi 1%. Ainult seetõttu julgesingi saata. Ja Postimehest on nii häid ja armsaid sõnu mu kirjutamise kohta öeldud. Pere ja Kodust kaa. Ja mina – ikka mõtlen, et aga kõik teised on ju paremad. Et ah mis ma üldse. Et keda huvitab jne. Ma peaks vist reaalselt kõik need head sõnad omale seinale välja printima, et rohkem julgust oleks.

Ja samas, mingite muude asjadega, millega olen elus proovinud läbi lüüa, kinnisvarabisnis või e-poepidamine või isegi fotograafia jne. Nendes pole mitte kunagi seda edulugu tulnud. Olengi jäänud selleks harju keskmiseks, üritan või ei ürita. Ei jää silma, ei kuku võimalusi sülle. Kas ei ole annet, või pole lihtsalt ette nähtud, ma ise ka ei saa aru. Punnitan kas või vere ninast välja, aga jäävad need enesele pandud eesmärgid ikka liiga kättesaamatusse kaugusse.

Ja misma, kesmasiis olen oma sisemuses, lisaks fotode töötlemise päevatööle ja lapsevanem olemisele? Kirjanik ju mitte, selles ei küündi poolenigi. Veel? Inimesed ju arenevad, eks? Ajakirjanik ka mitte – ei ole õppinud seda, ei ole kogemust, ei ole seda enese pealepressimise oskust. Liiga introvertne. Blogija, jah, siin ma julgen juba öelda, et jah. See on kuidagi nii külge kasvanud. Aga tulu ta ju ei too. Nii et kas ma suudan kuidagi kirjutamisega leiva lauale tuua? Tegelikult olen ma ju raamatuga ikka mingi pisikese reaalse raha teeninud. Aga tahaks nagu päriselt leiba lauale, või noh, lisaks leivale, et laud oleks, ja elukoht, kuhu see laud panna. On see võimalik, realistlik soov/eesmärk? Või saab sellistest asjadest vaid siis unistada, kui on omale rikas mees soetatud ja kuklas ei trummelda pidev mure raha pärast?

Kusjuures. Mäletan meie suhte algusaegadest Artjomiga – kõige ägedam komplimet, mis ta mulle üldse teinud on, oli, et ta pole nii hullu fantaasiaga inimest küll veel varem kohanud. Võib-olla polnud see üldse komplimendina mõeldudki, aga minu jaoks see seda igatahes oli. Midagi ilusamat ja tunnustavamat ju ei saagi öelda teisele! Kaua sa seda “ilusate silmade” juttu ikka jõuad kuulata, aga keegi vaatas vahelduseks hoopis mitte välimust, vaid sisemaailma. (Kuigi nüüdseks on tal ilmselt juba ammu sellest liiga heast fantaasiast kopp ees, hehee)

Ma ei suuda ju selliseid maailmasid luua, nagu Tolkien või G.R.R. Martin. Aga oma pisikesele salajasele kassideplaneedimaailmale sain ma siiski elu sisse puhutud. Asi seegi. Kuskilt peab alustama. Eks näis. Kuigi ta on nii kaua juba sahtlis konutanud, et ei tea, kas seda elu seal enam alles on… Tuleb ikka mõni kirjastus ära moosida. Ja see koolieelikute lookene, mille konkursile saatsin, Tolmurullikese lapsepõlveseiklustest.. Aleksandra (vaata instagramis: @aleksandra.on.mars) tegi illustratsioonidki, nii et kahju niimoodi minna lasta. Ja tegelikult on mul juba mõnda aega üks lugu veel pooleli (noh, umbes kord kuus teen jälle lahti ja kirjutan pool päevakest).

Njah. Unistused on täitmiseks, eks?

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 6 kommentaari

Täitsa rändom

Veider, väga veider.

