Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis

Meil oli siin juba tükk aega plaanis, et peaks enne halloweeni reklaami mõttes ühe sugarskull-teemalise fotoshoodi tegema. Ja noh vahelduseks ka, sest viimasel ajal on Artjomil kõik pildid ainult lastest, läheb juba igavaks kätte ära. Aga kuna see näo maalimine ja muud ettevalmistused tundusid jube rasked, siis lükkasime seda muudkui edasi. Kui lõpuks näitas ilmateade, et vihmaperiood on tulekul ja pidime end ikka kiiresti halloweenilainele saama. Meil oli poolteist tundi Aleksandri koolipäeva lõpuni – mõtlesin et piisab ju vabalt – pool tundi joonistamiseks ja pool tundi pildistamiseks! Aga make-up ja riietus võttis üle tunni, nii et pidime hoopis 10 minutiga hakkama saama. Mul oli natuke kahju, et nii palju vaeva oli 10 minuti jaoks nähtud, seega otsisin senikaua kuni Artjom koolis käis teise outfiti, tegin teise soengu ja läksime klõpsutasime pärast ikka 10 min veel. Daniel oli mõlemil korral meil kaasas ja assisteeris, Aleksandr hullas seni sõpradega toas 🙂

Artjomile see pilt üldse ei meeldi, aga mulle endale kuidagi täitsa istub

Artjomi enda lemmikpilt on see….a minu jaoks natsa liiga creepy 

Mu enda lemmik vist see 🙂

Hüppasin veel ühte põõsasse

Ükskord käis Liina sõbranna Krista Malagas. Kutsusin ta külla, et joome veits veini ja ajame juttu ka. Nii juhtuski, et oktoobri esimese esmaspäeva õhtupoolikul istusime rahulikult meie elutoas, kui uksekell (või õigemini tomofon?) helises. Artjom võttis vastu ja hakkas kellegagi eesti keeles rääkima. Seejärel tahtis salapärane võõras minuga ka rääkida.

“Tere Marju, ma olen X, kas mäletad veel?” (ma igaks juhuks päris nime siia ei kirjuta 😀 kes teavad need teavad 😉 ) “Kristjani käest sain su aadressi, tulin projekti “Eestlased tagasi koju” raames, kas võin külla tulla?”

Vajutasin ukse avamise nuppu, endal süda saapasääres ja juuksed peas hetkega halliks läinud. Nimelt on härra X üks tibake peast soe inimene, keda ma tegelikult poleks sugugi tahtnud külla kutsuda, aga viisaka inimesena ei saanud ju teda ukse taha ka jätta, kes teab, äkki on vahepeal normaalseks saanud? Ja pärast muidu terve Eesti räägib, et Marju on väljamaal uhkeks läinud ja rahvuskaaslastega enam ei kõlbagi suhelda. Nii et Krista pakkus mulle rahunemiseks veini ja asusin siis väriseva südamega uksesilma juurde ootama…Minut või paar hiljem kobistaski keegi lõpuks ukse taga trepikojas . Kaks inimest lausa. Ja minu suureks rõõmuks polnud kumbki neist mister X, vaid oli hoopis Kristjani sõber Veide sõbraga. Juuhuu! Kutsusin siis ootamatud külalised rõõmuga sisse ja tutvustasin Kristale ka. Ega seda ei juhtu ju tihti, et Malagas korraga nii palju eestlasi koos on! Aga möödus vaid napp minutike, kui helises jälle uksekell. Läksin avama, ise mõtlesin, et küllap on seal mõni Veide sõber veel, kes lihtsalt trepitõusu nii kiiresti ei ei viitsinud teha. Aga olid hoopis Kristjan ja Karmen! Makes sence muidugi 🙂 Esimesed küsimused neile olid, et kuidas te siia saite ja kas ema teab üldse?! “Mkmm, ära emale ütle!” Aga jõudsin nad vaevalt sisse kutsuda, kui kõlas järgmine uksekell. Praegu, kui seda kirja panen, meenub kangesti Kääbiku esimene peatükk “Ootamatu võõruspidu” 😀 Aga läksin siis jällekord ust avama. Ise mõtlesin, et küllap siis jäid mõned veel alla suitsetama. Aga kujutate ette, kes seal olid? Ei, mitte see hull mister X 😉 Hoopis ema ja isa! Needsamad eksole, kellele ma ei tohtinud öelda, et Kristjan külla tuli 😀 On ikka kamp valetajaid! 😛 Nii et nüüd olen ma terve elu aprillinaljad ja muud tüngad kätte saanud, nii ette kui tagantjärgi ka, sest ma olen ju see tüüp, kes ise kõigile aprilli teeb, aga teised jäävad oma naljadega tavaliselt pika ninaga!

