Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Ma olen sellest juba sada korda kirjutanud, et aasta tagasi elas meie juures kuu aega üks prantsuse kitarrist ja kuidas see tookord lõpuks Danieli hispaaniakeelepaelad valla lõi.

Nüüd on ta jälle paar kuud meie juures ja vaatan huviga, mis seekord saama hakkab. Esimesed päevad/nädalad Dani vaikis, aga hirmasti tahtis ikka suhelda ka samas. Nii et ta jõudis sama ideeni, milleni minagi oma lapsepõlves – kui rääkida ei julge, siis kirjuta. Ja kirjutada on talle nagunii viimased kuud väga meeldinud. Nii et nüüd ta jätab Brandonile muudkui kirjakesi. Neid dešifreerida on muidugi omaette kunst, aga eks me kõik areneme…

“Te doy un smint si portas bien” Annan sulle ühe kommi (smint) kui hästi käitud.

Enamus kirjavahetusest on muidugi kaka- jms naljad

Sõbrapäeval oli kirjake lausa südamega… (Brandon on selle vist kuskile oma tuppa hoiule viinud, nii et ei saa näidata :D)

Aga ootan nüüd huviga, millal ta sammukese edasi astub ja jälle hispaania keeles lobisema hakkab. Või kas üldse kas hakkab? Või jääb seekord sinna kirjutamise mugavustsooni?

Vaatan et täpselt kolm aastat tagasi, kui lapsed olid vanustes 4 ja 2, panin ma kirja, kuidas meil selle laste kolmkeelsusega läinud on (piilu siit). Ma arvan, et nüüd ongi täitsa paras aeg jälle uusi vahekokkuvõtteid teha.

Aleksandr on 7-aastane ja käib nüüdseks juba viiendat aastat hispaania koolis, hetkel on käsil teine klass. Hispaania keelt rääkimas ma teda väga tihti ei kuule, sest kodus seda vaja ei lähe, aga niipalju, kui klassikaaslaste sünnipäevadel, mõnel kooliüritusel või omaette mängides on õnnestunud kuulda, tundub minu kõrva jaoks olevat keel aktsendita ja tuleb täitsa ludinal. Esimesed paar aastat käis ta kooli logopeedi juures nagu teisedki, kel keelega raskusi. Nüüd ei ole juba mitu aastat selleks vajadust nähtud, kuigi tean et tema klassist mõni käib siiani, isegi üks hispaanlane. Nii et ei tohiks probleemi olla hispaania keelega. Samas  – õpetaja ütles hiljuti, et Aleksandr on ülimalt häbelik ja eriti rääkida ei taha. Pole muidugi ka ime, sel aastal on neil jälle uus seño ja Aleksandril võtab see omaksvõtt ja kohanemine aega.

Daniel on 5-aastane ja käib eelkooli viimases astmes ehk siis tal on käsil kolmas aasta hispaaniakeelses kollektiivis. Kui väiksena, enne kooli julges ta hispaania keelt päris kenasti kasutada, siis esimesel kooliaastal tekkis tal keele suhtes täielik tõrge, täpselt nagu Aleksandrilgi oli juhtunud. Vaikis esimese aasta ja veel teise aasta algusegi. Samas tegi koolis kõike ilusti kaasa ja õpetaja nägi, et laps saab kenasti aru. Ühel hetkel hakkas ta mulle mõnikord mõnda hispaaniakeelset sõna kõrva sisse sosistama, näiteks kui küsisin, et kas tead kuidas see sõna hispaania keeles on. Aga kõva häälega ei julenud välja öelda. Ja siis, kui teise kooliaasta poolepeal meie juures kuu aega üks prantslane elas ja meie kodune suhtluskeel temaga hispaania keel oli, Daniel lõpuks murdus ja hakkas ka avalikult ja häbenemata hispaania keeles suhtlema. Ning koolis ka. Ta on tegelikult tunduvalt ekstravertsemat tüüpi, kui Aleksandr, nii et ma imestan, kuidas ta suutis üldse nii kaua sedasi vaikides oma mullis istuda.

