Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Señora, kuhu lähete?

Mar, märts 17, 2020

Alles see oli kolm päeva tagasi, kui kirjutasin, et Hispaanias 5600 nakatunut ja see tundus NIIII palju. Noh, nüüd on juba üle 11 000. Niipalju siis sellest lootusest, et üle 10 000 ei lähe. Kuigi, need on kõigest numbrid. Kes teab, mis see PÄRIS seis on. Venemaal on muidugi tore – pole andmeid, pole probleemi. Mulle tundub, et Eesti tahab vist ka šnitti võtta sellest nüüd natuke?

See esialgne paanika ja kaos on meil siin igatahes mööda läinud. Jube palju meetmeid on ka selle paari päeva jooksul kasutusele võetud. Nagu eeldada oligi, tuli täielik karantiin ja liikumiskeeld ka. Loomulikult võib minna poodi ja apteeki jne, aga niisama jalutada või jooksmas käia vms mitte. Ja poodi ei tohi mitmekesi pere/sõpradega minna, ainult üksi.

Kogu see koroonakriis tuli muidugi jube kehval ajal, meil oli just hiljuti poekäru katki läinud ja uut polnud veel jõudnud osta. Ja nüüd on ju hiinakad üldse kinni. Ehk siis juba enne kriisi oli meil pidevalt toit otsakorral, nii et ei mingeid suuremaid varusid kodus.

Mõtlesin, et teen nädalavahetusel poest kojuveoga tellimuse, aga selgus, et nad hetkel enam seda teenust ei paku, sest ei saa kliendile toodete olemasolu garanteerida. Fail noh. Mul olid kõik kaardid selle võimaluse peale pandud ju. Nii et tuli ikka ise minna. Artjom käis eile õhtul tund enne poe sulgemist ja olukord oli üsna nukker, pooled letid olid päeva jooksul tühjaks ostetud. Ma läksin siis täna uuele katsele. Esimest korda karantiiniajal välja kusjuures 🙂 Seljakott selga ja rõõmsalt minekule. Mõnus tühi linn. Lähim Mercadona on u 20 min jalutuskäigu kaugusel. Teisel pool mäge nägin juba kaugelt politseiautot otse mu trajektoori peal seismas. Paganama tuul puhus just vastu mulle ka, nii et silmad jooksid juba vett, just ideaalne aeg neil autoaken alla kerida ja küsida, et kuhu ma siis lähen kah… Lihtsast vastusest kusjuures ei piisanud, pidin seletama, et miks nii kaugele ja et see on tõesti lähim Merks. Mine siis ruttu, ütlesid nad ja viipasid mu minema. Kõhe hakkas küll igatahes.

Vähemalt vedas, et ma neid sõjaväedžiipe ei näinud, kust valjuhäälditega teavitatakse, et kõik püsigu kodus. Artjom eile nägi. Põnevad ajad noh.

Ahjaa, trahv põhjuseta kodust välja tulemise eest on 601- 30 000 eur või kuni aasta vanglas. Trahve on paari päeva jooksul juba kümnete kaupa tehtud ja üks sportiv noormees viidi kinnimajja ka, peale seda kui ta vastas, et teda ei huvita, teeb mis tahab ja lisaks sellele näitas veel politseile tagumikku ka.

Aga poes õnneks oli vähe rahvast. Eks ma olin kaval ka läksin just sellel kellaajal, kui hispaanlased tavaliselt lõunat söövad. Kaupa ka täitsa jagus. Millest oli puudus: kiirnuudleid ei olnud, veiniosakond oli peaaegu tühi, krõpsuriiul samuti. Aaa, ja vetsupaberit tundus ka paar viimast pakki olevat (ma lähemalt ei uurinud, kuna meil veel jagub ja pole viitsimist käe otsas niisama mõttetut kaupa koju vedada, ega ma mingi Rambo ei ole)

Kodutee möödus intsidentideta, kui välja arvata, et korra kuulsin kusagil kõrvaltänaval kedagi “käed üles!” hüüdmas ja poole tee peal ühel kõrvalisemal tänaval, kui keegi väheke kaltsakama välimusega noormees minust 10 m tagapool kõndis, tuli hirm, et äkki ta varastab mu veinid-saiad ära 😀

Nüüd siin mõtlen, et hakka või tõesti vetsupaberit sööma, sest rohkem nagu poodi ei tahagi minna…

paber

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Sildid: koroona | 4 kommentaari

Olukorrast Hispaanias: maailmalõpp?