Aga teie kõik, kes mul kuu aega enne seda silmad-suud täis valetasite, oeh! 😀 Nüüd on ninad pikad ja jalad lühikesed, jah? 😉 Eriti agarad luiskajad olid ema, Liina ja Krista (kes tuli meile külla, et olla kindel et me teiste saabudes üldse kodus oleks ja nad ei peaks oma kohvritega tundide kaupa ukse taga ootama)

Andke nõu, milliste piltidega võiks Artjom fotokonkursil osaleda. Me siin muudkui valime ja valime ega suuda ise enam objektiivse pilguga näha 😀

Teemaks on portreefoto, nii et pilt võiks mu meelest olla mitte lihtsalt niisama ilus näolapp, vaid jutustama inimesest (v inimestest) loo, andma edasi sisemaailma.

Siiani sõelusime välja sellised, aga 3 tk peaks nüüd nendest lõpuks ära valima.

Kuna hispaanlased võtavad kõike easylt, siis jõudis meie esimene september alles täna kohale ja “kõik on uus septembrikuus” tunne on täitsa. Aleksandr sõitis ise tublisti jalgrattaga kooli (ja tagasi), vastu ei vaielnud ega nutnud, aga väga pikalt ei tahtnud oma koolipäevast siiski rääkida, kogu info pidin tuima järjepidevuse ja kavalusega talt välja meelitama. Õpetaja käest uurisin pärast, et kas ta ikka rääkis ka. Sest ise ta ütles mulle, et rääkis küll Isabeliga, aga kes teda kavalpead ja kangekaelset teab, võib mulle vabalt udujuttu ka ajada 😀 Õpetaja ütles, et alguses ta ei tahtnud jälle rääkida, aga pärast hakkas tasapisi ikkagi tulema. Ilmselt see esimene jää murdmine oligi tema jaoks kõige raskem samm. Et kui paar lauset juba kogemata ütles, siis polnud enam mõtet edasi tumma mängida 😉

Ja Artjomil oli täna esimene tasuline fotoshoot, juuhuu! Ja nädalalõpuks on veel üks soolas 🙂 Nii äge, et pool aastat seda tasapisi toimetamist ja õppimist ja enda sissesöömist hakkab lõpuks mingit tulemust ka andma.

Nii et head uut kooliaastat kõigile!

Tänased päevakangelased üleeilsel piknikul

Uhkelt kooli 😛

Üks niisama lõbus pilt kah lõppu!

Kirjumirju

Juba mitu päeva olen tahtnud tulla ja midagi kirjutada, sest tundub, et jube palju oleks nagu jagada ja siia tallele panna. Aga siis kui reaalselt arvuti ette maha istun, on pea tühi ja kõik põnevad teemad ununenud.