Nimelt vaatan tihtilugu blogi statistikast, et inimesed loevad massiliselt seda ülivana isiksuse testi postitust (see siin: LINK)

Klõpsasin ta ise ka siis nüüd esimest korda peale kirjutamist lahti, et vaadata, mis seal siis põnevat kah on (halb mälu…). Ja mis ma näen – vahendaja. Kas ma mitte just loetud päevad tagasi ei kirjutanud, et olen nagu miskine vahemees.

Väga nunnu noh. Ja veider. Ise veel mõtlesin, et kus nüüd tegin avastuse selle vahemehe näol. Tegelt naljaga pooleks. Aga noh, kui isiksuse test ka nii ütleb… 😛

Ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui selle naljaka/veidra kokkusattumuse välja elada.

Mul mõnikord ikka juhtub, et vaatan, et miskine jube vana postitus on ellu ärganud (st palju lugejaid) ja mõtlen siis, et postitus on ju vana, see olin vana mina (või õigemini öeldes, noor mina?), aga lugejad on äkki uued ja mõtlevad, et see olen praegune mina. Ja siis kustutan postituse ära 😀 Tihti õnneks ei tee seda, aga on juhtunud. Ühe postitusega hiljuti olin peaagu diliiti vajutamas, aga siis mõtlesin, et pohlad, mina olen ammu edasi läinud ja loen pigem naljaga neid seikasid. Kui kellelgi vaja, las siis kaevab seda vana putru üles, kui tahab, ega mul kahju ka pole.

Mis siis vahepeal veel. Kui ma juba siia tulin.

Ilm läks külmaks, tekikotile pidi teki sisse panema.

Üks influencer varastas mu stiili ära ja teeb selle nüüd mainstreamiks ja ma ei taha mainstream olla juuuuuuu (ei tegelt mul on päris probleemid ka olemas)

Lasteraamatute konkursil saime finaali, aga esikolmikusse mitte. Auuu, kirjastused, kes tahab?

Selg on viimased paar päevad peaaegu täiesti terve olnud. Nii et vist läks üle.

Vulkaan kanaaridel La Palma saarel endiselt purskab. Kaks kuud saab juba täis varsti. Ma ei teadnudki üldse, et vulkaanid nii kaua võivad pursata. Mitmemeetrised tuhahanged ja laavast on juba uus poolsaar merre moodustunud. Ei tahaks nende nahas seal küll olla.

Käisime kastanimetsas sügist otsimas. Ei olnud veel kohal. St osad puud olid küll kollased, aga kastanid mitte.

Samas pandi juba mitu nädalat tagasi jõulukaunistused tänavatele üles. ENNE halloweeni. Tavaliselt ikka on Halloween ära ja alles siis tulevad jõulud, aga sel aastal siis sedapsi.

Artjomil on täna 20-tunnine tööpäev. Ebanormaalne. Mina seevastu tegin 4-5h ainult tööd. Aga lapsed ja nende toitmine jne võtab kah läbi.

kas ma pean üldse lisama, et ühel õigel daamil on ikka metsas mitu kleiti kaasas…
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 15 kommentaari

Vahemees

Ei tea, kas hingedeaeg või eriti varajane keskeakriis, aga olen siin viimastel aegadel jäänud mõtlema, et kes ma olen, mida ma saan/oskan maailmale anda, kuidas oma eksistentsi õigustan. Noh, et mingi mõte ja kasutegur võiks ju olla siia ilma sündimisest ja elamisest. Isiklik areng ja maailma grammihaaval paremaks muutmine ja… Vahepeal mõtlen jälle, et see on lihtsalt see tüüpiline egoistlik soov olla “keegi”, endast jälg maha jätta. End tähtsana tunda vms. Kas või kirjutamine. Et kas see meeldib mulle, sest pressib ise välja, või aitab see end lihtsalt veits olulisemana tunda?