Mar, märts 14, 2020

IMG_20200220_154652_155

Neljapäev oli täitsa tavaline tööpäev – lapsed olid koolis, me Artjomiga olime “välitöödel” ehk pildistasime Parque Tecnologico de Andalucia jaoks nende hooneid (juuube suur ala, sain päikesepiste lausa) Õhtul tahtsime lastega koduteel hiinakast läbi hüpata, et jätsi ja midagi juua võtta – kinni. Läksime siis järgmisesse. Ka kinni. See oli esimene ohumärk, mille järgi ma aru sain, et midagi on vist toimumas.

Õhtul otsustas Andaluusia, et kuna siin juba üle 100 koroonanakatunu, tuleb lõpuks ikka erimeetmed kasutusele võtta ja kõik haridusasutused lähevad vähemalt kaheks nädalaks kinni. Lastel oli muidugi sellise rõõmusõnumi üle hea meel.

Reedel oli juba paanika algust tunda – esiteks kuulis meie kaasüürnik kuskilt, et piirid lähevad varsti kinni ja hakkas otsima võimalusi, kuidas kiiresti tagasi Prantsusmaale saada. Või noh, ise ta muidugi ei otsinud, tuleb välja, et 25-aastastel prantsuse noormeestel puudub nii google kasutamise kui ka lennupiletite ostmise oskus. Keegi sugulane Prantsusmaalt tegeles tal sellega. Osteti talle siis pilet ära. Siis tuli välja, et see on vahemaandumisega Madriidis. Madriid on tõeline nakkuskolle, ametlikult 2000 nakatunut, kuid krt seda teab, palju neid tegelikult olla võib. Mõned nullid otsa? Ta otsustas, et ei hakka seal küll ümber istuma – esiteks, et corona, ja teiseks, et vabalt võib juhtuda, et Madriid läheb ootamatult lukku ja ta jääb sinna kinni. Ja nüüd ta siis juba teist päeva muudkui helistab ja paanitseb ja pool suguvõsa otsib talle võimalusi, kuidas koju saada. Kusjuures otselende on ka, aga need on tagapärasest mingi 10 korda kallimad nüüd. Nii et ilmselt läheb ta rongiga kusagile Põhja-Hispaaniasse ja isa tuleb talle sinna autoga järgi.

Ja rongid, eksole. Tänase seisuga on Madriidis 2000 nakatunut, Andaluusias 200. (Hispaanias kokku 5200) Ja siis tulevad Madriidist pidevalt siia rongid, täis inimesi, kes kas põgenevad viiruse eest või kasutavad “olge kodus” olukorda reisimiseks ja mõnusaks puhkuseks. Näiteks just lugesin lehest, et kuna koolid pandi kinni, siis keegi totu saatis rongiga oma kaks last Malagasse vanaema juurde. Mis mõte sellel koolide kinnipanekul ja asutuste sulgemisel jne siis on, kui otse nakkuskoldest saadetakse riskigrupi all olevale vanainimesele pommid koju. Ja veel omaenda emale… Kokkuvõttes laekub neid tiksuvaid pomme Madriidist siia sadade ja tuhandete kaupa ju. Ja mida rohkem uusi juhtumeid, seda kauem see kriisiolukord kestab.

Ühesõnaga, reedel olid inimesed totaalselt paanikas ja põgenesid igas suunas. Ja kellel kusagile kiiret ei olnud, need seisid siis tundide kaupa toidupoe sabades.

Igasuguseid kuulujutte ja paanikat on muidugi TOHUTULT. Keegi ei tea, mis saama hakkab ja liikumisvabadus kaob ilmselt mingil hetkel ikka ära. Rannad ja mänguplatsid on muide juba kinni, ka muuseumid ja baarid jne. Hehee, kusjuures seesama vanaema seal ajaleheintervjuus ütles, et no lapsed ju ei püsi kodus, et eks ta ikka läheb nendega õue ja randa jne. Lihtsalt uskumatu, kuidas inimeste jaoks tundub utoopiliselt võimatu lastele paariks nädalaks koduseid tegevusi leida. Mis siis, et #quedateencasa – ikka tahaks neid piire nihutada ja oma äranägemise järgi teha ja liikuda ja käia.