Praegu õnnestus mul mingi nipiga vaba ja vaikne õhtupoolik saada. Nimelt on Artjom fotoshoodil, aga Daniel jäi mul kogemata süles magama ja nüüd vaatan, et Aleksandr on diivanil oma silma ka juba looja lasknud. Ilmselgelt on minuga väga igav…Aga kell 8 juba rahu majas! (seda ei juhtu sugugi tihti)

Postituse pealkirja juurde tulles – veerand septembrist on läbi ja varsti hakkab Aleksandril juba kool, aga selline tunne on, et täitsa südasuvi on alles. Termomeeter kõigub seal 30-kraadi ümber (öösel ka!) ja hea mitu kuud rannailma on veel ees. Randa me muidugi ülitihti ei satu, aga vahel ikka on juhtunud. Nädal tagasi nt. Üldse on see esimene nädal septembrit kuidagi jube sotsiaalselt möödunud meil, nüüd lähen istun vist paar päeva kusagil kivi all ja puhkan 😉 Kõigepealt juhtus nii, et meil käisid neli õhtut järjest külalised. Ootamatud öömajalised, siis oli Aleksandri play-date, siis sangria – ja lauamänguõhtu eestlastega ja siis tuli Artjomile sõber külla. Ja peale seda kõike käisime veel lõpuks ise ka külas – Aleksandril oli jälle play-date. Ma vaatan, et tal klapib väga hästi endast tibake vanemate lastega, eriti tüdrukutega. Anita oli tal siin hiljuti ideaalseks mängukaaslaseks (esimest korda elus nägin, et ta üldse mõne teise lapsega koos mängimist naudiks, v.a. Daniel muidugi), nüüd siis leidis suureks rõõmuks kohe Anita aseaine – natuke noorem ja temperamentsem Eestist pärit tüdruk Diana, keda ta alguses Anitaks pidas.

Aga hoopis teistele teemadele hüpates – mul on selleks “sügiseks” eesmärk ka – koos lastega tulnud viiest lisakilost lõpuks lahti saada. Ma pole eluilmas ühtegi dieeti pidanud, nii et ennast ma kohe kindlasti piinama ei hakka ja toitumisharjumusi drastiliselt muuta ei kavatse. Kommid ja Coca jäävad! (P.S. just käisin ostsin 24-paki klaaspudeli-cocasid :P) Ühesõnaga proovin lihtsalt natuke rohkem liigutada ja jälle jooksmas käia. Elu esimene spordirinnahoidja sai ka soetatud. Aga mulle endale tundub, et oleks hoopis kõhuhoidjat vaja, jubedasti hüppab jooksmise ajal…

Otsisin illustreerimiseks väikese “enne ja pärast” võrdluse ka (lotendavast kõhust kahjuks pole):

Ehk siis enne lapsi versus pärast lapsi. Nagu näha, siis ei ole ma ainuke, kellel 5 kilo juurde tulnud 😛 Esimene pilt on tehtud aastal 2011 ja teine 2016.