Igatahes, kuidagi õnnestus mul see küsimus enda jaoks täna ära lahendada, vähemalt hetkekski. Otsustasin, et ma olen inimkonnale ääretult vajalik (iroonia, eks!) selleks, et erinevaid vaenujalal olevaid pooli lähendada. No näiteks otsustasin juba kord noorena, et patriotism on maailma jaoks üks kole asi ja andsin oma panuse rahvaste ühendamiseks.

(ei tegelt, päriselt ka, ilma naljata ma mõtlen, et riigipiirid on maailmas vaid sõdu ja vallutamisi esile kutsunud ja inimene on inimene, sõltumata sellest, mis riiki sündis)

Siis olen ma alati tundnud vajadust vähemusi kaitsma asuda. Näiteks, kui keegi hakkab geisid sõimama, et “mida nad suruvad oma põhimõtteid teistele normaalsetele peale”. Mul pole isegi ühtegi geisõpra, aga ikka alati proovin inimesi mõistmisele kutsuda. Et nad ei suru ju teistele nüüd kah gei-olemist peale, vaid paluvad kõigest õigust oma elu diskrimineerimata elada. Üks sööb oma leiba, teine oma leiba, keegi ei võta kelleltki leiba ära.

Vaktsiiniteema. Ausalt, see pole minu jaoks usuküsimuseks muutunud, ma pole tegelikult ei vastane ega pooldaja (jah, siinmail saab sellist positsiooni ka endale lubada). Meie peres on üks vaktsineeritud ja teine mitte. Me ei vaidle ega tülitse omavahel sel teemal. Mõlemad mõistame teise otsust ja selle tagamaid. Aga kui ma näen, kuidas Eestis pooled omavahel sõdivad ja ühte poolt naeruvääristatakse, siis ma tunnen end kohe selle nõrgema poolel olevat. Et kui üks mõtleb, et kui tema tegi, siis peavad kõik teised ka, aga teine otsustab mitte teha (samas ei sunni esimesele tegemist või mittetegemist peale), siis minu jaoks tundub see esimene pool agressiivsem. (P.S. L ja K, see ei ole meie tänase põgusa vestluse pihta, need mõtted mul varem juba käärimas)

Kellegi ebaõiglane ründamine on üldse mulle sama efektiga kui härjale punase räti lehvitamine. On korduvalt juhtunud, et asun vestluses kaitsma inimest, keda ma ei asuks elusees kaitsma, aga vastaspool on läinud kuidagi ebaausalt ja alatult üle piiri ja mul pole muud üle jäänud. Noh, kui mõlemad on tegelikult hallid, aga maalitakse must-valge pilt, kuidas siis ei sekku. Pärast kahetsen, et kas ei võinud siis vait olla.

Ühesõnaga. Igasugune äärmuslikkus ja fanatism on alati kuidagi hirmutav mu jaoks. Kui inimene mõtleb, et kõik teised peavad elama nii kuis tema arvab, või et need, kes elavad teisiti on järelikult halvad. (ja eksole, siin olen ma nüüd ise, öeldes, et ei tohiks must-valgelt mõelda)

Aga see vahemees on tegelikult päris raske olla. Kumbki pool ei tunnista omaks. Ja on sest üldse kasu? Oleks mingit lihtsamat elu-eesmärki ikka vaja…

Lõpetuseks tuli mulle praegu meelde, et mind kõnetas juba palju aastaid tagasi üks mõttetera (nüüd järgneb üks koledalt lohisev ja mälu järgi öeldud tõlge): maailm ei vaja rohkem edukaid inimesi, vaid hoopis rahutegijaid, ravitsejaid, jutuvestjaid, armastajaid.

ei noh, ega see tasakaalu hoidmine pole mingi lihtne ülesanne
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 3 kommentaari

Halloween

Aastatagune

Toredat hingedeaega! Oot, Eestis soovitakse pigem vist rahulikku hingedeaega? Tore on ta millegipärast hoopis lõunapoolsetes maades. Igatahes, head küünlapõletamist!

