Nagu ma olen juba maininud, siis meil on ka lõpuks talv käes. Päeval päikese käes on endiselt soe või lausa palav, kuidas kunagi, aga varjus, huhh. Külm! Ja kui päike loojub, siis peab momentaalselt isegi toas kampsuni selga ajama. Kuna meil on need aknad ja uksed siin sellised vanad ja pragudega, siis läheb öösel ikka päris külmaks. Nii et mnjah, ei jäänud muud üle, võtsime soojenduseks ühe lisakassi. Kuidagi peab ju talve üle elama.
Nii et saage tuttavaks, see on Floki.
Tegelikult polnud meil/mul üldse plaanis ühte kassi VEEL lisaks võtta. Niigi vähe ruumi! Ja nagu ma olen vist kirjutanud, siis kuigi siin selle meie üürikorteri kuulutuses ei olnud kirjas, et koduloomad pole lubatud, siis lepingust pärast lugesin, et pole. Ma olin kasside teemal maakleri ees igaks juhuks suu kinni hoidnud, seda enam, et korter oli ju möbleerimata ja nad saavad ainult meie endi vara kahjustada. Aga põhimõtteliselt peame me neid siin nüüd salaja ega teagi, kas see lemmikloomaklausel oli sinna lepingusse maakleri poolet kogemata läinud või omaniku poolt pandud. Seega tõesti polnud plaani veel ühte illegaalset kassi sisse smuugeldada 😀 Aga ometi, siin ta nüüd siis on. Täiesti juhuslikult, plaanivabalt.
Üks taani perekond võttis ta kuskil kolm kuud tagasi varjupaigast. Aga neil oli juba kaks vanemat kassi ees, kes ei suutnud kohe kuidagi selle uue särtsaka ja aktiivse hispaania noormehega ära harjuda. Ühel päeval ütlesid nad mulle, et hakkavad Flokile uut kodu otsima. Läks veel paar nädalat mööda, uut kodu ei leitud ja nad otsustasid, et niimoodi et saa jätkuda, tuleb kass varjupaika tagasi viia. Mul oli seda kuuldes jube kahju vaesest kassikesest. Ja kuna ta oli mulle natuke südamesse kah pugenud, pakkusin, et võtan paariks päevaks enda juurde ja vaatan, kuidas ta meie kassidega klapib. Ja samal ajal otsin aktiivselt kodu talle, ja noh, äkki ikka veab kuidagi nii välja, et ei peaks teda varjupaika viima. Nii et viisin ta meie juurde.
Kõik potentsiaalsed kodukandidaadid, keda oma peas olin vaaginud, ütesid konkreetsed ei-d juba isegi enne, kui Artjom ja lapsed koju jõudsid tulla ja ootamatu külalise üle üllatuda.
Samal ajal, kui mina Flokit ja meie kahte “tutvustasin”, või noh, õigemini öeldes eri tubades hoidsin ja situatsiooni kakluseks eskaleerumist vältisin, oli Artjomil lastega teel koolist koju väga teemakohane ja lausa prohvetlik vestlus. Aleksandr nimelt küsis, et issi, kas tead, et meie auto logo peal on viikinglaev. Ta ei teadnud. Ma ka ei teadnud kusjuures. Kuigi ma olen sellest isegi pilti ju teinud. Ja pildi siia blogisse üles pannud, kui autost kirjutasin. Müstika, kuidas ma seda laeva seal tähele pole pannud, ilmselt peaks hakkama prillide peale mõtlema… Igatahes, Artjomi reaktsioon Flokit nähes oli, et heh, kui naljakas, laps räägib tee peal viikinglaevast ja koju tulles ootab kohe üks viiking ees. Floki oli nimelt Viikingite seriaalis laevaehitaja, kes pole kursis (ja üks peategelastest).
Lapsed olid muidugi totaalsed happy-puppy-d ja otsustasid kohe, et Floki peab jääma. Aleksandr nt rääkis järgmine päev koolis oma bestikale Alephile, et meil on nüüd kolm kassi. Alephil muide on ka kass, mis on hispaanlaste seas suht haruldane, nad ikka pigem koerainimesed. Alephi kassil pidavat “noku ära lõigatud” olevat. Seda siis eestikeelses versioonis. Venekeelses versioonis munad. Hispaaniakeelses kah munad. Igatahes ära lõigatud. Ma siis seletasin lapsukesele, et midagi päris ära ei lõigata ikka, aga kiisu ei saa peale seda oppi enam lapsi. Nt Floki on ka kastreeritud.
Nu vot. Ja meie enda kassid. Esimene päev oli üsna lootusetu. Nad urisesid isegi omavahel. Ja Tolmu urises lausa meiegi peale, kui tahtsime talle pai teha. Teisel päeval leppisid Tolmu ja Coco ära ja meiega ka enam ei pahandanud. Flokit nähes ikka urisesid ja susiseid talle roppusi, aga füüsiliseks ükski konflikt õnneks ei muutunud. See oli neljas päev, kui nad suutsid juba kolmekesi ühe diivani või voodi peal olla, vaikselt ja rahulikult, ilma üksteisele midagi koledat nähvamata. Nüüd on nädal täis, Tolmul on juba täiesti ükstapuha Flokist. Panevad vahepeal ninad kokku ja nuusutavad, sest Tolmu tahab ju ometi teada, mida teine söönud on. Ja kumbki ei urise. (Tal on selline professionaalne huvi alati meie suid ka üle nuusutada ja kõikide toidukordadega kursis olla.)
Coco seevastu väga sooje tundeid veel üles ei näita, pigem ikka uriseb, kui teineteisest mööduvad. Samas satuvad mõnikord kõrvuti magama ja pole probleemi. Ega Floki talle muidugi asu ka ei anna, tahab kangesti mängida, jookseb ja hüppab tema suunas. Ja saab vastuseks alati ühe “kle tõmba uttu!”
Ühesõnaga, tundub, et saavad hakkama. Ainuke mure, et meile tõesti ei mahu koju kusagile teist liivakasti, nii et seda tuleb nüüd küll vähemalt kord päevas puhastada. Leppisime lastega kokku, et teeme seda siis kolmekesi kordamööda. Tegelikult pean tunnistama, et Aleksandr polnud alguses selle puhastamise-ideega sugugi päri. Danilelie nt täiega meeldib see töö, kaevab nagu arheoloog ja ütleb ära, kellele milline junnike kuulub. Aga Aleksandr on liiga esteet noh. Ja siis ma valetasin neile. Et üks tädi oli nõus Floki endale võtma ja kui ta ei ole nõus puhastama, siis annamegi. Mõjus imeliselt. Daniel on varemgi korduvalt kasside kasti puhastanud, aga Aleksandri jaoks oli see elu esimene kord. Võitles pideva okserefleksiga (umbes nagu osad beebimähkmeid vahetavad mehed), aga sai hakkama.
Et siis jah. Kolm kassi.
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 