Ühel ilusal õhtul, kui peale pikka ranna- ja muu tralli päeva koju jõudsime, jooksid lapsed rõõmsalt vanni. Aga ootasime mis me ootasime, vesi soojaks ei läinud. See masin, mis gaasiga vett kütab, oli otsad andnud. Meil on siin üldse kogu värk ja tehnika iidvana. Korteri perenaine väidab küll alati iga asja kohta, et väga uus ja heas korras, aga kuna ta on mu meelest ise kuskil 100-aastane, siis küllap tema jaoks tundubki kõik uus ja moodne. Nt pesumasin on mõlkis ja hüppab ringi + osad nupud kiiluvad sisse kinni ja neid peab noaga lahti urgitsema. Ahju ei saa kasutada, sest tihend on läbi põlenud, kõrvalt on isegi kapiuksed kergelt põlenud + sellelt rattalt, mida keerates programmi saab valida, on kõik nii maha kulunud, et pole aimugi, kus mis asub. Osad funktsioonid ei tööta ka… Sellegipoolest väidab omanik, et ahi on jumala uus ja hea, ja et seal ukse vahel ei peagi mingit tihendit olema. WC-d on ka iidvanad ja otsi andmas. Ühes lasi nt pott läbi (põrandale) ja ta vahetas selle lõpuks uue vastu (kusjuures imekombel ei ostnudki seda kuskilt antikvariaadist, vaid täitsa uus ja normaalne sai). Aga teises tilgub vesi non-stop poti sisse ja sellega ei taheta midagi ette võtta. Minul nt oleks piinlik sellises korras korterit kellelegi välja üürida. Aga tagasi gaasi juurde tulles – pidime siis jälle end kokku võtma ja talle helistama, sest sooja vett on ju siiski vaja. Ja nagu arvata oligi, siis ei saatnud ta lihtsalt remondimeest, vaid tuli ise ka ikka asja üle kontrollima. Elu raskeimad kaks tundi mu elus, ma ütlen! Sünnitus on ka selle kõrval köömes. Nimelt on meie korteriomanik sellist sorti inimene, kes on terve oma elu olnud rikas kõrgklassi-daam ja kellega on väga raske suhelda. Kõik teised omanikud siin on meil olnud tavalised inimesed, sõbralikud ja abivalmid. Tema aga oleks nagu kuskilt ilukirjandusest välja karanud krahvinna, kelle jaoks on kõik inimesed ebameeldivad ja kellel jooksevad teenrid ees ja taga. Ilma naljata! Iga firma kohta, millega ta suhtleb, on tal ainult halbu sõnu. Ei meeldinud talle ei torumees, ei elektrifirma ega nüüd ka see gaasiaparaadi firma. Ole siis sellise inimesega mitu tundi koos ja proovi viisakat vestlust arendada. Ma juba kujutan ette, kuidas ta pärast kellelegi räägib, millised ebameeldivad matsid me oleme, lapsed jooksevad toas paljajalu trussikute väel ringi (õnneks pidasid nad ennast vähemalt üsna viisakalt ja armsalt üleval, kui mitte arvestada, et Daniel tuli oma potiga elutuppa seltskonda pissile) Aga isegi Tolmu, kes muidu külalisi ei karda, on alati tema tulles esialgu diivani all peidus ja julgeb alles lõpus ettevaatlikult hiilima tulla. Hmmm, äkki on ta proua Draakula?

Aga olgu selle pliidi ja vetsupotiga kuidas on, vähemalt sooja vee saime tagasi.

Uskumatu, aga see on juba mu/me neljas august Malagas. Esimesel aastal tulime kuu viimastel päevadel, kõik oli uus ja huvitav ja natuke hirmus ka.

Kuidas nii, et see beebi nüüd juba 4-aastane on???

Meie kolime esimesse üürikasse, Aleksandr peab siestat

Järgmine aasta saabusime juba 10ndal augustil, lendasime otse Aleksandri 2-aasta sünnipäevalt.

Kaks beebit

Omg seesama 2-kuune on nüüd 2-aastane!

Kolmandal aastal olime terve augusti siin, täitsa kohalikud juba. Pilti ka?

Ja nüüd saab jällegi üks august läbi. Beebi-Danielist on täitsa suur poiss sirgunud. Just eile jäin mõtlema, et LÕPUKS ometi on see aeg käes, mil saame jälle inimese moodi elada – saab öösiti magada, õhtune magamapanek ei ole ka enam raketiteadus, kõik oskavad ise süüa, mähkmemajandus on lõpuks minevikus. Oskavad äelda, kui midagi viga. 4 aastat seda beebivärki oli ikka päris väsitav ja tihtilugu tundus, et lõppu ei paistagi. Aga hopsti, kuidagi paari viimase kuuga on kõik nii muutunud. Potitreeningust ma ei olegi rohkem kirjutanud, sest sellest ei ole lihtsalt enam midagi kirjutada. Esimesed päevad oli skandaalid ja hüsteeria, nädalake lombikoristust ja siis oli selge, et pott + piss = komm. Alguses panin öösel, kui ta magas, salaja ikka mähkme alla, aga ükskord ta läbi une ei lubanud trussikuid mähkmete vastu vahetada ja sealtmaalt jäi öömähe ka ära, kusjuures terve kuu jooksul on ainult ühe korra voodi märjaks saanud. Kuidagi liiga lihtsalt on kõik läinud! Ja ise viib ja tühjendab oma poti vetsu ära ka + loputab puhtaks. Kui keegi teine kirjutaks, siis ma ausaltöeldes ei usuks 😀