Vaatasin ekstra järele, et ma pole juba aastaid halloweenist kirjutanud. Varem polnud ta Eestis niivõrd teemaks ka ja enamasti olen mõelnud, et aaah, keda huvitab. Mulle tundub, et teil seal on paljud inimesed ju pigem halloweenivaenulikud. Fuff, mingi ameerika asi ja mis need lapsed lähevad õue lõbutsema, istugu parem kodus nutiseadmetes.

Aga siin on ta ikka väga armastatud püha. Kuigi on tegelikult ju samamoodi võõrpüha. Isegi nüüd neil pandeemia-aastatel on lapsed võinud sel päeval kooli kostüümidega minna (sel aastal siis halloweenile eelnenud reedel) ja kool on alati sel päeval “kaunstatud” (kolendatud?). Meisterdavad igasuguseid asju ja on muidu tore. Mõnel aastal on isegi õuduste tuba olnud jne. No ütlme nii, et halloweeni tähistatakse mu meelest koolis suuremalt kui nt jõule.

koolis tehtud vetsupaberirullist nahkhiir

Aleksandril ja nii mõnelgi veel tema klassist oli plaanis sel aastal kalmaarimängu kostüümis minna. Paar päeva varem tegi õpetaja klassile teatavaks, et võib ükstapuha mis kostüümi panna. Välja arvatud kalmaarimängu oma. Sest see pole lastefilm. Njah… vaadates neid kostüüme, mis seal igal aastal lastel seljas on, siis, jah, IT, Saag, Joker jne on küll täiega lastefilmid. Aga nende vastu küll mingit kampaaniat ei korraldata. Kuulsin, et teistes koolides olla ka sama keeld olnud. Ja isegi teistes riikides. Saa siis aru. Aga noh, seda enam kindlalt läksid kõik lapsed õigel halloweenipäeval linnapeale justnimelt selle koolikeelu saanud kostüümiga 😀 Kusjuures, see on täiega kaval kostüüm. Saad samast kohast mitu korda käia kommi küsimas, sest keegi ei saa aru, et oled juba käinud. Aleksandr jooksis ikka mitu korda mõne teise kalmaari-pundiga uuesti samasse poodi sisse, kust juba oli kommi saanud 🙂

ruut

Meie peres on Aleksandr see kõige suurem halloweenifänn. Tal on tavaliselt juba mitu kuud varem kostüümi-idee olemas ja ootab ja unistab. Need ajad on möödas, mil mina otsustaks, et kle, pane see skeletikostüüm. Mkmm. Tal on oma väga spetsiifilised ideed. Aastate jooksul on ta olnud Minecrafti Enderman, Spiderman, mingi sae ja maskiga tegelane nimega Jason, mingi põgenenud vang, Batman, Star Wars… raudselt veel midagi, mis mul meelde ei tule. Daniel seevastu on endiselt kostüümivaenulik. Kodus on nõus mõnda asja selga panema, aga välja minnes ei. Kiisukõrvad on max, millega nõustub.

Minul on alati see, et ma ei taha halloweeni jaoks otseselt ekstra midagi osta või raha kulutada ja proovin end kodus olevate vahenditega viimasel hetkel ära kostümeerida. Enamasti tähendab see seda, et lõpetan Catrinana (=mehhiko surnutepäeva skelett) – puhtalt seetõttu, et mul on kunagi aastakümneid tagasi Eestist kaltsukast ostetud üks ideaalselt sobiv kleit ja eks esimestel aastatel oli see näovärvimine ka nii põnev. Nüüd viimased korrad olen küll iga kord mõelnud, et aitab, see oli küll viimane kord Catrina olla. Seda näomöksi maha pesta on suht võimatu ja neid lilli ja klambreid jne peast kätte saada. Ilu nõuab ohvreid noh! Ja siin ma nüüd siis olen, jälle samasse ämbrisse astununa. Aga seekord mõtlesime Artjomiga, et oleme esimest korda lõpuks komplektis. Sest enamasti on tema olnud viiking või zombi või viikingzombi. Üks (või kaks?) aasta oli minecrafti-notsu kah. Aga nüüd… arvake ära, mis multikast me oleme. Ma täääääiega armastan seda multikat. Kuulsin ma tast üldse nii, et kui 2019 halloweenil ringi jalutasime, siis iga teine möödaminev laps hõikas mind nähes rõõmsalt “Vaata, Coco!” Taheti pidevalt isegi pilti teha. Ja ma ei saanud aru, mis cocost nad räägivad, ma olen ju mehhiko katriina. Kui koju jõudsime, vaatasime lastega siis selle multika ära. Totaalne lemmik. Pisarad isegi voolasid mul.. Soovitan täiega, kes veel ei ole näinud. Ma olen raudpolt mõnes oma eelmises elus mehhiklane olnud, nii kõnetab kõik mehhikopärane. Surnutepäev ja kaktused ja tekiila mehhiko muss ja Frida ja… Võib-olla pidin ma Hispaania asemel hoopis Mehhikosse kolima?