Vot sellised lood siinpool sood. Teil ilmselt suht sama? Lihtsalt väiksema pinna ja rahvaarvu peal lihtsalt.

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania | Lisa kommentaar

Tripime ringi: Sierra Nevada

Mar, märts 11, 2020

Autoaknast….juba paistab!

Veebruari peaaegu viimasel päeval ehk 28ndal pakkisime ühe teise perega koos oma kodinad kokku ja läksime Sierra Nevadasse lund otsima, enne kui ta seal päris ära sulab. Lapsed tahtsid juba ammu näha, mis imeasi see kelgutamine on ja kuidas lumememme tehakse 🙂

Tee peal õitsesid igal pool mandlipuud ja oli järjekordne soe kevadpäev… Ja siis hakkas laiguti siin-seal tee ääres lund näha olema. Pluss iga kurvi taga oli mõni eriti päevitunud kelgumüüja ka…

Sierra Nevada on muide mandri-Hispaania kõrgem mäestik (3479m), kõigest paarsada meetrit madalam, kui Hispaania kõrgeim, Tenerifel asuv Teide. Ja maailma mastaabis 64ndal kohal. Me sinna päris-päris tippu ei roninud, tsillisime lõpuks kuskil 2500m peal. Enne sai muidugi ringi sõidetud ja igalt poolt lund otsitud 😀 Lastega ei tahtnud nendele päris suusaradadele minna, sest seal kelgutada ei tohigi. Ja noh, tasulised ja rahvast pungil täis ka. Seal selles pisikeses suusakuurorlinnakeses oli tegelikult lastele ka mingi tasuline kelgutamise kohake, kus tunnine järjekord ja aia sees paarimeetrine lumelapike. Ühesõnaga üsna mõttetu värk, ei hakanud seal ei aega ega raha raiskama.

Mulle tundub üldse kuidagi veider minna mägedesse ja siis ikka kuskil rahvamassis tunglema hakata. Tahaks ikka rahu ja zen-kogemust noh 🙂 Ja lisaks on 28. veebruar ju Andaluusia päev, kõik poed on kinni ja töölt vaba päev – nii et tundus, et pool Andaluusiat oli ühes meiega Sierra Nevadale kokku voolanud (ülejäänud pool nautis ilmselt Malagas karnevali).

Lumi oli sealt päris tipust allpool paari viimase nädala jooksul tegelikult juba üsna olematuks sulanud, vaid laiguti siin-seal teda oligi, kunstlumemasinate juures muidugi ikka jagus rohkem. Aga meil läks täitsa õnneks ja leidsime siiski ideaalse kelgutuskoha. Ja täiega vedas, et meil päris kelgud kaasa olid, sest mina mõtlesin esialgu, et kilekott tagumiku alla ja kärab küll. Aga kevadine poolsulanud lumi pole just väga udupehme, vaid juba veidi kõvaks jäätunud. (Välja arvatud lumemasinate all, eksole) 😀

Me olime muidugi muus osas ka ülihästi ette valmistunud, mütsid, sallid ja värgid kõik kaasas. Aga jube palav oli tegelikult. Kraade kuskil +8, aga mõnus tuulevaikne ja päike küttis täiega. Ja noh, eks me olime ju ikka mitu kilomeetrit päiksele lähemal ka, kui rannikul. Ühesõnaga, winter wonderlandi, lumest härmas puid jne me eest ei leidnud, vaid oli selline Eesti märts-aprill, kus kevad ja talv veel viimast hetke koos veedavad ja tahaks lumelaikude vahel mantli maha visata ja päikest võtta.

Küll on kena kelgugaaaaaaa….