Muidu parimad sõbrad…

…aga kätš käib ka pidevalt

Lisaks sellele, et Aleksandr sai 4-aastaseks, vurab ta nüüd usinalt jalgrattaga ringi. Ja muidu on ka tubli! Kõik kolm keelt tulevad ka ludinal, selle üle on mul kõige suurem rõõm. Mul endal nii ludinal nt ei tule 😛

Aga tegelikult tahtsin ma üldse sellest kirjutada, et see august on hoopiski jahedam, kui eelmine. Enamasti alla 30 kraadi, paar üksikut 40-ligi kuumalainet ongi olnud. Ja Feria oli sel aastal ka inimlikum – natuke vähem läga, okset ja purjus inimesi ning rohkem rõõmsaid ja nautivaid inimesi (siin pildil paistab küll ainult üks…)

Ehhee, leidsin oma mustandite kaustast sellise aasta tagasi kirjutatud jäätiseloo (kahjuks poolik, edasi oleks pidanud vist ood roosast nahktagist tulema). Kuigi elame nüüd hoopis teises kodus, on see jäätis JÄLLE oma tee meie külmkappi leidnud. Ju siis on ikka true love ja pean ikka oma emotsiooni maailmaga jagama 😛

Imelugu küll, aga söön siin just oma uut lemmikjäätist (Magnum Pink) ja hakkasin mõtlema, et kõik viimase aja parimad asjad on millegipärast roosat värvi sattunud.

Nämma! Vaarikamaitseline, parajalt hapu ja mitte lääge, pärlmutter-roosa jäätis. Ei tea, kas seda Eestis ka müüakse, aga siin on nad karpides, kus 3 roosat ja kolm tumedat jäätist. Kes külla tuleb, saab tumedad endale! Neid muudkui koguneb 😉

Enne lugema hakkamist veel üks tähtis teadaanne – kes on allergilised sõnadele piss ja kaka, palun vajutage üleval paremal nurgas ristikest 😉

Kui Aleksandri kasvatamisel olin ma enda arust eriliselt tubli, siis Danieliga võtsime kõike palju vabamalt. Ta on kuidagi Aleksandri tuules kasvanud. Alati mõtlesime/lootsime, et ta õpib vanema venna pealt kõik ise selgeks ja asi ants, meie ei peagi mingit vaeva nägema. Mingid tupikud ikka aeg-ajalt tekivad ja vahel tundub, et vsjo, laps ongi nüüd liiga ära hellitatud ja midagi pole teha. Aga kuidagi oleme neist hetkedest ikka üle saanud.

Aleksandr nt sai mähkmevabaks täpselt peale 2-aasta sünnipäeva. Sellele eelnes pool aastat tulemuseta potitreeningut, kus laps konkreetselt vihkas potti. (kuigi 10-kuusena oli ta vahepeal juba täitsa tubli potilaps). Nii ta meil istus arvuti ees poti peal multikate lummuses (ja ei mingit tulemust! aga vähemalt istus…) Kuni ma otsustasin kommi-meetodit ja see lõpuks mõjuski. (geenid…)