Rubriigid: Malaga, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Beebid

Ma olen vist oma sada korda maininud, et peamine osa mu tööst on piltide töötlus. See on selline omamoodi äge töö, saab korraks justkui kellegi teise kingadesse astuda, emotsioone tunda, nendega koos nendes hetkedes olla.

Tihtilugu on fotoshoodi peategelasteks õnnelik oma esimese lapse ootel paar. Täiega nunnud ja armastust täis pildid, et endalgi tuleb neid vaadates/töödeldes härduspisarake silma. Samas on minus see küüniline ja elunäinud tegelane ka olemas. Vaatan, kui naiivsed nad neil piltidel on, ei teagi, et elu on kohe-kohe põhimõtteliselt läbi. Noh, vähemalt see elu, mida nad senini on elanud. No ja muidugi mtte alatiseks läbi, mingiks… ütleme, et 20 aastaks. Võite arvata, et selline pessimism ütleb rohkem minu, kui lapsevanemluse kohta, aga tegelikult mõtlen ma puhtalt neile protsentidele lahkuminevatest paaridest beebi esimestel eluaastatel. Ma ei tea, kas asi on valesti valitud elukaaslases või lapse saamisega kiirustamises või milleski hoopis muus, aga paraku on liiga palju neid noormehi, kes otsustavad oma värskelt suurenenud pere juures uttu tõmmata ja uut elu alustada. Vähemväsinud naise otsida. Või saab naine järsku aru, et lapsevanemaks olemine pole ikka see ajakirjapiltidelt nähtud harmooniline-idülliline ja lihtne zen-olek ja tahaks ikka elult hoopis midagi muud.

Nii et ma vaatan pilte töödeldes seda õnnelikku tulevast isa, kel pole ilmselt aimugi, et varsti ta polegi enam selle naise ainus silmaterake ja talle jätkub ilmselt edaspidi veidi vähem hoolitsust. Neil pole aimugi, et ägeda peo pärast magamata öö ja beebi nutu tõttu magamata öö ei ole päris sama kergelt üleelatavad. Neil pole aimugi, et see kolmas pereliige muudab nende elu nii tohutul määral ja kui neil vaim selleks valmis pole, siis võib juhtuda, et nad ei saa hakkama. See värskeks lapsevanemaks saamine on nagu mingid ameerika mäed noh! Või kalmaarimäng: vaid mõni üksik jääb ellu (ehk mõistuse juurde või kokku) ja seda ka puhtalt hea õnne ja juhuse tõttu. Siit võib juba jätkata teemal, et kas inimene on üldse selline olend, kes on loodud ühe kaaslasega jääma, aga kuna ma vastust ei tea, siis ma ei jätka. Tahaks küll loota, et on (nagu pääsukesed ja toonekured ja luiged ja hundid…) Aga samas on vist loomariigis monogaamseid liike pigem väga vähe, kuigi lindude seas on ju küll suurem osa liikidest monogaamsed.