IMG_20200228_141848

siis, kui riided juba suurest mürgeldamisest läbimärjaks said

Istusime seal kelguplatsi kõrval mõnusalt kivide otsas vist lausa tundide viisi ja pidasime pikniku nagu kõik teisedki kambakesed seal. Lapsed lasid liugu ja ehitasid lumememmesid ja täitsa idüll kohe. Kuum tee ja vein jne. (Olime hästi ette valmistunud noh 😉 )

Aga ilmselgelt tuli ikka jooksvalt mõned kiir-fotosessioonid ka teha. Sest millal jälle seda lund näeb noh.

suusabaasis on pidu, lalallalaaa

IMG_20200228_162930

DSC_1983 (1)

Tegelikult mõtlesin ma ühe video ka kokku panna, aga kes teab, millal selle jaoks hetke leian…. Hiljemalt järgmiseks talveks ehk 😛 Ma ise muidugi igaks juhuks selle peale lootma ei jääks.

Rubriigid: Fotograafia, Minu Hispaania | Lisa kommentaar

Hispaania versus koroona

Mar, märts 6, 2020

Aga apelsinid juba õitsevad

Kui vahepeal pandi Hispaania ka seoses koroonaviirusega sinna “ära sinna küll jumala eest reisi”- kategooriasse, siis tegelikult ei ole olukord üldse nii hull. Samas ma ikka nägin, et eestlaste jaoks tundus Hispaania juba selline riskibisnis, vähemalt seni, kuni Eestis veel viirust ei olnud registreeritud. Kusjuures, tegelikult on praegusel hetkel mõlemis riigis protsentuaalselt umbes sama suur osa rahvaarvust nakatunud (väike matatund annab vastuseks ümardatult 0.0008% rahvastikust)

Numbrid muutuvad muidugi jube kiiresti. Kui kaks nädalat tagasi polnud Hispaanias ühtegi aktiivset juhtu (mõlemad varem nakatunud olid juba paranenud) ja nädal tagasi registreeriti alles esimesed mandri-Hispaania koroonapositiivsed, siis nüüd on numbrid muidugi täitsa laes. No võrreldes veebruarikuuga. Ja küllap see lagi läheb ikka veel kõvasti kõrgemaks, Itaalia on ju siin kohe kõrval.

Hetkel läheneb see number 400-le. Aga no ma ütlen, need numbrid muutuvad ju nii kiiresti, et see 400 võib vabalt juba homme nt 600 olla.

Alguses oli koroona muidugi teles ja ajalehtedes uudis number üks. Ja mitte ainult siin – isegi Eesti meedias oli Tenerife karantiini pandud hotellist päris palju juttu. Aga hispaanlased on siiski päris chillid, mingit paanikat küll näha pole. Terve eelmine nädal oli Malagas karneval, polnud ju mingit põhjust seda ära jätta ning kogu selle aja jooksul ei näinud ma kordagi ka maskides inimesi. Rahvas pidutses ja laulis ja tänavad olid loomulikult puupüsti inimesi täis. Ehk siis ilmselgelt mingit masspaanikat ei olnud, ega ole ka nüüd.

muide, uskumatu küll, aga maailmas on rohkem kui üks inimest, kes enam Corona õllet ei julge juua…

Suurem osa juhtumitest on tegelikult Madridis, nii et ega ma ei teagi, mis meeleolud seal valitseda võivad. Samas võetakse ikka igalpool rahulikult ja mõistusega. Poode pole ka tühjaks ostetud. Enamus nakatunudest on tegelikult üldse kodurežiimil. Nii et nii me siin siis elame ja makarone pole ka rohkem, kui kaks pakki varunud 😀 Samas tuleb tõdeda, et inimesed ei julge enam väga avalikult tänaval köhida…

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | 1 kommentaar

Daniel tšätib paberi-messengeris

Mar, veebruar 27, 2020

Ma olen sellest juba sada korda kirjutanud, et aasta tagasi elas meie juures kuu aega üks prantsuse kitarrist ja kuidas see tookord lõpuks Danieli hispaaniakeelepaelad valla lõi.

