Neljapäev oli täitsa tavaline tööpäev – lapsed olid koolis, me Artjomiga olime “välitöödel” ehk pildistasime Parque Tecnologico de Andalucia jaoks nende hooneid (juuube suur ala, sain päikesepiste lausa) Õhtul tahtsime lastega koduteel hiinakast läbi hüpata, et jätsi ja midagi juua võtta – kinni. Läksime siis järgmisesse. Ka kinni. See oli esimene ohumärk, mille järgi ma aru sain, et midagi on vist toimumas.
Õhtul otsustas Andaluusia, et kuna siin juba üle 100 koroonanakatunu, tuleb lõpuks ikka erimeetmed kasutusele võtta ja kõik haridusasutused lähevad vähemalt kaheks nädalaks kinni. Lastel oli muidugi sellise rõõmusõnumi üle hea meel.
Reedel oli juba paanika algust tunda – esiteks kuulis meie kaasüürnik kuskilt, et piirid lähevad varsti kinni ja hakkas otsima võimalusi, kuidas kiiresti tagasi Prantsusmaale saada. Või noh, ise ta muidugi ei otsinud, tuleb välja, et 25-aastastel prantsuse noormeestel puudub nii google kasutamise kui ka lennupiletite ostmise oskus. Keegi sugulane Prantsusmaalt tegeles tal sellega. Osteti talle siis pilet ära. Siis tuli välja, et see on vahemaandumisega Madriidis. Madriid on tõeline nakkuskolle, ametlikult 2000 nakatunut, kuid krt seda teab, palju neid tegelikult olla võib. Mõned nullid otsa? Ta otsustas, et ei hakka seal küll ümber istuma – esiteks, et corona, ja teiseks, et vabalt võib juhtuda, et Madriid läheb ootamatult lukku ja ta jääb sinna kinni. Ja nüüd ta siis juba teist päeva muudkui helistab ja paanitseb ja pool suguvõsa otsib talle võimalusi, kuidas koju saada. Kusjuures otselende on ka, aga need on tagapärasest mingi 10 korda kallimad nüüd. Nii et ilmselt läheb ta rongiga kusagile Põhja-Hispaaniasse ja isa tuleb talle sinna autoga järgi.
Ja rongid, eksole. Tänase seisuga on Madriidis 2000 nakatunut, Andaluusias 200. (Hispaanias kokku 5200) Ja siis tulevad Madriidist pidevalt siia rongid, täis inimesi, kes kas põgenevad viiruse eest või kasutavad “olge kodus” olukorda reisimiseks ja mõnusaks puhkuseks. Näiteks just lugesin lehest, et kuna koolid pandi kinni, siis keegi totu saatis rongiga oma kaks last Malagasse vanaema juurde. Mis mõte sellel koolide kinnipanekul ja asutuste sulgemisel jne siis on, kui otse nakkuskoldest saadetakse riskigrupi all olevale vanainimesele pommid koju. Ja veel omaenda emale… Kokkuvõttes laekub neid tiksuvaid pomme Madriidist siia sadade ja tuhandete kaupa ju. Ja mida rohkem uusi juhtumeid, seda kauem see kriisiolukord kestab.
Ühesõnaga, reedel olid inimesed totaalselt paanikas ja põgenesid igas suunas. Ja kellel kusagile kiiret ei olnud, need seisid siis tundide kaupa toidupoe sabades.
Igasuguseid kuulujutte ja paanikat on muidugi TOHUTULT. Keegi ei tea, mis saama hakkab ja liikumisvabadus kaob ilmselt mingil hetkel ikka ära. Rannad ja mänguplatsid on muide juba kinni, ka muuseumid ja baarid jne. Hehee, kusjuures seesama vanaema seal ajaleheintervjuus ütles, et no lapsed ju ei püsi kodus, et eks ta ikka läheb nendega õue ja randa jne. Lihtsalt uskumatu, kuidas inimeste jaoks tundub utoopiliselt võimatu lastele paariks nädalaks koduseid tegevusi leida. Mis siis, et #quedateencasa – ikka tahaks neid piire nihutada ja oma äranägemise järgi teha ja liikuda ja käia.
Vot sellised lood siinpool sood. Teil ilmselt suht sama? Lihtsalt väiksema pinna ja rahvaarvu peal lihtsalt.
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 