Aga ei, nunnud pildid. Ehk ongi parem, et nad ei tea.

üks totaalselt udune aga siiski teemakohane pilt tänavalt
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 1 kommentaar

Kalmaarimäng

Millalgi siin nädal-paar tagasi hakkas Aleksandr rääkima, et tema tahaks juego de calamar-i (squid game/ kalmaarimäng) vaadata. Eks mulle oli endale ka silma jäänud, et selline uus sari on välja tulnud. Vastasin talle, et ma pärast vaatan, mis see vanusepiirang seal on.

Vanusepiirang oli 16+. Aleksandr väitis, et ta on youtubest mingites mängukanalitest nagunii juba kõik põnevad kohad ära näinud ja see polnud üldse hirmus jne. Otsustasin, et vaatame siis natuke ja otsustame jooksvalt, kas sobib 9-aastase silmadele.

Ma olen alati selle suhtumisega olnud, et lapse eest ei saa lõpmatuseni maailma peidus hoida. Või filme. Ma ise väiksena vaatasin ikka koos perega kõike, mida telkust näidati ja kedagi ei huvitanud, kas on “lapsekindel” film. Osasid hirmsamaid filme ma ise ei tahtnudki vaadata, osades kohtades (laibad, tulistamised, ämblikud…) panin käe silme ette. Aga midagi mulle ei keelatud küll. Ja noh, õudukaid pole mulle nt kunagi nagunii meeldinud vaadata, mäletan, et selline film nagu Carrie oli ülimalt hirmus ja seda vaatasin ma esimeses klassis, sealt edasi õudukaid vältisin. Saag 1 sai ainult kogemata ära vaadatud. Samas nt igasugused Tarantino filmid a la Pulp Fiction vms ei lähe minu jaoks sinna hirmsa/õudsa alla. Peata ratsanik oli nunnu ja kõik vampiirifilmid ja… Intervjuu vampiiriga, Draakula. Ja kalmaarimäng ka.

Paljud tänapäeva seriaalid on küll sellised, mida me oleme Artjomiga öösiti vaatanud, siis kui lapsed magavad. Troonide mäng, Casa de Papel (Money Heist), Chernobyl… Aga see kalmaarimäng. Ma ei mõista, miks tema ümber nii suur temaatika on tekkinud seoses lastega. Minu meelest on ta täiesti softikene, leebekene. Idapoolsetes maades lähenetakse elu ja surma teemale kuidagi teisiti kui lääne filmides ja minu meelest ei olegi surm üleüldse midagi sellist, mille olemasolu peaks laste eest varjama. Igatahes vaatasime me rahuliku südamega need kõik 8? osa ära ja ma ei tundnud kordagi, et omg, mu lapsekese silmad! (ok, jah, vbolla see koht, kus nad seal vetsus, khm-khm). Nii et ma ei mõista kohe üldse seda poleemikat, et issand, miks osad lapsevanemad lasevad oma lastel sellist hirmsat asja vaadata. Aleksandr ise arvas, et vanusepiirang võiks seal 8+ olla 😀 Artjom arvas, et paar stseeni ehk välja lõigata ja siis jah.

Ja see film oli minu arust päris sügav ja mõtlemapanev, lisaks põnevusele. Üksteise aitamisest, inimeseks jäämisest, surmahirmust, sellest, kuhu valed eluvalikud ja rahaprobleemid inimesi võivad viia. Üldse on värskendav vaadata teistsugust näitlejatööd, teistsugust stiili, teistsugust maailma. Ma ei teagi, kas ma olen kunagi varem mõnda Lõuna-Korea filmi üldse näinud, ei tule meelde küll. (Gilmore Girlis Rory sõbrants ja tema vanakraamipoodi pidav ema olid vist Koreast?) Aga hiina- ja jaapani filmide hulgas on mul küll palju lemmikuid. Nii et jep, mina küll soovitan vaadata.