Vene keel on neil hetkel kõige domineerivam – omavaheliseks suhtluseks valivad nad enamasti selle. Võib täitsa vabalt juhtuda, et olen nendega kolmekesi, räägime eesti keeles ja niipea kui ma vait jään ja oma asjadega tegelema hakkan, kuulen, et nad on sujuvalt vene keelele üle läinud. Vene keel tuleb kiiresti ja pausideta, kõik tehnika jms nö poiste teemadega seotud sõnavara on suurem, kui eesti keeles, aga aktsent on päris korralik. Nad pole kumbki neid susisevaid ž, z jne vene sitikaid omaks võtnud. Sõnade järjekord on tihtilugu hispaaniapärane. Nad ei viitsi eestlaste kombel pöörata erilist tähelepanu sõnade sugudele ehk kui nimisõna on näiteks naissoost, ütlevad nad sinna eelneva omadussõna üldjuhul meessoost. Ma ise teen hispaania ja vene keeles pidevalt täpselt sama viga, eestlaste värk, me ei diskrimineeri ju sugude kaupa eksole 😀

Eesti keel on muidugi samuti mõnusa aktsendiga ja samamoodi tuuakse ka siia teiste keelte grammatikat üle.

Ma- ja da-lõpud on üle kivide ja kändude. “Tahan proovima, kas saab”

Juhe on “juhm”, vist selle loogika järgi, et kui mitmuses on juhtmed, siis ainsuses võtame lihtsalt lühemaks.

“Emme, luge mulle!” ja “mina loesin”

Kui neil on üleannetu tuju ja mõne krutskiga hakkama saada tahavad, siis proovivad nad minuga meelega vene keeles rääkida, et näha, kas ma allun provokatsioonile. On näha, kuidas see nö vales keeles rääkimine nõuab neilt tegelikult hirmsasti kontsentreerumist ja pingutust, niivõrd kõvasti on neil kuskil ajusopis juurdunud see, et on emaga suhtlemise keel ja isaga suhtlemise keel, mis sest et teavad, et oskame ju mõlemad teisi keeli ka.

Põnev kiiks on neil veel see, et kui teiste kohalike eesti lastega räägitakse muidu eesti keeles, siis mängukeeleks on hispaania keel. Ehk siis: teretamised ja uudised vahetatakse eesti keeles, mängureeglid lepitakse kokku samuti eesti keeles, kuid siis, kui lõpuks mänguks läheb, toimub tegevus hoopis hispaania keeles. Ilmselt tuleneb see sellest, et ka koolis on kõik omavahelised mängud hispaania keeles, pluss ka sellest, et kõik ninja-alane ja muu poistemängude sõnavara ja ideed tulevad hispaaniakeelsetest multikatest. Samas kohalike vene lastega mängivad nad vene keeles, mis sest, et kõik oskaksid ka hispaania keelt.

Mulle tundub, et praegu on neil juba see vanus, kui peaksime hoopis kirjakeele peale mõtlema hakkama. Hispaania keelega pole probleemi, seda õpivad nad koolis iga päev. Pean silmas hoopis eesti- ja vene keelt, mis sõltuvad ainult meie kodusest viitsimisest selle teemaga tõsiselt tegeleda. Eesti keelega olen ma meid üsna järjepeal hoidnud, nad teavad, et J hääldub eesti ja hispaania keeles erinevalt, et eesti keeles on täpitähed, et H hääldatakse välja jne. Viimati õhtul enne magamajäämist sõnamängu mängides panin muidugi tähele, et T ja D vahel vahe tegemine on raskustega. Näiteks: mina ütlen “nõud”, Aleksandr ütleb “traktor” (see on see mäng, kui järgmine sõna algab eelmise sõna viimase tähega). Daniel hääldab U ja V üsna ühte auku ja tahtis U-ga algavaks sõnaks “vana'” pakkuda. B ja V häälduvad siin andaluusias tihti nii kuidas parasjagu juhtub, seega ka ka nende eristamine pole kergete killast. Ja muidugi I ja J. I-tähega algav sõna võiks ilmselgelt ju iänes olla…. Aga seda viga teevad vist puhta eesti keelega lapsed ka.