Nüüd on ta jälle paar kuud meie juures ja vaatan huviga, mis seekord saama hakkab. Esimesed päevad/nädalad Dani vaikis, aga hirmasti tahtis ikka suhelda ka samas. Nii et ta jõudis sama ideeni, milleni minagi oma lapsepõlves – kui rääkida ei julge, siis kirjuta. Ja kirjutada on talle nagunii viimased kuud väga meeldinud. Nii et nüüd ta jätab Brandonile muudkui kirjakesi. Neid dešifreerida on muidugi omaette kunst, aga eks me kõik areneme…

“Te doy un smint si portas bien” Annan sulle ühe kommi (smint) kui hästi käitud.

Enamus kirjavahetusest on muidugi kaka- jms naljad

Sõbrapäeval oli kirjake lausa südamega… (Brandon on selle vist kuskile oma tuppa hoiule viinud, nii et ei saa näidata :D)

Aga ootan nüüd huviga, millal ta sammukese edasi astub ja jälle hispaania keeles lobisema hakkab. Või kas üldse kas hakkab? Või jääb seekord sinna kirjutamise mugavustsooni?

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed | Lisa kommentaar

Kümme

Mar, veebruar 20, 2020

Mar14veeb

Huuh, kuulge, ma ei teagi kohe. Kas tähistada või mitte, kas kümme aastat on pikk aeg või lühike, kas ta on lennanud või tundub hoopis sada aastat olevat. Kas meenutada ja üles kirjutada, või mitte.

Enivei, ma lähenen sellele verstapostile üsna kahetiste tunnetega, sest ma olen raudpolt kindel, et Artjom unustab täitsa ära. No nagu ikka kõik tähtpäevad ja värgid. Sünnipäev ilma kingi ja lilledeta – been there, done that. Pulmaaastapäev, mida me ei tähista – samuti ei midagi üllatavat. Tegelikult ma ikka kõik esimesed aastad korraldasin igasuguseid põnevaid üllatusi ja asju, aga kui nägin, et need on enamasti ühepoolsed, siis jäi kuidagi soiku lõpuks. Nii et siin ma nüüd siis olen. Tahaks nagu öelda, et vaau, kümme aastat, PAAARTYY, et nii kaua vastu oleme pidanud!!! Aga samas nagu tahaks hoopis ära unustada, et üldse mingi special päev on. Täitsa nõme, et kuigi mul on ülihalb numbrimälu, siis tähtpäevad ei lähe ikka kohe üldse meelest. Ja oi, kuidas ma iga kord kadedusega vaatan, kui mõne paari meespool neid mäletab ja igasugu romantilisi värke välja viitsib mõelda. Vastikud tüübid noh, teevad teiste meeste elu ka raskeks oma usinuse ja žestidega noh 😀

Ja siis olen mina, kes ütleb, et whatever, polegi ju tähtis, aga pärast nädal aega ei räägi temaga, eksole… 😀 Ja järgmine aasta jälle. Ja siis jälle.

Ok, sai pikk sissejuhatus. Aga tegelikult tahtsin ikka rääkida, kuidas me siis üksteist tookord rajalt maha jooksime.

Esiteks – päev varem käisin ma rockiklubis Rolli sünnipäevaüritusel, oli mingi teemapidu, 20ndad vist? (vot sellepärast ma peangi kirja panema juba nüüd kümnendal aastapäeval kõik, sest kahekümnendaks olen raudselt enamuse loost ära unustanud) Tants ja trall, juuhuu! Ja aastaid oli mul siis 26 😀 Jube raske, kui mitu õhtut järjest on tantsupidu, eriti talvel, kui õues on pime ja külm ja lumi ja tahaks hoopis põhku pugeda. Nii et ilmselt tuleb Karinit süüdistada, et end kodusest laoruumist ikka välja Genklubisse viitsisin ajada. Või aeti? Aga ikkagi ska-pidu, seda ei saa ju ometi vahele jätta 🙂

Ahjaa, taustalugu ka. Kakskend kuus, lootus uus, nagu öeldakse. Ma olin kuskil 3-4-5 kuud üksik olnud ja proovisin oma eelnevate suhete pealt kokkuvõtteid teha, et keda ma siis üldse otsin, mis omadused on must-have ja mis mitte ja vanemad vist kartsid üldse juba, et jään peale viimase, 4-aastase suhte lõppu üleüldse nüüd vanatüdrukuks. Sest noh, 26 juba, niiiiii vana ju 😛