Danieliga võtsime easylt ja ei tahtnud last traumeerida. Aeg-ajalt ikka pakkusin potti ja pidev eeskuju on ju ka olemas, aga huvi ei miskit. Danielil olid nimelt oma väiksed armsad mähmerituaalid- ta on vist ainuke laps maailmas, kes naudib mähkmevahetust. Peale pepupesu jookseb ise suure voodi peale pikali ja ootab, millal tullakse kuivatama ja uut mähet panema. Üldse ei siputa ega takista mähkmepanekut, vaatab ja naerab ja teeb nalja. Aga kui nüüd 2 aastat ja 2 kuud vanust täis kukkus, mõtlesin, et tuleb siiski see aktiivne mähkmevabaks saamine päevakorda võtta. Enne kui sügis käes, eksole! Ma arvan, et keegi ei kujuta ette, milline skandaal ja hüsteeria selle peale tuli, kui ta seal voodi peal mähet oodates hoopis trussikud jalga sai. Totaalne ahistamine! Peale poolt tundi täiesti hullunud last näitasin talle tühja mähkmesahtlit (kõik varud eelnevalt muidugi teise kohta peitu) ja seletasin, et kõik on otsas, ei ole ühtegi mähet enam. Natuke leebuski ja unustas korraks need hirmsad trussikud ja pettumuse. Potiga tegin ka kohe diili ära – istud peale, saad kommi. Tundus mõjuvat. Aga ainult neil hetkedel, kui reaalselt pissihäda ei ole.Kui on, siis tuleb muidugi põgeneda ja hüsteeriliselt karjuda ja nutta, komm (või mõni suvaline ettejuhtuv ese) laia kaarega minema visata jne. Vot just nii armas oli Danieli jaoks mähkmevärk ja nii raske sellest sedasi ootamatult loobuda. Kõige naljakam kogu loo juures on tegelikult see, et kui ta kusagile nurka salaja lombi teeb, siis on kaks varianti: ta kas jookseb toob köögist mopi ja pühib ise loigu ära või siis jookseb minu juurde ja hüüab “poti-poti” ehk et on nüüd siis vabalt nõus potil istuma, kommi sööma ja kuivi trussikuid jalga saama.

Olümpiamängud küll alles algasid, aga hetkel on skoor selline: 2 pissi + 2 kakat minu kasuks ja 20 pissi + 1 kaka Danieli kasuks. On mul üldse lootust või peaks veel mingit sobi tegema?

Kohe-kohe saab kolm aastat täis sellest ajast, kui kolme üheotsapiletiga Malagas maandusime. Vahepeal olime Eestis ka, aga sellegipoolest tuleb päris pikk aeg siin juba kokku, täitsa piisav, et tibusid lugeda.

Kas selle ajaga oleme juba kohalikud? Mina sain eelmine nädal nt linnavalitsuselt kirja, kus tervitati mind kui uut linnakodanikku 🙂 Üldse on meil kogu see paberimajandus väga tasapisi käinud. Step by step. Nt päris kohalikud “haigekassakaardid” ja perearsti tegime ka alles nüüd. Siiamaani ajasime euroopa ravikindlustuskaartide ja tasulise kindlustusega läbi. Manjana noh! Hispaania keel – ma olen algusest peale suutnud ilma inglise keeleta igalpool asjad aetud saada, a la poes, pangas, igasuguste maaklerite ja muude tegelastega suheldes, koolis. Aga ma ei tunne progressi. Ei arene edasi. Artjomil on igatahes nähtavalt hüppelisem areng olnud. Samas – seda võin küll öelda, et “Bob Esponja” või “Calamardo” kõlavad minu jaoks palju loogilisemalt kui “Käsna-Kalle” või “Kalmaar Kalmer”