Vene tähestiku osas sõltub kõik muidugi ainult Artjomist – mina oma nina selle õpetamisse ei pista, kui siis vaid nii palju, et mõnikord mainin, et ehk oleks aeg tasapisi seda ka õppida? Aleksandr pole väga huvi üles näitanud, kuid Daniel on ise Artjomi käest mõndade tähtede kohta uurinud. Laps, kes lihtsalt armastaab kirjutamist! Nüüd ta siis kirjutab vene keeles nii, et suurem osa sõnast on ladina tähestikus, kuid mõni täht, mida teab, kirillitsas. Vene keeles “raha” kirjutab nt ЦENKI.

Lisaks meeldivad neile väga keeltega seotud ja keelte vahel orienteerumisega naljad.

Näiteks kui paberile on kirjutatud “M” siis võib see vabalt tähendada eesti keeles mind ehk emmet, sest hispaania tähestiku M hääldatakse “emme”.

Või siis see: neil on venekeelne raamat nimega Кротик (mullamutt) ja siis loevad seda pealkirja kui “kpotnk” ja itsitavad kahekesi.

Neid keelnalju on neil tegelikult tohutult, aga mulle ei tule nad niimoodi hoobilt praegu muidugi meelde. Õnneks olen mõned siia jooksvalt üles tähendanud, näiteks SIIN, SIIN ja SIIN. Ja paar päeva tagasi SIIN.

Ütlesin täna lastele nende segamini tuba nähes, et hop-hopp, ruttu koristama, viie minuti pärast tulen kontrollin üle ja kui on ikka sama sassis, tuleb karistus.

“Mis tähendab karistus?” küsisid mõlemad segaduses nägudega vastu. Tuleb välja, et neil pole õrna aimugi sellise sõna olemasolust. Hea elu noh… Nüüd käivad mul järel nagu puugid ja nõuavad seletust. Ütlesin, et ärge siis koristage, saate teada, aga karistus on ikka väga hirmus, veel hullem, kui karma, parem ikka kiiresti ära koristada.

Tundub, et neil on uudishimu hirmust siiski suurem, keegi ei näita märkigi koristama hakkamisest…

Eestikeelseid raamatuid lugedes küsivad nad ka tihtilugu mingite sõnade ja väljendite tähendust. Mõned suudan hispaania või vene keeles neile ära tõlkida, aga osadega jään vahel jänni ka. Kas või “vitsa saama”. “Kelgutama” oli täna hommikul tundmatu sõna. Eks ta ole uskumatu lugu muidugi ka, et ma olen kasvatanud üles kaks eestlast, kes pole oma elus kunagi lund näinud. Aleksandr tegelikult on, aga oli nii väike, et ei mäleta enam.

Aga noh, arvestades neid viimase aja eesti talvesid, siis küllap on selliseid lumest vaid und nägevaid lapsi veel. Millalgi pean ma ikka selle 60km sõidu sinna Sierra Nevadale ära tegema, et nad lume ja külma ära näeks-kogeks ja saaksime tolle lõpmatu lumejutuga juba ühele poole.

Aga igasuguseid eesdigeel longab-juhtumeid tuleb ikka ette aeg ajalt.

“Emme, siin oli just üks see oranži ninaga linnukas” Jep, Aleksandr, kuldnokk.

Lepatriinu asemel on “Lepatriin” ja “Lepatriinid”

Hammas on “hamb”. “Emme, mul hamb logiseb”

Ja siis on veel bakturid, hleib, huntsid (=vuntsid), eskelett jne. Hispaanlased ei suuda s-tähe +konsonandiga algavaid sõnu sinna ette e-d lisamata hääldada.

Daniel luges ükspäev eesti kalendrist kuid: “Haanuar, veebruar…” Hispaania keeles hääldub “J” nagu “H”. Nüüd loeb ikka õigesti. Ja mõtles kalendrit lugedes ühe nalja ka välja:

“August – tulevad pätid (augustis varastati meil asjad ära). Emme, kustkohast pätid tulevad?” Minu “möhh?” peale hüüdis kohe rõõmsalt: “August!” Nüüd me siis teame.