Jõudsin isegi kaardimoori juures käia. Või noh, mis moori, ilus noor neiu oli 😀 Amita mustamäelt. Jep, häbenen, aga tunnistan, et läksin ta juurde tegelikult hoopis ta nägusa venna selgeltnägija Sergei pärast 😀 (kes ilmselgelt oma õe kaardiladumis-sessioonide juures ei passinud ja keda mul ei õnnestunudki kohata :D) Sai ikka noor ja rumal oldud, jep…

Ja siis laob Amita kaarte ja räägib, et oo, tuleb sinust noorem mees, loominguline, ja õnn ja armastus ja särgid-värgid ja kogu kupatus! (Mina oma peas tõlkisin selle kohe ümber, et mhmm, jaa, su vennake on tõesti noor ja nägus ja loominguline.)

Ja selle infoga ma siis olin ja ootasin ja käisin ajaviiteks tantsupidudel.

Nagu ma juba ütlesin, siis kaks päeva järjest tantsupidu pole muidugi nalja-asi. Muudkui mingid tüübid ka piiravad igast suunast ega lase rahulikult sõbrantsidega olla. Kutsuvad tantsima, aga ise ei oskagi, ja kleepuvad külge ja lahti neist ei saa ja igast sada häda nendega noh.

Üks tüüp oli mulle jälle muudkui pinda käinud ega lasknud korralikult päris-tantsida, kui nägin, et Artjom astub uksest sisse. Ma küll isiklikult ei tundnud teda, aga olin paar kuud tagasi just nende kontserdil käinud ja seega umbes teadsin, et see peab suht ok tüüp olema võrreldes nende kleepekatega, kes iga nurga pealt varitsevad. Nii et tõkestasin kohe ta tee mingi eriti hullu tantsuga. Ise arvasin, et jube naljakas, kindlasti tüüp kohmetub. Ja siis saame Kariniga rahulikult edasi tantsida ja võb olla isegi natuke itsitada ta üle…

Ja kujutate ette – tüüp tantsis vastu. Aga mitte nii nagu enamus, et kohe vaja ümbert kinni krabada, vaid päriselt tantsis, jättes ruumi ja olles täitsa normaalne. Ma olin ausalt üllatunud. Ma olin teda ju vene rokki laulmas näinud ja teadsin, et ta on metal-bändis ka, aga nüüd vihub hoopis ska-rütmide järgi tantsu nagu vana proff? Mingi eesti tšikiga. Täitsa hull noh.

Muide, minu kujuteldavas ideaalmehe tingimuste nimekirjas oli tantsuoskus aja jooksul üsna esikohale tõusnud. Ei meeldi mulle need variandid, et pean üksi sõpradega välja tantsulkale minema ja mees jääb koju passima, sest ei viitsi kaasa tulla. Või see, et kui mees ei tantsi, siis mingi skandaal sellest tuleb, kui mina peole lähen. Või kui oleme koos peol, aga tansima minna ei saa, sest meespool ei oska või häbeneb aga sõbrantse parasjagu pole. Jne kõik muud variandid. Seega – mees peab tantsima ja punkt. Sest mina lihtsalt arrrrmastan tantsimist!

Ja nii me siis tantsisimegi hommikuni välja, kumbki alla ei andnud, õhus oli elektrit ja sädemeid juba pildus. Vaeseke oma nahkpükstes ja sõrmkinnastes…

Me olime tegelikult vist mõlemad kohe algusest peale üsna jalust rabatud. Kuigi mina sisendasin veel mitu päeva endale, et damn, oli nüüd seda tüüpi veel vaja siia elu keeruliseks ajama, mul ju saatuse poolt ettekuulutatud prints valgel hobusel ennustajamoori venna näol juba tulemas ja kõik plaanid tehtud ju.