Rubriigid: Teater/kino/kirjandus/muusika, Uncategorized | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Sai vahepeal 120-aastase elu ka proovitud

Mul õnnestus siin nädalake tagasi omal nahal tunda ära demoversioon sellest, kuidas on olla vana (räägib inimene, kellel 19-aastaselt reuma diagnoositi, eksole).

Algas see vist sellest, et lapsed olid natuke tõbised ja olime tubased. Olin mitu päeva peamiselt raamatut lugenud või arvuti taga istunud, kui mingi hetk ühel õhtupoolikul püsti tõustes tundsin, et alaselg valutab, just nagu selgroo seest. Iga tunniga valutas järjest rohkem, täpselt nagu oleks närv selgroo vahele jäänud. Mõtlesin siis, et ok, venitan-painutan-liigutan-teen kõhuringe, küll loksub paika. Ei tasunud vist nii hullult peale lennata, sest paremaks ei läinud, aga öösel ei saanud enam isegi külge keerata ja igas asendis oli valus magada.

Hommikul võttis voodist väljasaamine oma kümme minutit, ja lõpuks püsti saades oli edasi liikumine võimalik vaid mööda seinaääri toetudes.

Mõtlesin, et kas nii ongi siis 120-ne olla. Nii sürr, ise oma elu parimais aastais, aga totaalselt töö- ja liikumisvõimetu. Iga millimeeter selgrooliigutust kutsus esile tohutu valuhoo, nagu keegi oleks mootorsaega selja kallal olnud. Sirgeks ei saanud end üldse ajada. Diivanilt püstisaamine oli mission impossible. Üleüldse kõik oli mission impossible. Aevastamine kutsus selgroo sees esile üleloomuliku valusööstu. Naermine ka. Vahepeal lõpuks isegi nutsin valust ja abitusest ja hirmust, et mis see küll olla võib, eriti mingisse asendisse kinnijäänuna. Nüüd ma mõistan küll neid putukaid, kes selili abitult jalgu siputavad, aga püsti ei saa… (Ainult, et ma ei saanud isegi jalgu siputada).

Nii et päev kaks otsustasin seljale täieliku puhkuse anda (nagu mul oleks üldse muid variante olnud…), külitasin voodis ja lugesin terve päeva raamatuid. Artjom pani mulle juba shiatsusse aja kinni, sest tal on hunnik tuttavaid, kelle selgadega on seal imet tehtud.

Aga kolmanda päeva õhtul otsustasime natuke ettevaatlikult rippumist proovida (jalutasin aegluubis Artjomi käevangus mere äärde spordiplatsile) ja tundus, et nagu veits VIST aitas. Paar protsendikest. Kas rippumine või kõndimine. Või need kassipojakesed rannaaäärses kividevahelises kassikoloonias.

aegluubis

Neljandal käisime veel rannas jalutamas ja viiendal oli juba nii lootustandvalt parem, et otsustasin shiatsusse mitte minna. Kuuendal suutsin juba ilma käevanguta iseseisvalt sirge seljaga liikuda, nii et eemalt vaadatest poleks arugi saanud, et aegajalt mõne liiga hooletu sammu puhul ikka mõni valusööst seljast läbi käis. Käisime isegi mäe otsas minimatkal ja tõesti, seitsmendal polnud üldse probleemi ei öösel külje keeramise, hommikul püstisaamise või üldse millegagi. Kõik tundmatud ja ennekuulmatud seljalihased vaid valutasid selgroo püstihoidmisest. Otsustasin seda imelist paranemist tähistada ohtra koristamise ja pika tööpäevaga arvuti taga. Ütleme nii, et vanarahvas ei pane mööda ütlusega, et rumal pea on ihule nuhtluseks. Samas aevastada on nüüd selja poolest ok, lihtsalt arvuti taga istudes läheb selg nii kangeks, et sirgeks saamine võtab oma hea pool tundi ära.