Kohalikest sõpradest. On meil üldse mõni? 😀 Hispaanlased on võõraste (eriti turistide a.k.a. raha) suhtes küll väga sõbralikud, kuid päris sõbraks nendega niisama lihtsalt ei saagi. Heaks näiteks on ka Artjomi esimene kitarriõpetaja, kes oli esialgu just kui väga suur sõber, aga kohe kui Artjom tundide võtmise lõpetas, kadus kogu see sõbralikkus ka (samas, eks seda ole eestlastegagi juhtunud). Enamasti on nii, et kui keegi tegelikult ka südamest väga sõbralik ja abivalmis on, siis on ta samuti kusagilt mujalt pärit. Ladina-Ameeriast nt. Meie (või siis pigem Artjomi) kohalikud sõbrad-tuttavad on pigem kas kusagilt Ida-Euroopast või kust iganes laiast maailmast (Hiina, Argentiina, Mehhiko jne). Minul isiklikult on üldse tutvuste leidmisega raskusi, sest lapsed on alles nii väiksed. Ööelu on suur null. Üldiselt tekivad pereinimestel uued tutvused nt töö ja kooli kaudu. Tööl on Artjomil kõik teised ka immigrandid. Kool – Aleksandri koolis on tegelikult väga toredad lapsevanemad, aga seda distantsi on siiski tunda. Kuigi – juunis, peale esimese kooliaasta lõppu sai Aleksandr oma esimese sünnipäevakutse. Väga tore ju, eks? 🙂 Samas paar tundi enne minekut olin ma täitsa chicken ja oleksin peaaegu minemata jätnud. No ei oska ma seda small-talki, tundus nii jube sattuda sinna hunniku võõraste võõrkeelsete inimeste sekka. Õnneks võtsin lõpuks ikka julguse kokku ja läksime, oli täitsa tore. Juttu ajasin sellegipoolest minimaalselt! 😉

Kombed ja muud harjumused. Pean ausalt ütlema, et minu jaoks on juba algusest peale nii mõnigi asi siin kodusem ja loogilisem, kui Eestis. Nt et tänavatel on õhtupoolikuti lõbus melu ja sagin. Võõrad inimesed naeratavad tänaval niisama lambist. Noortegängid ei ole agressiivsed. Ma ei hakka igaks juhuks patriotismi ja rassismiteemat siia võrdlusesse toomagi. Joodikuid (nii bomše kui niisama purjus noori) praktiliselt ei eksisteerigi, kui mõni on, siis ilmselt turist (kerjuseid on küll hulgim). Lapsed on poes/tänaval/üritustel täiesti teretulnud element. Autokultust ei ole (ses suhtes, et auto ei ole eputamiseks, vaid kriime ja mõlke täis sõiduvahend, a la “armid kaunistavad meest”). No see viimane kehtib Malaga kohta, kusagil Marbella-laadses kohas on tibake teistsugused inimesed 😀 Mulle tundub, et ma olen vist sellise Eesti-Hispaania võrdluse tegemisega üleüldse natuke hiljaks jäänud, sest ei oska siin enam millegi peale üllatuda, kõik tundub nii õige ja oma. Isegi siesta meeldib. Mitte, et ma sel ajal magaks, aga kuidagi jube loogiline tundub, et 10-14 on asjaajamise aeg ja peale viit saab jälle toimetama minna (ametiasutuustesse mitte, aga poodi nt). Või et pühapäeviti on toidupoed ja ostukeskused kinni. Ja kuigi ma ise ei suitseta, on minu jaoks isegi see nii armas, kuidas vanemad daamid suitsetavad ja ise samal ajal kähiseva häälega ropendavad. Kuidagi väga elegantselt teevad seda! Ja kõik inimesed on tätoveeritud! Ma panen nüüd kiiresti siia punkti ära, enne kui kiidulauluks läheb 🙂

P.S. Et keegi ei arvaks, et meil siin ainult lust ja lillepidu on, siis pean ma tunnistama, et nende kahe ülaloleva tegelinski kasvatamine ilma mingusugusegi tugivõrgustikuta on mind ikka päris hullumiseni tühjaks imenud (samas väljendub see kaalu osas hoopis näljapaistetuse ehk üleliigse 5 kilo näol) ja halliks ajanud (kui mitte reaalselt (ma ei tea, kõik on ju juuksevärvi all peidus), siis vähemalt mentaalselt!) ja suhtest kalli/vihatud? abikaasaga ei hakka rääkimagi.