Ja siin me nüüd siin oleme, kümme aastat, kaks last, hunnik seiklusi ja muidugi poole vähem närve ja poole rohkem kortse hiljem 😀 Nii heas kui halvas noh, nagu lubatud sai.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

2011 2013 2017

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu | 6 kommentaari

Veebruar: pilte

Mar, veebruar 18, 2020

Või “Beebruar,” nagu Dani ütleb. Ja märts on “Merts”

Aga peale seda paaripäevast talve, mis meil siin oli, on veebruar täitsa sõbralik ja lahke olnud ning meid heldelt suvesoojusega kostitanud. Kohe näha, et ühtegi külalist pole Eestist käinud, sest muidu oleks kohe mõni külmalaine platsis olnud…

Oleme siin pühapäeva õhtupoolikud piknikupäevadeks muutnud. Noh, et lapsed kodus hulluks ei läheks ja kodu lõplikult peapeale ei pööraks, ja et ise ka pead ei kaotaks siin kaose sees asjalik olla proovides.

IMG_20200202_173500 20200202_173621 IMG_20200202_184901 IMG_20200202_183508

IMG_20200213_132307 IMG_20200216_161023 IMG_20200216_161121 IMG_20200216_161421 IMG_20200216_175837 IMG_20200216_182922

Kusjuures – lapsed täiega naudivad selliseid väikseid matkakesi. Ei karda, ei satu paanikasse ega isegi väsi. Aleksandrile meeldib ronida ja vaateid juba ka natuke oskab nautida. Danielile meeldivad igasugused lilled ja taimed ja tokid ja seened jne. Botaanik noh. Viimati enne mäge metsatukast läbi minnes korjas rõõmuga seeni, niipalju kui ma neti abiga määrata suutsin, siis ilmselt isegi söödavad, tõenäoliselt Suillus ehk tatikate perekonnast. Aga ma igaks juhuks ikka ei julenud neid söögiks teha, seisavad ämbris…

Ja ma niiiii loodan, et suudame lastega ikka seda joont jätkata, et neile matkamine meeldiks ja õnneks ei oleks tarvis mingeid pidevaid fäänsisid tilulilu kohti nagu batuudikeskused ja veekeskused ja disneylandid jne (mitte et neis käia ei tohiks – aga kord aastas oleks ka ok).

Rubriigid: Fotograafia, Kolmkeelsed lapsed, Malaga | 3 kommentaari

Lapsesuu ei valeta

Mar, veebruar 8, 2020

Andsin Aleksandrile ühe eriti lihtsa ja titeka mänguasja ehitamisel head nõu ja tegin nalja, et küll sul on ikka vedanud, et nii tark emme on, kust sa said?

“Ei saanudki, issi leidis”

Aga täna viskasin rõdult metsakassidele viinerit ja üks nuuskis väga proffilt ühe eriti mööda visatud viineri muru seest välja.

“Emme, see kiisu lõhnab nii hästi!”

“Kust sa tead?” küsisin vastu, enne kui aru sain, et ta mõtles selle lõhnamise all vist hoopis nuusutamist… Aga küllap ta lõhnab ka hästi – muru ja metsalilled, lavendel, eukalüpt, seened…mmmmmmm!

kassid

Aaaa, jah, siin on vastus ka sinna aastalõpuhoroskoopi selle küsimuse alla, et kuhu kõik mu raha kulub…

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Veini kõrvale lobajuttu | 1 kommentaar

Siil udus

Mar, veebruar 4, 2020

Täna hommikul lastega kooli jalutades vaatasin, et mere poolt tekib udu/pilvi ja seal suunas asuvad hooned hakkasid vaikselt uduloori sisse mattuma. Aga kes siis enne pilvi poleks näinud?

Kooli juurest pidin kohe edasi rongijaama minema ja 40min lääne poole sõitma, ühte korterit pildistama. (kusjuures, hakkan vaikselt juba sinnamaale jõudma, et enne pildistamist polegi enam närvi/ärevust sees…kasu kah, kui kohe suurelt ehk pulmadest alustada, siis tunduvad need korterid peale seda nii… lumme-kusta, või kuidas seda öeldaksegi)

Poole tee peal vaatasin, et oh shit, täitsa udu sees on maailm. Kuidas ma niimoodi pildistan…

Muide, fun fact, selle ilmastikunähtuse ehk mereudu nimi siin Malaga piirkonnas on taró, kui kedagi peaks huvitama.

Kõndisin sealt rongijaamast 25min veel oma sihtkohani (väga öko ja keskonnasäästlik fotograaf noh!). Läbi udupilve. Taró sees.