Aga vähemalt sai selle aja jooksul seitse raamatut läbi loetud, muidu nagu ei olegi ju aega selliste lõbustuste jaoks. Nii et iga jama puhul saab ikka plusse ka leida…

Aeglus kuuuuubis, parem oma tool kaasa võtta, et ema järele oodata. x Sirutus

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 6 kommentaari

Äratuskell

Sel nädalal oli mul ühel ööl telefoni aku tühjaks saanud. Kell 6.55 pidi äratus helisema, aga ei helisenudki. Aga! Õnneks on mul lisaäratuskell ka olemas, ja see ei vea ealeski alt. 100%-line äratusgarantii, isegi nädalavahetusel või siis, kui ei taha ärgata.

Alguses tuli ta juba kusagil kuue paiku mind vaatama ja padja peale nurru lööma, aga ma ei teinud väljagi, vaatasin vaid, et aega küll. 7.10 tuli ta uuele katsele, et cmooon, kas süüa ka siin majas saab või? Vaatasin kella ja olin kohe jalul. Nii et üks põhjus, miks kassid on kasulikud ja tasub täitsa kaaluda enesele ka soetada…

Tal on üldse nii mõnusad igapäevased traditsioonid/rutiinid, saan vaat et kellagi tema järgi õigeks keerata. Esiteks see hommikune äratamine. Siis, järgnevad pool tundi-tund on ta vannitoas vannis. Pikutab seal asjaliku näoga ja ootab, et väiksesse kausikesse kraanist värsket vett lastaks. Kui ununeb, siis ütleb nõudliku häälega “mäu!”

Umbes sel kellaajal, kui me kodust välja astume, 8.15 paiku, on nad juba Cocoga voodis end platsi võtnud ja laiavad seal nagu õiged peremehed kunagi.

Kümne paiku, kui jälle koju jõuan, on nad endiselt seal, nagu poleks vahepeal lahkunudki. Ainult et koridori põrandal vedeleb nüüd kas mõni sokk, rätik, mängloom või piraadimüts, mida seal hommikul veel ei olnud.

Üldiselt ma teda päeva jooksul palju ei näegi, vahepeal käin ise natuke ahistamas. Aga paar tundi enne õhtusöögiaega avastan alati, et mulle on vari tekkinud. Kuhu iganes lähen, ta on ka kohe minuga kaasas. Kui olen diivanil läpaka ees, siis istub tema mu kõrval diivani käetoel. Muusa. Kui olen “arvutitoas” pilte töötlemas, magab ta mul selja taga põrandal. Mida kell edasi, seda aktiivsemalt ja häälekamalt ta oma kohalolekust märku annab. Kui juhtub, et kell on juba üle söögiaja, siis hakkab eriti nõudlikult pinda käima, ronib kusagile, ajab asju maha, teritab vastu tooli küüsi jne. Et ma ikka näeks, et loom on näljas.

portreteerime Tolmut

Edasi, peale sööki on ta jälle minu osas ükskõikne ja tegeleb oma asjadega (magamine peamiselt). Kuni selle hetkeni, mil ma voodisse heidan. Kusiganes ta sel hetkel ka poleks (teises toas, voodi all, köögis, vannitoas…), on ta koheselt mu padjal kõrva ääres nurrumas. Enne sammub oma väikeste käppade ja suure massiga mööda jalgu-käsi või kõhupekki padjani, viskab ennast mõnusalt külili ja täitsa kassipesas olemise tunne on. Mõtlen ikka vahel, et huvitav, kas talle tundub et ma olen kassiema ja ta tuleb sellepärast kaissu, või hoopis vastupidi, mõtleb, et ma olen ta pojake. Igatahes pesakond, selles pole kahtlustki. Mingi hetk ta kolib harilikult ikka jalutsisse Coco juurde ära, väga harva jääb hommikuni. Coco on Artjomi jalus ja Tolmu minu, teistpidi vist ei mahukski.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: , | 3 kommentaari