IMG_20200204_104224

Kõigepealt oli selline vaikne. Kedagi ei olnud kuulda ega näha ega liikumas ka.

Siis leidsin udu seest omale sõbrakesed. Tormasid kohe ummisjalu mind tervitama. Tered ja musid, ikkagi hispaanlased ju!

IMG_20200204_104313 IMG_20200204_104330 IMG_20200204_104333 IMG_20200204_104340 IMG_20200204_104428 IMG_20200204_104511

Aga ei saanud kahjuks kauaks nendega lobisema jääda ja pidin ikkagi edasi jooksma. Vahepeal jõudsin jälle rongi näha ja peatusin uuesti ja klõpsisin siin-seal pilte ja nii see aeg läks.

IMG_20200204_105558

Aga jõudsin lõpuks siiski sekundipealt õigeks ajaks kohale! Kuigi… töö jäi lõpetamata, sest kõik imelised vaated rõdult olid udu sees peidus.

Nii et ehk olen järgmine kord siis siil uduta. Ei tea, kas hobused tunnevad ära?

Rubriigid: Fotograafia, Malaga | Lisa kommentaar

Lootusetu juhtum

Mar, veebruar 1, 2020

Artjom kinkis mulle jaapani shiatsu massaaži, “töö” kaudu sai. Mitu kuud juba räägib ja kiidab ja soovitab mulle, et äkki aitaks migreenide vastu. (ps sellest cbd kanepiõlist, mida sügisel kuu aega järjest proovisin, oli minu puhul täpselt null kasu)

Nii et ootused olid kõrged. Lootsin, et käin ära ja peavalud on kui peoga pühitud ja ühtlasi hakkab ehk positiivne energia ka liikuma ja eluisu tuleb tagasi. Tutkit. Juba samal õhtul valutas pea ja lisaks ründas kohe järjekordne masekahoog ka. Mis omakorda tekitas veelkord masekat, et mis mul ometi viga on, et mitte midagi ei aita.

Ma ei tea, kas see massaažionu bluffis, aga ütles, et mu närvisüsteem kasutab kogu mu keha energia ära, kui ei õpi end vahepeal välja lülitama, nt mediteerima.

Tasakaaluks panin siis järgmine päev kohe instasse jälle ühe rõõmsa päikselise meditatiivse pildi, et äkki seegi aitab terveneda, kui päriselt pole aega ega jõudu asjaga tegeleda. Ei aitanud, aga vähemalt tundub, et teistele inimestele meeldis…

Aga ei, tegelikult on asi tõsine, pean hakkama endale kohustuslikus korras vähemalt ühe päeva nädalas puhkust tekitama. Praegu on imeilus ilm, täitsa ideaalne suvi tuli keset talve nädalaks… läheks matkaks või teeks pikniku või käiks rannas… juba mitu päeva mõtlen ja süda tilgub verd, et ei saa. Praegu ka – Artjom on tööl ja mul on vaja ühed pildid lõpuni töödelda ja ära saata ja… ma vist kogesin seda, et nädalavahetusel on puhkepäevad, viimati Eestis elades. Nii veider, et teiste pealt vaadates on nii kerge näha, kui inimene endale piisavalt aega ei võta, aga enda puhul tundub, et no mis seal ikka, küll jõuab. Aga nädalalõppe fotograafiaga tegeledes vabaks võtta nagunii ei saa. Peaks äkki mingi, ma ei tea, kolmapäeva enda nädalavahetuseks tegema?

Kuigi ma ütlen, et blogimine on päris hea meditatsioon, ka nagu endale varastatud ajanatuke tähtsamate asjade kõrvalt… Kohv ja šokolaad ja mõni mõte saab jälle pea seest sasipuntrast välja tipitud…

ma tahaks seal päriselt niimoodi tundidekaupa istuda…mitte ainult 2 min droonivideo jaoks…

Rubriigid: Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Sildid: Fotograafia, hispaania, mõtted, meditatsioon, migreen, shiatsu | 6 kommentaari

	Mar, Mayo
	Mar, Mayo
	nodsu, Mayo
	enetimm, Mayo
	Mar, Vaheaeg